Гастрономия

Kätega söömine on nüüd edukalt ära proovitud:D Nimelt käisime ühes väga mõnusas Etioopia restoranis, mida peavad kaks õde Etioopiast. Ema elab neil seal ja saadab tütardele õige maitsega vürtse:P

Etioopia leiba, mis meenutab välimuselt käsnjat pannkooki, nimetatakse injeraks.


Kätega söömise põhimõte seisnebki selles, et rebitakse tükk injerat, haaratakse sellega natuke toitu ja topitakse kõik suhu. Lihtne ja maalähedane, ei mingit peenutsemist nugade-kahvlitega:P Väga nutikas on kasutada leiba söögiriistana ja ühtlasi taldrikuna, kuna ka toit serveeritakse injera peal.


Kuna kõhud lõid pärast nurru, läheme kindlasti varsti tagasi.

Naine on inimese parim sõber

Sattusin ühe hullult hea videoloengu peale: Media Sleight of Hand: Twisted Female Archetype (5-osaline, kokku umbes pool tundi pikk). Lektoriks Jean Kilbourne ja teemaks naiste kujutamine reklaamides. Ausalt öeldes sain täieliku šoki neist reklaamidest, mida näidati. Järgnevalt võtakski kokku mõned põhiideed sealt loengust ja tuleks oma feminismialgetega ka kapist välja:D

Esiteks näeb reklaamides päris palju naisekeha objektistamist (kujutatakse keha näiteks parfüümi - või alkoholipudelina). Kui inimest võtta objektina, nö vähem inimlikuna, siis on lihtsam õigustada ja ratsionaliseerida vägivalda (nii vaimset kui füüsilist), mida selle "objekti" kallal tarvitatakse (samasugust äraspidist loogikat näeb ka rassismi ja homofoobia puhul). Nagu järgnevalt pildilt näha, suudab naine täita edukalt ka vaiba rolli. Tõlge: tore ikka, kui naine (tüdruk) kodus olemas on...




Lisaks ei näidata enamikes reklaamides tervet keha, vaid ainult osa sellest. Mul tuleb silme ette kümneid ja kümneid reklaame, kus kaamera jälgib jalutava naise tagumikku. Ehk siis miks piirduda objektistamisega, kui saab ka tükeldada (dismemberment on hea sõna selle kohta)... Sinna rubriiki läheb kindlasti ka rindademaania, sest olgem ausad, eduka reklaamikampaania valem on ju RINNAD + ükskõik mis suvaline toode. Antud juhul reklaamitakse Mercedest:


Modellivälimusega (st väga kõhn ja väga pikk) on ligikaudu 5% naistest. Kuna aga sellise kehatüübi puhul ei ole naistel enamasti suuri rindu, tuleb panna implantaadid. Seega naine, keda iga päev igal pool reklaamides näeb, on täiesti ebareaalne. Selle kohta üks päris vaimukas reklaam:


Pole sellele varem eriti tähelepanu pööranud, et väga sageli kujutatakse naisi/tüdrukuid reklaamides habrastena, alistuvates ja passiivsetes poosides, kuna need on ju "naiselikud" omadused. Põhimõtteliselt võetakse erinevad iseloomuomadused, jaotatakse ära skaalal mehelik-naiselik ja siis tembeldatakse "naiselikud" omadused "pehmeteks". Kuidas on see loogiline, et näiteks koostöövalmidus, hoolivus või tundlikkus on mehe puhul midagi häbiväärset? Ja üldse, hunnik artikleid ja raamatuid lahkab teemasid "naised ja mehed ja nende erinevused" ("Naised on Veenuselt, mehed Marsilt" on vast taolise kvaliteetkirjanduse musternäide, Cosmost ja muudest naisteajakirjadest rääkimata). Pigem on ju inimesed erinevad, mitte kaks vastanduvat gruppi "mehed" ja "naised". Ma arvan, et kõik leiavad oma tutvusringkonnast väga palju näiteid sellest, kuidas inimestevahelised erinevused on tunduvalt suuremad kui sugudevahelised erinevused. Ja kui veel ilmuvad artiklid "šoppamine on naistele loomuomane" ja põhjenduseks mingi analoog kiviajast, siis see teeb kurjaks. Kas pole see mitte ühiskonna surve/eeldus, et kui oled naine, peab sulle poodides kolamine kohe meeldima? Tegevuse meeldivus peaks sõltuma ju eelkõige inimesest, mitte soost.

