Bruxelles je te la donne, mais faut l'dire à personne

Kellele aastalõpuheietused kohe üldse ei istu, võib järgneva postituse lugemata jätta. Üritan teha konkreetselt ja valutult.

2009 on olnud suhteliselt tuuz seetõttu, et üle poole aastast olen veetnud välismaal (kodu on ka armas, aga millal siis veel maailmas ringi tuiata, kui mitte ülikooliajal), st 3 kuud Brüsselis ja 4 Torontos. Peab ütlema, et mõlemad linnad on armsaks saanud, eriti Brüssel oma trammide, juugendstiilis majade, parkide ning maailma parima õlle ja vahvlitega (ka Brüsseli metroos on muide alati soojade vahvlite lõhn). Pildil poseerib Eero lammas Kruup õlle, vahvlite ja šokolaadiga (Kruup on meil muide Torontos ka kaasas, koos sõbraga).


Praktika poole pealt möödus veebruar lastehaiglas respiratoorsete probleemidega väikeste patsientidega tegeledes, märts lastele spetsialiseerunud erafüsioterapeudi juures ning aprill ortopeediaosakonnas peamiselt puusa- ja põlveproteesidega vanaonude ja - tädidega võimeldes. Praegu üksnes inglisekeelses keskkonnas olles on muidugi naljakas mõelda, et 3 kuud sai ainult prantsuse keeles suheldud.

Toronto on teistmoodi äge, just ülikooli, lahedate ainete/õppejõudude ja multikultuursuse tõttu. Lisaks pole ikka veel päris kohale jõudnud, kuidas see õnneks läks, et meid Eeroga mõlemaid siia valiti. Great success kuubis!

Nende kahe pika reisi vahepeal õnnestus ka ilmatuma kõrgelt harituks saada, Pihlaspeal tunde saunas molutada ja mööda Eestit ringi kruiisida (3 vanaema ühe päevaga pole meie jaoks mingi probleem).

Nii palju siis minevikuheietustest, uue aasta plaan on järgmine:
1. osaleda mõnes tõsielusarjas
2. anda välja kantrimuusika plaat
3. saada kolmikud

Kes süöb, sie jaksab

Kuna tühi kott teadupärast püsti ei seisa, on tänane postitus toidu päralt. Otsa teevad lahti võikud, seejärel saab praadi ja lõpuks joogipoolist.

Alguses ei osanud me bagelitest suurt midagi arvata, hoolimata nende siinsest populaarsusest, nimelt saab neid koguni kaasa osta kohvikutaolistest toodetest nimega Bagelstop (miks Eestis musta leiva putkasid pole?). Meile aga tundus veidi tobe teha võikut, kui saia keskel on auk. Lõpuks otsustasime siiski ära proovida ja nüüd oleme juba mitu kuud õnnelikus püsisuhtes. Eriti head on bagelid röstitult.


Ega ilma ohtra katteta läbi ei saa (saiaosa pole kahjuks eriti näha):


Leidsime ka täiesti normaalse maitsega musta leiba (Hollandi oma, kutsutakse pumpernickel bread), nii et pole vaja kodust leivapakikesi saata:P. Seda leiba tuleb erilise hellusega kohelda, kuna muidu läheb ta kohe katki, õrnake selline.



Kui sügise alguses veel maisihooaeg oli, sai päris sageli maisitõlvikuid söödud. Võid ja pipart peale ning maitseb imehää.


Allolev salat on saanud inspiratsiooni Tartu kohviku Crepp menüüst. Balsamico äädikas ja oliiviõlis marineeritud kana salat jääsalati, praekartuli, kurgi ja tomatiga.


Tänaõhtune üllitis spinati-feta pirukas:


Coffee shoppidest pajataks ka natuke. Siin on nimelt hea see, et kolme erineva firma kohvikuid (Starbucks ja Kanada enda omad Second Cup ja Tim Hortons) on terve linn täis. Meie ühikast paarisaja meetri kaugusel asub suisa kolm tükki. Mõnusalt suure kohvi saab kätte 17-18 krooniga ja kui oma termosega minna, saab loodusesõbralikkuse eest veel paar krooni alla. Seega kohvi poole pealt on siinsega võrreldes Eestis natuke ikaldus, st enamasti on kohv liiga kallis või lihtsalt halb.

