Laupäev mustikapirukaga

Jälle mina kirjutan. Üritasin küll Eerole ajudele käia, et ta ka nägu näitaks, aga ta väidab, et ei tee midagi huvitavat. Tegelikult ma ei usu seda, kuna ta loeb hästi põnevaid raamatuid AIDS-ist (ühe ma pätsasin ära) ja artikleid transseksuaalsusest. Paluks siis kommentaariumis lobitööd teha, et ta oma tegemistest rohkem pajataks, muidu läheb blogi kuidagi minukeskseks.

Loengute kohta üks tähelepanek: kui Eestis peab tudengitelt tangidega arvamusavaldusi välja kiskuma, siis siin tõstavad väga paljud ise kätt (meie lõpetasime muidugi käe tõstmise põhikoolis:D) ja sellest tekivad põnevad arutelud; valdavalt kriitiliselt analüüsivad ja väga asjalikud. Lähen nüüd natuke kurjaks, aga mulle tundub, et Eesti koolisüsteem suretab oma passiivsusega välja julguse küsida ja asju põhjalikult analüüsida. Ma ei tea, kuidas teistel, aga minul tekitati küll lütseumi algklassidega (gümnaasiumis oli asi palju parem, aga siis õpetajad pigem ahastasid, et miks me ei küsi) hirm asju valesti teha. Laused stiilis "tal ei läinud nii hästi see kontrolltöö, sai nelja" annavad päris hästi toimuvast aimu. Soodustati ka kitumist ja osadel armsatel klassikaaslastel oli kohe õpetaja juurde asja, kui kellelgi nt värvilised paberid või vakstu koju jäid või vihikutele oli valet värvi paber ümber pandud (sic!). Siis nimetas õpetaja neid lapsevanemaid, kes šampanja asemel šampus ütlesid, matsideks (tglt näitab see hoopis õpetaja harimatust, kuna šampanjaks nimetatakse ainult Champagne' maakonnas toodetud vahuveini). Neid näiteid on veel ja veel, päris huvitav on näha inimeste reaktsiooni, kui lütseumlased oma esimestest kooliaastatest pajatavad. Praegu algklassidele tagasi mõeldes tuleb küll hirm peale... Äkki ei peaks algklassides lastele üldse hindeid panema, miks tekitada sellist mõttetut stressi ja hierarhiat. Vot.

Kodutöödest käsil raport fütokemikaalidest (st taimedes leiduvatest erinevatest keemilistest ühenditest) ja antioksüdantidest, uurimustöö füüsilisest aktiivsusest ja toitumisest raseduse ajal, meedia-uurimus pro-ana (anoreksiat propageerivatest) netilehekülgedest (selle käigus tuleb uurida ka näiteks marketingiteemalist teaduskirjandust, mis on minu jaoks täiesti tume maa, et teada, mis meediumite kaudu teismelistele läheneda jpm). Ja siis veel toitumiseanalüüs koos esseega ja laboriaruanne ja palju lugemist.

Et aiva suurenev töömaht hulluks ei ajaks, tuleb vahel käia rahmeldamas trennis nimega boot camp (ei teagi, mis see eestikeelne tõlge oleks, mulle meeldiks peffilaager:P). Selline lahe väike naiskubjas käsib joosta, hüpata, kätekõverdusi teha jpm. Läbi nagu läti raha pärast seda trenni.

Kolme päeva toitumise analüüsi tegin ka ära. Nagu arvata võis, peaks soola vähem sööma, kuigi olgem ausad, kui juba 3 marineeritud poekurki annavad päevakoguse kätte, siis on suht võimatu seda mitte ületada. Vitamiin A-ga sai ka natuke nalja: programm andis vitamiin A kohta kaks erineva ühikuga numbrit: ühe järgi oli asi normis, teise (vananenud ja imendumist mittearvestava ühiku) järgi tarbin 540% vajalikust kogusest. Tuleb vist beebiporgandite söömine maha jätta:D

Ja lõpetuseks väike pähkel toidusõpradele: kuidas saab majoneesist, hapukoorest, spinatist, sibulast ja juurviljamaitseainest möks (ametliku nimega spinatidipp) maitseda nagu rosolje? Heeringat ja peeti ei pea sisse toppimagi...

PS. Vello Orumetsa "Las kallab" sobiks kirjeldama olukorda akna taga.

PPS. Saime ajalehelt Eesti Elu kutse minna intervjuud andma. Hoiame teid siis kursis oma meediastaarikarjääridega:P