Tasuksin hea meelega ühe eelmisest aastast pärit võla. Nimelt minu arvamus kohustuslikust sõjaväeteenistusest (Jaanika küsimus kommentaariumist, jeei!). Lühidalt öeldes: ma olen vastu. Miks?
Esiteks võiks välja tuua selle nö traditsioonilise argumendi. Nimelt, et tegemist on nö mahavisatud ajaga. Ma võin ette kujutada, kuidas paljud sellele argumendile reageerivad: noh, et ma ise ei ole sõjaväes käinud ja järelikult ei tea asjast midagi; et seal õpib palju ja üldse on väga äge. Mnjah... Ise ma sõjaväes tõepoolest käinud ei ole, kuid olgem ausad, ma leiaksin ka pimesi otsides palju kasulikumaid tegevusi, kuidas ühte aastat sisustada. Õppimise koha pealt... Kahtlemata õpib seal relva käsitlema (hmm.. ja see on positiivne sellepärast et...?), sõltuvalt väeosa tüübist ka näiteks haubitsat või mõnd muud sõjariista kasutama (sama küsimus; kuigi tõepoolest on ka kvalitatiivselt paremaid spetsialiseerumisi: nt meedik, logistik jt), distsipliini (st et sa ikka käituksid halli hiirena just siis kui ja sellisel viisil nagu keegi ülem tahab?) ja palju muud. Oot-oot, kus see "kasulik" õpe nüüd oligi? Seda nö personaalse kasu/kahju argumenti kasutades tundub teenistuse puhul kasuna küll ainult parema füüsilise vormi saamine (teoreetiliselt vähemalt). Kuid kas selleks on vaja sõjaväkke minna?
Kuid ausalt öeldes ei ole see "personaalne kahju" just see argument, miks mina kohustusliku sõjaväeteenistuse vastu olen. Seega teiseks põhjendaksin ma oma arvamust nende samade argumentidega, mida ma oma eelmises "sõjapostituses" kasutasin. Sõjaväe puhul on tegemist identiteedipoliitika mehhanismiga, st inimesi mobiliseeritakse miskisuguse identiteedi või arbitraarse üksuse kaitsmise eesmärgil. "Meie" kui "eestlased" peaksime kaitsma "rahvust" ja sellega seotud poliitilist keha nende konstrueeritud "teiste" vastu. Ehk kaasaegset Eesti poliitilist diskursust vaadates nende pahade "venelaste" ja Venemaa vastu (sest nad ju kohe-kohe tulevad tankidega üle Narva silla).
Igatahes, minu vaated "rahvusele" ja muud liiki sotsiaalsetele identiteetidele ei ole väga ühilduvad selle retoorikaga, millele sõjavägi üles on ehitatud (selle blogi lugejaskond ei ole vist päris valmis selleks, et ma oma antud vaadetest detailsemalt kirjutaksin). Pmst on selle retoorika kohaselt naised justkui sünnitusmasinad, mis rahvust taastoodavad (pseudo-probleem nimega "iive"), ning mehed on need, kes peaksid olema valmis selle poliitilise kesta eest elu andma (sest noh see on ju "maskuliinne" või tuleneb miskist "ürgsest sisemisest jõust" vms). Maaaa julgen kahelda. Kuid aktsepteerin seda, kui keegi teine peab seda, mida mina pigem negatiivsena näen, pigem millekski positiivseks. Perspektiiv ja habitus (Bourdieu, aje), you know.
Kolmas probleem on seotud aga sõjaväe (ja-jah, Eestis on ju "kaitsevägi" - semiootilisest vaatenurgast päris huvitav fakt) institutsiooni olemusega. Sõjavägi on oma struktuurilt hierarhiline, mis tähendab pmst pimesi allumist ja inimeste (st sõdurite) homogeniseerimist nimetuks kahurilihaks. Personaalselt meeldiks mulle ka teada ja mõelda selle üle, miks ma üht või teist liigutust teen. Ja vajadusel kahelda (mis sõjaväe mõistes tähendaks "riigireetmist"). Kuid sõjavägi vajab oma toimimiseks sellist homogeniseerimist ning ranget struktuuri ja korda, mistõttu see mulle ka puhtalt institutsionaalsete omaduste tõttu vastukarva on.
