Maalased

Jälle kord on teemaks loomad. Leidsin dokfilmi "Earthlings" ehk "Maalased" (kokku umbes 1.5 tundi), mis demonstreerib väga ilmekalt, kui võikalt inimesed teisi Maa asukaid ehk maalasi kohtlevad. Väga mõtlemapanev on väide, et loomade suhtes käituvad kõik inimesed nagu natsid. Ausalt öeldes ei olegi vist häirivamat ja šokeerivamat dokfilmi näinud: kaadrid varjupaigaloomade surnuks gaasitamisest, rebaste elusalt nülgimisest, delfiinide ja hüljeste surmaagooniast jne. Sellest hoolimata palun teil seda filmi ikkagi vaadata. Probleemi eitamine ei vähenda asjaolu, et see, mida inimesed loomadele teevad, on lihtsalt võigas; ning ebamugavustunne filmi vaatamisest on väike hind maksta, võrreldes sellega, mida kõike loomad inimeste pärast läbi peavad elama. Vastupidiselt loomadele on inimestel valikuvõimalus (näiteks süüa vähem liha (või üldse mitte), mitte kanda karusnahka, boikoteerida tsirkust jpm).

Sellega seoses ei suutnud ära imestada Kristiina Ojulandi mõttevälgatusi paar päeva tagasi antud intervjuust.

Ajakirjanik: "Julgete ühena vähestest kanda Brüsseli koridorides ka uhket karusnahka. Te ei karda loomaõiguslaste rünnakuid?"

Kristiina Ojuland: "Ei karda. Ma küsiks nende käest, kui palju nad näiteks liha söövad. See pidi olema Brüsseli naissaadikute hulgas suundumus, et karusnahka põhimõtteliselt ei kanta... Ja-jah, ma olen neid jubedusi näinud küll, mida seal kantakse. Mäletate, Nõukogude ajal oli meil kolme sorti pussakaid kasukaid müügil – hallid, mustad ja täpilised. Mõned naised käivad tõepoolest seal praegu ka sellistega ringi."

Muidugi, mis neist elusalt nülitud loomadest, peaasi, et Kristiina ikka Europarlamendis komplimente saaks. Eks loomaõiguslased ongi sellised inimesed, kellel pole midagi muud teha kui "ilusaid" riideid rikkuda ja siis minna lihakäntsakat järama.

Koksumuna

Keerates kalendris uut lehekülge, avastasime õudusega, et meil on jäänud veel vaid kuu aega Torontos elada. Tänaseks juba tegelikult vähem kui neli nädalat. Tagasitulek saab naljakas olema…

Igatahes loengud ja seminarid on selleks õppeaastaks nüüd läbi ja jääb üle veel kirjutada paar esseed/uurimistööd ning teha kaks suhteliselt lihtsat eksamit. Liina olukord on pisut keerulisem, kuivõrd teda ootab suisa viis eksamit. Aga ega me ei muretse. Kui need läbi, läheme jõlgume paar päeva veel Montrealis ja käime lõpuks ometi Niagara Fallsil ka ära. Kuigi kõiksugustest "riiklikest sümbolitest" on meil suhteliselt ükskõik, siis võimsa loodusnähtuse tahaks ikka ära näha.


Lõpetuseks väike off-topic küsimus: miks peaks mõni inime, in her/his right mind, ostma kalli raha eest riietuseseme, millele on lihtsalt suurelt kirjutatud tolle brändi nimi? Et kui ajusid ei ole, siis vähemalt jätan rikka inimese mulje? Mul tuli ükspäev vastu üks tüüp, kelle t-särgil laiutas suurelt "Hugo Boss" ning kelle hiiglaslik pannal kandis kirja "D&G". Nagu kõndiv reklaamtulp.

