Täna hommikul kell 7 oli täielik heureka-hetk (leidis ka aja muidugi), nimelt tuli mul uus mõte magistritöö teema kohta, vihjeks eelmine postitus ja eesti ühiskonna suhtumine puudega lastesse. Olen nii hullult etsi täis, et tahaks kohe kirjutama hakata. Kvalitatiivsed uurimismeetodid ja disability studies, here I come!
See selleks, põhiteemaks on hoopis "miks mul viimasel ajal endaga raske on". Põhjuseks asjaolu, et olen hakanud kahtlema paljudes väärtustes, mida varem oluliseks pidasin (peamiselt tuleb juttu "rahvusest"). Siinkohal ei maksa kivi kohe Eero kapsaaeda visata, kuna järgnevad seisukohad on kujunenud siiski minu enda varasemate arvamuste ja Eeroga vaidlemise sümbioosina:D
Ajaloo tõlgendamisest à la Mart Laar (teate ju küll, 700 aastat orjapõlve, eestlased kui ühtne "rahvus" juba 13ndal sajandil ja muu jama, taustaks traagilis-eepiline muusika) sain juba mitu aastat tagasi üle, kuid nüüd on tekkinud küsimus, kas selline meelevaldne ajaloo tõlgendamine pole mitte samaväärne kui Venemaa nägemus ajaloost? Selles mõttes, et "eestlased" raiuvad oma ajalootõde (arvates, et see on "õigem") ja "venelased" teist. Võiks ju lõpuks kokku leppida, et igaühel on õigus oma nägemusele. Lugesin hiljuti ühest blogist, et vestluses ühe vene keelt kõneleva noormehega ütles too, et kui venelaste kuuldes nõukogude aega okupatsiooniks nimetada, siis tekib neil automaatselt tunne, et nemad on okupandid. Päris ebameeldiv, kui sind kodus, mida Eesti neile kahtlemata on, okupandiks nimetatakse...
Polnud varem mõelnud ka sellele, et "eestlusel" või üldse "rahvusel" pole mingit seost geneetika ega muu sellisega (välja arvatud muidugi lätlased, kellel on kuus varvast), vaid tegemist sotsiaalselt loodud identiteediga, millesse tuleks suhtuda analüüsivalt, kui isegi mitte kriitiliselt. Kas või eepose kunstlik tekitamine, hümni ja lipu valimine näitab, kuidas see "eestluse kokkuklopsimise" protsess toimib. Huvitav on ka kuulda inimesi rääkimas "puhtast eestlusest", mis lisaks tõukoerte paralleeli tekitamisele on naeruväärne ka seetõttu, et ajaloo jooksul on sellelt territooriumilt nii palju erinevaid vallutajaid "üle käinud", et isegi kui uskuda "rahvuste" olemasolusse, on tegemist täieliku segunemisprotsessiga. Ja parem ongi, Soome alal elas palju homogeensem grupp ja seetõttu esineb ka näiteks geneetilisi haigusi rohkem.
Pärast pikka mõtlemist ja selektsiooniprotsessi olen jõudnud järeldusele, et minu jaoks tähendab "eestlaseks olemine" eesti keele rääkimist emakeelena, seetõttu ka paremat orienteerumist ja arusaamist eestikeelsest kultuuriruumist ning selle tähtsaks pidamist. Oluline on rõhutada, et mitte kriitikavaba suhtumist stiilis "eesti asi, järelikult hea asi", sest pigem saab ju suhtuda kriitilisemalt kultuuri, mille võimusuhetest ja vihjetest paremini aru saad. Ma ei arva, et peaks kuidagi paremini suhtuma inimesse, kes on puhtsubjektiivsest seisukohast idioot, lihtsalt seetõttu, et "ta on ju ka eestlane", st inimese meeldivus sõltub faktoritest nagu huumorimeelte kokkusobivus, sarnased maailmavaated jpm; rahvuse võiks sellest täiesti välja jätta. Mulle ei istu ka jutud "rahvuse iseloomust", siinkohal vihjan arvamustele eestlaste "tuimusest, jonnakusest, introvertsust" jne. Pole ju olemas mingit "rahvuse iseloomu", igal inimesel on erinev iseloom, mis ei sõltu sellest, mis keelt ta juhuslikult emakeelena räägib.
