Kobasime pimeduses

Käisime eile heategevusüritusel Blindness (Pimedus), mille eesmärgiks oli koguda raha projektile Planeterra's Tibet Eye Camp. Nimelt on Tiibetis muu maailmaga võrreldes väga palju pimedaid inimesi. Pimedaks jäämist saaks piisava arstiabi olemasolul ennetada, seega korraldatakse Tiibetis igal aastal silma mikrokirurgia "laagreid", et teha operatsioone, koolitada kohalikke arste ja seeläbi aidata kaasa probleemi lahendamisele.

Põnevaks muutis aga kogu ürituse asjaolu, et õhtusöök (kolm käiku taimetoitu) toimus pilkases pimeduses. Ettekandjad serveerisid söögi ja seejärel kustutati tuled, taustaks mängis elav india, jaapani ja tiibeti muusika. Samasugune rituaal kordus iga käigu järel. Äärmiselt huvitav (ja natuke abitu) tunne on, kui pead harjumuspärase nägemise asemel usaldama ainult kuulmist, haistmist, maitsmist ja puudutust...

Pärast seda kogemust tekkis tahtmine külastada mõnda "pimedat" restorani, kus ettekandjad on pimedad ning ka toit serveeritakse pimeduses, seega peab veelgi rohkem muid meeli usaldama. Usun, et sellised "puude" kogemise võimalused (ka näiteks ratastoolikorvpall, milles osalevad nii "puudega" kui "puudeta" inimesed) on positiivne nähtus, mis kasvatab ühiskonna tolerantsust. Tundes seda abitust, mis tekib, kui pole enam võimalik näha või kõndida, on võimalik mingilgi määral natuke hoomata, mida tähendab elu "puudega"...

PS. Eero võitis loosiga ühe laheda väikese kunstiteose ka. Meiega ühes lauas istunud vanema abielupaari meespool võitis samuti. Sobivat pildikest käis aga välja valimas tema naine. "Kõik võidavad," kommenteeris mees muheledes olukorda:D

Inimeseloom, anna aru!

Sattusin lugema ühte eriti masendavat ja kurba artiklit võiduajamiskoerte (sageli kasutatakse selles "spordis" hurtasid - greyhounds) vastu suunatud vägivallast ja hakkasin mõtlema, kui ulatuslikult inimesed loomi igal võimalikul moel ekspluateerivad ja piinavad. Koerte ja hobuste võiduajamised, koerte jt surmavõitlused (soovitan vaadata Iñárritu filmi Amores perros), härjavõitlus, teaduse katseloomad (hiljutine näide spordifüsioloogiast: kasse sunnitakse ujuma tunde jääkülmas vees), loomaaiad (lood laste zoost, kus lapsed tibusid surnuks pigistavad), tsirkused, söögiks/kasukateks kasvatatavad loomad (ja nende kohutavad elutingimused). Kindlasti ei tohi sellest loetelust välja jätta jahti, kuivõrd ma tõesti ei suuda mõista, kuidas on "stressimaandav" ja "lõbus" hobi korras kedagi tappa.

Aga täpsemalt artikli juurde (kes ise lugeda tahab, siis Atkinson, M. & Young, K. (2005). Reservoir dogs: Greyhound racing, mimesis and sport-related violence. International Review for the Sociology of Sport, 40(3), 335-356). Inimesed, kes selle koletu "meelelahutusega" seotud on, ei mõtle koertest kui tunnetavatest (sentient) olenditest, neile on oluline mängurlus, raha, põnevus, vaatemängulisus, vägivald rajal jne. Võistluskoerad "selekteeritakse" välja juba kutsikaeas, "ebasobivad" hukatakse. Transporditingimused on lihtsalt kohutavad, koerad on autodes tihedalt koos ning surevad sageli ülekuumenemise ja vedelikupuuduse kätte. Võistlema peavad hurdad praktiliselt iga päev, mille tõttu tekivad kergesti ülekoormusvigastused (luumurrud, lihaste ja ligamentide rebendid jpm), mida ei ravita (pole ju mõtet haige koera peale raha kulutada). Toidetakse koeri "4-D" (dead, dying, downed, diseased) ehk põhimõtteliselt haigete loomade lihaga, mis on odav, ent võib sisaldada nt E. coli bakterit, mis tekitab koertele "Alabama mädaniku" - haavanditega nahahaiguse ja/või kroonilise kõhulahtisuse/oksendamise (koerad surevad dehüdratsiooni kätte). Lisaks antakse neile vahel ka anaboolseid steroide ja kokaiini. Koerad elavad väikestes puurides väljaheidete sees; ebasanitaarsetes tingimustes levivad aga kirbud, täid, paelussid ja muud toredad elukad. Kui koerad pole enam "võistluskõlbulikud", kasutatakse nende "kõrvaldamiseks" näljutamist, poomist, dekapiteerimist, elekrifitseerimist jt meetodeid. Täiesti ahastamapanev, et on inimesi, kes sellises "meelelahutusäris" töötavad. Ning et leidub ka pealtvaatajaid ja "spordiala" tulihingelisi fänne.

