Tuld punanahkadele

Kool on selleks korraks läbi, nüüd jääb üle ainult tulemusi oodata. Seega on jälle aega, et pikemalt kirjutada. Pealegi, lubasin eelmisel korral, et olen edaspidi jälle pisut kurjem. Täidan nüüd oma lubaduse. Paljud, kes seda blogi loevad, kindlasti ei nõustu sellega, mida ma järgnevalt kirjutan. Aga noh, kui te kõik nõustuksite, siis poleks mõtet ju kirjutadagi. Ja pealegi, see blogi ei oleks ju meeletult mõttekas, kui me räägiksime ainult sellest, kuidas ilm on või mitu tassi kohvi me täna ära oleme joonud. Seega, ärgitan kaasa mõtlema ja vajadusel vastu vaidlema (selleks on siin ka suurepärased kommenteerimisvõimalused).

Selle nädala alguses ilmus ajakirjandusse uudis, et üks Eesti sõdur hukkus Afganistanis (19-aastane muideks, st noorem kui mina). Isiklikult see mind küll kuidagi ei puudutanud, kuivõrd ma ei tundnud seda inimest (nagu ka teisi, kes antud sõjas surma on saanud). Eestis korraldati uhke mälestusüritus, avati mälestusteraamat, poliitikud pidasid kõnesid. Ka Ilves: "Aga Eesti sõdurid Afganistanis võitlevad ka maailma paremaks, turvalisemaks ja rahulikumaks muutmise nimel". Ja: "Te võitlete õige asja eest". Ma ei taha küll kuidagi alavääristada kõiksugustes sõdades hukkunud inimesi, kuid mina ei ole nõus.

Kasutades ühe siinse professori sõnu: ma ei ole patsifist, vaid põhimõtteline sõjavastane. Ma ei oskaks ise ennast antud teemast rääkides paremini kirjeldadagi. On ütlematagi selge, et sõda ja surm on koledused, millega ise ei tahaks kokku puutuda. Kõik võiksid ju olla lillelapsed, tõmmata kanepit ja laulda rõõmsalt vanaduspäevini hipilaule. Aga noh, ma ei ole ju hipi. Veel.

Mis aga teeb sõja minu jaoks täiesti põhimõtteliselt mõttetuks, on fakt, et see on läbi ja lõhki poliitiline (ma arvan, et keegi ei vaidle sellele vastu). Miks lähevad inimesed sõtta? Sellepärast, et riik (või mõni muu organ) on neile öelnud, et see on õige asi, mida teha (või on riik nad suisa kohustuslikus korras rindele saatnud); poliitilise üksuse (ehk riigi) eest suremine on muudetud millekski üllaks, pühaks eesmärgiks. Seejuures on riik loonud selle "teise", kelle vastu sõditakse ning keda võib seega "legitiimselt tappa" (oksüümoron?). Sõda on seega meelevaldselt tekitatud identiteetide vastasseis; kuivõrd sotsiaalsed identiteedid on konstrueeritud, st mitte midagi reaalset (st on the ground sellist asja nagu "eestlane" ei ole olemas), siis püüavad kaks vastasleeris olevat inimest sõjas üksteist "kahjutuks teha" ainult seetõttu, et neile on öeldud, et nii peab tegema (eriti veel arvestades sõjaväe rangelt hierarhilist loomust). "Mina" olen hea ja need "teised" on halvad - sellist diskursust pakutakse inimestele mõlemal pool rindejoont; ja mõlemad pooled on veendunud, et nad teevad "õiget" asja, kuigi õigus pole kummalgi.

(Seda küsimust on käsitletud Teise maailmasõja kontekstis ühes päris heas filmis: The Reader (Kate Winsletiga peaosas). Soovitan vaadata.)

Vahekokkuvõtteks: kui sõdur tapab teise sõduri, on see reaalselt (minu perspektiivist) täpselt samasugune mõrv kui üks nö tsiviilisik tapab teise tsiviili. Ja see, et on nö "rahvusvaheline norm", et sõjas tapmine on legitiimne ja õigustatud, on (identiteedipoliitika kõrvale jättes) lihtsalt jabur.


Sõja poliitilist loomust näeb hästi ka selle põhjustest; või täpsemalt, mis öeldakse, et konflikti põhjused on. Eesti on Afganistanis väidetavalt selle tõttu, et "täita oma liitlaskohustusi". USA ja NATO üldiselt (ehk siis need liitlased) on seal selleks, et "viia sinna demokraatiat" (noh, see tüüpiline ametlik retoorika). See toob mind developmentalismi juurde. See on arusaam, et igal pool peaks olema nii nagu "Läänes"; et probleem tuleb seest, kuid lahendus väljast (st "Läänest"); et on olemas miski universaalne lineaarne arengu-skaala, mida mööda edasi ronimine peaks olema iga riigi eesmärk (nimetused nagu "arenenud riigid" ja "arenguriigid" annavad seda hästi edasi); et igal pool mujal kui "Läänes" on inimese elu odav, piinarikas ja lühike (selline Hobbesilik maailm). Seda poliitikat illustreerivad kõik need "humanitaarsed interventsioonid" ja "demokratiseerimis-sõjad", mis on ette võetud või mida on tahetud ette võtta: Afganistan, Iraak, Darfur jne.

