Jätkates kurjalt

Varsti peaks juba iga postituse ette panema kirja "Hoiatus: järgnev on pisut kuri". Sest noh, seda me vist pisut oleme kah ning seda kogu ühiskonna suhtes ja täiesti õigustatult. Mind ajas vihale näiteks Eestis hetkel käimasolev kohtuvaidlus (ja "meediaarutelu") selle üle (isegi kui ainult kaudselt), kas nö samasooliste paarid käivad "perekonna" mõiste alla. Tahtmata seda blogi tegelikult poliitiliseks ajada, leidsime, et oma mõtteid võib ikka avaldada. Eriti, kui küsimus puudutab osaliselt teemasid, mida me siin õpime ja arutame. Ja see, et mul oma kriitiline arvamus kõiksuguste identiteetide ja nende põhjalt tehtud poliitikate suhtes olemas on, ei tohiks vist enam kedagi üllatada. (Kõik, kellele selline teema on vastuvõetamatu, võivad nüüd lugemise katki jätta.)

Jutt käib täpsemalt juhtumist, kui nö samasooliste pere jäi Viimsi vallas ilma paljulapseliste perede toetusest, kuna nad ei mahtunud "traditsioonilise peremudeli" alla (viited: Postimees, Elu24 - tegin taaskord selle vea, et lugesin uudiste kommentaare ning vihastusin). Minul oli esialgu hämming, et selline asi üldse "praegusel ajal" juhtuda sai. Mõeldes aga sügavamalt üldise sallimatuse peale Eesti ühiskonnas (olgu siis tegu "homode", "venelaste", "neegrite" või muude "teistega"), ei tohiks see üldsegi imestust tekitada. Küll aga kurbust.

Mis probleemid mul sellisel puhul tekivad? Võiks ju öelda, et no sallida on ju "liberaalne" ja me kõik tahame ju olla "liberaalsed" jne. Probleem seisneb aga hoopis sügavamal. Tegemata siin põhjalikku post-strukturalistlikku analüüsi, võiks lühidalt lihtsalt (kuid fundamentaalselt) küsida, kas selline binaarne (kaheks kindlapiiriliseks pooleks jaotav) vastandus nagu homo-hetero üldse reaalselt eksisteerib? Kuidas saab inimeste puhul üldse tekidada sellise binaarse süsteemi, kui seksuaalsus on mõjutatud nii inimese ajutegevuse kui ka sotsiaalsete, kultuuriliste, hariduslike ja muude normatiivsete faktorite (sõltuvalt sellest, mis keskkonnas toimus sotsialiseerimine) läbi. Seega usun mina pmst nö pomoseksuaalsusesse (post-modern sexuality), käibefraasides öeldes inimese sünnipärasesse biseksuaalsusesse (mis küll on sisemiselt vigane termin, kuivõrd kinnistab binaarsust). Pmst tähendab see seda, et inimene on (sotsiaalsed mõjud kõrvale jättes) võimeline seksuaalselt "armastama" misiganes teist inimest. Kuidas saab selle põhjalt üleüldse diskrimineerida?

Kuid ok, selline arusaam ei ole Eestis just väga levinud, põhiliselt seetõttu, et selliseid teemasid Eestis lihtsalt niimoodi ei uurita (no ei ole üheski Eesti ülikoolis ju olemas seksuaalse mitmekesisuse õppetooli, nagu on paljudes Kanada ülikoolides). Võttes siis kas või aluseks, et inimesed tõepoolest on nii binaarselt jaotunud, miks peaks samasoolisted paarid jätma ilma teistele paaridele laienevatest õigustest (ja ka kohustustest)? Meil käis loengut pidamas üks väga äge naine, kes kasvatab ka ise koos oma partneriga (kes on, loomulikult, samuti naine) tütart (kes on nüüdseks küll juba täiskasvanud) ja veab Torontos vastavasisulist toetavat ühingut. Muuseas rääkis ta nendest põhilistest hirmudest, mis "heteroseksuaalsetel" inimestel samasooliste lastekasvatamise vastu on. Ning loomulikult ka seda, miks need argumendid õiged ei ole.

