Osta, müü, vaheta

Liina leidis netist ükspäev ühe dokfilmi, mis räägib toiduainetööstusest USAs (vaata ka: Food, Inc.: Lifting The Veil On The Food Industry). Päris rõve vaatepilt, paljud tahaksid kindlasti pärast neid tibutapmisstseene taimetoitlasteks hakata. Ja kui mitte seda, siis oma toidusedeli üle paneb vast mõtlema ikka.

Mind hämmastas (taaskord) palju enam aga kogu see tarbimis- ja tootmisühiskonna mentaliteet, mida see film edasi annab. USA on muidugi ekstreemne näide, sümboliseerides minu jaoks seda, kuidas demokraatia võib "hapuks minna". Igatahes, olles küll mitte puhast tõugu sotsialist või marxist (no sellega, et klassivõitlus ainuke antagonism on, pani Marx küll puusse), siis kapitalismikriitik võin ma ikka olla. Neid punkte, mida kritiseerida, on kahtlematult palju, kuid antud juhul häirib mind kõige enam see asjade fetiš (see on muideks jällegi Marxi mõiste; sks. Warenfetisch, ingl. commodity fetishism), mis ka Eestis nii tugevalt juurdunud on.

Kõik tahavad tänapäeval saada "edukateks ettevõtjateks", st mõelda välja miski "originaalne" toode ja seda tootma hakata. Et ikka rohkem "asju" saaks. Ja odavalt. Et saaks võimalikult palju "asju" võimalikult vähese raha eest, et need siis kallilt maha müüa ja rohkem raha saada. Keegi ei mõtle pikemalt, kas neid junne tal või üleüldse kellelgi ka tegelikult vaja läheb (siin müüakse näiteks banaanihoidikut). Või kui suurt kahju selline teguviis keskkonnale teeb (no mis sa arvad, mis sellest plastikust metsa all või ka prügimäel saab?). Rääkimata veel selle kogu "edukuse" (väljendudes kas või selle ühiskonna iluideaali saavutamises, millest kirjutas juba varem Liina) diskursuse ääretust debiilsusest.

Ja ega tarbija targem ole. Tema läheb kaasa kõikide reklaamidega, mida kallilt ostetud telekast reklaamitakse. Loomulikult peab ta ostma selle kõige uuema iPodi kohe kui see välja tuleb ja isegi kui sul vana veel alles on. Ja loomulikult on vaja seda "uut keelepuhastajaga hambaharja", isegi kui teadlasedki ütlevad, et see nö "vana vene oma" on kõige efektiivsem. Või kümmet paari kingi, just in case. Kuni sinna maani välja, et lõpuks tõepoolest tundub elu kõigi nende "asjadeta" täiesti võimatu. No kas ei ole tobe?

Igatahes, mina ootan juba Michael Moore'i uue filmi Capitalism: A Love Story nägemist. Ok, Moore on teinekord liialt "olen hästi äge ja näitan ekraanil palju ennast", kuid dokumentaalid ise on tavaliselt väga head. Ja naljakad (no Sicko näiteks). Soovitan.

PS. Käisime ühel kontserdil (nimega Nico's Choice - Aro soovitusel), kus orkestrandid mängisid ühe loo kuulates stetoskoobiga oma südametukseid. Ja dirigent dirigeeris ka oma südamelöökide taktis. Päris uudne. Ja Kanada kuninglik konservatoorium, kus seda mängiti, asub meist suht kahe sammu kaugusel ka, seega eriti mugav.