PS. Keetsime täna lõpuks neli muna ja koksisime omavahel. Kaks läksid juba keedes katki. Ülejäänutega võitis (juhuse tahtel) Liina (kätte sattunud muna) :-)

Silmailu

1. Kellele ei meeldiks rahustada närve ja lõõgastuda Sitamaa spaas.

2. Piim, mis "maitseb nagu homo" (enne kui keegi mind homofoobias süüdistab, tuleks vist mainida, et tegemist homogeniseeritud piimaga).

3. Meie naaberkirik (ja ta pole mitte ainuke!), millel on kenasti vikerkaarevärviline lipp, näitamaks üles avatust kõigile (sh ka geikogukonnale). Huvitav mis juhtuks, kui selline lipuke Tallinna Jaani kiriku uksele panna?

4. Sellist vaadet naudimegi.

PS. Ülehomme 21 kraadi sooja. Kahju ainult, et siin ei lubata grüünes õlut juua.

Selveri kassapidaja

Vaatasime eile ETV arhiivist dokfilmi "Tähelepanu, start!" ühe väikese poisi koolikatsete kadalipust. Jube nukker hakkas, sest katseid peab tegema igasse Tallinna "eliit"kooli; sest enne katseid toimub drill; sest pärast katseid toimuvad läbikuulamised ja pahandamine, kui "lammas" kirjutati "lamas"; sest "edukas" ja "väärtuslik" inimene on poliitik (???) või professor; sest Selveri kassapidaja = "läbikukkumine" (???); sest...

PS. Viimasel ajal on siin kuidagi vaikne. Aga pole hullu, see annabki kinnitust meie varasemale arvamusele, et vahtrasiirup on hooajaline projekt, mis vaikselt ära tudile peab minema.

Segasummasuvila

Täna siis teemasid haridusest huulepulgani, lisaks retseptieri!

Meile käis eetika aines rääkimas üks õpetaja, kelle arvates peaks iga pedagoog tegelema oma aine raames sotsiaalse ebavõrdsuse vastu suunatud aktivismiga. Ta tõi näiteks, kuidas üks esimese klassi laps rääkis koolis, et nägi kodutut inimest. Õpetaja haaras sellest kinni, tekkis arutelu ning kogu klass sai välja pakkuda ideid, kuidas nemad saaksid kodutuid aidata, näiteks viia riideid taaskasutusse, toitu varjupaikadesse jne. Mis saaks olla parem kui maast madalast harjutada lapsi mõttega, et nemad saavad midagi muuta ja inimesi aidata? See võib kõlada küll banaalselt, à la kõik on õnnelikud ja maailmarahu, kuid eesmärk on ju igati üllas: ärgitada lapsi nägema probleeme ja leidma lahendusi, mitte kasvama passiivsetest lastest passiivseteks igasuguse sotsiaalse närvita täiskasvanuteks... Otse loomulikult ei saa pedagoog eirata püha lehma nimega Riiklik Õppekava, kuid kooliharidus ei tohiks olla päriselust ja sotsiaalsest kontekstist eraldatud mull, kus tehakse asju samamoodi nagu eelmisel sajandil. Ma usun, et piisava kujutlusvõimega saaks palju rohkem erinevaid teemasid päriseluga siduda, sealjuures õppekava nõudeid täites. Või olen ma lootusetu naiivitar?

Tegelikult saab sotsiaalkriitikat väga edukalt integreerida ka ainetesse, mis esmapilgul sotsiaalsete teemadega väga hästi ei haaku, näiteks matemaatikasse. Kusjuures seda ei pea sugugi tegema matemaatiliste teadmiste ja oskuste omandamise arvelt. Mõelge näiteks kogu tekstihulga peale, mis matemaatikast läbi käib ja mille abil saaks väga palju mõtlemapanevat infot vahendada. Selle asemel, et ära kasutada tekstide tohutut potentsiaali, leiab aga isegi gümnaasiumile mõeldud õpikutest peaaegu eranditult nimesid nagu Mari Mardikas ja Silver Sild ("lastele" läheb ju huumor peale...) ning ülesannete sisuks on enamasti jõe voolukiiruse leidmine. Miks ei võiks statistikaülesanne rääkida näiteks perevägivallast, genotsiidist, alkoholi tarbimisest?