Esiteks rollimudelite puudumine. Põhineb see argument seega sellel, et iga lapse ümber peaks olema nö "õiget" tüüpi soo- ja peremudeli esindajad, muidu kasvab lapsest ei-tea-kes. Kuid kas näiteks ka üksikvanemate poolt kasvatatud lapsed (keda on Eestis ju vägagi palju, k.a mina ise) peaksid siis kuidagi stigmatiseeritud olema, kuna neil puudub üks vanematest? Kas on neilgi "midagi puudu" (üks loengukuulaja ütles vägagi tabavalt, et "mõne peenise ju ikka leiab", viidates mees-soorolli puhul vanaisadele, onudele, vanematele vendadele jne)? Veelgi fundamentaalsemalt, kas need jäigad soorollid ei olegi kogu selle probleemi tekitajad (nägemus "mehelikust" mehest ja "naiselikust" naisest, ühele ja teisele sobivast riietusest, käitumisest jne)?

Teiseks kartus, et lapsest saab samuti "homoseksuaal". Kuid, nagu praktika on näidanud (esimesed sellistes peredes kasvanud lapsed on nüüdseks täiskasvanud), saavad neist lastest avatud, laiema silmaringiga inimesed, kes on ise võimelised oma seksuaalsuse üle otsustama.

Kolmandaks hirm, et lapsi hakatakse narrima ja kiusama, neid stigmatiseeritakse. No jah. Nii palju kui mina koolist mäletan, kiusati lapsi ka selle pärast, mis värvi püksid neil jalas on. See tähendab, et lapsed leiavad alati põhjuse, kui selleks vajadus on. Ja vanemate ülesanne on sellisel juhul mitte muuta oma seksuaalsust lapse jaoks selleks nõrgimaks kohaks.

Neljandaks aga kartus, et nad teevad lapsele kuidagipidi liiga. See nägemus on seotud veelgi laiema nägemusega geidest kui kuidagipidi hüperseksuaalsetest inimestest, kes võivad seega ka lapse oma "nilbustesse" ja "kõlvatustesse" kaasata (huvitaval kombel väga piibellikud terminid). No selle argumendi jaburus kumab juba aegsasti välja. Kuid statistika rõhutab seda veelgi; nimelt see, et 95% lapseahistajatest on "heteroseksuaalsed" mehed.

Sedapsi siis. Seega võib öelda, et selline Viimsi-stiilis diskrimineerimine ei ole mitte üksnes mitte-liberaalne (no see põhjendus läheb tavaliselt kõige enam peale kui "euroopalik"), vaid ka fundamentaalselt valedel alustel. Kui aga sisestada see probleem isegi laiemasse sallimatuse ja ksenofoobia (ehk võõraviha) raamistikku, tundub kõik loogilisena. See, et "homoparaadi" nimetatakse oma seksuaalsuse tänavatele toomiseks ja eksponeerimiseks, samas eirates fakti, et "heteroseksuaalsus" ümbritseb meid absoluutselt igal pool (nt poolpaljaste naistega reklaamid tänavatel, telekas, ajakirjades jne), saab järsku laiema raami, mis seob selle ka teiste identiteetidega, mis Eestis selliseid vaenulikke vastuseise tekitavad (näited mainitud eelpool). Midagi ei jää üle kui tõdeda, et tee mis tahad, kuid Eesti ühiskond ei ole väga avatud ega salliv. Ja sellest on kahju (vähemasti minul, täiesti subjektiivselt).

Lõpumärkusena tasub lisada, et Toronto Ülikool ega Kanada ühiskond ei ole minu vaateid antud küsimusele kuidagi muutnud, st samal arvamusel olin ma ka enne siia tulekut ja olen suure tõenäosusega ka pärast. Kuid tore on olla ühiskonnas ja seltskonnas (s.o Liina), kus sellised arusaamad ei muuda sind kuidagipidi paariaks. Ja lisaks ma loodan, et ma ei üledramatiseeri kuidagi Eesti ühiskonna hetkeolukorda antud küsimuses (st vähemasti minu perspektiivi läbi paistab see nii).

Oeh, kui palju jutumärke ja sulge sai...