Täna sööme komme, homme sööme komme...

Mind ajavad väga paljud meedias ilmuvad toitumisartiklid närvi. Mitte, et ma ennast mingiks hulluks eksperdiks peaks, aga sellise pahna puhul ei saa lihtsalt rahulikuks jääda.
Artikli "Magus suhkur peidab endas mõrusid ohte" puhul ei olegi täpselt aru saada, kas reporter on lammas, tsiteeritud "toitumisteadlane" on lammas või on mõlemad sedapsi.

1. "Taimi töödeldakse, kuni on saadud kontsentreeritud aine - rafineeritud suhkur, milles ei leidu mitte mingeid toitaineid. Siit ka ütlus: suhkur kannab endas tühje kaloreid."
Suhkur on täies ulatuses toitaine (suisa makrotoitaine), mis kuulub süsivesikute hulka. Süsivesikud omakorda peaks moodustama inimese päevakaloraažist 45-65%, sportlastel isegi rohkem. Muidugi ei tohiks suhkrust tulevad kalorid moodustada suurt osa süsivesikute hulgast, kuid suhkrust saadavad "tühjad kalorid" suudavad väga edukalt ja kiiresti rakkude energiavajadust rahuldada. Kuidas saakski see teisiti olla, kui lauasuhkur ehk sahharoos koosneb fruktoosist ja glükoosist ning veresuhkruks nimetataksegi just vereglükoosi.

2. "Meie organism peab aga suhkrut seedides oma mineraalainete varud appi võtma. Lisaks kutsub suhkur esile D-vitamiini ja enamiku mineraalainete väljutamise kehast."
Suhkur on palju kiiremini omastatav ja kasutatav (ka näiteks kehalisel tööl) kui valgud ja rasvad. Esitatud loogika järgi peaks inimestel, kes tarbivad suhkrut (ehk siis tervel planeedil), olema puudus D-vitamiinist ja ka kaltsiumist, mis on lihtsalt absurdne. Tahaks teada, kas ta päris ise suutis selle järelduseni tulla. Eeldaks ju, et sellisest põhjapanevast avastusest on kuskil mingitki juttu olnud...

3. "Rohke kalorisisalduse, kuid toitaineteta suhkur on peamine nii kaalutõusu kui ka mineraalide ja vitamiinide vaeguse põhjustaja."
Suhkrus pole üldse palju kaloreid, 4 kcal 1 grammi kohta (sama palju kui valgus ja üle poole vähem kui rasvas sama koguse kohta). Muidugi, kui süüa liiga palju suhkrut, siis muudetakse suhkur rasvaks ja säilitatakse rasvkoes, AGA ega sellepärast veel suhkur süüdi pole. Ainus otsene suhkruga seotud põhjus-tagajärg suhe on hambakaariese teke. Ja ühekülgne toitumine põhjustab vitamiinide-mineraalide defitsiiti, mitte suhkru tarbimine.

4. ""Kui näiteks süüa hommikusöögiks mõni saiake, töötleb keha tärklise kiiresti lihtsüsivesikuks ehk suhkruks, sest see on valgejahutoode. Meie veresuhkru tase tõuseb kiiresti ja järsult kõrgele ja keha reageerib sellele nagu hädaolukorrale. Ta hakkab probleemi lahendamiseks tootma teatud hormooni - insuliini," selgitas toitumisspetsialist."
Sellest lausest jääb mulje, et insuliini tootmine on mingi hädaabinõu, mida tuleb rakendada, kui inimene on (appi!) suhkrut söönud. Insuliini tase tõuseb veres absoluutselt pärast igat söögikorda, et tõusnud veresuhkru tase normaliseerida ja glükoos energiaallikana rakkudesse viia.

Ma olen küll nõus, et peaks sööma võimalikult väherafineeritud tooteid, kuna rafineerimisprotsessis läheb palju vitamiine-mineraalaineid kaotsi, AGA valida välja üks patuoinas (suhkur) ja lajatada täiega on lihtsalt rumal. Mõõdukas koguses suhkru tarbimine ei tee kellelegi kahju. Ja kui kellelgi teadjamal on mu argumentide kohta parandamist/täiendamist, siis andke aga teada.

Torontos on tore see, et saab paljudes erinevates teadusuuringutes osaleda (kogemus+rahhi saab ka). Üritan seda võimalust ära kasutada, kuna Eesti alarahastatud teaduse tingimustes seda vaevalt kunagi enam teha saab. Täna käisin fMRI (funktsionaalne magnetresonantskuvamine) uuringus (Heddale: nad siiski leidsid mul aju!). Päris lahe oli 1.5 tundi suures torus lamada (pead ei tohtinud liigutada!) ja erinevaid mõtlemisülesandeid lahendada. Varsti saan posti teel oma aju pildi, juhhei!

Kommentaarium on kuidagi kokku kuivanud, nuuks...