Nüüd aga kiire kannapööre ja teemaks loomad. Leidsin ühe väga laheda multika nimega "Meatrix" (inspiratsiooniks otse loomulikult "Matrix").

Natuke pikem on Peter Singeri väga hea loeng eetikast toiduvalikute tegemisel. Kes jaksab ära vaadata, saab näiteks teada, miks kalkunid loomafarmide tingimustes püsti ei saa seista.

Peter Singer on küll filosoof, kuid teeb ka süüa (uuh, multifunktsionaalne mees). Proovisime ühte tema hääd taimetoitu ja kui keegi äkki tahab proovida, siis panen siia retsepti kirja.

Vaja läheb:

1 sl oliiviõli

2 küüslauguküünt

1 sibul

1-2 sl karripulbrit

1 klaas (250 ml) läätsi (kuivi)

3 klaasi vett

2-3 loorberilehte

1 kaneelipulk

1 purk purustatud tomateid (400 ml)

1/4 klaasi kookospiima

2 sl sidrunimahla

Kuis teha?

Praadida sibulat ja karrit mõned minutid oliiviõlis, lisada läätsed (võib enne toidu tegemist mõned tunnid leotada ka), vesi, loorber, kaneel ja lasta keema, siis lasta vaikselt podiseda 20 minutit. Loorber välja (muidu võib mõru maitse jääda), tomatid, kookospiim, sidrunimahl ja küüslauk sisse. 10-15 minutit veel podistada, kuni läätsed on pehmed. Serveerida riisiga ja lakkuda taldrik puhtaks:P

Loomade õigustega seoses leidsin PETA leheküljelt nimekirja firmadest, mis testivad oma tooteid loomade peal. Tuntumatest näiteks Johnson & Johnson (Aveeno, Clean & Clear, Neutrogena jt), L'Oréal (Biotherm, Cacharel, Garnier, Giorgio Armani, Lancôme, Maybelline, Ralph Lauren Fragrances), Procter & Gamble (Pantene, Olay, Gillette, Max Factor, Covergirl - ANTM häbi-häbi). Vaadates enda šampooni- ja kreemiriiulit, tuleb häbiga tunnistada, et päris paljudel on firmamärgiks eelnevalt nimetatud brändid... Tulevikus üritan neid firmasid vältida.

Koolirindelt niipalju, et käsil on kolm mahukat lõputööd:

1. Puudega naised spordis, st kuidas kaks marginaliseeritud identiteeti (st "naine" ja "puudega") nö võimendavad teineteist ja muudavad antud grupi veelgi rohkem diskrimineerituks. Ja kuidas see kõik eliitspordi kontekstiga kokku sobib.

2. Eetiline dilemma: milliseid negatiivseid natsionalismiilminguid Olümpial kohtab, kasutades sloveenia suusatja Petra Majdici näidet, kellel spordiarst soovitas kolme katkise roide ja kopsukahjustusega sõitma minna, kuna "medalit ju vaja Sloveeniale". Ja noh, kuna meie õppejõud on Foucault' järele maniakk, siis tuleb ka ohtralt Micheli kasutada.

3. Teadusliku uurimuse projekt teemal "Füüsiline aktiivsuse mõju ülekaaluliste teismeliste depressiivsetele sümptomitele".

Üks tore uudis ka: 14. aprillil tähistatakse Eestis meigivaba päeva. Meigivaba päeva mõte ei ole meigivastasus, vaid sellega sümboliseeritakse isikupärase ilu väärtustamist ja põhjust olla enesekindlam, lisaks julgustatakse naisi suhtuma kriitiliselt domineerivatesse iluideaalidesse. Anne & Stiili kampaania kannab nime “Olen ilus, loomulikult!”

