Liivakastijutud, vol 2

Tahtsin järgnevast teemast juba varem rääkida, kuid kunagi ei tekkinud sobivat ajaauku. Kuna aga nüüd algas nn kevadine (õigustatult) lugemisnädal, on aega maa ja ilm (kuigi tegelikult peaks kursusetöid kirjutama, kirjutama ja kirjutama). Niisiis: ebaõiglus Eesti palgasüsteemis, artikliks Postimehe "Vene naiste palgad on Eestis kõige madalamad".

Tsiteerin: "Kui keskmine eesti naine teenib umbes 70 protsenti keskmisest eesti mehe palgast, siis keskmine vene naine teenib umbes 55 protsenti eesti mehe palgast". See on reaalsus, mida vist väga tihti endale tunnistada ei taheta. Läksin mina aga kommentaariumisse - viga, mida ma, varasemast kogemusest õppimata, vahel ikka teen (kuigi ühes aines on mul sellel semestril vaja suisa kirjutada diskursusanalüüs nende kommentaariumite põhjal). Seal jäi kõlama vastuseis, et olukord on nii seetõttu, et nood naised on (a) halva haridusega, (b) keeleoskamatud, (c) laisad, või (d) kõik kolm eelnevat korraga. Mitte väga veenvad argumendid, või suisa tautoloogilised.

Tegelikult tundub õige küsimus hoopis olevat, miks nood vene keelt emakeelena rääkivad naised (või tegelikult suisa kõik naised) töötavad vähem palka lubavatel töökohtadel (olles seejuures tihti ülekvalifitseeritud nende kohtade jaoks, nagu selgus)? Vastusena tooksin mina välja (olles küll konkreetselt Eesti näidet üsna vähe ise uurinud) sotsiaalse ebaõigluse, st kuidas mingisuguste dominantsete normide ja stereotüüpide põhjal varjatult (st keegi ei ütle sulle otse, et a la tööd ei saanud sa seetõttu, et oled sellesse gruppi kuuluv) diskrimineeritakse.

Muidugi ei taha ma siin kuidagi üldistada, et igal pool, kus vene keelt emakeelena kõnelevad naised töötavad, seal makstakse neile vähem palka kui võrdväärsetele eesti keelt kõnelevatele inimestele. Kuid ka see, et vene naised töötavad vähem tulusates sektorites, ei ole nende "valik" või paratamatu laiskuse tagajärg (näide "rahvuslikest" stereotüüpidest at their best). Hoopis võiks vaielda, et madal palk (või töötamine vastavas sektoris) on nende kommentaariumis toodud omaduste põhjustaja ja taastootja, mitte aga vastupidi. Seega: vene keelt emakeelena rääkiv inimene ei seisa Eesti ühiskonnas samade valikute ees, mis nö dominantsetele normidele vastav inimene (s.o valge "eestlasest" heteroseksuaalne mees). Ja selle nimi on põhjendamatu sotsiaalne ebaõiglus.

Minul tekkis seda artiklit lugedes koheselt paralleel "mustanahaliste" naistega Põhja-Ameerikas (kõige enam diskrimineeritud sektor, mis jääb välja nii afroameeriklaste kui ka feministide fookusest) - ehk näide, millest ma pisut enam lugenud olen. Ka vene naiste puhul paistab tegu olevat just sellise intersektsionaalsusega, st kuidas mitu dominantses diskursuses stigmatiseeritud sotsiaalset identiteeti mõjuvad koos topelt-diskrimineerivalt (olla naine pluss "venelane"). See on tegelikult päris huvitav idee teadustööks, st rakendada neid sügavuti minevaid USA rassismi-teooriaid Eesti kontekstis "rahvuse" peal. Poliitiline identiteet all the same.