Lõpetuseks kõige olulisem: "eestlaseks olemine" EI tähenda kellegi halvemaks pidamist seetõttu, et ta räägib emakeelena näiteks vene või mis iganes muud keelt. Ausalt öeldes hirmutavad mind suhtumised (mida kahjuks ka meedias palju on), et eesti ühiskonda pole teretulnud muud "rahvused", rääkimata muu nahavärviga inimestest, geid-lesbid-biseksuaalid-transseksuaalid (GLBT) ja puudega inimesed (seda, et piir "puudega" ja "terve" inimesed vahel on õhkõrn, sõltub (täiesti kokkuleppelisest) meditsiinilisest diagnoosist ja võib üheainsa hetkega muutuda, ei teadvusta endale paljud).
Seda teemat jätkates olen hakanud mõtlema, uurima (ja eetika aines ka kirjutama), kuidas rahvuslus sporti (ja ka praegu väga aktuaalseid olümpiamänge) negatiivselt mõjutab. Sellest aga mõne aja pärast, praegu viskaks palli kommenteerijate väljakupoolele (ajee, sporditerminoloogia), et saada hinnanguid/arvamusi eelpool mainitud vaadetele.
neljapäev, 21. jaanuar 2010
Heureka! (ilma vannita)
... kirjutas Liina kl 17:14
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
21 kommentaari:
bwah, kuna kõik need teemad suuresti raamivad kogu mu tulevast doktorantuuri ja seega ka karjääri ja mida kõike veel, siis kommentaari ei oska midagi mahutada peale selle et YOU GO GIRL!
"Heukreeka, nagu ütlevad mu sõbrad roomlased"
(lihtsalt tulid meelde)
Armastuskolmeapelsinivastusviitlööv
Tsauki tibukesed! Mõtlesime vennaga veidi sekkuda teie arutlustesse “rahvuste” üle. Seega alljärgnevalt palju küsimusi, mõõdukalt arutlust ja võibolla ka mõni vastus:)
Kas teile ei tundu, et teie teemakäsitlus on natuke liiga ühekülgne, s.t. toote välja vaid negatiivset? Konstruktiivne kriitika võiks ju endas sisaldada ka lahendusi.
Kuidas üldse rahvused tekivad (Eesti näitel)? Jääb mulje, nagu oleks tegu mingi vandenõuteooriaga, et mingid mehed saavad hämaras kõrtsis kokku ja otsustavad, et teeks nüüd sellise asja, nagu rahvus, siis saab kõiki hullumoodi mõjutama hakata. Kas pigem pole tegu loomuliku protsessiga (ok, sirgete riigipiiridega aafrika näitel ilmselt mitte, aga see on siiski erand).
Kuidas defineerida rahvuse mõistet? Võib selleks olla grupp inimesi, kes elavad mingil territooriumil, räägivad kindlat keelt, jagavad teatud teistest erinevaid tõekspidamisi/väärtusi, on traditsioonide mõttes erinevad jne jne? Juskui suurem versioon suguvõsast. Kas selline teistest erinemine peab tingimata olema negatiivne nähtus? Erinevad rahvused ja kultuurid ju ka rikastavad teineteist.
Arusaamatuks jääb ka eesmärk ja lahendus “probleemile”. Kas eesmärk on kaotada erinevad rahvused? Kuna inimestele meeldib teistest erineda, siis vaevalt kaoksid erinevate huvidega rühmad, vaid pigem tekiksid väiksemad, milles olevad inimesed vastandaksid ennast ikka mõttetult teistele alarühmadele ja need võivad olla oluliselt avatumad mõjutustele.
Kuidas oleks üldse võimalik kaotada midagi, mis on pigem teatud erinevustega inimrühma tinglik nimetus. Siit tekib järgmine küsimus: kas mingi nähtus (näiteks rahvus), mida on võimalik teatud tingimustel negatiivses mõttes ära kasutada, on oma olemuselt seetõttu halb? Tuumatehnoloogia oleks lihtne näide: tuumaenergia on väga vajalik (kuigi praeguse tehnoloogia juures veel saastav, mis on muidugi omaette teema) praeguses maailmas, kuid selle pahupool on tuumarelv. Seega kasulik tehnoloogia, mida võib väga küüniliselt ära kasutada, kuid kas selle peaks kõrvale heitma negatiivsete efektide tõttu?