Achmed the Dead Terrorist

Nagu lubatud, kirjutan veel natuke islamist. Ma olen selle teemaga viimasel ajal üha rohkem kokku puutunud, kuivõrd see on läbi jooksnud mul päris mitmest ainest. Eksperdiks ma end loomulikult ei pea, aga ma arvan, et 6-7 antud teemast rääkiva raamatu läbitöötamine ja seminarides arutamine on igatahes parem kui üldine Eesti meedia välisuudiste tase. Aga noh, see on ainult minu hinnang. (Vabandan juba ette suhteliselt hüpliku postituse eest, kuid antud teema on lihtsalt nii lai ja mitmetahuline, et seda lühidalt blogiformaadi jaoks kokku võtta.)

Igatahes, märtsi alguses ilmus Eesti Päevalehes päris hea artikkel sellest, kuidas Eesti meedias Afganistani on väärastunult kujutatud. Artikkel on pikk ja põhjalik, seega ei hakka seda siin kuidagi meelevaldselt lühidalt kokku võtma, pigem soovitan kõigil seda lugeda. Põhipoint on aga selge: ära Eesti meedia pilti Afganistanist (või tegelikult ühestki teisest nö välisregioonist) tõe pähe võta. Need inimesed, kes ei salli moslemeid, ei ole suure tõenäosusega mitte ühtegi kunagi näinudki, kujundades kogu oma arvamuse meediakajastuse põhjal, mida kirjutavad inimesed ei ole samuti kunagi ühtegi moslemit suure tõenäosusega näinud (nt Šveitsis, kus toimus rahvahääletus minarettide keelu osas, on hetkel reaalselt olemas ainult 4 minaretti!). Või näiteks Talal Asadi, Olivier Roy'd, Saba Mahmoodi, Arturo Escobari, Edward Saidi või veel kedagi kuuendat lugenud. Aga noh, stereotüüpide ja eelarvamuste pinnalt lahmida on ka ju tore. (Või mitte…)

Sinna kõrvale saab ka panna just ilmunud Eesti inimarengu aruande, mille järgi on hüppeliselt kasvanud sallimatus immigrantidesse, islamiusulistesse ja teisest "rassist" inimestesse. Vabandan, kui mu suhtumine Eesti ajakirjandusse on vahest liialt kriitiline, kuid antud juhul ei tohiks põhjusi jällegi kaugelt otsida. Selline sallimatus ja arusaamad nende "teiste" kohta ei teki iseenesest, vaid sellise "tõerežiimi" tekitamine on sotsialiseerimisprotsessi tulemus. Kool (khm, ajalooõpikud?), perekond/eakaaslased ja meedia - see on see püha kolmainsus, mille abil sellist arusaama endast ja viha "teiste" vastu toodetakse ja taastoodetakse.

See ei ole muidugi ainult Eesti probleem, kuivõrd terve "Lääne" arusaam islamist on sarnane (nagu ka nt pilt Aafrikast) ja ulatub kaugele ajalukku. Igatahes, mida enam ma islamist loen, seda kindlam ma olen selles, mida me Liinaga burkade ja üldse islami riietuse kohta kirjutasime. See debatt loori kandmise ümber ei ole tegelikult tõusnud loori tõttu; küsimus on hoopis Euroopa identiteedi- ja legitiimsuskriisis. Ja sealt ka see diskursus, mis maalib ühe poole "ratsionaalse", "modernse" ja "tsiviliseerituna", sildistades teise aga "irratsionaalse", "traditsioonilise" ja "primitiivsena". Küsimus on võimus selle "teise" üle, mille abil oma identiteeti tekitatakse/kujundatakse, st läbi sellise sildistamise õigustatakse enda mõtteid ja tegevusi nende suunas (nt see developmentalismi diskursus, millest olen varasemalt juba lühidalt kirjutanud).