Igatahes, kuhu ma sellega jõuda tahtsin? Kaks asja:

a) Tee mis tahad, Eesti ühiskond ei suhtu õiglaselt ei naistesse ega tollesse müstilisse "eestlaste" gruppi mittekuuluvatesse inimestesse, mõjudes eriti halvasti neisse mõlemasse gruppi korraga langejatele. Et seda parandada, tuleks selliseid erinevusi esimese asjana tunnistada ja siis sealt edasi minna. Kuid olulisim muutus on mõtlemises. "Värvipimedus" (laenates jälle "rassi" vallast) ehk lihtsalt strukturaalsete tõkete puudumine ei ole lahendus, nagu USA näitest näha on.

b) Inimene ei ole "vaba" tegema või rääkima mida iganes ta soovib, kuigi see vabaduse (sõna-, tegutsemis-, jne) müüt on tõepoolest väga hästi juurdunud (selline ameerikalik lehepoisist miljonäriks). Reaalsuses piiravad inimese valikuid väga paljud faktorid, muuhulgas sotsiaalne struktuur ja dominantsed (mis ei tähenda "õiged") normid. (See on siis minu väike contribution sellesse igavesse structure vs agency debatti.)

PS. Võite ka arvamust avaldada nende kolme Postimehe artikli kohta: "Eesti rahvusliku tahte triumf", "Mustvalge sinimustvalge" ja "Rahvuse sünd, identiteet ja surm Kumus". Mingisugunegi debatt...

Ilu on vaataja silmis

Panen siia üles väga lahedad reklaamid, mille eesmärgiks ärgitada inimesi ilu üle arutlema. Ehk siis peamiselt ilu mõistet avardama ja mitmekesistama ning stereotüüpidest üle saama, näiteks, et "ülekaalus" (Lääne ühiskonna väärastunud "normide" järgi muidugi) naine võib olla samas ka heas (füüsilises) vormis. Väga positiivne nähtus kogu selle nooruse- ja kõhnusekultuse kõrval.

Fit? Fat? (Vormis? Ülekaaluline?)


Too old to be in an anti-aging ad (liiga vana, et olla vananemisvastases reklaamis).


Wrinkled? Wonderful? (Kortsuline? Imeline?)


Parimvetsupotiküürimisvahendireklaam (mitte päris otseselt teemas, aga lihtsalt väga äge).

Kelle oma on inimese elu?

Suurbritannias Terry Pratchetti uuesti algatatud debatt eutanaasia lubamise üle on silmnähtavalt levima hakanud. Väga hea! Nagu Eesti meediast näha, on diskussioon ka ida poole jõudnud. Minu jaoks võiks kogu eutanaasia (tõlkes "hea surm") teema tegelikult kokku võtta ühe küsimusega: kelle oma on inimese elu?

Eutanaasia vastaste argumendid, vähemalt kui otsustada selle PM artikli põhjal, on pisut.. veidrad. Pmst, et siis hakkaksid kõik ära tapma oma vanu või puudega sugulasi vms. Siin oleks vist vaja teha eristus vabatahtliku (voluntary) ja kellegi teise poolt otsustatud (involuntary) eutanaasia vahel. Ma ei näe mitte mingisugust põhjust, miks inimene ei võiks saada oma surma üle ise otsustada. See, et sul ei ole piisavalt jõudu (tulenevalt siis mõnest traumast või haigusest), et endalt ise elu võtta, siis nö abistatud enesetapp (vaba tahte kinnitamisel) peaks olema igati lubatud. Teist küsimustki ei teki. Ei mingit komisjoni, kes otsustab, kas su piinad on "piisavalt suured" (mis see üldse tähendab?), et sul oleks õigus OMA elust loobuda. Selles suhtes ei taba need kriitikanooled ka väga märki, kuigi see nö involuntary eutanaasia on tõepoolest pisut vastuolulisem.