Neljas probleem: kohustuslikkus. See on "valik", mis on tehtud inimese eest, toetudes riigi rahvuslikule retoorikale. Ma ei ole küll ultraliberaal, kuid sisuliselt on tegu (kui kõik need rahvuslikud aated sealt maha koorida) meelevaldse vangistusega (või, arvestades selle aja sisu, sunnitööga?), põhjendamatu indiviidi vabaduse piiramisega. Siit võiks ju minna ka edasi, otsapidi riigifilosoofiasse, ja küsida, kas kaasaegne nö rahvusriik on üldse midagi kaitsmist vajavat, kuid see vist väljuks selle blogi mõõtmetest...
Sedasi siis. Personaalne kahju, vildakas eesmärk, homogeniseeriv struktuur ja kohustuslikkus. Vastuväiteid?
PS. Minu "saatus" otsustatakse meelevaldselt (!) tuleval suvel.
PPS. Sellest Kalamaja põlengust lugedes tuli selline mõte: miks ei võiks ka Eestis kehtida nö squatterite õigust, mis lubaks kodututel seaduslikult mahajäetud hoonetes elada? Holland oleks eeskujuks...
kolmapäev, 6. jaanuar 2010
Miin - ema abiline köögis
... kirjutas eero kl 22:17
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
14 kommentaari:
Oo jaaa... Nõustun sinuga. Need suured plakatid tunnelis on kohutavad.
Juhhuuu! Ma juba mõtlesin, et sa mu sooviloost kõrvale hiilid :) Olen sinuga 110% nõus. Mulle on täiesti vastukarva (olgugi, et minu kohustus siin riigis on olla tite-masin), et inimesel pole võimalus ise valida, kas ta tahab sõjaväkke minna või ei. Ja sellist sunniviisilisust põhjendatakse sellega, et peab oma riiki teenima. Kas muid võimalusi polegi?
Ole lojaalne riigile, või muidu... oled "venelane", reetur, "pede" vms. Oehh... Aga seda, et Eestis kehtestataks nö palgaarmee või, mis veelgi parem, saadetaks sõjavägi laiali (Costa Rica oleks hää näide), võib vist unistama jäädagi.
Üks point jäi tegelikult veel märkimata: sõjaväe kohutav kulukus. Selle asemel, et pakkuda inimestele enam sotsiaalseid tagatisi, peetakse üleval hoopis sõjaväge. Noh, et suured poisid saaksid sõjamänge mängida. Säh sul prioriteedid...
Kui ma enne olin kohustusliku ajateenistuse suhtes kas erapooletu või pigem jaataval seisukohal, siis nüüd olen pigem selle vastu. Nii Andri, Lehar kui ka Vahuri on kõik rääkinud sõjaväest lugusid, millest saab aru, kui halvasti ja valesti sõjaväes kõik korraldatud on. Alates sellest, et varustuse saamine on nagu õnnemäng, et kas saad terve gaasimaski või ilma silmaklaasita gaasimaski kuni selleni, et kas ärkad hommikul matkal olles tervelt üles või oled öö jooksul oma magamiskotti sisse põlenud, sest telgi tulekustuti oli täitmata. Peale selle on ka õpe väga kaheldava väärtusega ning "treening" mõjub noortele meestele pigem tervist kahjustavalt kui parandavalt. See ei ole lihtsalt normaalne, kui paljud mehed on seal vigastatud ja 1500 mehe peale koguneb vähem kui aasta jooksul 12 000 arstikülastust.
Eesti võiks minna Läti teed ja moodustada palgaarmee, kuhu astuvad inimesed, keda see huvitab. On ju iga ala puhul nii, et kõige paremad tulemused on neil inimestel, keda see ala huvitab...
Aa ja selle kulukuse koha pealt oleks ka palgaarmee parem. Saaks raha eest osta head varustust väiksemale proffide kambale, kui vireleda halva ja ebausaldusväärse varustusega suure kambaga.