Sellega tahtsin jõuda tegelikult ühe hea näiteni. Hiljuti lugesin natuke (lugeda/kirjutada on niigi praegu nii palju, et tervenisti saan alles hiljem ette võtta) Talal Asadi raamatut enesetaputerroristidest (On Suicide Bombing). Raamatu keskne küsimus on: kas tegelikult on midagi üldse vahet sõjaväelasel ja enesetaputerroristil? Lühike vastus oleks, et nad ei ole tegelikult üldse nii erinevad, kuigi "Lääne" riigid ja meedia üritavad just ühest maalida pilti kui legitiimsest (õigustatud) ja moraalsest vägivallast, teist samal ajal sildistades illegaalse ja ebamoraalsena. Rääkisin sellest juba ühes varasemas postituses ka, kuid Asad suudab seda väga palju paremini sõnastada kui mina.

Ühesõnaga, ei ole moraalset vahet, kas inimesi tapab mõne riigi saadetud sõdur või enesetaputerrorist. Vahe seisneb vaid selles diskursuses, mis sellega kaasneb, st kuidas üks sildistatakse õigustatuna ja teine mitte. Üks elu ei ole vähem väärt kui teine, kuigi "Lääne" meedia (ja muidugi ka "vastaspoole" oma, ainult et teistpidi) kajastab just ühte surma üllana, oma riigi eest (st kui saab surma mõni okupatsioonivägede koalitsioonivägede sõdur), teist aga hea sündmusena, "meie" võiduna (st kui tapetakse mõni vastupanuvõitleja); vaatamata sellele, et mõlemad tegelevad tapmisega ning mõlema poole võitlejad on õpetatud oma vaenlast vihkama. Isegi kui on olemas selline vastuoluline asi nagu "legitiimne sõda", siis see, mida tehakse praegu Iraagis ja Afganistanis, ei ole seda kohe kuidagi mitte. Minu meelest tabas Asad igatahes naelapea pihta ja see näitab nii selgelt, kuidas näiteks see, mida nimetatakse "rahvusvaheliseks õiguseks" (millest kogu sõja temaatika on üks osa), on "Lääne" produkt ja töötab ainult selleks, et õigustada enda tegusid. Selle eesmärk ei ole mitte õiglus, vaid võim. Igatahes, on vist siililegi selge, kui väga ma Iraagi ja Afganistani sõja vastu olen…

Sellega jõuan lõpuks aga välja sinna, et tegelikult oleks hoopis vajadus nö antropologiseerida see müstiline "Lääne" ühiskond, panna küsimärgi alla see uskumus endast kui "ratsionaalsest" osalejast, näidata nende iseenesest mõistatavatena võetavate mõtete tegelikku meelevaldsust, poliitilisi tagamaid ja eesmärke. Ei tahaks küll kõlada liiga maailmaparandajalikult, kuid see kaasaegne sotsiaalne ja poliitiline süsteem on ikka päris mäda… Ning seda saatev arvamus, et tegelikult on see kõige parem elu üldse ja kõik teised peaks ka sellesse "usku" pöörama, ei muuda seda ka kuidagi paremaks.

PS. Üks humoorikas vahepala ka: Achmed the Dead Terrorist.

PPS. See nüüd küll väga sünnipäevateemaline ei olnud...

Lapsed kastis

Kuna järgmisel nädalavahetusel toimuvad koolikatsed ja Eero nädala alguses haridusteema tõstatas, siis mõtlesin sellest natuke kirjutada.

Esiteks läksin ühe eliitkooli kodulehele ja vaatasin tingimusi, mida 1. klassi astuvad lapsed peavad täitma:

• "Lapsed peavad oskama lugeda eestikeelset teksti, mõistma loetut, kirjutada suurte trükitähtedega väikest etteütlust ning arvutada (liita ja lahutada) ja võrrelda arve kümne piires." Kui mina 2. klassi katseid tegin, olid tingimused suhteliselt samasugused, nüüd aga nõutakse seda taset 1. klassi lastelt. Kas pole mitte 1. klass mõeldud lugema ja kirjutama õppimiseks või olen ma millestki väga valesti aru saanud? On kuhugi nii väga kiire, et peab arengut hirmsasti takka sundima ja lugeda-kirjutada oskama isegi siis, kui laps selleks veel valmis pole?

