Just Don't Do It!

Kahenädalane puhkus on alanud! Selle tähistamiseks sai eile India köögiga keelt alla viidud ja veini rüübatud. Kuna nüüd on aega, võib meid lähiaegadel leida kohvikutest lugemas neid raamatuid (mul laste füsioteraapia telliskivid, Eerol erinevaid identiteete, näiteks etnilisust, seksuaalsust, rahvust, rassi, religiooni jt käsitlevad teosed), mis sügisel tellisime, aga ajapuudusel siiamaani lugemata on.


Loen parasjagu ka Naomi Kleini suurkorporatioonide-kriitilist raamatut "No Logo". Kellel aega ja huvi, siis mul on ta pdf-ina olemas (hea kui itimees-patsigapoiss käepärast võtta, ta leiab alati kõik asjad netiavarustest üles:D), võin meilile saata. Täitsa mõtlemapanev kirjandus.

Siinkohal meedialoengust ja eelmainitud raamatust mõned infokillud Nike'i (logo nimi on muide swoosh) kohta. Arvatavasti on väga paljud tuttavad Nike'i lööklausega "Just Do It!", vähesed aga teavad, et tegelikult on see varastatud Kanada ParticipACTION liikumiselt (tegemist aastakümneid kestnud kampaaniaga, mille eesmärgiks oli motiveerida kanadalasi sporti tegema), mille slogan "Don't Just Think About It - Do It" unustati erilises lolluses patenteerida ja niimoodi Nike selle endale krabaski.

Atlanta olümpia ajal otsustas Nike tulla välja lihtsalt suurepäraste sportlastele suunatud lööklausetega nagu "Sa ei võida hõbedat. Sa kaotad kulla." ja "Kui sa pole tulnud siia võitma, siis oled turist.". Tõeline olümpiavaim või mis?

Nike on olnud äärmiselt nutikas ka tootmiskulude kärpimisel. Skeem töötab nii, et tootmine on viidud vaesemate riikide sweatshop'idesse ehk põhimõtteliselt orjatehastesse Indoneesias, Hiinas, Mehhikos, Filipiinidel, Vietnamis jne, kus töötingimused ja palgad on allpool igasugust arvestust. Aga kuna Nike on sõlminud lepingud alltöövõtjatega, mitte otseselt töölistega, siis saab firma süüdimatult väita, et ei tea tööliste halvast olukorrast midagi. Nike pole muidugi ainus, kes niimoodi äri ajab, pikka nimekirja mahuvad ka näiteks Reebok, Gap, Adidas, Guess ja Esprit.


Noppeid erinevate tehaste köögipoolelt:

• Hiljaks jäänud töötajaid sunnitakse karistusringe jooksma (Nike'i huvitav viis töötajaid sportlikuks muuta).
• Ametiühinguid luua ei ole lubatud (kes üritab, vallandatakse).
• Palk on alla 20 krooni päevas.
• Tööpäeva kestus varieerub erinevates maades 12st 16ne tunnini.
• Enamik töötajaid on noored naised.
• Kuna ei taheta, et naistöötajad rasedaks jääksid, tehakse isegi eriti alandavaid mentruatsioonikontrolle ja rasedusteste.
• Paljud töölised elavad tehase lähedal "ühikas", kus on ruumi nii vähe, et inimesed sõna otseses mõttes magavad üksteise otsas.
• Päeva jooksul on väga vähe pause, mistõttu on töölised sunnitud kilekotti urineerima.
• IBM-i kuvareid tootvas tehases premeeritakse ületundide eest sõõriku ja pastapliiatsiga.
• Ületundide tegemine on kohustuslik, kuna sageli on mõne tellimuse täitmisega kiire.
• Hondurasel on töötajatele koguni amfetamiini antud, et nad järjest ärkvel oleksid ja tööd teeksid.

Kuna kriitikat on olnud palju, siis on Nike jt firmad võtnud ette mõningaid samme olukorra parandamiseks: töötajate palkade tõstmine ja tööohutusnõuete tagamiseks tehaste inspekteerimine on mõned näited. Kui paljud nendest edusammudest tõele vastavad, on muidugi iseasi.