Veidi küsimusi tekitavad ka argumendid, millele te oma teooria üles ehitate. Palju on läbi käinud Laari jutt, et eestlased on 700 aastat juba elanud siin jne. Kas see pole mitte pärit kuskilt 5. klassi ajaloo õpikust, kus ongi erinevad käsitlused väga lihtsustatud. See on ju nii enamus ainete puhul. Teiseks mingi Eero tsitaat, et kui sa pole eestlane, siis oled tibla, jobu jne. No kas tõesti on palju inimesi, kes nii arvavad? Sellise jutuga “intelligendi” mõttemaailmast leiaks ilmselt veel palju “pirne” igasuguste erinevate teemade kohta. Iseasi, kas sellise tegelase arvamusele saab mingeid teooriaid üles ehitada.
jou vennaksed! Väga lahe, et vastasite. Me juba kartsime, et keegi ei taha/julge/viitsi avalikult kritiseerida/arutleda. Minu vastused on aga järgmised.
Esiteks, negatiivset sai välja toodud seetõttu, et enamasti räägitakse "eestlusest" väga positiivselt. Seega mõte oli nö värsket verd teemasse tuua.
Teiseks ei ole ma teie "rahvuse" definitsioonis nõus ühe asjaga, nimelt ühiste väärtustega, kuna ma arvan, et palju lihtsam on mul leida näiteks siin Kanadas minuga samu (suht väga liberaalseid) väärtusi jagavaid inimesi kui Eestis (ja olgem ausad, ka suguvõsas).
Ma olen nõus, et rikastamine on tore, aga nõme ongi see, et väga sageli on rahvus konfliktide allikas ("eestlaste" ja "venelaste" teema, kui kohe koduõuelt otsida...)
Lahendusest. Ma ei arva, et peaks kohe midagi ära kaotama, kuna seda on võimatu teha (kuni inimesed rahvust enda identiteedis tähtsaks peavad), pigem oleks vaja igaühel natuke mõelda, et kas on ikka alust mingitel stereotüüpidel jne, mis "rahvustega" kaasnevad. Ehk siis tuleks veidi lahti mõtestada, kuidas mingid asjad ja identiteedid on tekkinud. Mitte, et lihtsalt nii on ja kõik.
Viimaseks Laari ajalugu. Asi on selles, et rahvustest hakati rääkima alles 19ndal sajandil, enne oli peamiseks identiteediks näiteks religioon. Ehk siis Laar viib rahvuse 13ndasse sajandisse, kus seda lihtsalt ei eksisteerinud. Mu meelest on see ajaloo räme moonutamine, mitte lihtsustamine.
Eero vastab täpsemalt nende riigipiiride ja enda väite kohta (mis oli tegelikult teises kontekstis öeldud).
Postitan kahes jaos (1 tükk):
Ma vastan pisut pikemalt (kuigi kirjutasin varem, et see on liialt pikk teema, et blogis üles võtta..). Alustan sellest, miks see teema antud juhul oluline on. Eestis õpetatakse lastele (ja läbi meedia/poliitika ka täiskasvanud inimestele) ainult seda ühte arusaama (st poliitiliselt vajalikku osa), st et rahvus on midagi bioloogilist, üdini head, asi mille üle uhke olla jne. Allpool seletangi pisut lahti, miks ma arvan, et see halb/vale on. Lisaks: see, et miski ei ole üheselt hea, ei tee seda kohe üheselt halvaks. Sellest binaarsest mõtlemisest üritakski esimese asjana lahti saada (nagu Liina ütles: mõtlema panna). Võtan esitatud küsimused / tekkinud mõtted siis ükshaaval ette, et kuidagigi vastata.
Mis on rahvus? 20. sajandi teise poole (ja otseloomulikult käesoleva sajandi) sotsiaalteadlaste absoluutse enamuse arvates (seega ei ole see kuidagi "minu teooria"!) on rahvus pmst VEENDUMUS ühisest põlvnemisest (oluline mitte "mis on", vaid "mis inimesed arvavad, et on"). See ei ole mitte midagi bioloogilist, vereliine pidi edasiantavat, "objektiivselt" olemasolevat. Ja samuti ei ole see müstiline kaasaegne "etnilisus" midagi bioloogilist (taaskord nõustuvad sellega suht kõik, kes etnilisuse "teket" uurinud on), vaid pmst on tegemist varaste "antropoloogide" "töö-õnnetusega".
