Nagu Liina juba kirjutas, ei ole mul millestki väga huvitavast rääkida. Igaks nädalaks on vaja põhjalikult lugeda paarsada lehekülge teadusteksti (see on jätkuvalt põhivärk) ja kirjutada kõiksuguseid esseid, seega midagi katastroofiliselt huvitavat "tavaelus" ei juhtugi. Tagasi tulen aga tõenäoliselt veelgi küünilisema nihilistina, mis Eesti mõistes oleks vist üsna radikaalne, kuid Kanadas ülikooli ringkondades päris tavaline.
Ained (ja neid andvad inimesed) on mul igatahes megahuvitavad, nagu arvata oligi. Midagi konkreetset neist välja tuua oleks üsna keeruline, kuivõrd ma midagi "konkreetset" või "praktilist" ju ei õpigi. Sellel nädalal on näiteks erinevates ainetes teemadeks transseksuaalsus (või noh, transgenderedness, kuid head eestikeelset vastet sellele lihtsalt ei ole), inimeste kristlusesse pööramine koloniaalajal, samasooliste abielu- ja lastekasvatusõigused USAs ja Kanadas ning AIDSi pikaajaline mõju Aafrika riikidele. Sellised päris vastuolulised teemad siis, mis annavad ehk pisut aimu, millega ma siin tegelen.
Õnneks on nüüd vist ainete ülekandmisega ka enam-vähem korras, seega tagasi minnes loodetavasti ma tasuta kohalt välja ei kuku. Kuigi Tartu pool on jätkuvalt üsna paindumatu ja mitte-vastutulelik (mitte nagu Liinal). Ja see on imelik, kuivõrd nende eesmärk peaks olema ju maksimaalselt ära kasutada võimalusi oma üliõpilasi end välja harima saata. Aga noh, mis sa teed ära, kui alma mater sihuke on.
Telku puudumine muudab muideks erakordselt produktiivseks. Netiühendus on ka õhtuti kohati nii aeglane, et isegi parima tahtmise korral ei saaks netist nt ETV saateid hästi vaadata, kuna ühendus katkeks iga 5 minuti tagant. Seega oleme piirdunud ainult Bonesi ja ANTMiga (Liina kindel tahe, kuid noh... ega ma kätt ka ette pane; ta tahtis muide öelda, et talle meeldib Nicole ja et ta saadab Tyrale kirja, et nad võiksid järgmisel hooajal pluss-suuruses modellide eri teha). Igatahes, telku jms meelelahutuse puudumine jätab niivõrd palju lisaaega, et me loeme ja/või kirjutame pmst kogu aeg (st kui me just ei maga). Kuigi, Liina räägib isegi unes plagiaadist (tõsijutt!).
PS. Varsti läheme LGBT-teemalisele (Lesbian, Gay, Bisexual, and Transgendered) peole :)
PPS. Ja millalgi ka CN Toweri otsa (mis maksab küll miski 20 doltsi).
PPPS. Inglisekeelsed sõnad ja väljendid hakkavad vaikselt igapäevasõnavarra tikkuma. Tagasi tulles oleme täiesti corrupt.
teisipäev, 6. oktoober 2009
Võõrdumine reaalsusest
laupäev, 3. oktoober 2009
Laupäev mustikapirukaga
Jälle mina kirjutan. Üritasin küll Eerole ajudele käia, et ta ka nägu näitaks, aga ta väidab, et ei tee midagi huvitavat. Tegelikult ma ei usu seda, kuna ta loeb hästi põnevaid raamatuid AIDS-ist (ühe ma pätsasin ära) ja artikleid transseksuaalsusest. Paluks siis kommentaariumis lobitööd teha, et ta oma tegemistest rohkem pajataks, muidu läheb blogi kuidagi minukeskseks.