Novembris ilmusid kohvikute menüüdesse nö pühadejoogid, Starbucksis näiteks Crème Brûlée Latte ja Gingerbread Latte (Egg Nog Latte oli ka, aga selle välistasime juba eos, kuna egg nog maitseb nagu munaliköör). Proovimisel tuli aga välja, et tegemist kohutavalt lääge vedelikuga, mis juba pärast paari sõõmu südame lootusetult pahaks ajab. Sama jutt käib ka Chai Latte (nagu tavaline latte, ainult kohvi asemel on tee ja lisaks kaneel, ingver jt vürtsid) kohta. Idee ju väga hea, aga miks peab huvitava maitse suhkruga ära tapma? Seda suhkrumaaniat võib täheldada minu suureks kurvastuseks ka näiteks jäätiste puhul.

Mis veinidesse puutub, siis Kanada omad on täitsa head. Ja kuna Toronto on Marseille'ga samal laiuskraadil, polegi midagi imestada, et siinkandis veini tehakse:P (peamine veinipiirkond on Niagara ümbruses). Kanada punase veiniga pole me igatahes kordagi alt läinud.

Vot nii. See postitus on muuhulgas pühendet ka Eero emale, kes kardab, et me ennast rämpstoidust paksuks sööme. Võib käsi südamel öelda, et purksi sõime ainult ühe korra ja seda ka tutvumispiknikul poolkohustuslikus korras.

PS. Portugali verivorst oli väga hea, meenutas maitselt veidi kodust naturaalsooles vorsti.

Jõul!

1. Saime õppeviisad (jõulukingitus Varssavist)!!!
2. Kuhjaga jõulumõnusust kõigile!
3. Esimesed jõulud ühikas. Hoiame meeleolu Muppetite jõulufilmi, Martini Asti, maasikate, Poola hapukapsaste ja Portugali verivorstiga.
4. Ehk juhtub jõuluime ja lumi tuleb täna maha...

Surmatants

Käisime eile Toronto Teaduskeskuses, kuna seal on parasjagu näitus Body Worlds - The Story of the Heart. Tegemist plastineeritud (on selline sõna eesti keeles olemas üldse?) surnukehadega väga lahedates poosides. Üks minu lemmikuid:




Iluuisutamine läbi uue perspektiivi:


Nagu näha, kogub blogi jõulutuure, kirjutame sõjast ja laipadest. Peab hakkama kiiresti jõululaule ja -filme kuulama-vaatama, et lähitulevikus helgemaid postitusi ka tuleks.

Tuld punanahkadele

Kool on selleks korraks läbi, nüüd jääb üle ainult tulemusi oodata. Seega on jälle aega, et pikemalt kirjutada. Pealegi, lubasin eelmisel korral, et olen edaspidi jälle pisut kurjem. Täidan nüüd oma lubaduse. Paljud, kes seda blogi loevad, kindlasti ei nõustu sellega, mida ma järgnevalt kirjutan. Aga noh, kui te kõik nõustuksite, siis poleks mõtet ju kirjutadagi. Ja pealegi, see blogi ei oleks ju meeletult mõttekas, kui me räägiksime ainult sellest, kuidas ilm on või mitu tassi kohvi me täna ära oleme joonud. Seega, ärgitan kaasa mõtlema ja vajadusel vastu vaidlema (selleks on siin ka suurepärased kommenteerimisvõimalused).