Järgmine loogiline küsimus on, kuidas selline veendumus "rahvuse" olemasolu kohta siis tekib? See ei ole kindlasti mitte otseselt mõni vandenõu, vaid nö "loomulik" osa riigiloomest. Selleks, et riiki valitseda, peab looma nende poliitiliste piiride vahele jäävate inimeste seas miskisugusegi lojaalsustunde (läheb otsaga ka sõjaväeteemasse), vastasel juhul ei oleks nende üle valitsemine võimalik. Tegemist on seega poliitilise konstruktsiooniga, poliitilise vajadusega pakkuda inimestele ühist narratiivi pärinemisest, ühist siduvat minevikku. Natsionalism ehk rahvuslus on selle protsessi nimi; ning see kasutab varem olemasolevaid (või leiutab ise) piirkonna kultuurielemente, kuid kasutab neid valikuliselt ja muudab neid protsessi käigus, selleks, et luua sobiv "alus" rahvusele (nt Kalevipoja kirjutaminegi oleks hea näide). Täpsete põhjuste ja meetodite kohta on muidugi terve hunnik teooriaid ja arvamusi, kuid nende ühisosa on pmst just selline. Seega inimesed on natsionalistid pmst praktilise/poliitilise vajaduse või paratamatuse tõttu.
2 tükk:
Kui rääkida Aafrikast, siis see ei ole küll mingi erand, vaid lihtsalt kõige hiljutisem näide ("Lääne" riigivormi meelevaldne rakendamine Aafrikas ja siis sellega kaasnev legitiimsuskriis). Euroopas juhtus see kõik lihtsalt varem. Natsionalism ei ole seega pmst miskisuguste varasemate "rahvuste" "ärkamine" (ei 13. ega ka 18. sajandil ei jooksnud "Eesti" metsades ringi "eestlased"), vaid tekitab "rahvused" sinna, kus neid varem ei olnud. See protsess käib paralleelselt kaasaegse riigi (koos kõikide oma kontrollimehhanismidega) tekkega.
Teie viimasele küsimusele küsiks vastu: kuid mis on rahvustes positiivset? Kust otsast on hea see, et inimese esmane identiteet, st kuidas teda hinnatakse, tuleneb miskisugusest kultuurilisest kategooriast (arusaam, et "sa oled see, mis gruppi sa kuulud"). Erinevad "kultuurid" ja sellega kaasnev mitmekesisus on head, absoluutselt. Kuid: "kultuur" ei ole midagi ühtset/muutumatut/igavest/sünnipärast ning "kultuurilised" erinevused ei anna õigust poliitilisteks eriõigusteks (noh et üks riik peaks promoma või säilitama mõnd kindlat kultuurielementi).
Lahendus? Minu arvates võiks riigid tegeleda vähem (st üldse mitte) emotsionaalsete tunnete tekitamisega, vaid olla pigem nö administratiivteenuse pakkujad. Sotsiaalse korra alus peaks olema üksikinimene, mitte mõni abstraktselt defineeritud inimgrupp. Seega rahvusi ei ole vaja ära kaotada, kuna "objektiivselt" neid lihtsalt ei eksisteerigi (nagu ka rassi, binaarset seksuaalsust, etnilisust). Ära oleks aga vaja kaotada nende meelevaldsete "gruppide" (ja nendesse "kuuluvate" inimeste) kasutamine poliitilistel eesmärkidel.
Vot selline lühike ja segane vastus sai. Põhimõtteliselt on tegemist väga liiga laia ja sügava teemaga, et seda ühes kommentaaris (või postituses, või raamatuski) kokku võtta (kuigi mul oleks väga palju öelda..). Ma ei ole just kindel, kui mitmele küsimusele see just vastas, aga pmst oleks vist siiski kõigil hea teada, et ükskõik missuguse antud teemast kirjutatud kaasaegse raamatu sa ka kätte ei võtaks, siis Eesti ametliku retoorika ja ajalooga see kohe mitte kuidagi ei haaku. Pigem on Eestit kasutatud hea näitena nende kategooriate poliitilisest loomusest.
PS. See viimane "tsitaat" oli pisut kontekstist väljas, kuivõrd viitasin osade inimeste suhtumisele sõjaväes mittekäinud inimestele. Seda nimekirja võiks muidugi veel pikendadagi.