Eks see kusimus taandub suures osas pohikusimusele kas pidada Eesti riiki kaitsmise vaariliseks voi mitte.
Peaks rohutama ka, et NL alla kuuludes pidime ulikoolis kulutama vahemalt veerandi ajast ideoloogiale ja sojalisele voor-riigi armee huvides. Valjapoole oppima paasemist voimaldati kaputaiele ja sedagi vaid "sobralikesse" riikidesse. Seda vaevalt keegi tagasi igatseb.
Selge, et ainus pohjus miks meil sojavage vaja, on venemaa naabrus (seega Costa Rica vordlus pole sobiv). Palgaarmee on efektiivsem aga ulekaaluka vastase poolt lihtsamini neutraliseeritav, tahtis on vastupanu osutamine ka "rohujuurte" tasandil mis on voimalik vaid mingilgi tasemel valjaoppe puhul (tshetsheenia).
Kui seni tundus motegi mingit sorti okupatsioonist voi relvastatud kallaletungist ettekujuteldamatu siis viimase paari aasta sundmused on veidi murettekitavad. Asjast huvitatuile soovitan visata pilku Stratfor'i kodulehele, kus ennustused 2010 aasta kohta (nende eelnevad ennustused on suht tapsed olnud).
Mina sõnastaksin selle põhiküsimuse teisiti: kas see hägune mõiste nimega "kultuur" on ikka põhjus, mida "kaitstes" peaks keegi surema? Ühesõnaga: see "meie" ja "nemad" vastandus on arbitraarne ja üdini poliitiline, mitte midagi muud.
Kuigi jah, kui inimesed käsitlevad neid (konstrueeritud) "erinevusi" piisavate põhjendustena, siis on need ka on the ground reaalsed ja seega on oht konfliktiks/sõjaks. Piisab vaid ühest riigist, mille propaganda piisavalt toetajaid kogub (näiteks öeldes, et nood on üks "etnos" või "rahvus"), et tekitada oht kõigi jaoks. Sellega olen nõus.
Kuid: (1) see "oht" ei muuda sõjaväge kui institutsiooni ja seda retoorikat, millele see (ja ka kaasaegne riik) on üles ehitatud, kuidagipidi paremaks; (2) avatud küsimus: kas see "oht" on reaalne või tekitatud / üles puhutud (nii rahvusliku propaganda kui ka sõjaväe enda poolt; USAs on seda palju uuritud, Eestis kahjuks mitte eriti)?
ma küll sotsiaalteadlasena sama illusioonideta rahvusriigi/etnose jmt suhtes, aga et diskussiooni tekitada, siis tuletan meelde Thomase teoreemi, ehk siis "asjad mida inimesed peavad reaalseks on reaalsed oma tagajärgedes", ja siis omakorda seda, et kuigi sotsiaalsete konstruktsioonide nimel inimesi tappa on päris absurdne jah, siis eetilis-filosoofiliselt saab üsna lihtsalt konstrueerida argumendi, mille järgi on meil vastutus "teise" ees. Mis väljendub näiteks selles, et kui mingid nurksete lõugadega blondid mehed kuskil juute mättasse löövad (natsinäide aye), siis on väga raske väita, et me peaksime selle peale kas a) neile avasüli vastu tulema ja juudid üle andma või b) džotile viskuma ja oma kehadega märtrit jooksma, mille tulemuseks on juudid lõpuks ikka surnud. Nii et üks hea "kineetiline relv" (j. aaviksoo) tuleks siis vist kasuks küll.
aga mõistagi on see väga robustne argument, millel on väga palju komplikatsioone...
ahjaa, ja konkreetselt eesti näitel anno 2010, nõustun pmst eeroga.