Ehk küsimus on vabaduses valida ja teha otsuseid enda elu üle. Hiljuti tekkis Kanadas vastuolu sellega, et selgus, et günekoloogilistele protseduuridele minevad naised tuimestatakse pikemaks ajaks kui vaja ning seda selleks, et pärast vajaliku protseduuri lõppemist saaksid sisse tulla arstitudengid, et teha nö käsi soojaks (st teha harjutamiseks invasiivseid mittevajalikke protseruure). Naiste käest mingisugust luba seejuures ei küsitagi. Või tegelikult: neid isegi ei teavitata sellest. Arstide endi retoorika oli seejuures, et naised ju ei lubaks seda kunagi ning tudengid ei saakski kunagi päris inimese peal harjutada. Tegelikult, nagu selgus, oleks enamus naistest nõus sellega, et neile teeks läbivaatust meditsiinitudeng, kui vaid küsitaks. Õigus teha otsuseid oma keha üle või...?

Meditsiinieetika on üldse päris põnev ja vastuoluline teema ning tegelikult oskab Liina sellest vist rohkemgi kirjutada (eriti kuna ta võtab praegu jälle üht eetikaainet). Kuigi minagi puutusin oma eelmise aasta AIDSi aines päris pikalt kokku ravimitööstuse telgitagustega. Näiteks see, kuidas vaktsiini tootmine ravimite asemel ei ole ravimifirmadele mõttekas, kuna vaktsiin ei too väga palju raha sisse (ühekordne doos vs eluaegne seotus). Kuidas ikka otsustatakse, mis uuringuid rahastada, kui mitte majanduslikust kasust lähtuvalt (vähemalt USA põhjal võib nii väita, k.a. ülikoolide laborite kohta)? Ja muidugi ka ohtlike ravimite testimine "Kolmandas maailmas", millest paljud on lõppenud päris rõvadate tulemustega (hiljutistest ebaeetilistest testidest on päris pikk nimekiri näiteid). Ja palju muud. Sellised põnevad teemad siis. Mõtteainet jätkub igatahes pikaks ajaks.

Panime turisti (kappi) ära

USA-sse reisimisel tuleb vist esimese asjana arvestada, et suhtumine on stiilis "süüdi terrorismis, kuni pole tõestatud vastupidist". Sõrmejäljed võeti, pilt tehti, otsiti põhjalikult läbi nii kott kui riided (need, mis seljas olid), nõuti USA-s viibimise aadressi jne. Pole midagi imestada, kriminaalne element (elevant) reisis sotsialistlikust Kanadast kapitalismiparadiisi õõnestustööd tegema.

Kanadasse tagasi tulles sai jällegi veenduda selles, kui väga sõltub kõik üksikinimesest bürokraatiamasinas. Ehk siis immigratsiooniametnik, kelle juurde ma sattusin, oli ilmselgelt väga pettunud, et meid augustis Kanadasse üldse sisse lasti ja õppeviisa ka anti. Oleks me augustis tema (st millelgi väga teraval istuva piffi) ja mitte selle toreda onu juurde sattunud, oleks meid arvatavasti maalt välja saadetud. Kui uskuda Mitch Albomi versiooni, et iga inimene kohtab "taevas" viite inimest, kes tema elu oluliselt mõjutanud on (või vastupidi), siis praeguse seisuga peaks too tollionu meie nimekirjas igatahes figureerima.

Aga reis (kints) oli väga numpsik. Reedel ja laupäeval hängisime Aroga Philadelphias, nägime ära Philomathean Society teeõhtu (mida Aro korraldab), Karl Marxi kartulikrõpsud, räpiduellid (sic!), The Mighty Booshi (väga lahe BBC komöödia, panen siia üles klipi, mille teises pooles on eriti armas jääkaru).