Väga paljude reklaamide kohustuslik komponent on ka absoluutselt kõige üleseksualiseerimine, kuna "see ju müüb". Huvitaval kombel reklaamitakse ainult heteroseksuaalsust (Eero kirjutas sellest ka varasemalt). Ei tea miks, aga just teksareklaamid lähevad sageli kergelt pornoks kätte:


Lõpetuseks minu vaieldamatud lemmikud Prantsusmaalt. Tõlge: selle reklaami tegemise käigus ei ekspluateeritud ühegi naise keha.

Munas on kana potentsiaali

Taimetoitlus tekitab küllaltki vastuolulisi tundeid. Kui varem oli definite no-no, siis nüüd olen hakanud palju positiivsemalt suhtuma. Lähtudes tervislikkusest, siis taimne toit sisaldab vähem rasva (eriti küllastunud rasva), taimed ei sisalda kolesterooli, neis on rohkem kiudaineid, palju antioksüdante, vitamiine jne. Ehk siis tunduvalt südame - ja kaalusõbralikum toit. Lisaks pole probleemi kasvuhormooni ja antibiootikumidega, mida loomadele söödetakse, et ikka kanal rind kasvaks ja jube ebainimlikes/ebaloomalikes tingimustes elamine (jällegi, vaadake eelpool lingitud dokki Food, Inc) väga kiiresti haigusi ei levitaks. Täiega reskept ka nende suhtes, kes puhteetilistel kaalutlustel taimetoitlasteks hakkavad (tunnen ennast vahel silmakirjalikuna, kui loomasid haletsen, aga ise ikka verikäkki mugin).

Kui päris karmilt ainult kapsa peale ei taha üle minna, on igasuguseid erinevaid taimetoitluse variante: lakto-ovo-vegetaarlased söövad näiteks lisaks taimsele toidule ka piimatooteid ja mune (siinkohal ei võta seisukohta teemal, kas lehmalt piima ja kanalt muna äravõtmine läheb samuti loomade ekspluateerimise alla), mis tähendab, et neil ei saa tekkida näiteks vitamiin B12 puudust, mis väga rangeid taimetoitlasi ohustab. On ka peskovegetaarlased, kes söövad kala ja semivegetaarlased, kes on tavamenüüst välja jätnud ainult punase liha.

Samas nõuab see kõik väga teadlikku toitumist, et oma tervist mitte ohtu seada. Saamaks kätte täiskomplekti asendamatuid aminohappeid, tuleb näiteks kombineerida teravilju kaunviljadega (nt riis ubadega). Soja ehk taimetoitlase parim sõber on aminohappelise koostise poolest üks paremaid taimi, kuid Eestis pole sojapiima näinud (see ei lähe arvesse, kui Stockmannis 100 eegu eest osta saab) ja sojatooteid üldse vähe. Pole ime, et Eestis taimetoitlus eriti levinud pole...

Pahupooleks on veel ka erinevad defitsiidid, mis tekkida võivad. Näiteks rauda peaks tarbima 1.8 korda rohkem kui segatoidul oleval inimesed seda teevad (seetõttu, et taimedes leiduvast rauast imendub tunduvalt väiksem protsent), mehed siis umbes 14 mg päevas ja naised vastavalt 32 mg päevas, mis on ikka megasuured kogused. Kui just rauda toidulisandina ei võta, siis on raske toidust piisavat kogust kätte saada (isegi kui pikaaegsel taimetoidul olles raua imendumisprotsent suureneb, nagu mõned väidavad). Ning võtta aastaid toidulisandeid ei ole ka just eriti tore.

Kui täiskasvanud võivad rõõmsalt iseendaga niimoodi eksperimenteerida, siis lastele ranget taimetoitlust peale suruda on lihtsalt vastutustundetu. Mu ühes loengus oli näiteks tšikk, kellel siiamaani kaltsiumidefitsiit, kuna vanemad ei tarbinud piimatooteid ega andnud neid ka lastele.

Teine asi, millest veidi heietaks, on sool. Paar kuud tagasi tehtud toitumisanalüüs näitas, et tarbin rõõmsalt poole rohkem soola kui peaks. Soovitatavat kogust pole muidugi raske ületada, kuna päevas ei tohiks tarbida üle ühe teelusikatäie soola (sellesse peab mahtuma ka valmistoodetes leiduv sool). Väikese eksperimenteerimise tulemusena oleme üritanud õhtusööki tehes soola praktiliselt mitte lisada, st kasutada rohkem muid maitseaineid. Maitsemeel harjub tegelikult täitsa kiiresti, nii et toit, mis varem oleks maitsenud suhteliselt magedana, tundub täitsa ponks. Eks see soola ohtlikkus sõltub erinevatest teguritest (nt pärilikkus), ühed eritavad üleliigse soola uriiniga, teistel aga on tagajärjeks kõrgenenud vererõhk.

