Bruxelles je te la donne, mais faut l'dire à personne

Kellele aastalõpuheietused kohe üldse ei istu, võib järgneva postituse lugemata jätta. Üritan teha konkreetselt ja valutult.

2009 on olnud suhteliselt tuuz seetõttu, et üle poole aastast olen veetnud välismaal (kodu on ka armas, aga millal siis veel maailmas ringi tuiata, kui mitte ülikooliajal), st 3 kuud Brüsselis ja 4 Torontos. Peab ütlema, et mõlemad linnad on armsaks saanud, eriti Brüssel oma trammide, juugendstiilis majade, parkide ning maailma parima õlle ja vahvlitega (ka Brüsseli metroos on muide alati soojade vahvlite lõhn). Pildil poseerib Eero lammas Kruup õlle, vahvlite ja šokolaadiga (Kruup on meil muide Torontos ka kaasas, koos sõbraga).


Praktika poole pealt möödus veebruar lastehaiglas respiratoorsete probleemidega väikeste patsientidega tegeledes, märts lastele spetsialiseerunud erafüsioterapeudi juures ning aprill ortopeediaosakonnas peamiselt puusa- ja põlveproteesidega vanaonude ja - tädidega võimeldes. Praegu üksnes inglisekeelses keskkonnas olles on muidugi naljakas mõelda, et 3 kuud sai ainult prantsuse keeles suheldud.

Toronto on teistmoodi äge, just ülikooli, lahedate ainete/õppejõudude ja multikultuursuse tõttu. Lisaks pole ikka veel päris kohale jõudnud, kuidas see õnneks läks, et meid Eeroga mõlemaid siia valiti. Great success kuubis!

Nende kahe pika reisi vahepeal õnnestus ka ilmatuma kõrgelt harituks saada, Pihlaspeal tunde saunas molutada ja mööda Eestit ringi kruiisida (3 vanaema ühe päevaga pole meie jaoks mingi probleem).

Nii palju siis minevikuheietustest, uue aasta plaan on järgmine:
1. osaleda mõnes tõsielusarjas
2. anda välja kantrimuusika plaat
3. saada kolmikud