Filosoof Jeremy Bentham tabas naelapea pihta, kui ütles, et me ei peaks loomade õigustest rääkides küsima "Kas nad on võimelised ratsionaalselt mõtlema?" või "Kas nad on võimelised rääkima?", vaid hoopis "Kas nad on võimelised kannatama?". Miks me arvame, et loomade eksistentsi eesmärgiks on olla inimestele kasulikud? Ja et seega neil pole õigust kannatustevabale elule? Kuna inimene on kõigist teistest liikidest "parem"??? Nende teemadega seoses kavatsen hankida Peter Singeri raamatu Animal Liberation, mis räägib loomade õigustest. Loomad pole mõeldud meile ei söögiks, riietuseks, eksperimenteerimiseks, meelelahutuseks ega kuritarvitamiseks.

Praktikas on aga suhteliselt keeruline loomade õiguste kõiki aspekte rakendada ning eelpool mainitud mõtete kirjapaneku eesmärk pole kõigist kohe taimetoitlasi teha, vaid pigem ärgitada mõtlema, kuidas oleks võimalik elada viisil, mis loomi vähem kahjustaks. Halvaks näiteks siinjuures USA, kus loomi piinatakse (Food, Inc.) selle nimel, et oleks üha rohkem toitu, mida inimesed tegelikult ei vaja, tulemuseks aga massiline (sõna otseses mõttes) ülekaalulisus ja toidu äraviskamine. Siit tekibki küsimus, et kui kannatavad nii loomad kui tarbijad, siis miks üldse süsteem toimib? Siingi tuleb vist kiigata kurjalt kapitalismi ja suurkorporatsioonide poole, mis kasumile orienteerunult üritavad muuta tootmist üha suuremaks ja odavamaks ning seeläbi ka tunduvalt ebakvaliteetsemaks. Olen suht kindel, et ka kõige veendunumad lihalembid tahaksid, et nende lihakäntsakas poleks täis topitud kasvuhormoone ja antibiootikume. Äkki oleks lahenduseks tarbida nii palju kui vaja ja nii vähe kui võimalik? Ehk siis süüa liha harvem, tagada söögiks kasvatatavatele loomadele korralikud elutingimused (isegi siis, kui see tähendab toote eest rohkem maksmist, näiteks osta liha, piima ja mune väiketalunikelt), mitte kanda karusnahkseid kasukaid, keelustada loomade kasutamine meelelahutuses (eriti, kui meelelahutus on seotud vägivallaga). Miks ei võiks ühe loomaliigi (st inimese) domineerimise ja sellega kaasneva teiste liikide ekspluateerimise asemel püüelda võrdsema kooseksisteerimise poole?

Kui me parasjagu ei õpi...

Täna sai juba kevadkingad jalga panna ja, soe kevadpäike näos, järjekordsele tantsuetendusele jalutada.

Tegemist küll Kanada rahvusballetiga, ent uuenduslikkusest puudu ei tule. Vaadake kas või seda videot, kus tantsijad Chopini muusika saatel jalgpalli mängivad. Esimene osa etendusest oligi 24 Preludes by Chopin, teine A Suite of Dances Bachi muusikale (muuhulgas ka minu ammune armastus Bachi tšellosüit nr 1, antud videos Yo-Yo Ma esituses) ja viimaseks The Four Seasons Vivaldi "Nelja aastaaja" muusikale. Ehk siis väga ilus klassikaline muusika + paljude mõnusate ja, vastavalt tõlgendamissoovile, ka kergelt sotsiaalkriitiliste kiiksudega tants.