Niisiis.. Ivar räägib teile kuidas tegelikult asjad on ning et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama päris algusest. Esiteks, miks meil üldse neid ambuni relvastatud onkleid üldse vaja on? Eesti julgeolekupoliitika eesmärk on säilitada Eesti iseseisvus ja sõltumatus, territoriaalne terviklikkus, põhiseaduslik kord ning rahva turvalisus. Kuid tänapäeva julgeolekukeskkond on kõike muud kui stabiilne. Üldiselt võib tänapäeva sõdade ja konfliktide kohta öelda, et nad on valdavalt siseriiklikud ja vähem ohvriterikkamad. Suurt ohtu kujutab endast muidugi terrorism, mis on muutunud üha rahvusvahelisemaks. Eesti sõjalise julgeoleku kindlustab NATO liikmelisus,mis võimaldab osaleda rahvusvahelises julgeoleku-koostöös ning kõige otstarbekamalt tagada Eesti riigi kaitse. Eesti eraldab NATO töös osalemiseks vajalikud vahendid, osaleb NATO sõjalises struktuuris ja ühises kaitseplaneerimises. Ei saa välistada, et Eesti võib liitlasena osutuda NATO kui organisatsiooni või tema liikmete vastu suunatud terrorirünnaku üheks sihtmärgiks. Prognoositavas julgeolekukeskkonnas (ajavahemikus kuni kümme aastat) on ükskõik millise NATO liikmesriigi – sealhulgas Eesti – vastu suunatud laiaulatuslik sõjaline rünnak vähetõenäoline. Kõige tõenäolisem oht Eesti julgeolekule on võimalik ebastabiilsus ja kontrollimatud arengud maailmas ning rahvusvahelised kriisid. Eestit otseselt mõjutav kriisi eesmärgiks võib olla avaldada poliitilist survet Eesti riigile või mõnele NATO liitlasriigile nende jaoks soovimatute poliitiliste otsuste või järelandmiste tegemiseks. Sellest annavad aimu järgmised indikaatorid: 1) Eesti riigipiiride läheduses paiknevate vägede ootamatu suurendamine või ümberpaigutamine; 2) rahvusvahelistele relvastuskontrolli lepingutele mittevastavad ulatuslikud õppused Eesti piiride vahetus läheduses; 3) sihipärane riigi õhuruumi, maismaapiiri või territoriaalvete puutumatuse rikkumine; 4) poliitilise sihiga terrorirünnak Eesti, tema liitlaste või naaberriikide vastu. Esimest, teist ja kolmandat on indikaatorit saab tähendada ka meie suure idanaabri tegevuses. Siinkohal saame rääkida suurtest õppustest piiri lähedal(meedias laialdaselt kajastatud), kus muuhulgas harjutati ka ründetegevust.
Kõigest sellest lähtuvalt on paika pandud Eesti kaitsepoliitilised põhimõtted: 1) Eesti sõjalise riigikaitse eesmärk on tagada julgeolekupoliitika eesmärgid sõjaliste vahenditega; 2) Eesti kaitseb end igal juhul ja ükskõik kui ülekaaluka vaenlase vastu; 3) Eesti kaitsevõime peamine alus on NATO-liikmelisus; 4) Eesti sõjaline kaitse tagatakse koostöös liitlasvägedega; 4) Säilib totaalkaitse põhimõte ja ajateenistus; 5) Eesti hoiab kaitsekulutuste senist taset 2% SKTst (millest MASU ajal küll ei saa rääkida); 6) usutav sõjaline heidutus – põhirõhk tegevuses suunatud sõjalise ohu ärahoidmisele, mis saavutatakse osalemise kaudu kollektiivses kaitses ja mille aluseks on ohuhinnagule tuginev esmane iseseisev kaitsevõime. Usutav sõjaline heidutus on just see Püha Lehm, milleni ma kogu selle eelneva jutuga tahtsin jõuda. See on just see, mis paneb sõjaka naabri kukalt kratsima ning teist korda läbi mõtlema, et kas ta ikka tahab väikest Eestit okupeerida. See on see, mille nimel me rahu ajal tööd teeme ja miks just ajateenistus on endiselt väga tähtis. Niikaua kuni meie ümber on riigid, kellel on oma sõjavägi, niikaua peab ka meil sõjavägi säilima. Kuid sõjaeelsed poliitilised arengud on tihti tormilised ja ettearvamatud ning selleks, et liitlasväed lõpuks Eestisse jõuaksid võib kuluda kuni kuu (liitlaste seadusandlikud organid peavad vastavad load andma, üksuste formeerimine ja transport Eestisse võtab aega). Seepärast on väga tähtis, et Eesti suudaks ründaja esimesed pealetungikatsed ise