Selle nädala alguses ilmus ajakirjandusse uudis, et üks Eesti sõdur hukkus Afganistanis (19-aastane muideks, st noorem kui mina). Isiklikult see mind küll kuidagi ei puudutanud, kuivõrd ma ei tundnud seda inimest (nagu ka teisi, kes antud sõjas surma on saanud). Eestis korraldati uhke mälestusüritus, avati mälestusteraamat, poliitikud pidasid kõnesid. Ka Ilves: "Aga Eesti sõdurid Afganistanis võitlevad ka maailma paremaks, turvalisemaks ja rahulikumaks muutmise nimel". Ja: "Te võitlete õige asja eest". Ma ei taha küll kuidagi alavääristada kõiksugustes sõdades hukkunud inimesi, kuid mina ei ole nõus.

Kasutades ühe siinse professori sõnu: ma ei ole patsifist, vaid põhimõtteline sõjavastane. Ma ei oskaks ise ennast antud teemast rääkides paremini kirjeldadagi. On ütlematagi selge, et sõda ja surm on koledused, millega ise ei tahaks kokku puutuda. Kõik võiksid ju olla lillelapsed, tõmmata kanepit ja laulda rõõmsalt vanaduspäevini hipilaule. Aga noh, ma ei ole ju hipi. Veel.

Mis aga teeb sõja minu jaoks täiesti põhimõtteliselt mõttetuks, on fakt, et see on läbi ja lõhki poliitiline (ma arvan, et keegi ei vaidle sellele vastu). Miks lähevad inimesed sõtta? Sellepärast, et riik (või mõni muu organ) on neile öelnud, et see on õige asi, mida teha (või on riik nad suisa kohustuslikus korras rindele saatnud); poliitilise üksuse (ehk riigi) eest suremine on muudetud millekski üllaks, pühaks eesmärgiks. Seejuures on riik loonud selle "teise", kelle vastu sõditakse ning keda võib seega "legitiimselt tappa" (oksüümoron?). Sõda on seega meelevaldselt tekitatud identiteetide vastasseis; kuivõrd sotsiaalsed identiteedid on konstrueeritud, st mitte midagi reaalset (st on the ground sellist asja nagu "eestlane" ei ole olemas), siis püüavad kaks vastasleeris olevat inimest sõjas üksteist "kahjutuks teha" ainult seetõttu, et neile on öeldud, et nii peab tegema (eriti veel arvestades sõjaväe rangelt hierarhilist loomust). "Mina" olen hea ja need "teised" on halvad - sellist diskursust pakutakse inimestele mõlemal pool rindejoont; ja mõlemad pooled on veendunud, et nad teevad "õiget" asja, kuigi õigus pole kummalgi.

(Seda küsimust on käsitletud Teise maailmasõja kontekstis ühes päris heas filmis: The Reader (Kate Winsletiga peaosas). Soovitan vaadata.)

Vahekokkuvõtteks: kui sõdur tapab teise sõduri, on see reaalselt (minu perspektiivist) täpselt samasugune mõrv kui üks nö tsiviilisik tapab teise tsiviili. Ja see, et on nö "rahvusvaheline norm", et sõjas tapmine on legitiimne ja õigustatud, on (identiteedipoliitika kõrvale jättes) lihtsalt jabur.


Sõja poliitilist loomust näeb hästi ka selle põhjustest; või täpsemalt, mis öeldakse, et konflikti põhjused on. Eesti on Afganistanis väidetavalt selle tõttu, et "täita oma liitlaskohustusi". USA ja NATO üldiselt (ehk siis need liitlased) on seal selleks, et "viia sinna demokraatiat" (noh, see tüüpiline ametlik retoorika). See toob mind developmentalismi juurde. See on arusaam, et igal pool peaks olema nii nagu "Läänes"; et probleem tuleb seest, kuid lahendus väljast (st "Läänest"); et on olemas miski universaalne lineaarne arengu-skaala, mida mööda edasi ronimine peaks olema iga riigi eesmärk (nimetused nagu "arenenud riigid" ja "arenguriigid" annavad seda hästi edasi); et igal pool mujal kui "Läänes" on inimese elu odav, piinarikas ja lühike (selline Hobbesilik maailm). Seda poliitikat illustreerivad kõik need "humanitaarsed interventsioonid" ja "demokratiseerimis-sõjad", mis on ette võetud või mida on tahetud ette võtta: Afganistan, Iraak, Darfur jne.