Pühapäeval patseerisime New Yorgis. Kahjuks sattus meile väga külm ilm (mida võimendas minu teada-tuntud külmavaresus), isegi 5th Avenue oli suhteliselt inimtühi. Metropolitani muuseumis imestasime selle üle, et nii paljud inimesed tegid (väga koledaid, me piilusime) fotosid maalidest. Lihtsam on ju netist ilus foto üles otsida, mitte teha niimoodi pilti, et viltune raam peale jääb. Pole vist mõtet mainida, et pildistajate sabad tekkisid peamiselt kuulsate maalide, näiteks Van Goghi päevalillede juurde. Umbes nagu Mona Lisa Louvre-is. Arusaamatuks on jäänud ka turistide seas leviv trend liikumatuid objekte filmida, à la viis minutit vabadussammast ja siis teine viiekas mingit ratsamonumenti.

Mainiks veel ära, et New Yorgi hot dog on väga mõttetu, pmst väike viineriga sai. Meil Torontos (:D) on hot dog palju suurem ja sinna saab vahele panna igasugust jebla alates hapukurgist, maisist, seentest ja lõpetades jalopenoga. NY-s müüakse tänaval ka pretzeleid ehk hiigelsuuri soolakringleid. Kahjuks ülepuistatud hunniku jämesoolaga. Ma ei liialda, kui ütlen, et see oli umbes nädalane soolakogus...

Aga et lõpetada positiivse noodiga, siis tõdesime, et üks (külm) päev Suures Õunas on ikka liiga vähe ja tuleb millalgi tulevikutunnis tagasi minna (Central Parki piknikku pidama).

PS. Väikesed lennukid ja tugev tuul ei ole match made in heaven.

PPS. Tore oli jõuda tagasi ühikasse ja leida köögist eest täielik seapesa. Õnneks polnud midagi maha põlenud (meie kõrvaltoa tšikil on nimelt komme lülitada ahju ainult sisse, väljalülitamise jätab ta enamasti lahkelt meie hooleks).

Sa ei tohi meie liivakasti tulla

Järgneva postituse teemaks on sugu ja sport, täpsemalt sootestide mõttetus ja transgenderedness (transsoolisus, kuna transseksuaalsus on veidi liiga bioloogiline termin) spordis. Eesti keeles puudub kahjuks eristus bioloogilise (sex) ja sotsiaalse-kultuurilise-psühholoogilise (gender) soo kohta, mis inglise keeles kenasti olemas on ja seda teemat natuke paremini käsitleda aitab. Ka paljusid teisi termineid eesti keeles pole, seega kasutan inglisekeelseid. Ärge pahaks pange.

Alustaks teemast, mis eelmise aasta Berliini MM-il laineid lõi, nimelt sootestimisest. Kanada Spordimeditsiini Akadeemia tegi juba üle kümne aasta tagasi avalduse, mille eesmärgiks on sootestimise (inglise keeles sex testing ja gender verification) ärakaotamine.

Esiteks ajaloolise tausta tõttu. Sootestimist hakati läbi viima 1960ndatel, kuna kardeti, et mehed maskeerivad end naisteks (seda on juhtunud muide ainult paaril üksikul korral). Huvitaval kombel peavad testi tegema ainult naissportlased (räägime veel soolisest diskrimineerimisest). Lisaks olid 1960ndad ka selline aeg, kus arvati, et naised ei peaks üldse eriti sporti tegema ja muud jama. Täiesti hämmastav, et seda kahtlastel alustel loodud süsteemi siiamaani elus hoitakse.

Teiseks ei ole sootestimine teaduslikult valiidne ega põhjendatud, kuna paljud geneetilised "häired" põhjustavad valepositiivseid ja -negatiivseid tulemusi. Näiteks osad naised, kelle geneetiline "mutatsioon" ei anna neile võistluses mingeid eeliseid (nt Turneri sündroom, st XO), diskvalifitseeritakse ja mõned mehed "läbiksid" naiseks olemise testi ja saaksid ebavõrdse eelise (nt Kleinefelteri sündroom, st XXY).