Väga hea! Palju huvitavaid kommentaare/selgitusi. Ma arvan, et nii kompleksse teooria/probleemi puhul lihtsalt peab andma pikemaid seletusi, muidu ei mõisteta selle olemust ja ta jääb kõlama väga radikaalsena.
See on päris hea point, et ühiseid väärtusi/vaateid võib leida mujaltki. See minu definitsioon oli lühikese mõttetöö vili, kindlasti saab seda oluliselt modifitseerida (ei pretendeerinud sellega mingile absoluutsele tõele). Nõustun ka sellega, et mõningatel sugulastel on üsna radikaalsed vaated (kes end ära tunneb ärgu pikka viha pidagu).
Eesti teemat võiks natuke pikemalt avada. Kui rahvuse teke algas 19. sajandi teisel poolel, aga riik tekkis mitu aastakümmet hiljem, siis kas siin pole mingi ebakõla, kui rahvus peaks olema riigi tekkega paralleelne? Tundub justkui oleks asi vastupidine: et riik tekkis rahvuse olemasolu tõttu. Üsna lihtsustatud mõte muidugi, aga ma natuke teise ala tegelane ka:) Mingeid mõtteid selles osas?
Natuke sõjaväe teemast ka: kas seda peaks vaatlema, kui kaitset rahvusele? Mõelge pigem nii, et sõjavägi kaitseb üksikisikuid sõja ajal võimalike mõrvade/terrori jms eest. Tore oleks muidugi, kui selleks puuduks vajadus, aga vähemalt praeguses maailmas see nii ei ole. Meie tore kaagebešnikute poolt tüüritav idanaaber paraku tegeleb igasuguste ebameeldivate asjadega: Gruusia teemaga olete ise suurepäraselt kursis, lisaks sellele toimusid eelmisel kevad-suvel suurõppused (näiteks Zapad2009 jne), kus harjutati sissetungimist Baltikumi ja Poolasse. Jutt läheb nüüd otsaga välispoliitikasse, aga paraku mõistab idanaaber (selle all mõistan riiki juhtivat kaadrit, mitte tavakodanikke, kelle seas on kahtlemata väga palju toredaid inimesi) jõu keelt. Vastutulekute ja kompromisside puhul on loogika umbes selline: tulite pool teed vastu, tulge nüüd ülejäänud osa ka. Lisaks tegeletakse ka väga radikaalse ja ulatusliku rahvuspropagandaga (nt. Naši). Kas sellises olukorras, kus mängureeglid valitakse meie eest, saame käituda nii, nagu probleeme/ohte ei oleks?
PS! Eesti sõjaväe (kaitseväe) väljaõppe proffessionaalsuses mina küll ei kahtle ja neil, kes kahtlevad, soovitaks need hinnangud kujundada oma kogemustele põhinedes. Võin tuua ka mitu näidet, kuid selle kommentaari kontekstis läheks asi natuke teemast mööda (ehk teine kord).
Vastan esiteks sellele rahvuste tekke küsimusele. Esiteks ei ole asi muidugi niisama lihtne, nagu ma kirjutasin. Erinevatel aegadel on see protsess toimunud erinevalt (väldanud ta ju Prantsuse revolutsioonist tänapäevani) ning erinevatel ajenditel (nt võimu kehtestamine või ebavõrdsuse vastu võitlemine). Kuid see on alati mingisuguse "eliidi" juhitud, olgu see eliit valitsev või perifeerne.
Eesti puhul natsionalism/rahvuslus eelnes riigi tekkele (mida nimetatakse "ärkamisajaks"), st varased natsionalistid püüdsid inimesi veenda nende ühises päritolus, tulevikus ja vaenlase olemasolus. Rahvuslus tekitab rahvuse, st selle veendumuse rahvuse olemasolus. Eesti puhul võeti aluseks pmst keelelised sarnasused ning see, mida võiks nimetada klassiks (st eristus nö talupoja ja "mõisniku" vahel); ning piirkondlikke erinevusi (mis olid väga suured) püüti lappida ühtse narratiivi pakkumisega (müüdid, lood, eeposed; keele jms standardiseerimine ja õpetamine).