Natuke tobeduste tobedust ka. McDonalds käis näiteks 26 aastat kohut Ronald McDonaldi nimelise mehega, kelle McDonalds' Family Restaurant oli tegutsenud aastast 1956. Kaitstud pole ka teised šoti päritolu inimesed, kelle nimes juhuslikult Mc sisaldub: McDonalds kaebas näiteks kohtusse McAllani vorstiputka Taanis ja McMunchiesi võikupoe Suurbritannias. Leidsin silmarõõmuks ühe McBeebi pildi ka:


Adbusters on selline lahe rühmitus, mis erinevaid firmamärke mõnuga pilab. Absolut Vodka reklaam uues kuues:


Külastage varsti jälle meie boksi, Eerol valmib romaan.

Eksaminaator Kõps

Eksamid võivad siin Torontos juuksed täitsa halliks ajada, sest lisaks suurele tööhulgale, mida semestri jooksul peab tegema, ei anta ka eksamitel armu. Keskmiselt kestab eksam 3 tundi (Tartus sageli 1.5-2) ja küsimused on päris raskete killast. Näiteks meediaaine eksamis (tänane hommik sai sellega sisustet) oli 20 lühiküsimust (st vastata tuli 4-5 reaga), tervise ja spordiga seotud ajaleheartikli analüüs, veel üks leheküljeline aruteluküsimus ja kõige otsa veel 3 lehekülge esseed. Samas on ka hindamissüsteem teistsugune, st kui saad üle 80%, on hindeks A ja seda peetakse päris heaks tulemuseks. Tartus on 80-90% B ja üle 90% A. Kuna olen enamik hindeid saanud 75-80% kanti (milline allakäigutrepp Tartuga võrreldes:P), siis kujutan juba ette, kuidas Tartus pannakse ainete ülekandmisel mulle kirja C-d või B-d, kui Toronto mõistes tegemist B või A-ga ja tehtud töö Tartuga täiesti võrreldamatu. Aga see selleks, ega siia hinnete pärast ei tuldud. Mis peamine, silmaringi (haa, silmapiiri) avardumine on tuntav iga keharakuga.

Õppimise vahepeal tuleb sisustada ka tühjapanemishetki. Ja mis sobiks selleks paremini kui taasleitud vanad head vene multikad. Esiteks tuleb teha "Harjutusi sabale":



Teiseks löristada nutta ja niisama nummimeetrit kruttida "Pingviinipoeg Lolo" saatel:



Ja kolmandaks, kuulata sünnipäevalaulu "Пусть бегут неуклюже" Genast ja Potsatajast (meie klassi traditsioon oli seda sünnipäevalastele laulda):



Aitab jamast, hakkan nüüd tänase päeva teiseks eksamiks õppima.

Tuul paneb näkku

Lõpuks läks külmaks. Eile oli väljas -8°C, mis väga kõva tuule tõttu tundus nagu -17°C (sihuke asi nagu wind chill). Kui nii edasi läheb, ei lähe me jõulude ajal üldse välja. Või noh, ainult siis kui vahepeal poes või trennis/ujumas/uisutamas käima peab. Suurema osa ajast plaanime külmade ilmade puhul aga toas veeta, varusime juba isegi 4 liitrit veini (millest saab hõõgveini teha) ja kastide viisi mandariine (need kipuvad aga ikkagi paari päevaga otsa saama). Ja siis vaatame päevad läbi halbu jõulufilme. Aje.

Suurem osa eurooplastest paigutaks Toronto vist kuhugi kaugele põhja. Noh, et jääkarud tuiavad mööda tänavaid ja lumi on ka pidevalt maas. Seejuures tuleks vist üllatusena see, et linn asub tegelikult samal laiuskraadil kui Marseille Prantsusmaal (Vahemere kaldal), Split Horvaatias (Aadria mere ääres, käisin seal oma "Balkani-turnee 2007" ajal) ja Sotši Venemaal (taliolümpiamängud 2014, kuid muidu kuulus suvituslinn Musta mere kaldal). Kõigist neist võib leida palme, pikki liivarandu jne. Torontost? No kuused käivad küll. Ja saartel on miskisugused rannad ka, kus kohalikud julgevad ainult oma koeri vette lasta.