Eile käisime lähedalasuvas kingamuuseumis (Bata Shoe) heategevusüritusel, mille üllaks eesmärgiks Haitil varjupaikade ehitamine, kuivõrd seal on peagi tulemas vihmaperiood. Kaks meeldejäävat aspekti olid (1) sushi!!! (kui kellelgi kunagi vaja mind ära osta, siis VIHJE) ja (2) Michael Bublé kingad vitriini all. Kes ei tea, siis too on Kanada laulja. Põhimõtteliselt sama kui paneks Koit Toome jalavarjud klaasi alla ja kutsuks kõik vaatama.

Koraani õied

Eilses Päevalehes ilmus artikkel burkandusest, täpsemalt seaduseelnõust, millega kavatsetakse Prantsusmaal keelata avalikes kohtades burka kandmine, st lisaks praegu kehtivale koolikeelule ei tohiks tulevikus ka haiglatesse ega ühistransporti burkasse riietatuna ilmuda. Kuna meid Eeroga mõlemaid see teema huvitab, siis otsustasime kahasse kirjutada. Täpsustuseks niipalju, et burka on tervet keha kattev riietus (+nägu on täiesti kaetud) ja hijab pearätt, st nägu katmata.

Tegin prantsusekeelses meedias (Le Figaro) veidi nuhkimistööd, et aru saada, kuidas on võimalik säärast räiget diskrimineerimist ratsionaliseerida ja põhjendada. Mõningaid noppeid siis...

Esiteks, kuna Koraan ei keela näo paljastamist, on tegemist "religioosse patoloogiaga". Kindlasti on mu vastuväitesse sisse kirjutet ateistlik eelarvamus, ent kas pole ükskõik millise pühakirja tõlgendamine ja siis rida-realt järgimine VÄGA suhteline ja fantaasiarohkusest sõltuv tegevus? Kui osad inimesed tõlgendavad Koraani nii, et nad peavad ennast maksimaalselt katma, siis "valetõlgendusele" rõhuda, eriti kui "õigesti" tõlgendavad Lääne ühiskonnast pärit inimesed, on suhteliselt kitsarinnaline. "Autor on surnud" ja igaühe tõlgendus ühtemoodi õige.

Teiseks põhjenduseks toodi, et täielik kaetus võimaldab end kaitsta Läänemaailma üleseksualiseeritud ühiskonna eest (ja millepärast see halb on?). Olen samuti arvamusel, et Lääne ühiskond on liiga üleseksualiseeritud ja fakt, et me oleme harjunud igas reklaamis implanteeritud rinnapaari nägema, ei tähenda, et see peaks kõigi jaoks norm olema. Sellest üleseksualiseerituse väitest lähtudes on burka kandmine igati loogiline tegevus. Ausalt öeldes ei riiva burkasse riietatud naine silma (on lihtsalt harjumatu), vastupidiselt panin-peapaela-seelikuks-ja-dekoltee-ulatub-nabani indiviididele (siinkohal personaalne arvamus).

Kolmandaks arvatakse, et burkat kandvad naised tahavad kuuluda radikaalse islami eliiti. Kui on juba tekkinud arvamus islam = terrorism, siis pole raske jõuda hirmu külvavate argumentideni, mille kohaselt naised, kes kannavad burkat, on radikaalid ja hauvad kurja plaani kõiki õhku lasta.

Kui minna veel seaduse rakendamisega seotud absurdsustesse, siis oleks väga huvitav teada, kuidas see asi reaalselt toimima hakkab. Juhtub burkasse riietatud naisel tänaval (nii armuline, tänavatel veel lubatakse burkas liikuda) mingi õnnetus, mis vajab haiglasse toimetamist. Kas arst keeldub naist ravimast, kui too burkat ära ei võta? Või palgatakse ühistransporti turvamehed, kes burkadega naised metroost ja bussidest "teisaldavad"?