Loengute kohta üks tähelepanek: kui Eestis peab tudengitelt tangidega arvamusavaldusi välja kiskuma, siis siin tõstavad väga paljud ise kätt (meie lõpetasime muidugi käe tõstmise põhikoolis:D) ja sellest tekivad põnevad arutelud; valdavalt kriitiliselt analüüsivad ja väga asjalikud. Lähen nüüd natuke kurjaks, aga mulle tundub, et Eesti koolisüsteem suretab oma passiivsusega välja julguse küsida ja asju põhjalikult analüüsida. Ma ei tea, kuidas teistel, aga minul tekitati küll lütseumi algklassidega (gümnaasiumis oli asi palju parem, aga siis õpetajad pigem ahastasid, et miks me ei küsi) hirm asju valesti teha. Laused stiilis "tal ei läinud nii hästi see kontrolltöö, sai nelja" annavad päris hästi toimuvast aimu. Soodustati ka kitumist ja osadel armsatel klassikaaslastel oli kohe õpetaja juurde asja, kui kellelgi nt värvilised paberid või vakstu koju jäid või vihikutele oli valet värvi paber ümber pandud (sic!). Siis nimetas õpetaja neid lapsevanemaid, kes šampanja asemel šampus ütlesid, matsideks (tglt näitab see hoopis õpetaja harimatust, kuna šampanjaks nimetatakse ainult Champagne' maakonnas toodetud vahuveini). Neid näiteid on veel ja veel, päris huvitav on näha inimeste reaktsiooni, kui lütseumlased oma esimestest kooliaastatest pajatavad. Praegu algklassidele tagasi mõeldes tuleb küll hirm peale... Äkki ei peaks algklassides lastele üldse hindeid panema, miks tekitada sellist mõttetut stressi ja hierarhiat. Vot.
Kodutöödest käsil raport fütokemikaalidest (st taimedes leiduvatest erinevatest keemilistest ühenditest) ja antioksüdantidest, uurimustöö füüsilisest aktiivsusest ja toitumisest raseduse ajal, meedia-uurimus pro-ana (anoreksiat propageerivatest) netilehekülgedest (selle käigus tuleb uurida ka näiteks marketingiteemalist teaduskirjandust, mis on minu jaoks täiesti tume maa, et teada, mis meediumite kaudu teismelistele läheneda jpm). Ja siis veel toitumiseanalüüs koos esseega ja laboriaruanne ja palju lugemist.
Et aiva suurenev töömaht hulluks ei ajaks, tuleb vahel käia rahmeldamas trennis nimega boot camp (ei teagi, mis see eestikeelne tõlge oleks, mulle meeldiks peffilaager:P). Selline lahe väike naiskubjas käsib joosta, hüpata, kätekõverdusi teha jpm. Läbi nagu läti raha pärast seda trenni.
Kolme päeva toitumise analüüsi tegin ka ära. Nagu arvata võis, peaks soola vähem sööma, kuigi olgem ausad, kui juba 3 marineeritud poekurki annavad päevakoguse kätte, siis on suht võimatu seda mitte ületada. Vitamiin A-ga sai ka natuke nalja: programm andis vitamiin A kohta kaks erineva ühikuga numbrit: ühe järgi oli asi normis, teise (vananenud ja imendumist mittearvestava ühiku) järgi tarbin 540% vajalikust kogusest. Tuleb vist beebiporgandite söömine maha jätta:D
Ja lõpetuseks väike pähkel toidusõpradele: kuidas saab majoneesist, hapukoorest, spinatist, sibulast ja juurviljamaitseainest möks (ametliku nimega spinatidipp) maitseda nagu rosolje? Heeringat ja peeti ei pea sisse toppimagi...
PS. Vello Orumetsa "Las kallab" sobiks kirjeldama olukorda akna taga.
PPS. Saime ajalehelt Eesti Elu kutse minna intervjuud andma. Hoiame teid siis kursis oma meediastaarikarjääridega:P
esmaspäev, 28. september 2009
Õndsusasjad
Ma tean küll, et on alles september, aga ma lihtsalt pidin endale 2010. aasta kalendermärkmiku ostma. See on lihtsalt nii ilus!!! Eestis peab kena märkmikku tikutulega taga otsima ja see on nii frustreeriv (räägime veel pseudoprobleemidest:P).
 |  |
Oleme üritanud ka erinevaid ägedaid söögikohti külastada (multikultuursust tuleb ju ära kasutada). Seni on ära proovitud jaapani, tai-hiina-vietnami ja kreeka toidukohad. Järgmine plaan on taimetoitlaste salaatik.