• "Hindame lapse silmaringi, ta peab teadma oma nime, vanust, elukohta, tundma aastaaegu ja end ümbritsevat maailma." Mul läheb praegugi nimi ja sünniaeg meelest ära, kui keegi seda stressirohkes olukorras küsib (kahtlustav tollitöötaja näiteks). Mida siis peab tundma 6-7-aastane, keda niimoodi üle kuulatakse? Ja ärge tulge mulle rääkima, et algklasside õpetajad on lastega väga armsad ja loovad pingevaba õhkkonna, ma ei paneks oma last mitte-mitte kunagi eliitkooli just nimelt selle sama hirmuõhkkonna pärast...

• "Lapsevanem peab teadma, et meie koolis on raskem õppida kui muudes koolides. Meie õpilastega peab palju kodus töötama ja kui selline võimalus puudub, on mõistlikum laps elukohajärgsesse kooli panna." Sellest lausest võiks suisa järeldada, et luuakse "eliitlapsi", kes hierarhias "tavakoolide" lastest kõrgemal pulgal istuvad. Juhiks tähelepanu ka sellele, kuidas rõhutatakse vanemate ehk "treenerite" rolli eliitkoolis õppimiseks. Ehk siis jõuamegi selleni, et lapse individuaalsete tugevuste leidmise ja arendamise asemel tegeletakse normoskuste drilliga. Kogu see meeletu pähetuupimine ei arenda inimest, vaid tapab juba eos kogu loovuse ja julguse asju teistest erinevalt teha. Kas on vaja, et üks väike laps oleks masendunud, kui dialoog pähe ei jää, endale vihikuga vastu pead lööks ja end rumalana tunneks (pole vist vaja kaua mõistatada, kellest jutt)?

• Drillimisideoloogia vol 2: "Konkursi eduka sooritamise üks põhieeldusi on kindlasti see, et laps harjutab iga päev lühikese etteütluse kirjutamist."

Pole vist raske ära arvata, et minu meelest tuleks koolikatseid korraldada ainult gümnaasiumisse sisseastumisel (kui sedagi), sest väikeste laste puhul ei näita katsed mitte mingit andekust, ainult treenitust. Ja mis kõige olulisem: kas on vaja väikesi lapsi stressiolukorda panna ja ühtlasi tekitada alaväärsustunnet neis, kellele ei sobi säärane testimisviis ja seepärast "väljavalituks" ei osutu? Pole haruldane, et inimesed, kes tulevad näiteks väljastpoolt Lääne haridussüsteemi, saavad väga ruttu sildi "õppimishäire", kuna otse loomulikult on teistmoodi arusaamad ja õppimisharjumused automaatselt "patoloogilised"... Mis on hullem kui alustada oma haridusteed ja ühtlasi minapildi kujundamist sildiga "läbikukkuja"?

Lõpetuseks hoopis teine teema, et veidi helgema noodiga lõpetada. Loen Jodi Picoult' raamatut "Minu õe hoidja" ja seal on üks hästi ilus koht, mida tahaks teiega jagada. Nimelt tahab ema pärast leukeemiahaige tütre Kate'i keemiaravi tema mõtteid mujale viia ja ta koos väikese õe Annaga kaubanduskeskusesse viia. Kuna Kate häbeneb oma kiilast pead ja arme ning keeldub kategooriliselt, läheb ema alla keldrisse ning ajab enda ja Anna (tema soovil muidugi) samuti kiilaks. Tsitaat: "An hour later, we walk through the mall holding hands, a trio of bald girls. We stay for hours. Everywhere we go, heads turn and voices whisper. We are beautiful, times three."