Kolmandaks on nii palju erinevaid komponente, millest sugu koosneb: psühhosotsiaalne sugu, kromosomaalne sugu, gonaadiline sugu, morfoloogiline sugu (välised sootunnused), sisemised suguelundid, hormonaalne sugu. Tahaks näha seda inimest, kes ütleb, et ühe puudumisel pole inimene enam "mees" või "naine". Kas naine, kellel on näiteks emakavähi tõttu emakas või rinnavähi tõttu rind eemaldatud, on millegipoolest vähem naine? Mõte selles, et neid erinevaid komponente arvestades on varieeruvused nii suured, et pole mitte mingit mõtet inimesi kahte kitsasse kategooriasse toppida ja selle alusel neid näiteks spordist kõrvaldada.

Lisaks kõigele eespool mainitule on sootestid naissportlastele ka psühholoogiliselt ahistavad. Ega kellelegi ei meeldi, kui nende identiteet kahtluse alla seatakse. Minu seisukoht on, et igal inimesel, kes identifitseerib end naisena, on õigus võistelda naisena (vabandust boldi pärast), sõltumata kromosoomitestidest. Kui vastuargumendiks on ebavõrdne eelis, siis võiks väita, et ka Usain Boltil on ebavõrdne eelis, kuna tema geneetika võimaldab konkurentidest nii palju kiiremini joosta. Miks on üks geneetiline "eelis" parem kui teine?

Siinkohal jõuakski Caster Semenya näiteni, New Yorkeri pikka artiklit saab lugeda siit. Kes ei tea, siis Semenya võitis eelmise aasta Berliini MM-il 800 meetri jooksus kuldmedali, kuid hiljem lekkis IAAF-ilt meediasse (konfidentsiaalsuse kaitsmisest polnud juttugi), et Semenya "ei läbinud" sootesti. Semenyale "tasuti" kuldmedali väärilise soorituse eest tema anatoomia ja füsioloogia avaliku arutamise ning vaimse vägistamisega nii meedia, spordiorganisatsioonide, arstide kui ka konkurentide poolt. Lihtsalt teadmiseks, et Caster Semenya neerupealise ületalitluse tõttu toodetakse tema organismis tavapärasest rohkem testosterooni, mis ei tee teda aga meheks. Kui argumenteeritakse teemal "ebaõiglane eelis", siis meenutaks, et paljud naised on Semenyast 800 meetrit kiiremini jooksnud. Aga füsioloogia füsioloogiaks, selle juhtumi puhul tasuks keskenduda siiski inimeste sallimatusele ja rumalusele, mis antud juhul ühe noore sportlase elu ja identiteeti pöördumatult kahjustasid.

Minnes aga teemaga veelgi kaugemale, räägiks transgendered inimestest spordis. Eilses eetikaloengus käis meile rääkimas naine, kes esimese transgendered sportlasena sai loa olümpial naiste konkurentsis võistelda. Üks peamisi põhjuseid, miks soovahetusoperatsiooni läbiteinud mehi naistega võistlema ei taheta lubada, on hirm, et neil on ebaaus eelis. Tegelikult pole see tõsi, kuna vastupidiselt "päris" naistele ei tooda nende keha piisavalt testosterooni, seega on tegemist pigem ebasoodsama olukorraga. Naissportlaste keskmise testosteroonitaseme saavutamiseks peaksid nad tegelikult testosterooni lisaks võtma, seda aga käsitletakse praegusel hetkel dopingu tarvitamisena.