Minu meelest pole ükski argument piisav, et hakata burkat kandvaid naisi nii räigelt diskrimineerima, keelates neile seeläbi juurdepääsu haridusele, arstiabile ja transpordile. Sarkozy hiilgab juba pikemat aega nii Põhja-Aafrikast tulnud mustanahaliste immigrantide kui ka islamiusuliste (mis sageli ka kattuvad) avaliku hukkamõistuga. Ungari immigrandist võiks ju millegipärast eeldada, et immigratsiooniteemadel näitab ta üles vähegi tolerantsust...

Side lõpp, kuivõrd Eero tahab ka kribamisruumi. Postitused kipuvad alati millegipärast jube pikaks minema...

***

Burka küsimus, nagu näha, on väga keeruline. Prantsuse retoorikasse paistab olevat sisse ehitatud kaks eeldust: (a) kui neil naistel oleks valik, siis nad ei kannaks burkat ega hijabi ehk nad tuleb "vabastada" ning (b) burka lubamine (st mitte-keelamine) ohustaks kuidagipidi prantsuse kultuuri, ühiskonda, laïcité'd (ilmalikkust), etc.

Alustan esimesega. Dilemma on olemas, kuid kas see saab olla eeldus (et kõik naised, kes kannavad burkat, on selleks sunnitud)? Ühelt poolt taandub see fundamentaalselt vabadusele; täpsemalt vabadusele teha ka seda, mis teistele tundub mitte-vaba, nii kaua kuni sellega kedagi teist ei kahjustata. Samamoodi nagu keegi ei tohiks sind keelama tulla näiteks siis, kui tahad oma auto külge lehvima panna Eesti lippu (mis on ühelt poolt riikliku/rahvusliku diskursuse tagajärg, teisalt aga "vaba" soov oma identiteeti/kuuluvust demostreerida), samamoodi ei tohiks keegi sind keelata siis, kui soovid kanda burkat või mistahes muud identiteedi sümbolit. Muidugi, nagu Liina kirjutas, on burkal ka palju praktilisemaid väärtusi.

Muidugi ei saa ka eitada või tähelepanuta jätta seda diskursiivse sunni argumenti. Kuid kuidas saab eeldada, et kõik naised kaasaegsel Prantsusmaal, kes kannavad burkat, on selleks sunnitud? Kuidas näiteks seletada ateistlike vanemate tütarde soovi kanda hijabi? Diskursiivse pluralismi tingimustes muutub inimese valik palju vabamaks, võrreldes ühiskonnaga, kus surutakse peale üht kindlat korda või normi (promogu see siis ilmalikkust ja rahvuslust või islami kombestikku). Olles ühelt poolt küll väga kriitiline rahvusluse ja religiooni jms teemadel, siis lõppkokkuvõttes on eneseidentifitseerimine ja -väljendamine suhteliselt vaba, tee seda siis kas burka või sinimustvalge riietuse abil. Ehk siis: mismoodi on burka kandmine hullem (või vähem vaba) kui "kodanikureligiooni" (st rahvusluse) kõiksugused ilmingud?

See toob mind teise eelduse juurde. Kuidas suhestuvad burka ja Prantsuse sekularism (ilmalikkus)? Või sõnastades teisiti: on Prantsusmaa üldse sekulaarne? See sõltub muidugi sellest, kuidas sekularismi defineerida, kuid rõhutades uuesti natsionalismi ja religiooni tohutuid sarnasusi ning katoliku kiriku tegelikku mõju Prantsusmaal, siis… Võitlus on suunatud silmnähtavalt üheselt just islami vastu.

Üldse on viimasel ajal tekkinud suur meediamull seoses väidetava Euroopa "islamiseerumisega" (alustades või Pulleritsu kirjutisega, mis oli rumal nagu alati). Et üks kultuur tuleb ja sööb teise, väidetavalt "põlise" kultuuri välja. Hmmm, kus ma seda veel näinud olen? Mitte kellelegi ei tundu probleemi tekkivat näiteks nö läänestamise või amerikaniseerimisega, toimugu see avalikult (khmm, sõda Iraagis ja Afganistanis?) või peidetult (k.a läbi mäkdoonaldsite leviku). Või tuletades meelde ka kolonialistlikke moderniseerimisteooriaid. Kuid islam, väidavad need ksenofoobid, käib teatavasti vastu "Euroopa väärtustele". Sellisel juhul tahaksin ma teada, mis asjad on need müstilised "Euroopa väärtused" ja kas nende seas on ka diskrimineerimine usutunnistuse põhjal?