Kui asi puudutab lapsi, on olukord veelgi hullem, nimelt enamik lastemenüüs pakutavaid toite ületavad päevas lubatud kogust (mis on lastel tunduvalt väiksem kui täiskasvanutel). Kui vaadata Eestis lastemenüüsid, siis seal figureerivadki ainult eriti soolased toidud: viinerid, lihapallid, friikartulid, pizza jt, sest "lastele ju maitseb". Loogiline ju, et kui vanemad on pähe võtnud, et lastele ei maitse tervislik toit, siis seda ei pakuta neile ja tulemuseks ongi see, et ei maitse. (Siinkohal tervitaks oma emmet, kes ka suure mangumise peale keeldus kategooriliselt meid MacDonaldsisse viimast.) Kuskilt kuulsin ka sellist huvitavat fakti, et lapsele tuleb uut toitu pakkuda ligikaudu 10 korda, enne kui ta seda sööma hakkab. Küsimus pole niivõrd selles, kas asi maitseb, kuivõrd selles, et tegemist uue maitsega. Vaesed lapsevanemad, pikka meelt neile...

Leidsin veel sellise toreda asja nagu salt-o-meter ehk soolameeter. Sellega saab valida erinevaid toite ja vaadata, kuidas päevane soolanorm päris ruttu täis saab.

Jälle elu teelahe

Üle pika aja saab jälle blogisse kirjutada. Vahepeal on olnud metsikud lugemis-kirjutamisnädalad, et valmis saada kõikide uurimistööde ja esseedega. Ühtegi ööd küll otseselt vahele ei jäänud, kuid tempo oli ikka päris kõva. Nüüd on ainult üks uurimistöö (tähtaeg on alles järgmise nädala lõpus, aje) ja üks eksam (mis toimub muideks kohalikus Ukraina Instituudis) veel jäänud. Ja siis järgneb (ainult) kaks nädalat vabadust, kuivõrd teine semester algab juba 4. jaanuaril (võrreldes Tartu veebruari algusega).

Selle nädalaga said seega pmst kõik loengud läbi. Liinal oli kahes aines selle puhul suisa peod, söögi (pizza!) ja joogiga ja puha. Lisaks, siin plaksutatakse alati viimases loengus, mis on ka ju täitsa tore. Tartus naljalt sellist suhtumist ei näe, ei õppejõudude ega üliõpilaste poolt. Ainetevalikuga olen tagantjärgi üldjuhul täitsa rahul, ainult see HIV/AIDS aine, kuigi väga kasulik, oli mõnede kaasüliõpilaste tõttu kohati liialt stiilis nutame-nüüd-Aafrika-laste-pärast. Teised ained olid/on aga väga head, kuigi üldjuhul hirmutavalt suure töömahuga. Järgmise semestri valikud on pmst tehtud, ainult üks aine tuleb veel juurde valida. Kahjuks ma ühte ainet nimega Theories of Sexuality II: Contemporary Perspectives ("Seksuaalsuse teooriad: kaasaegsed perspektiivid") kattumise tõttu võtta ei saa, kuigi tahaks (kamaan, Foucault ja Butler jt). Väga huvitav teema igatahes. Pean nüüd siis viienda aine otsinguid jätkama ja nii hilja see enam kerge ei saa olema.

Lund pole siin veel kordagi maha tulnud. Pidavat vist 162 aasta jooksul esimene lumevaba november olema. Jõulukuusk pandi muidugi juba raekojaplatsile (kui seda nii saab nimetada) püsti. Selline, et puu oksi reaalselt näha ei ole, ainult kogu see träni, mis selle külge riputati. Aga see, et Toronto peale on üles seatud ligi 50 välist uisuväljakut, on küll väga äge.

Muideks, jõuluteemaga edasi minnes: leidsime sellise postkaardi :)

PS. Üks pilt veel, mis illustreerib minu jaoks seda praegust "traditsioonilise peremudeli" meediavaidlust/aktsioone:

Lemb, Kultuuri

Nädalavahetusel rõõmustas meid herr Aro külaskäik, mis andis põhjust häbiväärselt suurtes kogustes mandariine süüa ja ühtlasi ka balletti vaatama minna. Siin käib asi nii, et kui vanust alla 29, saab väga heade kohtadega piletid kätte 25 dollariga (tavapiletite eest tuleb isegi kuni 210 dollarit ehk 2100 krooni välja käia).