blokeerida või viivitada vastase edenemist. Tugev esmane iseseisev kaitsevõime tagab selle, et sissetungija meist lihtsalt üle ei jookseks ning et liitlastel oleks olemas platsdarm, kust vastupealetungi alustada. See tähendab, et oleks vaba maismaaühendus läbi teiste Baltiriikide ning samuti oleks vabad mereteed. Vabadussõda suudeti võita 4 diviisiga, milles iga diviis tegutses oma operatiivsuunal (1. diviis Narva rindel, 2. diviis Kagu-Eestis jne). Kokku oli tol ajal relvil u100 000 võitlejat. Tänapäeva Eesti reservarmee koosneb 16 000 mehest, mis põhiline löögirusikas on 1. jalaväebrigaad, mis on kokku pandud kuni 3 aastat ajateenistusest möödunud reservväelastest ja Scoutpataljonist. Brigaadis on kokku 4 jalaväepataljoni + toetusüksused, kokku ~7000 võitlejat. 1. jalaväebrigaadi puhul on tegemist kiirreageerimisüksusega, mis peab olema lahinguvalmis 36 tunniga. Lisaks sellele on Eesti jaotatud territoriaalselt neljaks kaitseringkonnaks, millest igaüks moodustab ülejäänud üle kolme aasta ajateenistusest möödunud reservväelastest ja kaisteliitlastest brigaadisuurused maakaitseüksused (reageerimiskiirus 5-30 päeva). Võrreldes Vabadussõjaaegse koosseisuga on mehi kõvast vähemaks jäänud ning tegelikult oleks hea suurendada reservarmee suurust vähemalt 25 000 inimesele, et tagada piisav heidutus. Kuid miks siis ikkagi ajateenistus? Reservarmee on väheste ressurssidega riigile sobivaim ja ökonoomseim riigikaitsevorm. Rahuajal hoolitsevad reservväelased oma ülalpidamise eest tavaelus ise ning ainsateks riigipoolseteks kulutusteks on ajateenijate ning reservväelaste väljaõpe. Riik hoolitseb nende ülalpidamise eest vaid reaalses ohuolukorras. Reservarmee eeliseks on tema tihe side riigi kodanikega, sest enamik meessoost kodanikke (kuid ka naised on alati oodatud) on reservväelased ning vajadusel valmis kodumaad kaitsma. Üldise ajateenistuskohustuse kaudu antakse reservväelastele kaitseväeline baasharidus. Juba ajateenistuse jooksul alustatakse allüksuste (jagu, rühm, kompanii) koostöö harjutamist. Reservarmee on kergelt mobiliseeritav, sest reservis ei ole mitte üksiksõdurite mass, vaid juba koos tegutsema harjutanud allüksused, mis koondatakse vajadusel kiirelt suuremateks üksusteks.
Kui palgaarmee puhul läheb suur osa kaitse-eelarvest personalikuludeks (vaja on ju sõduritele palka maksta), siis reservarmee puhul jääb raha üle ka relvastuse ja infrastruktuuri arendamiseks. Nii on ka Läti puhul, mille rahuaja sõjavägi koosneb kahest alakomplekteeritud pataljonist, mille võitlejate ametlik teenistusvorm on kõrbekamoflaasiga välivorm!!! Ülejäänud rahva sõjalise väljaõppe eest hoolitseb vabatahtlik sõjaline orgnisatsioon Zemessardze (sama, mis Kaitseliit), mis reaalselt tegeleb lahingut toetavate üksuste koolitamisega. Et anda aimu 2 pataljoni lahingvõimest, siis üks pataljon suudab kaitselahingus katta 4-6 km laiust ala. Kui võrrelda seda Läti ja Venamaa ühise riigipiiri pikkusega, siis kahest pataljonist jääb ikka väga väheseks. Seega Lätil praktiliselt puudub esmane iseseisev kaitsevõime, millega sissetungijat tagasi tagasi hoida kuni liitlaste tulekuni. Läti esmane kaitsmine on ka Eesti jaoks väga tähtis, kuna läbi Läti jookseb ainuke maismaaühendus liitlastega. Seega lätlaste otsus minna üle palgaarmeele mõjutab otseselt Eestit, kuna nüüd me peame mõtlema ka oma lõunapiiri kaitsmisele. Samuti kuna Läti kaitse-eelarvest suur osa läheb 2 pataljoni kaaderkoosseisule palkade maksmiseks, siis uue relvastuse hangeteks eriti raha ei jää. Samal ajal on Eesti hankinud uue õhutõrje raketisüsteemi, uued 122mm haubitsad ja renoveerinud infrastruktuuri. Seega, esmane iseseisev kaitsvõime on väga oluline ning ainuke võimalus Eesti sugusel väikesel riigil seda saavutada on ajateenistus.