Siit veel kaugemale minnes: kas "autentne" kultuur, millest kümne küünega kinni hoida, on üldse olemas? Kultuur, mis on juba ise äärmiselt hägus mõiste, ei ole midagi staatilist, homogeenset, ürgset; kuigi nii seda just kujutatakse. See on kujunenud ja kujuneb edasi läbi erinevate kontaktide ja teiste "kultuuride" mõjutuste. "Autentsus" on pigem poliitiline doktriin, mitte midagi enamat. Aga see on juba pikem ja komplekssem küsimus, millest ma kirjutan ühes aines suisa term paperi.

Ühesõnaga, kuigi ma vist pakkusin rohkem küsimusi kui reaalseid vastuseid, siis ühes olen ma kindel: burka keelamine ei ole kuidagi õigustatud.

PS. Mu suahiili keele loengus kannab samuti üks tütarlaps burkat.

Tarbin ja raiskan, järelikult olen?

Väikest viisi sai raiskamisteemaga eelmises postituses alustatud. Nüüd aga kirjutaks veidi pikemalt ja põhjalikumalt, mis mind kogu selle tarbimis- ja raiskamiskultuuri juures häirib.

Esiteks tudengielu. Kes praeguse aja üliõpilaseluga kursis on, teab, millistes meeletutes kogustes powerpoindi slaide välja prinditakse. Igasuguse kriitikameeleta ja seejuures mitte isegi mõlemale poolele. Ühel tüdrukul, kellega siin paljudes loengutes koos olen, tekkis kuu ajaga poole paksem paberihunnik kui mul terve eelmise semestriga kokku. Kui igaüks natukenegi puudele mõtleks ja loeks slaide arvutist (eriti kui näiteks terve raamat sama teema kohta niikuinii olemas on) või teeks märkmeid ainult olulistest asjadest või prindiks vähemalt kasutatud paberile... Kui tegin keskkooli viimasel aastal ühe prantslase juures bürootööd, masendusin iga päev, kui kästi kõigi lepingute ja hinnapakkumiste KAKS koopiat välja printida. Paberit ja tinti ju on... Ja kujutage ette, kuidas nii tehakse sadades tuhandetes büroodes ja riigiasutustes päevast päeva ja aastast aastasse.

Siis on veel plastmasspudelid. Siin on tore komme, et praktiliselt kõigil on taaskasutatavad joogipudelid, mis kestavad hea kohtlemise korral aastaid. Ehk siis üks pudel mitme aasta peale versus mitusada plastmasspudelit ühes aastas. Selle suhtumise keskel avastasingi üllatusega, et mind häiris üks õppejõud, kes igasse loengusse uue plastpudeliga ilmus. Eriti lamp on muidugi vett poest osta, kui kraanivee maitsel midagi viga pole.

Poodides kohtab vahel ikka imelikke pilke, kui üritad võimalikult kiiresti reageerida ("kilekotti pole vaja"). USA-s panime kohe tähele, kuidas iga asi pakiti ostjalt küsimata eraldi väikesesse mõttetusse kilekotti ja poest väljudes oli enamikel neid terve hunnik. Ka neid väikesi mõttetuid kilekotikesi, kuhu puu- ja juurviljad pannakse, saab hea tahtmise korral mitu korda kasutada. Minnes veelgi "ekstreemsemaks", siis tegelikult pole ju vaja kolme õunakese jaoks eraldi kilekotti üldse võtta, eeldatavasti suudab kassapidaja nad ka ilma erilise žongleerimisoskuseta ära kaaluda. Kanadas õnneks ikka küsitakse kassas kilekotisoovi kohta ja enamasti on inimestel endil riidest kotid kaasas. Tundub, et Eestis hakkab see trend ka üha rohkem levima, kaasa aitaks kindlasti taaskasutatavate kottide odavam hind.