Etendus oli väga lahe, eriti teine osa "Watch her" ja viimane, kolmeosaline Philip Glassi muusikale seatud "Glass pieces". Kõige ägedamat osa sellest viimasest ei suutnud kahjuks videona leida (peate pildiga leppima). Kellele Glassi muusika meeldib ("Tunnid" soundtrack on tema looming muide), see teab, kui omapäraselt ta kordustega mängib. Ja antud juhul sobis koreograafia lihtsalt nii valatult muusikaga kokku... Pildil on tagaplaanil näha tantsijate varje; nemad lähtusid üha korduvatest helidest. Esiplaanil aga soolokäikude järgi tantsiv paar. Ma vaatasin vist terve aja neid taustavarje, nad mõjusid nii hüpnotiseerivatena. Kõige viimane osa (videolink paar lauset eespool) tundus kuidagi sotsrealism, aga päris võimas sellegipoolest. Vot. Järgmisena plaanis "Pähklipureja":D

PS. Kohe hakkab viimane koolinädal!

H1N1

Vaktsineerisime ennast täna H1N1 vastu ära!


Siin toimub kogu see värk küllaltki efektiivselt. Kanada peale kokku peaks praeguseks olema umbes 12 miljonit inimest vaktsineeritud, kuna novembri alguses jagati selline arv vaktsiini riskigruppidele, st kroonilistele haigetele, rasedatele, väikestele lastele, tervishoiutöötajatele jne. Sellel nädalal eraldatati kliinikutele veel 3 miljonit doosi, sedapuhku siis tervetele inimestele (tudengid kaasa arvatud) ja niimoodi me oma süstid kätte saimegi. On küll kuulda olnud, et tavalise hooajalise gripiga võrreldes on H1N1-te palju vähem inimesi haigestunud ja surnud, samas kui saab tasuta ja kiiresti (need varasemalt kirjeldatud korralikud Kanada järjekorrad, kus kellelgi trügida ei õnnestu:D) vaktsiini, siis miks mitte seda võimalust ära kasutada. Ainuüksi meie provintsis (st Ontarios) on selle sügisega haigestunud mitu tuhat, hospitaliseeritud 700 (kusjuures peaaegu pooled on nooremad kui 20!) ja surnud 79 inimest... Kole mõeldagi, et Eestis hakatakse riskigruppe vaktsineerima alles detsembri keskel.
Nüüd tuleb ainult loota, et hooajaline gripp või mõni muu kole haigus kimbutama ei hakka:P

Lõpetuseks väike naljakas/traagiline video "Joo ennast idikaks!" Alkoinfo leheküljelt.

PS. Oravad on nii nummid. Ükspäev nägin ühte, kes rõõmsalt šokolaaditükkidega küpsist nosis, täna aga õnnestus tunnistajaks olla oravavõikule, st kolm tükki üksteise otsas. Eero ei tahtnud küll uskuda, et nad ümber kukkumata niimoodi olla said, aga ausõna, see polnud mul varahommikune hallutsinatsioon...

Joonistasin kinnise suuga laulupeo

Kuna sain fMRI uuringust mälestuseks plaadi omaenda isikliku aju piltidega, siis käskis Eero mõned blogisse ka üles panna. Selle esimese pildi üle naeris ta kohatult kaua, Matu aga arvas, et tegemist Homer Simpsoniga:

Minu lopergune pea:D See julla pea küljes on vitamiin E kapsel, et tuvastada, milline parem ja milline vasak pool.

Ja veel üks. Ärge pahaks pange, et neid siia nii palju tekkis:D

Natuke teisest teemast... väga huvitav trend on see, et võrreldes 1970ndate aastate action-mänguasjadega on 1990ndate omad hoolega jõusaalis käinud ja ebanormaalsed musklid kasvatanud. Väikestele poistele ka mingi nõme iluideaal tekitatud...
Vasakult paremale areng 70ndatest 90ndateni:

Tähesõjad: kaks tegelast vasakul 70ndad ja paremal 90ndad (Luke Skywalkeri pea on kahtlaselt kokku kuivanud, ju seda pole vaja, kui nii palju lihaseid on):

Koolielust niipalju, et loenguid/seminare on veel kaks nädalat jäänud ja meil koormus veidi erinevalt jaotunud. Eero vehib igas aines pikki esseesid kirjutada ja detsembris on ainult üks eksam. Mul on mitu ettekannet, üks pikem kirjutis ja detsembris 4 eksamit ehk siis veidi ühtlasem koormus. Seetõttu ongi jälle olukord, kus Eero üritab samaaegselt töö ja kooliga hakkama saada ja blogisse kribin mina.

Meedia aines oli meil ülesanne valida välja mõni terviseprobleem ja teha kindlale sihtgrupile nö tervisekampaania. Minu teemaks anoreksiat propageerivad netileheküljed ja sihtgrupiks teismelised tüdrukud. Siit saab vaadata seda (amatöörlikku) üllitist.

Lõpetuseks, ilma vastukajata (olgu see siis positiivne või negatiivne!) on kuidagi tobe blogida...