Ja veel üks palve: võite kommentaarides öelda, millest tahaksite veel lugeda. Kunagi ju ei tea, mida üks või teine huvitavaks/igavaks peab.
Eero au ja uhkus:
reede, 25. september 2009
Tegelikult ei ole mul midagi USA vastu
Üks päris huvitav teema, mis praegu USA-s ja Kanadas vaidlusi tekitab, on Obama väljapakutud tervishoiusüsteemi reformimiskava. Kindlasti soovitaks vaadata Michael Moore'i dokfilmi "Sicko", tekitab päris palju wtf hetki. Põhimõtteliselt on kindlustusfirmadel selline suhtumine, et kui sul on mingi haigus juba olemas (à la diabeet, kõrgvererõhktõbi vms), siis sulle kindlustust ei anta. Ehk siis inimesed, kellel päriselt ka arstiabi vaja on, seda ei saa. Äriliselt loogiline, arstieetika seisukohast no mitte liiga... Kui keegi on näinud HBO dokfilmi "Thin" (täitsa soovitan muide, söömishäirete kliiniku patsientidest räägib), siis 2 naist/tüdrukut olidki sunnitud ravi katkestama, kuna kindlustus otsustas ühel hetkel, et nende ravi ei kaeta enam. Ja siis nad läksidki poole teraapia pealt koju ja harrastasid oma eluohtlikku häiret edasi.
Valge Maja kodukale piilusin ka (ma külastan viimasel ajal nii seksikaid netilehekülgi, Eesti Toiduliit ja Tarbijakaitseamet ja Valge Maja nt). Väga kokkuvõtvalt (ja kindlasti lihtsustatult, andke võhikule andeks) siis Obama plaanitud muutused:
- need, kellel on erafirmadelt kindlustus olemas, ei pea midagi muutma (seega ma ei saa aru, millest üldse see meeletu poleemika teemal "riik topib oma nina meie asjadesse, kommunism on kätte jõudnud" jms)
- olemasolev haigus ei tohi enam olla põhjuseks, et kindlustuse andmisest loobuda (täiesti jabur muidugi, et praegu tohib seda teha)
- ennetava ravi (regulaarne tervisekontroll, mammograafia jms) eest ei tohi lisaraha võtta
- lisaks luuakse ka mittetulunduslik riiklik plaan kindlustusfirmade plaanide kõrvale (see on mõeldud ainult neile inimestele, kellel kindlustust pole)
Kuna Kanadas on aastakümneid olnud riiklik tervishoiusüsteem, siis üritatakse USA-s luua muljet (kindlustusfirmad ei taha ju oma suurest ärist loobuda), et kanadalased pole oma tervishoiusüsteemiga põrmugi rahul ja üldse on kõik paha, ooteajad pikad ja mis kõik veel. Tehti isegi selline tore reklaam, kus üks kanada tädi räägib, kuidas ta pidi Kanadast USA-sse ravile minema. http://www.youtube.com/watch?v=xWxcv0Dummk
Kanada arstid ja tervishoiuspetsialistid andsid siis vastulöögi USA poolt tulevale jamale:
http://www.youtube.com/watch?v=DXXBCFnhsUc
Tuleb välja, et tegelikult hindavad 86% kanadalastest oma tervishoiusüsteemi taset kõrgeks. Üks spetsialist ütles otse välja, et selle propagandaga teevad ameeriklased kahju endale, mitte kanadalastele ja et teda üldse ei huvita, mis nad oma lollusega saavutavad:D
Karm fakt: Kanada süsteem kulutab ühele inimesele 300 dollarit aastas ja kõigil on kindlustus, USA vastavalt 1000 dollarit ja miljonitel (täpsemalt vist 46-l miljonil) üldse polegi tervisekindlustust. Ja noh, kutsuge mind sotsialistiks või milleks iganes, aga kõik peaks võrdselt arstiabi saama. Ei ole ju normaalne, kui sa lähed arsti juurde ja oled verekaotusest minestamas (Aro võib sellest pikemalt rääkida), aga enne verejooksu peatamist tuleb pangakaarti välgutada.