Neokolonialism? Näib küll sedamoodi.


Darfur on huvitav näide. Mahmood Mamdani, kes on tõenäoliselt üks parimaid Aafrika ajaloost ja politiikast kirjutajaid (pärit Ugandast), avaldas käesoleva aasta alguses raamatu Saviors and Survivors: Darfur, Politics, and the War on Terror. Kirjutas sellest, kuidas "Läänes" tekitati teadmisi antud kriisi kohta; ja sellest, kuidas need teadmised olid reaalselt ülepingutatud või lihtsalt valed (näiteks see, et "araablased" tapavad "aafriklasi"; vaade, mis kinnistab veelgi enam neid stereotüüpe araablaste ja islamiusuliste kohta). See on näide teadmiste subjektiivsusest, erinevatest perspektiividest ja "Lääne" poolt "bäkitud" teadmistest.

Jah, Darfuris on surma saanud palju inimesi, lisaks paljudele ümberasustatutele. Küll ehk mitte rohkem kui paljudes teistes Aafrika (ja teiste maailmaosade) erinevates poliitilistes konfliktides ja sõdades (Kongo? Afganistan? Palestiina? etc); ning ehk mitte ka viisil, mida annaks tembeldada selle kohutava "genotsiidi" sildiga, nagu "Läänes" seda tehtud on. Kuid see, kuidas "Läänes" seda konflikti "kasutatud" on, sarnaneb vägagi Afganistanile ja Iraagile. Darfuri puhul on tegemist nö feel-good projektiga, indulgentsiga "Lääne" inimestele. Andes raha, tahavad nad saada kuidagipidi lunastust kunagi kokkukeedetud kibeda supi eest.

Mamdaniga tehti muideks ka üks raadiointervjuu antud raamatu teemal, mida soovitan huvi korral kindlasti kuulata, kuivõrd Eestist raamatut kuskilt ei saaks (nagu ka ühtegi teist Mamdani raamatut). Tema kirjutatud Ruanda genotsiidist rääkivat raamatut When Victims Become Killers: Colonialism, Nativism, and the Genocide in Rwanda soovitan samuti (räägib muuseas sellest, kuidas sellised kategooriad nagu hutud ja tutsid koloniaalvõimu poolt konstrueeriti). Ja tegemist ei ole miski "alternatiivse" nurgataguse ajaloolasega, vaid vägagi tunnustatud teadlasega (lihtsalt et kahtlusi hajutada). Afganistani ja Iraagi sõdade põhjenduste kohta võib vist veelgi enam kriitilisi käsitlusi leida.

Need on ka põhjused, miks ma ei saa tihtilugu liiga tõsiselt võtta kõiki neid, kes tahavad minna "Aafrikasse lapsi päästma". Kõlab altruistlikult, kuid... Lisaks kõik need teised projektid. Toronto tänavatelgi näeb väga tihti erinevate orgide inimesi (WWF, Sick Children jne), kes suruvad sulle nina alla pildi väiksest kängurust, küsivad "isn't she cute?" ja küsivad rahalist toetust. Raha, mille lõpuks kugistab alla see ääretu masinavärk, mis on sisse seatud, et inimestelt raha kätte saada (nagu Save Darfur kampaaniagi, nagu Mamdani kirjutab). Kõlab ehk julmalt, kuid nii see on.

