Ho-ho-ho

Pühapäev oli päris huvitav päev. Esiteks toimus meie kodutänaval kuulus jõuluvanade paraad, mille tõttu olid kõnniteed paksult lastega peresid täis, osad tulid juba mitu tundi varem kohale, et hea koht saada. Üks lapsevanem oli nõus korduvalt selili asfaldile heitma, et lapsed tema ümber värviliste kriitidega laibakontuuri saaks joonistada:D Kui alguses olime suhteliselt sõbralikult meelestatud (ninnu-nännu, jõuluvanad ja puha), siis peagi hakkas kogu see värk närvidele käima, kuna paljud paraadil osalejad olid toidutööstuse suurnimed, näiteks MacDonaldsil oli oma väljapanek jne. Ehk siis päris jube kommerts, millega laste ajusid pestakse. Asja ei teinud paremaks ka see, et repertuaaris oli ainult 4-5 laulu, mida siis mitu tundi käiati. Lisaks sain ühelt naiselt peaaegu sõimata, kui tahtsin kõnniteel istuvatest inimestest läbi saada, et ühikasse sisse pääseda (väga jultununud käitumine minu poolt muidugi).

Raul, üks Mehhiko tüüp, kellega toitumisloengus hängin, pani mulle hüüdnime socialist Grinch:D Kas võtta komplimendina?


Päev jätkus emakeelse ülikooli 90. aastapäeva tähistamisega Tartu Kolledži saalis. Alar Karis pidas kõnet, koor "Ööbik" laulis jne. Üritus ise oli naljakas kas või seetõttu, et me olime suht ainsad kahekümnendates inimesed, kahurvägi 70-80ndates. Korbistumine (mitte kohupiima) on nende seltskonnas ka pigem reegel kui erand, mistõttu olime veelgi rohkem valged varesed.

Pärast aktust selgus, et oleme äärmiselt populaarsed, kõik tahtsid meiega tutvuda. Kahjuks ka üks agressiivne proua Tartust, kes meile oma punased kunstküüned kraesse ajas ja sõnagi vahele ei lasknud rääkida. Tema point oli selline, et peame hullult Tartu Ülikooli Toronto tudengite seas promoma hakkama ja mingeid brošüüre jagama. Halloo, minu eriala (ja VÄGA paljusid teisi) ei ole ju Tartus inglise keeles, mida ma promon siis. Tema jutust jäi kuidagi mulje, et peame nüüd vastuteene tegema, kuna saime siia vahetusüliõpilasteks. Tõesõna, ega ise küll seda kuidagi välja ei teeninud...

Õhtusöök oli juba tunduvalt lõbusam, kuna sattusime ägedasse seltskonda: meie ajalooprofessorist naaber, hiljuti Tartust siia Torontosse arhiivitööd tegema tulnud naine, üks kihvt 50ndates abielupaar jt. See abielupaar tekitas elevust mitmel moel. Esiteks on naine Toronto ülikoolis õppejõud ja tegevusterapeut. Kuna minu bakatöö sensoorse töötluse häirest haakub vägagi tegevusteraapiaga, siis avaneb äkki võimalus selle häirega lapsi näha (Eestis kahjuks ei diagnoosita veel). Teiseks lubas mees meid kaasa võtta, kui ta ansambel Kala (wtf?) Niagara Fallsi külastama viib. Ajee! Nüüd tuleb ainult loota, et nad meid ära ei unusta...

Õhtusöögi lõpp kujunes juba õite naljakaks, kuna alkohol teeb eakad kepsakaks. Igal juhul, kaasa suruti meile hunnik kringlit ja punane vein. Elu on lill.
Pilti tehti ka, seekord veidi õnnestunumalt kui intervjuu jaoks:D Naerge terviseks!