No näed, ei olnudki väga kuri postitus (kuigi, me ei ole kurjad, vaid põhjendatult kriitilised). Tegelikult oleks ühest-teisest kirjutada ju küll, näiteks et kuidas developmentalism on saatanast ja et etnilisus on suhteliselt sisutühi kategooria. Aga et praegu selline mõnus tühjapanemise periood on, ei viitsi väga tõsist juttu kirjutada ka. Selle asemel panen hoopis kaks meie hea-tuju videot üles (võivad võtta pisut aega et laadida):





PS. Aga eks ma selle "kurjuse" teen järgmine kord tasa ;-)

Гастрономия

Kätega söömine on nüüd edukalt ära proovitud:D Nimelt käisime ühes väga mõnusas Etioopia restoranis, mida peavad kaks õde Etioopiast. Ema elab neil seal ja saadab tütardele õige maitsega vürtse:P

Etioopia leiba, mis meenutab välimuselt käsnjat pannkooki, nimetatakse injeraks.


Kätega söömise põhimõte seisnebki selles, et rebitakse tükk injerat, haaratakse sellega natuke toitu ja topitakse kõik suhu. Lihtne ja maalähedane, ei mingit peenutsemist nugade-kahvlitega:P Väga nutikas on kasutada leiba söögiriistana ja ühtlasi taldrikuna, kuna ka toit serveeritakse injera peal.


Kuna kõhud lõid pärast nurru, läheme kindlasti varsti tagasi.

Naine on inimese parim sõber

Sattusin ühe hullult hea videoloengu peale: Media Sleight of Hand: Twisted Female Archetype (5-osaline, kokku umbes pool tundi pikk). Lektoriks Jean Kilbourne ja teemaks naiste kujutamine reklaamides. Ausalt öeldes sain täieliku šoki neist reklaamidest, mida näidati. Järgnevalt võtakski kokku mõned põhiideed sealt loengust ja tuleks oma feminismialgetega ka kapist välja:D

Esiteks näeb reklaamides päris palju naisekeha objektistamist (kujutatakse keha näiteks parfüümi - või alkoholipudelina). Kui inimest võtta objektina, nö vähem inimlikuna, siis on lihtsam õigustada ja ratsionaliseerida vägivalda (nii vaimset kui füüsilist), mida selle "objekti" kallal tarvitatakse (samasugust äraspidist loogikat näeb ka rassismi ja homofoobia puhul). Nagu järgnevalt pildilt näha, suudab naine täita edukalt ka vaiba rolli. Tõlge: tore ikka, kui naine (tüdruk) kodus olemas on...




Lisaks ei näidata enamikes reklaamides tervet keha, vaid ainult osa sellest. Mul tuleb silme ette kümneid ja kümneid reklaame, kus kaamera jälgib jalutava naise tagumikku. Ehk siis miks piirduda objektistamisega, kui saab ka tükeldada (dismemberment on hea sõna selle kohta)... Sinna rubriiki läheb kindlasti ka rindademaania, sest olgem ausad, eduka reklaamikampaania valem on ju RINNAD + ükskõik mis suvaline toode. Antud juhul reklaamitakse Mercedest:


Modellivälimusega (st väga kõhn ja väga pikk) on ligikaudu 5% naistest. Kuna aga sellise kehatüübi puhul ei ole naistel enamasti suuri rindu, tuleb panna implantaadid. Seega naine, keda iga päev igal pool reklaamides näeb, on täiesti ebareaalne. Selle kohta üks päris vaimukas reklaam:


Pole sellele varem eriti tähelepanu pööranud, et väga sageli kujutatakse naisi/tüdrukuid reklaamides habrastena, alistuvates ja passiivsetes poosides, kuna need on ju "naiselikud" omadused. Põhimõtteliselt võetakse erinevad iseloomuomadused, jaotatakse ära skaalal mehelik-naiselik ja siis tembeldatakse "naiselikud" omadused "pehmeteks". Kuidas on see loogiline, et näiteks koostöövalmidus, hoolivus või tundlikkus on mehe puhul midagi häbiväärset? Ja üldse, hunnik artikleid ja raamatuid lahkab teemasid "naised ja mehed ja nende erinevused" ("Naised on Veenuselt, mehed Marsilt" on vast taolise kvaliteetkirjanduse musternäide, Cosmost ja muudest naisteajakirjadest rääkimata). Pigem on ju inimesed erinevad, mitte kaks vastanduvat gruppi "mehed" ja "naised". Ma arvan, et kõik leiavad oma tutvusringkonnast väga palju näiteid sellest, kuidas inimestevahelised erinevused on tunduvalt suuremad kui sugudevahelised erinevused. Ja kui veel ilmuvad artiklid "šoppamine on naistele loomuomane" ja põhjenduseks mingi analoog kiviajast, siis see teeb kurjaks. Kas pole see mitte ühiskonna surve/eeldus, et kui oled naine, peab sulle poodides kolamine kohe meeldima? Tegevuse meeldivus peaks sõltuma ju eelkõige inimesest, mitte soost.