Ma tean, et vähemalt üks antud blogi lugejatest on paadunud "sõjard" (selgituseks vaata allolevat videot). Ja nii mõnedki peavad "Lääne" "demokratiseerimis-agendat" üdini põhjendatuks või tahavad isegi sellest osa saada (white man's burden, you know...). Mina igatahes nii üheselt kindel ei ole. Ma ei ütle, et nendes konfliktides ja sõdades ei saa ebaõiglaselt surma palju inimesi (naisi ja lapsi, nagu kiputakse rõhutama - mehed on ju "loomu poolest sõjakad" ja seega väärivad oma saatust). Samuti ei ütle ma, et olukorda ei peaks kuidagi parandama. Ma rõhutaksin hoopis seda, et need konfliktid tulenevadki nendest samadest võimusuhetest (imperialismist; kõlab küll marksistlikult, kuid ka Marxil olid oma hetked), mida need "Lääne" vastused ainult kinnistavad, mitte ei paranda. Samamoodi nagu ei saa kindlalt väita, kas kliima soojeneb, jaheneb või stagneerub; ning kas need oletatavad muutused toimuvad inimtegevuse tagajärjel; samamoodi ei ole mina kindel eelpool kirjeldatud protsesside õigustatuses ja jään seniks põhimõtteliselt vastu seisma relvade abil aetavale (identiteedi)poliitikale.

Nende kõikide minu arvamuste (ahh, jälle ma "arvan" midagi, eksole) juures on täiesti hämmastav, et ühest perest on tulnud kardinaalselt erinevate arusaamadega inimesed. Vaadake või seda videoklippi. Järjekordne kinnitus sellest, kui suurel määral sotsiaalne kontekst määrav on.

Just Don't Do It!

Kahenädalane puhkus on alanud! Selle tähistamiseks sai eile India köögiga keelt alla viidud ja veini rüübatud. Kuna nüüd on aega, võib meid lähiaegadel leida kohvikutest lugemas neid raamatuid (mul laste füsioteraapia telliskivid, Eerol erinevaid identiteete, näiteks etnilisust, seksuaalsust, rahvust, rassi, religiooni jt käsitlevad teosed), mis sügisel tellisime, aga ajapuudusel siiamaani lugemata on.


Loen parasjagu ka Naomi Kleini suurkorporatioonide-kriitilist raamatut "No Logo". Kellel aega ja huvi, siis mul on ta pdf-ina olemas (hea kui itimees-patsigapoiss käepärast võtta, ta leiab alati kõik asjad netiavarustest üles:D), võin meilile saata. Täitsa mõtlemapanev kirjandus.

Siinkohal meedialoengust ja eelmainitud raamatust mõned infokillud Nike'i (logo nimi on muide swoosh) kohta. Arvatavasti on väga paljud tuttavad Nike'i lööklausega "Just Do It!", vähesed aga teavad, et tegelikult on see varastatud Kanada ParticipACTION liikumiselt (tegemist aastakümneid kestnud kampaaniaga, mille eesmärgiks oli motiveerida kanadalasi sporti tegema), mille slogan "Don't Just Think About It - Do It" unustati erilises lolluses patenteerida ja niimoodi Nike selle endale krabaski.

Atlanta olümpia ajal otsustas Nike tulla välja lihtsalt suurepäraste sportlastele suunatud lööklausetega nagu "Sa ei võida hõbedat. Sa kaotad kulla." ja "Kui sa pole tulnud siia võitma, siis oled turist.". Tõeline olümpiavaim või mis?

Nike on olnud äärmiselt nutikas ka tootmiskulude kärpimisel. Skeem töötab nii, et tootmine on viidud vaesemate riikide sweatshop'idesse ehk põhimõtteliselt orjatehastesse Indoneesias, Hiinas, Mehhikos, Filipiinidel, Vietnamis jne, kus töötingimused ja palgad on allpool igasugust arvestust. Aga kuna Nike on sõlminud lepingud alltöövõtjatega, mitte otseselt töölistega, siis saab firma süüdimatult väita, et ei tea tööliste halvast olukorrast midagi. Nike pole muidugi ainus, kes niimoodi äri ajab, pikka nimekirja mahuvad ka näiteks Reebok, Gap, Adidas, Guess ja Esprit.