Vaatamata mitmetele positiivsetele tähelepanekutele häirib siinne ebavajalik mitmekordne pakendamine, näiteks küpsised on pappkarbi sees ja siis veel omakorda 5 väikesesse kotikesse pakitud. Ostad ühe väikese asja ja äravisatavat osa on rohkem kui söödavat. Lisaks saab paljusid asju osta ainult hulgi, jogurteid enamasti 8, 12 või 16 kaupa. Jäätisega samamoodi, ei saa osta ühte tuutut nagu kodus, vaid pead ostma 4, 6, 8 või üldse mitte (sarnast jäätisemüüki olen kahjuks näinud prevaleerimas ka Itaalias, Šotimaal ja Prantsusmaal). Inimene on pandud toiduainetööstuse poolt sundseisu, kus ta sageli ei saagi osta väikest kogust, justkui kõik peaksid hiigelperet toitma. Seoseid ületarbimise, ülekaalulisuse ja meeletute toidukoguste äraviskamise vahel pole vaja kaugelt otsida.

Ausalt öeldes võib ühikas elamine tärkavale "ökonatsile" küllaltki stressitekitavalt mõjuda. Lisaks sellele, et pidevalt tuleb teiste järelt tulesid ära kustutada, ahju välja lülitada ja õhtust õhtusse sea tagumiku (toote nimi ongi PORK BUTT, uskuge või mitte) praadimise haisu kannatada, siis masendust tekitab ka viis, kuidas lõdva randmeliigutusega visatakse ära praktiliselt terve suur sai, pakk juustu, hunnik viinamarju jne. Mina olen küll nii üles kasvanud, et toitu ära ei visata. Punkt. Kui järgmisel päeval järelejäänud toitu üles ei soojendata või kuidagi muudmoodi ära ei kasutata (supikanast kanasalat), siis antakse näiteks koerale. Koera puudumisel naabrikoerale:D Minu meelest on selline käitumine leidlik, efektiivne ja ökonoomne. Selles suhtes tundubki, et nõukogude aja pärand pole mitte üdini halb, väheste vahenditega osatakse olla leidlikud ja ühtlasi ka loodusesõbralikud. Paljud inimesed on külmkapijääkide ärakasutamisel jube nutikad, mitte ei viska toitu kohe ära. Samasse rubriiki läheb ka marjul-seenel käimine ja ise hoidiste tegemine. Muide, hiigelsuured kultuurmustikad on metsamarjadega võrreldes täiesti maitsetud.

Kui aga kodusest prügindusest natuke rääkida, siis üks jäledamaid hetki Teeme Ära jooksul oli haisvate rohekaskollasest kleepuvast plögast mähkmemägede koristamine. Ma pole küll lapsevanem ja võib-olla ei tohiks sõna võtta, aga kas poleks võimalik kuidagi kombineerida nende looduses lagunematute pampersite ja kas või riidest mähkmete kasutamist? Viimane variant on muidugi lühiajalises perspektiivis tülikam, kuid see-eest ei koorma keskkonda. Asjaolu, et prügi on silmapiirilt ära, ei tähenda, et seda enam ei eksisteeri. Eksisteerib, ja kuidas veel (üheks drastiliseks näiteks on ookeani uputatud prügilaadungid).

Lõpetuseks soovitaks ühte väga head saadet (40 minutit pikk) USA toidutööstusest "How the Food Industry is Deceiving You". Kellele "Food, Inc." meeldis, siis vaadake kindlasti, teemadeks põllumajanduse subsideerimissüsteemi seos ülekaalulisusega, lastele rämpstoidu reklaamimine jpm.

Frühjahrsmüdigkeit

Viimasel ajal on kuidagi väsinud olla, vist hakkab kevadväsimus peale tulema (saksa keeles on tore sõna frühjahrsmüdigkeit selle jaoks). Kes te seal hangedemaal mõtlete, et mis kevadest ta jahub, võin kinnitada, et siin on terve talv olnud pehmelt öeldes poolkõva ja eelmisel nädalal lõhnas juba kevade järele. Igatahes, kuidagi raskem on leida motivatsiooni hunniku kirjatööde ja lugemismaterjali jaoks, kuigi loengud on endiselt väga huvitavad ja inspireerivad. Viis ja pool nädalat veel kooli ja siis hakkavad juba eksamid... Oi kuis aeg lendab.