Neokolonialism? Näib küll sedamoodi.


Darfur on huvitav näide. Mahmood Mamdani, kes on tõenäoliselt üks parimaid Aafrika ajaloost ja politiikast kirjutajaid (pärit Ugandast), avaldas käesoleva aasta alguses raamatu Saviors and Survivors: Darfur, Politics, and the War on Terror. Kirjutas sellest, kuidas "Läänes" tekitati teadmisi antud kriisi kohta; ja sellest, kuidas need teadmised olid reaalselt ülepingutatud või lihtsalt valed (näiteks see, et "araablased" tapavad "aafriklasi"; vaade, mis kinnistab veelgi enam neid stereotüüpe araablaste ja islamiusuliste kohta). See on näide teadmiste subjektiivsusest, erinevatest perspektiividest ja "Lääne" poolt "bäkitud" teadmistest.

Jah, Darfuris on surma saanud palju inimesi, lisaks paljudele ümberasustatutele. Küll ehk mitte rohkem kui paljudes teistes Aafrika (ja teiste maailmaosade) erinevates poliitilistes konfliktides ja sõdades (Kongo? Afganistan? Palestiina? etc); ning ehk mitte ka viisil, mida annaks tembeldada selle kohutava "genotsiidi" sildiga, nagu "Läänes" seda tehtud on. Kuid see, kuidas "Läänes" seda konflikti "kasutatud" on, sarnaneb vägagi Afganistanile ja Iraagile. Darfuri puhul on tegemist nö feel-good projektiga, indulgentsiga "Lääne" inimestele. Andes raha, tahavad nad saada kuidagipidi lunastust kunagi kokkukeedetud kibeda supi eest.

Mamdaniga tehti muideks ka üks raadiointervjuu antud raamatu teemal, mida soovitan huvi korral kindlasti kuulata, kuivõrd Eestist raamatut kuskilt ei saaks (nagu ka ühtegi teist Mamdani raamatut). Tema kirjutatud Ruanda genotsiidist rääkivat raamatut When Victims Become Killers: Colonialism, Nativism, and the Genocide in Rwanda soovitan samuti (räägib muuseas sellest, kuidas sellised kategooriad nagu hutud ja tutsid koloniaalvõimu poolt konstrueeriti). Ja tegemist ei ole miski "alternatiivse" nurgataguse ajaloolasega, vaid vägagi tunnustatud teadlasega (lihtsalt et kahtlusi hajutada). Afganistani ja Iraagi sõdade põhjenduste kohta võib vist veelgi enam kriitilisi käsitlusi leida.

Need on ka põhjused, miks ma ei saa tihtilugu liiga tõsiselt võtta kõiki neid, kes tahavad minna "Aafrikasse lapsi päästma". Kõlab altruistlikult, kuid... Lisaks kõik need teised projektid. Toronto tänavatelgi näeb väga tihti erinevate orgide inimesi (WWF, Sick Children jne), kes suruvad sulle nina alla pildi väiksest kängurust, küsivad "isn't she cute?" ja küsivad rahalist toetust. Raha, mille lõpuks kugistab alla see ääretu masinavärk, mis on sisse seatud, et inimestelt raha kätte saada (nagu Save Darfur kampaaniagi, nagu Mamdani kirjutab). Kõlab ehk julmalt, kuid nii see on.

Ma tean, et vähemalt üks antud blogi lugejatest on paadunud "sõjard" (selgituseks vaata allolevat videot). Ja nii mõnedki peavad "Lääne" "demokratiseerimis-agendat" üdini põhjendatuks või tahavad isegi sellest osa saada (white man's burden, you know...). Mina igatahes nii üheselt kindel ei ole. Ma ei ütle, et nendes konfliktides ja sõdades ei saa ebaõiglaselt surma palju inimesi (naisi ja lapsi, nagu kiputakse rõhutama - mehed on ju "loomu poolest sõjakad" ja seega väärivad oma saatust). Samuti ei ütle ma, et olukorda ei peaks kuidagi parandama. Ma rõhutaksin hoopis seda, et need konfliktid tulenevadki nendest samadest võimusuhetest (imperialismist; kõlab küll marksistlikult, kuid ka Marxil olid oma hetked), mida need "Lääne" vastused ainult kinnistavad, mitte ei paranda. Samamoodi nagu ei saa kindlalt väita, kas kliima soojeneb, jaheneb või stagneerub; ning kas need oletatavad muutused toimuvad inimtegevuse tagajärjel; samamoodi ei ole mina kindel eelpool kirjeldatud protsesside õigustatuses ja jään seniks põhimõtteliselt vastu seisma relvade abil aetavale (identiteedi)poliitikale.

Nende kõikide minu arvamuste (ahh, jälle ma "arvan" midagi, eksole) juures on täiesti hämmastav, et ühest perest on tulnud kardinaalselt erinevate arusaamadega inimesed. Vaadake või seda videoklippi. Järjekordne kinnitus sellest, kui suurel määral sotsiaalne kontekst määrav on.