Kuigi natsionalismi eesmärk on luua rahvusriik (st panna selle tekkiva/tekitatud ühtsustundega grupi piirid ühtima poliitiliste piiridega), ei pruugi see lõppeda rahvusriigi tekkega. Eesti puhul saavutati see mõlemal korral ainult laiemate poliitiliste segaduste tõttu. Olles suunatud ebavõrdsuse vastu, on rahvusluse eesmärk muidugi väga hea, kuid see ei muuda seda tulemust kuidagipidi paremaks; seeläbi luuakse lihtsalt uus, uutel ebavõrdsustel põhinev kord, mis püüab jälle inimesi teistmoodi homogeniseerida ja kontrollida.
See kõik on siin muidugi räiksilt lihtsustatud ja ilma piisavate näidete ja tõestusteta, kuid no kuskilt peab ju alustama.
jätkub...
Sõjaväest. Nagu ma oma varasemas postituses ja ka ühes kommentaaris ütlesin, siis jah, kaasaegses maailmas piisab ka vaid ühest riigist (või suisa piisava võimuga juhist selles), et tekitada oht kõigile teistele. Ja see ametlik retoorika ei pruugi olla üldse rahvuslik, vaid hoopis riiklik (st on vaja kaitsta riiki, selle inimesi jne). Kuid mis otsast on patriotism parem kui rahvuslus?
Sõda on alati poliitiline (sellega oled vast nõus?). Seda vaagivad riigijuhid, kasutades nende retoorikat uskuvaid inimesi oma eesmärkide saavutamiseks (olgu selleks võimu suurendamine, demonstreerimine või kaitsmine, ressursid jne). Lahenduseks ju olekski see, et inimesed mõtleksid enne kaks korda, kui midagi teevad, mille nimel nad võitlevad, mis on konflikti põhjused. Vastasrindel olevale sõdurile tehakse ju täpselt samasugust ajupesu, räägitakse riigile olulist diskursust, kujundatakse pilt vaenlasest. Kui kõik sõdurid pisut mõtleksid/kahtleksid (mis on küll tehtud institutsionaalselt võimatuks), olgu nad Vene armees või Eesti omas, siis oleks ju sõda võimatu?
Kuid jah, see on antud ajahetkel utoopia ning seda just seetõttu, et riikide võim inimeste ja nende arusaamade üle on niivõrd tugev. Kuid see, et on nö reaalpoliitiline vajadus omada sõjaväge, ei tee seda institutsiooni kuidagipidi paremaks või üllamaks. Kuigi ka antud olukorras võiks konkreetselt Eesti sõjaväe olemasolu küsimärgi alla seada.
Keerutaks natuke vett üles sellega, et komplitseeriks veidi seda ideed, et "rahvusidentiteet" on kuidagi kvalitatiivselt teistsugune kui "maailmavaade" või "huumorimeel".
Ma kuulun ise (loe: lahterdan ennast kasti, haha) sellesse Anthony Smithi koolkonda, kelle jaoks rahvuslik identiteet an sich on küll sotsiaalselt konstrueeritud kontrollimehhanism, kuid selle taustaks on mitmesugused sotsiaalkultuurilised tegurid mis tekitavad, noh, niivõrd palju ühiseid kokkupuutepunkte kui mingi sotsiaalkultuurilise teguri alusel kokku puutuda võimalik on. St. rahvusidentiteedi "vormi" mõjutab tõenäoliselt ühine kultuurikeskkond (küll olevikus, mitte minevikus), ühine kollektiivne mälu, sotsiaalne keskkond, keel jmt elemendid.
Niisiis, küsimus pole iseenesest selles, et nende kokkuvõtmine rahvuse-nimelise vihmavarju alla oleks kuidagi ipso facto halb (miks ta peaks olema halvem kui see et ma suvatsen ennast identifitseerida "vasakpoolsena", "mehena", "niisama chilli inimesena", "akadeemikuna" või mille iganes muuga, tunnistades samal ajal, et see on minu suhteliselt suvaline definitsioon, ning minuga samasse "gruppi" kuulub terve hulk inimesi, kes erinevad minust väga fundamentaalsetel viisidel), vaid küsimus on selles, et me omistame "rahvusele" kui terminile mingit metafüüsilist väärtust, samas kui me tunnistame "vasakpoolsust", "akadeemilisust" või (loodetavasti) "meessugu" kui individuaalset sotsiaalset konstruktsiooni. Sellest siis ka probleem, kus "rahvusele" omistatakse mingeid idiootseid privileege, millele sel terminil mingit õigust ei ole.
