Merkuur liigub retrograadselt

Hoiatus: järgnev postitus on veidi kuri.

Esiteks, kogu see kõhnusekultuur ajab mind närvi. Moetööstus on küll arvamusel, et riided istuvad luukeredele paremini (a la kangas langeb hästi), aga see on küll väga tobe põhjus alakaalu idealiseerimiseks (tegelikult tahavad nad lihtsalt riiet kokku hoida:D). See on nii frustreeriv, et inimesed sätivad oma normi paika mingi ebareaalse (enamasti retušeeritud) foto või reklaami järgi ja siis kurvastavad. Eile nägin riietusruumis sellist toredat pilti, kuidas kolm õhukest asiaati ennast kordamööda kaalusid ja üksteisele plaksutasid...
Teen ettepaneku mõelda asjale hoopis teise nurga alt: see "ideaalse" välimusega modell pole arvatavasti pikka aega korralikult söönud, ta on endale sisestanud, et coca-cola light ja porgand-kapsas on täiesti normaalne menüü. Ta pole juba aastaid saanud mõnusat juustust lasanjet või korralikku kooki ja arvab, et kõik, kes kaaluvad üle 50 kilo, on pontšakad. Lisaks on ta tänu pidevale näljatundele kergesti ärrituv ja depressiivne, vahel oksendab ka. Mu meelest võtab selline pilt glamuurimeetri näitajad suht nulli.

Ja teiseks, fit-hullus on ka nõme. See jube suhtumine oma kehasse kui projekti, kuhu tuleb pidevalt investeerida. Ja teda tuunida. Lähed spordiklubisse ja vastu jalutavad tuunitud grillkanad (ilusamini öeldult, solaariumilembid, kes pole ööd ega mütsi kuulnud sellest, et pidev võltspäevitamine tõstab oluliselt nahavähiriski), topist tossudeni Nike'i riietatud (tore firma muidugi, vallandab oma Indoneesia vabrikus töötajaid, kes üritavad ametiühingut luua). Ma olen alati mõelnud, et kust inimesed aega ja raha võtavad, et käia solaariumis, maniküüris, pediküüris, juuksuris, kosmeetiku juures, vip-spordiklubis ja midagi asjalikku ka veel teha. On isegi üks kergelt feministlik lähenemine, et kogu see dieeditamine ja välimusekultus jätab naistele väga vähe aega ja jaksu, et midagi reaalselt kasulikku ja ühiskonnas olulist ära teha (muuhulgas ka juhtivaid ametikohti pidada).

Ma üritan enamasti tüüpilist aeroobikat vältida, kuna seal on palju eelpool kirjeldatud tuunitud kontingenti. Ja osade treenerite võlts-pingutatud keep-smiling ajab ka närvi. Tekib tunne, et kui sul ikka ei ole kivikõva kõhulihast ja kandilist tuharat, siis oled halvas vormis ja üldse mõttetu. Siin olen käinud paljudes trennides, kus on koos nii tudengid kui pensionärid, keegi ei põe oma suvalise T-särgi pärast. Ja õhkkond on palju mõnusam, võiks suisa öelda, et geelküüntevaba.
Ärge minust nüüd valesti aru saage. Mulle meeldib, kui inimesed oma välimuse eest hoolitsevad, aga lolliks ei maksa ka minna. Olen näinud mitu korda, kuidas tšikk enne (!) trenniminekut riietusruumis krohvi peale laob...

Ja spordi kasulikkuses olen ka 100% veendunud (füsioterapeut ei saakski vist teistmoodi olla), lihtsalt pakend, milles osad spordiklubid seda pakuvad, on vastikult võlts. Metsa alla värskesse õhku jooksma või suusatama minna on palju vastuvõetavam (siinkohal loodan, et tuleb lumine talv, et mu tubli emme ikka iga päev suuskama saaks minna:D).

Veel, mis häirib, on see, et ülekaalulisi tembeldatakse laiskadeks, tahtejõuetuteks ja milleks kõik veel. Mõte, et inimene võib olla fat, but fit (ülekaaluline, aga heas vormis), on paljudele täiesti seedimatu. Ma ei propageeri ülekaalu, aga need kaks mõistet ei välista tegelikult teineteist. Väide, et paksud inimesed on nõmedad, on sama hea, kui öelda, et prillidega inimesed on nõmedad. Asi pole alati nii ühene: ma arvan, et igaüks on stressi või emotsioonide ajel söönud, lisaks võib ka juhtuda, et on mingi meditsiiniline põhjus (kas või liigesepõletik), mis piirab oluliselt sporditegemist. Olgu põhjus milline iganes, point selles, et ei maksa niisama hinnaguid jagada ja hukka mõista, kui tagapõhja ei tea.


Olen sunnitud arsti korraldusel kaks nädalat piimatoodetevaba dieeti pidama, mis on nukker, kuna veega puder on veidi saepuru maitsega. Jogurtit, juustu ja hapukoort igatsen ka. Õnneks leidub alternatiive, näiteks sojapiim, mis maitseb nagu suhkruta jäätisekokteil (nämma-nämma), sellega tehtud puder sama hää. Ja kaltsiumsulfaadiga töödeldud soja, täitsa korralik kaltsiumiallikas, mida Korea supermarketis ohtralt müüakse (äge pood, oleme mitmel korral praetud seeni ja pelmeene degusteerida saanud). Tunnen kaasa neile, kes Eesti tingimustes taimetoitlust või laktoositalumatust harrastavad. Soomlased küll impordivad oma laktoosivaba HYLA tootesarja, aga Eesti piimatööstus minu teada küll ühtegi taolist toodet üllitanud pole. Sojatoodete kesine valik teeb vist Eesti tingimustes taimetoitlase elu ka päris keeruliseks.

Keskide valimisvõiduga tuli mulle meelde tore lugu seoses Nõmme linnaosa vanemaga. Olen mina väikevenna lõpetamisel, koolihoov on paksult inimesi täis. Tuleb üks "äge" onu oma üüratu maasturiga ja tahab massist läbi saada, vaat et hakkab inimesi alla ajama. Pasundan siis kõva häälega, et no see on küll Rainer Vakra. Võite kolm korda pakkuda, kas väljahõigatud persoon seisis mu selja taga või jaa.