Krunnide rünnak

Palun, kas keegi ütleks, miks teevad inimesed endale krunni otse pealaele? See on mingi trend siin. Õudnee (tegin pildi ka, paluks joonistamisoskust mitte kommenteerida:D). Ja osad lasevad ringi lötakate väljaveninud dressipükstega, mida ma julgeks ainult kodus kanda. Ja kesse kannab koos tosse ja ilusat mantlit?


Saades üha rohkem teada Kanada haridussüsteemist, ei saa jällegi mööda võrdlusest. Just eriti kehalise kasvatuse osas. Me tegelesime koolis peamiselt jooksmise (kurikuulus ümber Šnelli tiigi jooks jms) ja aeroobikaga, vahel hüppasime kaugust ka (tehnika õpetamine stiilis jookse-kiiresti-ja-tõsta-jalad-kõrgele-üles on muidugi omaette huumorinurk). Ja oleks siis vähemalt õpetatud, kuidas korralikult pärast trenni venitada... Õnneks pääsesime üle kitse hüppamisest, mis imelikul kombel nõukogude jäänukina ikka paljudes koolides kohustuslik on. Ainult mõttetud standardid ja nende täitmine... Ma ei tea, kas lastele positiivsete liikumiskogemuste pakkumine, mitte lahterdamine stiilis võitjad-kaotajad, tugevad-nõrgad, oleks liiga palju tahetud. Olgem ausad, liikuma oleks rohkem vaja saada just neid lapsi, kes trennis ei käi, ja kui neid pidevalt kooli kehkatunnis alandatakse, tekibki vastikus igasuguse füüsilise tegevuse osas. Normaalse terviseõpetuse (sealhulgas ka näiteks toitumisõpetuse) puudumisest ei hakka parem rääkimagi.

Veel üks erinevus Tartu ja Toronto vahel, mida varem põgusalt ka mainitud sai, on see, et siin on terve semestri vältel töökoormus palju suurem. Ei ole nii, et tšillid loengust loengusse (või magad kodus), vahel teed mingi väikese testi või essee ja lõpus eksami. Ma muidugi vabandan, kui Tartu ainetele liiga teen (on ütlematagi selge, et arstide puhul see väide ikka kohe üldse ei kehti), aga niipalju kui ma näiteks ajaloo ainetest tean, siis seal saab ka nii ainest läbi, kui ainult lõpueksamil nägu näitad. Füsios on asi veidi parem, meil on palju praktikume ja seminare, kuhu lihtsalt peab kohale ilmuma.

Ma loodan, et see pidev Eesti ja Kanada võrdlemine tüütuks ei muutu. Lihtsalt jääb kriipima, kui asju saaks kodus teistmoodi/paremini teha. Ega Kanada pole ilmaasjata ÜRO inimarengu aruandes 4. kohal (Eesti 40. kohal).

Meie siinne nö e-kool (Tartus kasutatakse samuti Blackboardi) töötab päris tõhusalt. Inimesed diskuteerivad aine foorumites erinevate segaseks jäänud küsimuste üle ja õppejõud vastab ka regulaarselt. Üks tüüp palus teistelt konspekti, aga kuna ta ei tahtnud laiskverivorsti silti külge saada, kirjeldas ta väga detailselt puudumise põhjust. Nimelt oli ta kassil plahvatuslik kõhulahtisus (explosive diarrhea), mis tähendas, et korter oli totaalselt täispurtsutatud (mu vanaema väljend:D), kõige muu hulgas ka korterikaaslase seljakott. Seetõttu pidigi ta koju jääma ja koristama. Õppejõud tundis kassiarmastajana huvi, kas ikka kassi tervis sai korda:D

Üks teine õppejõud tegi loengus mustkunsti. Nöörijuppidega, mis pidid endast spagette kujutama.:D Äkki järgmisel nädalal saetakse keegi pooleks, et demonstreerida valkude lagundamist vms.

Oktoobri lõpus toimub ülikoolis üks hästi põnev kolmepäevane loengusari, kus teiste hulgas esinevad ka 23 Nobeli preemia (peamiselt meditsiinivaldkonna) laureaati. Regasin ennast osasid kuulama, pöidlad pihku, et ma midagi aru ka saaks.

Esmaspäeval on vaba päev, kuna siin tähistatakse Thanksgivingut ehk lõikus-tänupüha. Ostame meiegi endale kõrvitsapiruka.

PS. Täiega tahaks musta seemneleiba ja kohupiima.

PPS. Kaks väga hea sõnumiga videoklippi, mis ma pro-anoreksia netilehtedest uurimustööd tehes avastasin. Soovitan kuumalt: neioke 1 ja neioke 2.