Ja teisest küljest: ma arvan, et natuke naiivne on arvata, et kui rahvus kaob, siis koos sellega kaob ka inimeste vajadus mingi ühendava identiteedi järele. Pangem tähele, et kuigi rahvus on ajalooliselt 19. sajandi konstruktsioon, siis identiteet kui selline pole seda mitte, on ju ka natsionalismi-uurijad sageli nimetanud rahvuslust näiteks "kaasaegseks religiooniks" - ühe mündi kaks poolt jne.
Literatuurist võib leida üsna palju mõtlejaid kes tegelevad identiteedi ja ühtekuuluvuse võimalikkuse üle arutlemisega, st analüüsivad kuidas lahendada probleemi kus inimesed tahavad leida kokkupuutepunkte teiste indiviididega, mida lõppkokkuvõttes lõplikult leida ei olegi võimalik ("the fundamental alterity of the Other" jne). Emmanuel Levinas ja Stuart Hall on näiteks sellele teemale väga erinevatest nurkadest lähenenud.
Loomulikult on võimalik asuda mingile Nietzscheaanlikule "ma-olen-ise-oma-moraali-sepp", aga mulle tundub et vähemalt 20. sajandi kontinentaalse filosoofia valguses on see positsioon zutzu (Zutz-ja-valmis) naiivne, vähemalt globaalsel skaalal, ja võib-olla ka mitte tingimata parim võimalikest variantidest...
Ma olen täiesti nõus sellega (kui see oli see, mis sa väitsid :-), et "rahvusidentiteet" ei erine kvalitatiivselt kuidagi "maailmavaatest", "usust", "rassist" jms (Rogers Smithi Stories of Peoplehood käsitleb seda väga hästi, nimetades neid ühise nimega ethically constitutive stories). Kõik on konstruktsioonid. Seega kvalitatiivset erinevust ei ole. Kuid oluline on see, mis tööd need nö reaalsuses teevad, kuidas neid poliitiliselt kasutatakse (ehk pmst need "idiootsed privileegid", millest sa rääkisid).
Ma olen nõus, et "rahvusidentiteedi" kujundamisel kasutatakse varasemaid kultuurielemente, kuid neid vajadusel ka muutes ja kohandades vajadustele (Smith ise on kirjutanud näiteks "rahvusliku kuldaja" otsingutest). Seega rahvuste social engineering ei saa toimuda tühjale kohale, ilma igasuguse ühisosata (nt keel, et üleüldse seda diskursust edasi saaks anda). Paljud sarnasused tekivad muidugi ka ex post facto (standardiseerimine ja homogeniseerimine), st asi toimib pisut nagu spiraalina.
Kuid: ei saa ka väita, et "kultuur" (kasutades seda sõna selle tavapärases tähenduses) oleks midagi, mis lihtsalt on, st eksisteerib võimusuhetest väljaspool (nagu Gellner seda pmst käsitleb). See, et kultuur on kujundatud millekski suhteliselt homogeenseks ja kindlat sisu omavaks miljonite või isegi miljardite inimeste hulgas, on juba ise võimusuhetes kinni (in the Foucauldian sense, st see ei tähenda kellegi masterplani või vandenõud). Sama küsimus tekib seoses kultuurilise järjepidevusega, mis seab teataval määral kahtluse alla "kollektiivse mälu" kui millegi orgaanilise (mis on üks eraldi väga põnev teema muidugi).
Nõus olen ka sellega, et "rahvuse" kadumisel kategoriseerimise kastina (kui see olekski võimalik), ei kao kuhugi inimese kuulumisvajadus; "rahvus" on ju üks väga paljudest identiteedikategooriatest. Küsimus on aga identiteetide piirides ja avatuses ning nende poliitilises kasutuses (üks erinevus on olulisem kui teine).
Seega ma ei oska täpselt näppu peale panna (mmm..) sellele, milles ma sinuga ei nõustu. Midagi igatahes on (peab ju olema!!! :). Keeruline...
Aa ja seda ka, et ma ei ütle, et rahvus oleks halb per se, kuid see on halb oma paljudes väljendustes, peamiselt oma kasutuses võimusuhetes (no krt, ei saa ikka mööda sellest power/knowledge-ist). Samamoodi nagu rass, binaarne seksuaalsus, binaarne sex/gender jne.
Postita kommentaar