Targad onud

Käisin kuulamas tippteadlaste (osad juba on nobelistid, teised ootavad järjekorras:D) loengut metaboolsest sündroomist ja ülekaalulisusest. Üks esinejatest, Jeffrey Friedman (leptiini avastaja!) kirjutas poleemikat tekitanud artikli, mis oli paljudele vastukarva seetõttu, et USA kontekstis peetakse ülekaalulisust enamasti indiviidi tahtejõuetuse, enesekontrolli puudumise vms süüks, ega arvestata ühiskonna ega geneetika "panust". Seetõttu ongi ülekaalulised inimesed üks enim stigmatiseeritud gruppe (mitte ainult USA-s muidugi). Friedman väidab, et geneetiline eelsoodumus mängib ülekaalulisuse tekkel olulist rolli (LISAKS liigsele toidutarbimisele), kuna mõndadel inimestel talletatakse üleliigne energia rasvkoes hõlpsamini kui teistel jms. Päris nii lihtsakoeline, et kalorid sisse, kalorid välja, asi ei ole. Selline huvitav ja värske perspektiiv asjale...


Kui inimene on terve, siis pole kellelgi õigust teda kuidagi "paks olemise" pärast hurjutada. Ülekaaluliste terve-olemisega kaasneb kahjuks üks AGA, nimelt kõrge kaloraažiga toidud (kiirtoit nt) pole enamasti väga toitainetetihedad (nutrient dense), mis tähendab, et paljudel ülekaalulistel (eriti neil, kellel madalam sissetulek), esineb tihti vitamiinide ja mineraalide defitsiite. Paraku on nii, et kiirtoit on sageli odavaim variant. Dokfilmis "Food, Inc" (millest Eero just kirjutas) võib näha üht immigrantide perekonda, kellel lihtsalt pole raha, et tervislikult toituda, kuna juba paar puuvilja maksavad rohkem kui üks purks. Ja purks pole odavam mitte seetõttu, et selle valmistamiseks läheks vähem raha, vaid hoopis sellepärast, et valitsus rahastab heldelt kas või purksipihvide tootmist.

Veel üks intrigeeriv teema, mida loengus käsitleti, oli ravim, mis imiteerib kehalist tegevust. Põhimõtteliselt võtad tablaka sisse ja lihasrakkudes toimuvad kestvustreeningule sarnased muutused. Ravimi nimi on AICAR (täpsemalt saab lugeda siit) ja kuna sellest on lisaks ülekaalulistele inimestele huvitatud ka tippsportlased, siis pandi AICAR dopingainete nimekirja. Loengus küll AICARiga seotud probleemidest ei räägitud, aga panen mõned häirivad aspektid kirja:
1. AICARi väljatöötamise eeldus on see, et liikumine on tüütu kohustus, millest oleks vaja kuidagi vabaneda. Et ongi tore päevad läbi lebotada. Ja lähenemine "me võime inimestele küll öelda, et füüsiline aktiivsus on vajalik, aga nad niikuinii ei tee sporti, seega leiutame hoopis tableti, mis imiteerib spordi mõju" ei meeldi mulle üldse, kuna on paternalistlik ja võtab inimestelt igasuguse omavastutuse.
2. Tablett mõjutab küll lihasrakke, aga "päris" kestvustreening mõjutab oluliselt ka südame-veresoonkonda (südame pumbafunktsiooni tõhustumine, vererõhu langus jpm).
3. Et saavutada optimaalne luutihedus, tuleb luukudet koormata. Diivanil lösutamine ning tablettide neelamine vist ei kvalifitseeru...
4. Igasuguse treeningu mõju on pöörduv, kui treening lõpetada. Selleks, et tabletist saadud tulemused poleks tagasipöörduvad, peab neid arvatavasti pidevalt manustama. Nii tore tulevikuperspektiiv ju.
Ekstreemsete ülekaalulisuse juhtude puhul võib AICARi taolistest ravimitest tõesti abi olla, aga see teema on pigem ikkagi Pandora laegas, mida ei maksaks näppida ja veel vähem avada.

PS. Toronto ülikooli tudengid saavad tasuta H1N1 vaktsiini! Sellega seoses; kes veel Gerli Padari gripitantsu pole näinud, siis kasutage võimalust:P Minu meelest päris hea riskikommunikatsiooni näide.