Väikese halamisrubriigi kõrval pühendaks natuke blogiruumi ka vabariigi aastapäevale, kuna tekkis üks pisike küsimus. Nimelt hangib valdav osa pingude paraadil osalevatest naistest endale igaks aastaks uue kleidi, mida kallima ja mida nimekamalt disainerilt, seda parem ja "eliidim". Kas ainult mulle tundub täiesti mõttetu raiskamisena osta kleit, kanda seda üks kord ja siis jätta kappi tolmu koguma? Eriti küüniline on see kleiditrall kas või töötute armee olukorda arvestades. Seega kuulub minu täielik reskept-lugupidamine Signe Kivile, kes 2007. aastal kantud kleiti natuke kohendas (lisas varrukad) ja voilà, 2010. aastal uuesti selga pani.

Kes võitis medali?

Liina juba kirjutas mõnest olümpiamängude pahupoolest. Ma tahaksin lühikese repliigina lisada sellele veel ühe mõõtme. Lisaks ärile, meeste ja "tervete" inimeste domineerimisele, Potjomkini külale korraldajariigis ja mitmele muule aspektile, häirib mind ka olümpiamängude nii ilmselge poliitilisus ning riigi-, mitte sportlasekesksus. Järgnev ei ole kohe kindlasti mitte kriitika sportlaste suhtes, vaid pigem räägib see justnimelt sportlaste poolt.

See ideaal, mis kunagi OM-iga seotud oli, on juba ammu surnud (näiteks see, et ei sõdita - olümpiaga samaaegselt algas ka suurpealetung Afganistanis). Ja just sellepärast, et sport tundub olevat niivõrd neutraalne tegevus, on see niivõrd efektiivne poliitilistel eesmärkidel. Milles see väljendub?

Mind isiklikult häirib kõige enam see, et sportlase keha muudetakse riigi omaks, sportlase võit muudetakse riiklikuks/rahvuslikuks võiduks, mille üle peaksid siis kõik antud riigi kodanikud kuidagi siis uhkust tundma. Kuid mida nemad tegid? Kelle oma on sportlase sooritus? Minu meelest selline suhtumine (nt ajaleheartiklid stiilis "Šmigun-Vähi võitis Eestile hõbemedali!" või pärast järgmise sõidu katkestamist vihased kommentaarid) ainult vähendab tolle sportlase tegelikku pingutust, see muudetakse justkui millekski kollektiivseks, millele kõik (või riik) on kuidagi kaasa aidanud. Ja ma ei räägi praegu sellest, et keegi ei tohiks rõõmu tunda kellegi teise võidu üle, vaid konkreetselt võidu "riigistamisest". Mõelge kas või autasustamistseremoonia peale, kus mängib hümn ja tõuseb lipp. Mis tähtsust see reaalselt omab, mis poliitilisest üksusest sportlane pärit on? Kõik need riikide medalijärjestused on samuti heaks näiteks.

Minul tekib igatahes lõpuks küsimus: mis asi üldse on sport olümpiamängude raamistikus? Äri? Riiklik/rahvuslik au ja kuulsus? Kas olümpiamängud saaksid toimuda ka ilma sellise süsteemita? Miks ei võiks sportlased võistelda enda nimel, mitte mingisugust arbitraarset korda taastootes?

PS. Olen täiesti nõus Liina eelmise postitusega Eesti ajalehtede online kommentaariumitest. Loen praegu hirmuga Ekspressi artikli (või tegelikult intervjuu) “Vabanege rassismist, homofoobiast ja hirmust venelaste ees!” kommentaare. Peaks Kanada kodakondsustaotluse sisse andma…

PPS. Ma olen täiesti kindel, et kõigil kes meie blogi loevad, tekivad mingisugusedki emotsioonid meie kirjutatuga seoses. Meile väga-väga meeldivad siinsed (!) kommentaarid, kuid viimasel ajal on nad päris kokku kuivanud. Rõõmustage meid!