Ameerika jalgpallist ka. Tuleb välja, et selline vägivaldne peatraumaderohke spordiala võib tekitada päris karmi ajukahjustuse, mida nimetatakse krooniliseks traumaatiliseks entsefalopaatiaks (CTE). Põhimõtteliselt areneb välja üks dementsuse vorm ja ajupilt võib välja näha nagu 80-aastasel. CTE tõttu surid USA-s eelmisel aastal üks 45-aastane endine profijalgpallur ja ka 18-aastane nooruk, kes keskkoolis jalkat mängides palju vigastusi sai. Paljud sportlased on lubanud pärast surma oma aju teadusele annetada, et CTE uurimisele kaasa aidata. Meie teaduskonna juurde on loodud suisa Concussion lab, mis siis uurib sportlaste peatraumasid. Neil on lahe lööklause ka: "There will always be another game, but you only have one brain. When in doubt, stay out!" ("Mänge tuleb teisigi, kuid ajusid on sul ainult üks. Kui kahtled, jää pingile!")
Päris palju räägitakse Kanadas ka H1N1 gripist. Mu lemmikloengus ("Kehaline aktiivsus, tervis ja massimeedia") käsitletakse praegu just riskikommunikatsiooni ja sellega seoses ka erinevaid viise, kuidas tervishoiuspetsialistid, arstid ja teadlased "pandeemia" kohta infot jagavad ja kuidas meedia seda kajastab. Selle aine raames on mul Eero ainetega päris palju kokkupuutepunkte (sotsiaalkonstruktivism ja värki), mis on hästi tore. Üllitasin just ühe väikese analüüsi sellest, kuidas meedia aborti raamistab ja käsitleb. Peab ütlema, et suhteliselt raske on pärast 3-aastast pausi uuesti midagi kirjutada (üks uurimustöö Mart Kolditsa lavastustest välja arvata), inglise keeles veel pealekauba. Mitte et selline väljakutse nauditav poleks...
Kui gripihirmust veel rääkida, siis on siin kasutusele võetud konkreetne ennetusprogramm. Et pesemata käed Ülosid-Alosid (pisikuid) ei levitaks, paigaldati üle terve kampuse käte desinfitseerimise masinad. Pildid on ka, õpetavad varrukasse aevastamist. Gripiteemalised meilid teaduskonnalt on päris popid ja isegi arstitõendi esitamise süsteemi on gripi puhul lihtsustatud. Lisaks soovitatakse otsida endale flu-buddy ehk gripisemu/sõps, kes siis haigele kanasuppi toob vms:D
Boksinaabritest pole ka jõudnud veel kirjutada. Kokku on ühes boksis (siin nimetatakse seda küll sviidiks) kuus tuba. Kahest tüdrukust ei tea ma mitte midagi, ainult teretanud oleme. Siis on veel vahetusüliõpilane Saksamaalt, tundus päris nummi tšikk. Ja filosoofiat õppiv armas kanadalane, selline veits boheem, käib vahepeal rulatamas:D Meie vaieldamatud lemmikud on korea tšikk ja tema korea tüüp, kes siin hängib. Üritasin alguses sõbralik olla, aga nad ei võtnud väga vedu. Tundub, et neil on väga raske tere öelda, kui meid näevad. Ja lisaks ajavad nad mind närvi, kuna jätavad alati oma pesemata nõud igale poole (ma võin küllaltki anaalne tunduda, aga kui boksis on nii palju inimesi, siis pole ju selline käitumine eriti tore).
Imelik on ka see, et meie oleme ainsad, kes pidevalt vaaritavad. Teistel tundub olevat kapp täis kiirnuudleid ja mikrokaeineid. Ma elasin Brüsselis kolm kuud ainult mikrokaga. Väga nukker oli. Kui korralik ahi olemas, siis milleks...
Toitumise aines hakkan varsti kolmepäevast toitumispäevikut pidama ja pärast sisestan kõik ühte fäänsipäänsisse programmi ja analüüsin. Põnevpõnev. Selle aine esseeteemad on ka ägedad: üks töö tuleb kirjutada laste ülekaalulisusest ja teine väljas söömisest. Kuna siin on poodides toiduainete sildid veidi informatiivsemad kui Eestis, siis on neid päris põnev lugeda ja võrrelda (kretinismiilmingud, jajaa).