Sõjavägi on oma struktuurilt tõepoolest hierarhiline, samamoodi nagu on ka iga suurettevõte või organisatsioon. Kas see oleks õige kui suurfirma koristaja läheb juhatuse esimehe juurde ja hakka esitama küsimusi tema äriliste tehingute kohta? Koristaja tegevus on täpselt nii eesmärgistatud kui tema tööleping seda kajastab. Sõjaväes juhib ülem oma üksust käske andes, sest ajalugu on õpetanud, et nii lihtsalt on kõige parem. Küsimus on pädevuses ning kui sõdur ei ole piisavalt pädev ning tal puudub vastav väljaõpe , et juhtida 7000 pealist brigaadi, siis ei tohiks ta ka kahelda brigaadiülema otsustes, mis muidugi ei tähenda pimesi allumist. Tänapäeval peab kogu tegevus Kaitseväes olema alati eesmärgistatud. Iga taktikaline käsk, mida ülem annab peab alati vastama kolmele küsimusele: kes? mida? miks? Taktikalistes käskudes alati öeldakse ära 2 astet kõrgema üksuse ülesande ja eesmärgi. Seda nimetatakse eesmärgipõhiseks juhtimiseks, mis vastupidiselt siis tsentraliseeritud juhtimisele, tagab taktikalises olukorras, et kui vahetu ülemaga midagi peaks juhtuma, siis suudab alluv siiski operatsiooni jätkta, kuna ta teab kõrgema üksuse ülesannet, põhjust miks ta midagi teeb. Nii teab ka iga sõdur oma jao ja rühma ülesannet ja eesmärki. Taolist juhtimist kasutasid juba sakslased II maailmasõja ajal. Samuti on sõduril alati õigus küsida põhjust, miks ta midagi teeb ning hea ülem alati ka vastab talle. Käsku, mis kohustab toime panema süütegu, mille eesmärk on alandada käsu saaja või kolmanda isiku inimväärikust, mis ei ole antud teenistuslikul eesmärgil, ei pea käsusaaja täitma (KV korralduse seadus).
Ajateenistuse käigus püütakse väljaõppes saavutada reaalsusele võimalikult reaalne olukord. Reaalse olukorra saavutamist piiravad aga mitmed tegurid: rahuaegsed ohutusnõuded, varustuse puudulikkus, instruktorite vähesus. See kui huvitavaks ja reaalseks väljaõpe on tehtud oleneb paljust ka ülema kujutlusvõimest, motivatsioonist ja pealehakkamist. See et ajateenija endale parimat varustust ei saa tuleneb sellest, et uus ja parem varustus hoitakse ladudes reaalse sõja ajaks (ja õige ongi). Raske õppustel, kerge lahingus. Tuletan meelde, et Kaitseväe ülesehitamist alustati peaaegu 20 aastat tagasi nullist. Ülesehitamise käigus on kindlasti tehtud vigu, kuid nendest on ka alati õpitud. Oma arengu jooksul on Kaitsevägi kannatanud väga palju alarahastamise all ning eri inimeste visioonide konfliktide all, missugune peaks Kaitsevägi välja nägema.