Mis mind transgendered teemade käsitlemise juures veel häirib, on nimetus gender identity disorder (sooidentiteedi häire) ehk siis lähenemine, et kui inimene ei mahu kumbagi binaarsetest kategooriatest (st mees või naine), on midagi "häirunud" ja tuleb panna psühhiaatriline diagnoos. Varianti, et inimese sex on male ja gender female (või ükskõik milline muu variant, kui piirata end nendes kategooriates mõtlemisega), ei peeta "normaalseks". Kui meie ühiskond ei kulutaks nii palju auru inimeste kitsastesse kastidesse toppimisega (olgu siis tegu soo, seksuaalsuse, rahvuse, rassi või millega iganes), ei peaks transgendered inimesed võib-olla üldse ohtlikke ja kulukaid operatsioone läbi tegema, sest soo "vahetamise" eesmärk on ju sobituda normiga, et välimus oleks "kooskõlas" sisemusega ja kastikord säiluks.

Vot. Minu meelest väga põnev teema. Kohe varsti kirjutame reisust ka.

"The unexamined life is not worth living." — Socrates

Filmis "Examined life" ("Mõtestatud elu", st kriitiline eneseanalüüs) räägivad erinevad filosoofid New Yorgis ringi jalutades erinevatest igapäevaeluprobleemidest ja eetilistest dilemmadest. Täispika variandi puudumisel panen siia väikese fragmendi.

Noppeid ka. Esiteks Cornel Westi lause, et oma mõttemaailma kriitiliseks analüüsiks on vaja rohkem julgust kui sõduril lahingusse minemiseks. Olen viimasel ajal palju mõelnud selle peale, et ebamugavustunne, mis tekib enda mugavate hoiakute ja arvamuste (kriitlisel) lahkamisel, ei ole tegelikult üldse halb, vaid pigem edasiviiv...

Teiseks Peter Singeri kriitiline suhtumine tarbimisse ja antud näitel kallite firmamärkide soetamisse, mida ta peab ebaeetiliseks. Armanihugobossipradachaneligucci jt kokkukuhjamine tundub pigem tühjusetäide kui prestiiži, võimu ja "laheduse" näitaja. Kas tõesti peab endale rahapatakad (mainitud firmamärkide näol) selga/jalga panema, et end väärtusliku inimesena tunda?

Singeri suhtumine on väga värskendav vaheldus tarbimisühiskonna "väärtustele". Andku majandusinimesed mulle andeks, aga kuidagi väga küüniline on rääkida, et hakaku inimesed jälle kiiresti tarbima, et masust üle saada, st lahendus on TARBIMISES, kuna kõigil on ju vaja uut plasmatelerit, mitut autot (mida suuremad, seda paremad) ja oma maja. Sellega seoses lugesin hiljuti ühte artiklit, kus kritiseeriti majanduskasvu aastatel (ka näiteks peaministri poolt) promotud "oma" korteri või maja ostmist (loe: hiigellaenu võtmist ja pangaorjust), mille tõttu praegu väga paljud pered praktiliselt kõigest ilma on jäänud. Eriti masendavad on lood pensionäridest, kes kunagi oma laste laene käendasid ja siis masu tõttu elamispinnast ilma jäid.

Lõpetuseks veel tarbimisest: soovitan vaadata seda päris halba Reporteri videoklippi, kus naised räägivad, palju neil kuus enda "tuunimiseks" kulub. Valusalt riivas kõrva ka klipi alatoon, et mehel peab "väärtusliku" ehk "tuunitud" (st "ilusa") naise "pidamiseks" olema raha nagu raba. Stiilis "panen autole uued valuveljed ja siis annan piffile raha, et ta saaks kolme tonni eest endale huulekontuuri tätoveeringu lasta teha." Mõtestatud elu, tõepoolest.

Paneme turisti

Homme läheme neljaks päevaks Ameerikamaale Arole külla. Täpsemalt Philly-sse (Philadelphia) ja Suurde Õuna (New York). Või noh, vähemalt üritame minna, kuna äkki tuntakse meis ära terroristid vms. Jala külge ei maksa igatahes midagi siduda (kehaskännerid juuu!). Pikemalt räägime siis, kui tagasi tuleme. KUI tagasi tuleme...

PS. Ma loodan, et meist neoliberaale või kapitaliste ei saa...