Üks tüüp, kellega seminaris paaristööd tegin, ütles, et mul on prantsuse aktsent. Belgias öeldi jällegi, et flaami/hollandi aktsent. Kujunemas on muster: lähen kakskeelsesse riiki ja räägin enamuse keelt vähemuse aktsendiga.
neljapäev, 24. september 2009
Raamatud, aje!
Elu on nüüdseks juba päris kindlasse rööpasse läinud. Pidevalt on palju lugeda ja kirjutada: näiteks järgmiseks nädalaks on mul vaja läbi töötada miski 300 lehekülge teksti ning kirjutada 3 esseed (kokku küll vaid 10-11 lehekülge). Ja vabal ajal... või noh... mis vabal ajal? Tegelikult saab vahepeal ikka hinge ka tõmmata, isegi kui vaid tunnikeseks.
Täna saime kätte oma Amazon.com-ist tellitud raamatud. Kuna valvelauas (sinna jäetakse tulnud pakid) algul kedagi ei olnud, olime me alguses lootuse neid juba täna näha (ja nimed sisse kirjutada!) maha matnud. Kuid siis, ootamatult, kostus päästja koolikell (antud juhul küll tuletõrjesireen), mis kutsus inimesi evakueeruma, mispeale meie oma pakipaberi näppu võtsime ja alla järgi läksime. Sest noh, kui juba sireen töötab, järelikult on valvelauas keegi kohal kah. Vot selline ida-eurooplaste mõttemall on meil :)
Paki sisu oli muidugi äge. Mulle tuli 7 raamatut, millede autorite hulgas oli ka nt Foucault (aje!), Ian Hacking, Rogers Smith (Stories of Peoplehood on vhea raamat) ja ka näiteks mu päris oma Berger & Luckmanni sotsiaalkonstruktivismile-alusepanija-raamat. Liina sai aga kätte oma laste füsioteraapia raamatu (veel üks telliskivi juures), mida ta väga-väga-väga tahtis. Tema teine raamat peaks millalgi järgmisel nädalal saabuma. Kurb asi on aga see, et kogu selle kohustusliku kirjanduse (mis on ka muidugi väga hea) kõrval ei teki võimalustki neid kohe lugema hakata.
Lõpetuseks natuke nalja kah. Nimelt on mu suahiili keele õpetaja pärit Tansaaniast, teades seega antud kultuurist päris palju. Üks asi, mida ta meile väga tungivalt rõhutas, on see, et teretades peab inimesega kätt surudes ALATI kasutama paremat kätt. Miks? Põhjus väga lihtne: vasakut kätt kasutatakse... noh, ütleme, tualettruumis. Tagumiku pühkimiseks (mitte et seda enam siis pühkimiseks nimetada saaks). "Lääne" inimesi, kes tahaksid ikka paberit kasutada, kutsuvad nad aga kuivpuhastajateks (dry cleaners).
Teine lugu on samuti Aafrikast, mille jutustas üks mu õppejõududest, kes ise päris mitu head aastat on Nigeerias elanud. Nimelt hoiatasid ühes Nigeeria provintsis kohalikud nõiad/šamaanid/muud-sihukesed-tegelased inimesi genitaalide varguse eest. Ja nii pidavatki kõik inimesed bussiga sõites oma vastavatest piirkondadest kinni hoidma, et nii vältida nende kaotsiminekut. Üks mees oli suisa seal teise ära tapnud, põhjendades seda sellega, et too oli ta genitaalid ära varastanud. Huvitaval kombel sealsed politseinikud selle peale aga ei tulnud, et seda "vargust" oleks ju üsna lihtne tõestada (noh, püksid maha ja...).
esmaspäev, 21. september 2009
Sinine esmaspäev
Lõpuks ometi said kõik õppeviisa taotlemiseks vajalikud paberid kokku kogutud ja Varssavi poole teele saadetud. Hoidke siis kõvasti pöialt (Pärnu murdes põialt) meile!
Täna sadas esimest korda pärast siiajõudmist korralikult vihma.
reede, 18. september 2009
Pehmed kõrvad
Tunnistage nüüd üles, kes "Lõvikuninga" ajal nutta tihkus:D
Juhiks tähelepanu kaelkirjakule.
Midagi Katile.