Kaitseväes ei räägi me kunagi eesti rahvusest, me räägime Eesti rahvast, Eesti Vabariigi kodanikest, kellest üle neljandiku on muust rahvusest kui eestlased. Sama suhe peegeldub ka ajateenijate hulgas, kellest samuti üle neljandiku on muulased (samamoodi kaaderkoosseisu hulgas). See tähendab, et eesti rahvuse ülistades ja vene rahvust maha tehes ükski ülem kaugele ei jõua. Mis puudutab naisi, siis nad võivad vabalt sünnitusmasina ameti maha panna ja Kaitseväe ridadesse astuda. Kusjuures on ka riike, kus naistele on ajateenistus kohustuslikuks tehtud. Kui naine tunneb, et ta saab ajateenistuses hakkama samaväärselt meestega, siis ma ei näe mingit põhjust, miks ta ei võiks ajateenistusse tulla. Tänapäeval on pigem mure selles, et infrastrukuuri arendades pole naistele mõeldud (eraldi WC, pesuruum).
Aga kas ajateenistus on mahavisatud aeg? See on pigem iga inimese rikutuses kinni. Kas tõesti on siis üks aasta oma riiki teenida liiga palju? Soomlased ja šveitslased ei näe selles mingisugust probleemi. Soomes võtab iga kodanik seda kui loogilist elusaatust, et kord seal lihtsalt peab ära käima. Üle 90% ajateenistusse kutsututest ka läbib ajateenistuse edukalt. Tervislikel põhjustel ära saajaid on seal väga vähe ning teenistusest kõrvalehoidujaid samuti. Põhjus miks Eestis tervislikel põhjustel nii palju välja langeb on lihtsalt see, et mehed on lihtsalt nõrgad. Sorry, aga nii see on. Eestlaste viga on selles, et küsitakse alati valet küsimust. Aga mida Eesti riik on mulle andnud? Peaks pigem küsima, mida saan mina Eesti riigile ise anda. Tegemist on noore demokraatia tüüpveaga, mis aja jooksul kindlasti paika loksub. Inimene kes tõesti ei soovi ajateenistusse minna ning igasugune sõjapidamine näiteks usuliste tõekspidamiste tõttu väga vastukarva on, saab alati valida asendusteenistuse mõnes riigi meditsiiniasutuses näiteks hooldajana. Taoline teenistus on tavaliselt küll poolteist aastat pikk.
Tavainimesele võib tõesti näida, et Kaitsevägi on suur raharöövel ja tegelikult ta ongi. Kuid samas see on paratamatus. Kui meie naabrid arendavad oma sõjaväge ja kaasajastavad oma tehnikat, siis peame ka meie seda tegema, et tagada piisav heidutus. Algaval kümnendil võetakse arvatavasti ette esimesed sammud 1. jalaväebrigaadi mehhaniseerimise jaoks. See tähendab jalaväelahingumasinate ja ka tankide ostmist. Ilma mehhaniseerimata on meie brigaadi tegevusvabadus piiratud kinnisel ja poolkinnisel maastikul, kus me saame teostada ainult kuni pataljoni suuruse üksuse rünnakut. Soomustatud tehnika kasutamine võimaldab meil tegutseda ka avatud maastikul ning avardada meie brigaadi ründepotensiaali. Samas rasketehnikal on väga suured ülalpidamiskulud ning taoline mehhaniseeritud brigaad nõuab oma korda lähiõhutoetuse olemasolu (ründekopterid) ja see omakorda korraliku õhuväge, mis vastase õhutõrje maha suruks ja õhus ülemvõimu saavutaks. Ühessõnaga on Kaitsevägi nagu Tallinna linn, mis kunagi päris valmis ei saa.
Lihtsalt vähe mõtteainet...
Hm, ma vaatan, et sa oled selle ametliku retoorika hästi omandanud. Sama teksti oleks vist võimalik lugeda ka kaitsemini leheküljelt.
Kuid mul on vastusena öelda vaid üht: patriotism ei ole mingit pidi parem kui rahvuslus.
Postita kommentaar