Noppeid erinevate tehaste köögipoolelt:

• Hiljaks jäänud töötajaid sunnitakse karistusringe jooksma (Nike'i huvitav viis töötajaid sportlikuks muuta).
• Ametiühinguid luua ei ole lubatud (kes üritab, vallandatakse).
• Palk on alla 20 krooni päevas.
• Tööpäeva kestus varieerub erinevates maades 12st 16ne tunnini.
• Enamik töötajaid on noored naised.
• Kuna ei taheta, et naistöötajad rasedaks jääksid, tehakse isegi eriti alandavaid mentruatsioonikontrolle ja rasedusteste.
• Paljud töölised elavad tehase lähedal "ühikas", kus on ruumi nii vähe, et inimesed sõna otseses mõttes magavad üksteise otsas.
• Päeva jooksul on väga vähe pause, mistõttu on töölised sunnitud kilekotti urineerima.
• IBM-i kuvareid tootvas tehases premeeritakse ületundide eest sõõriku ja pastapliiatsiga.
• Ületundide tegemine on kohustuslik, kuna sageli on mõne tellimuse täitmisega kiire.
• Hondurasel on töötajatele koguni amfetamiini antud, et nad järjest ärkvel oleksid ja tööd teeksid.

Kuna kriitikat on olnud palju, siis on Nike jt firmad võtnud ette mõningaid samme olukorra parandamiseks: töötajate palkade tõstmine ja tööohutusnõuete tagamiseks tehaste inspekteerimine on mõned näited. Kui paljud nendest edusammudest tõele vastavad, on muidugi iseasi.

Natuke tobeduste tobedust ka. McDonalds käis näiteks 26 aastat kohut Ronald McDonaldi nimelise mehega, kelle McDonalds' Family Restaurant oli tegutsenud aastast 1956. Kaitstud pole ka teised šoti päritolu inimesed, kelle nimes juhuslikult Mc sisaldub: McDonalds kaebas näiteks kohtusse McAllani vorstiputka Taanis ja McMunchiesi võikupoe Suurbritannias. Leidsin silmarõõmuks ühe McBeebi pildi ka:


Adbusters on selline lahe rühmitus, mis erinevaid firmamärke mõnuga pilab. Absolut Vodka reklaam uues kuues:


Külastage varsti jälle meie boksi, Eerol valmib romaan.

Eksaminaator Kõps

Eksamid võivad siin Torontos juuksed täitsa halliks ajada, sest lisaks suurele tööhulgale, mida semestri jooksul peab tegema, ei anta ka eksamitel armu. Keskmiselt kestab eksam 3 tundi (Tartus sageli 1.5-2) ja küsimused on päris raskete killast. Näiteks meediaaine eksamis (tänane hommik sai sellega sisustet) oli 20 lühiküsimust (st vastata tuli 4-5 reaga), tervise ja spordiga seotud ajaleheartikli analüüs, veel üks leheküljeline aruteluküsimus ja kõige otsa veel 3 lehekülge esseed. Samas on ka hindamissüsteem teistsugune, st kui saad üle 80%, on hindeks A ja seda peetakse päris heaks tulemuseks. Tartus on 80-90% B ja üle 90% A. Kuna olen enamik hindeid saanud 75-80% kanti (milline allakäigutrepp Tartuga võrreldes:P), siis kujutan juba ette, kuidas Tartus pannakse ainete ülekandmisel mulle kirja C-d või B-d, kui Toronto mõistes tegemist B või A-ga ja tehtud töö Tartuga täiesti võrreldamatu. Aga see selleks, ega siia hinnete pärast ei tuldud. Mis peamine, silmaringi (haa, silmapiiri) avardumine on tuntav iga keharakuga.

Õppimise vahepeal tuleb sisustada ka tühjapanemishetki. Ja mis sobiks selleks paremini kui taasleitud vanad head vene multikad. Esiteks tuleb teha "Harjutusi sabale":



Teiseks löristada nutta ja niisama nummimeetrit kruttida "Pingviinipoeg Lolo" saatel:



Ja kolmandaks, kuulata sünnipäevalaulu "Пусть бегут неуклюже" Genast ja Potsatajast (meie klassi traditsioon oli seda sünnipäevalastele laulda):



Aitab jamast, hakkan nüüd tänase päeva teiseks eksamiks õppima.