Munas on kana potentsiaali

Taimetoitlus tekitab küllaltki vastuolulisi tundeid. Kui varem oli definite no-no, siis nüüd olen hakanud palju positiivsemalt suhtuma. Lähtudes tervislikkusest, siis taimne toit sisaldab vähem rasva (eriti küllastunud rasva), taimed ei sisalda kolesterooli, neis on rohkem kiudaineid, palju antioksüdante, vitamiine jne. Ehk siis tunduvalt südame - ja kaalusõbralikum toit. Lisaks pole probleemi kasvuhormooni ja antibiootikumidega, mida loomadele söödetakse, et ikka kanal rind kasvaks ja jube ebainimlikes/ebaloomalikes tingimustes elamine (jällegi, vaadake eelpool lingitud dokki Food, Inc) väga kiiresti haigusi ei levitaks. Täiega reskept ka nende suhtes, kes puhteetilistel kaalutlustel taimetoitlasteks hakkavad (tunnen ennast vahel silmakirjalikuna, kui loomasid haletsen, aga ise ikka verikäkki mugin).

Kui päris karmilt ainult kapsa peale ei taha üle minna, on igasuguseid erinevaid taimetoitluse variante: lakto-ovo-vegetaarlased söövad näiteks lisaks taimsele toidule ka piimatooteid ja mune (siinkohal ei võta seisukohta teemal, kas lehmalt piima ja kanalt muna äravõtmine läheb samuti loomade ekspluateerimise alla), mis tähendab, et neil ei saa tekkida näiteks vitamiin B12 puudust, mis väga rangeid taimetoitlasi ohustab. On ka peskovegetaarlased, kes söövad kala ja semivegetaarlased, kes on tavamenüüst välja jätnud ainult punase liha.

Samas nõuab see kõik väga teadlikku toitumist, et oma tervist mitte ohtu seada. Saamaks kätte täiskomplekti asendamatuid aminohappeid, tuleb näiteks kombineerida teravilju kaunviljadega (nt riis ubadega). Soja ehk taimetoitlase parim sõber on aminohappelise koostise poolest üks paremaid taimi, kuid Eestis pole sojapiima näinud (see ei lähe arvesse, kui Stockmannis 100 eegu eest osta saab) ja sojatooteid üldse vähe. Pole ime, et Eestis taimetoitlus eriti levinud pole...

Pahupooleks on veel ka erinevad defitsiidid, mis tekkida võivad. Näiteks rauda peaks tarbima 1.8 korda rohkem kui segatoidul oleval inimesed seda teevad (seetõttu, et taimedes leiduvast rauast imendub tunduvalt väiksem protsent), mehed siis umbes 14 mg päevas ja naised vastavalt 32 mg päevas, mis on ikka megasuured kogused. Kui just rauda toidulisandina ei võta, siis on raske toidust piisavat kogust kätte saada (isegi kui pikaaegsel taimetoidul olles raua imendumisprotsent suureneb, nagu mõned väidavad). Ning võtta aastaid toidulisandeid ei ole ka just eriti tore.

Kui täiskasvanud võivad rõõmsalt iseendaga niimoodi eksperimenteerida, siis lastele ranget taimetoitlust peale suruda on lihtsalt vastutustundetu. Mu ühes loengus oli näiteks tšikk, kellel siiamaani kaltsiumidefitsiit, kuna vanemad ei tarbinud piimatooteid ega andnud neid ka lastele.

Teine asi, millest veidi heietaks, on sool. Paar kuud tagasi tehtud toitumisanalüüs näitas, et tarbin rõõmsalt poole rohkem soola kui peaks. Soovitatavat kogust pole muidugi raske ületada, kuna päevas ei tohiks tarbida üle ühe teelusikatäie soola (sellesse peab mahtuma ka valmistoodetes leiduv sool). Väikese eksperimenteerimise tulemusena oleme üritanud õhtusööki tehes soola praktiliselt mitte lisada, st kasutada rohkem muid maitseaineid. Maitsemeel harjub tegelikult täitsa kiiresti, nii et toit, mis varem oleks maitsenud suhteliselt magedana, tundub täitsa ponks. Eks see soola ohtlikkus sõltub erinevatest teguritest (nt pärilikkus), ühed eritavad üleliigse soola uriiniga, teistel aga on tagajärjeks kõrgenenud vererõhk.

Kui asi puudutab lapsi, on olukord veelgi hullem, nimelt enamik lastemenüüs pakutavaid toite ületavad päevas lubatud kogust (mis on lastel tunduvalt väiksem kui täiskasvanutel). Kui vaadata Eestis lastemenüüsid, siis seal figureerivadki ainult eriti soolased toidud: viinerid, lihapallid, friikartulid, pizza jt, sest "lastele ju maitseb". Loogiline ju, et kui vanemad on pähe võtnud, et lastele ei maitse tervislik toit, siis seda ei pakuta neile ja tulemuseks ongi see, et ei maitse. (Siinkohal tervitaks oma emmet, kes ka suure mangumise peale keeldus kategooriliselt meid MacDonaldsisse viimast.) Kuskilt kuulsin ka sellist huvitavat fakti, et lapsele tuleb uut toitu pakkuda ligikaudu 10 korda, enne kui ta seda sööma hakkab. Küsimus pole niivõrd selles, kas asi maitseb, kuivõrd selles, et tegemist uue maitsega. Vaesed lapsevanemad, pikka meelt neile...

Leidsin veel sellise toreda asja nagu salt-o-meter ehk soolameeter. Sellega saab valida erinevaid toite ja vaadata, kuidas päevane soolanorm päris ruttu täis saab.