Väga paljude reklaamide kohustuslik komponent on ka absoluutselt kõige üleseksualiseerimine, kuna "see ju müüb". Huvitaval kombel reklaamitakse ainult heteroseksuaalsust (Eero kirjutas sellest ka varasemalt). Ei tea miks, aga just teksareklaamid lähevad sageli kergelt pornoks kätte:


Lõpetuseks minu vaieldamatud lemmikud Prantsusmaalt. Tõlge: selle reklaami tegemise käigus ei ekspluateeritud ühegi naise keha.

Munas on kana potentsiaali

Taimetoitlus tekitab küllaltki vastuolulisi tundeid. Kui varem oli definite no-no, siis nüüd olen hakanud palju positiivsemalt suhtuma. Lähtudes tervislikkusest, siis taimne toit sisaldab vähem rasva (eriti küllastunud rasva), taimed ei sisalda kolesterooli, neis on rohkem kiudaineid, palju antioksüdante, vitamiine jne. Ehk siis tunduvalt südame - ja kaalusõbralikum toit. Lisaks pole probleemi kasvuhormooni ja antibiootikumidega, mida loomadele söödetakse, et ikka kanal rind kasvaks ja jube ebainimlikes/ebaloomalikes tingimustes elamine (jällegi, vaadake eelpool lingitud dokki Food, Inc) väga kiiresti haigusi ei levitaks. Täiega reskept ka nende suhtes, kes puhteetilistel kaalutlustel taimetoitlasteks hakkavad (tunnen ennast vahel silmakirjalikuna, kui loomasid haletsen, aga ise ikka verikäkki mugin).

Kui päris karmilt ainult kapsa peale ei taha üle minna, on igasuguseid erinevaid taimetoitluse variante: lakto-ovo-vegetaarlased söövad näiteks lisaks taimsele toidule ka piimatooteid ja mune (siinkohal ei võta seisukohta teemal, kas lehmalt piima ja kanalt muna äravõtmine läheb samuti loomade ekspluateerimise alla), mis tähendab, et neil ei saa tekkida näiteks vitamiin B12 puudust, mis väga rangeid taimetoitlasi ohustab. On ka peskovegetaarlased, kes söövad kala ja semivegetaarlased, kes on tavamenüüst välja jätnud ainult punase liha.

Samas nõuab see kõik väga teadlikku toitumist, et oma tervist mitte ohtu seada. Saamaks kätte täiskomplekti asendamatuid aminohappeid, tuleb näiteks kombineerida teravilju kaunviljadega (nt riis ubadega). Soja ehk taimetoitlase parim sõber on aminohappelise koostise poolest üks paremaid taimi, kuid Eestis pole sojapiima näinud (see ei lähe arvesse, kui Stockmannis 100 eegu eest osta saab) ja sojatooteid üldse vähe. Pole ime, et Eestis taimetoitlus eriti levinud pole...

Pahupooleks on veel ka erinevad defitsiidid, mis tekkida võivad. Näiteks rauda peaks tarbima 1.8 korda rohkem kui segatoidul oleval inimesed seda teevad (seetõttu, et taimedes leiduvast rauast imendub tunduvalt väiksem protsent), mehed siis umbes 14 mg päevas ja naised vastavalt 32 mg päevas, mis on ikka megasuured kogused. Kui just rauda toidulisandina ei võta, siis on raske toidust piisavat kogust kätte saada (isegi kui pikaaegsel taimetoidul olles raua imendumisprotsent suureneb, nagu mõned väidavad). Ning võtta aastaid toidulisandeid ei ole ka just eriti tore.

Kui täiskasvanud võivad rõõmsalt iseendaga niimoodi eksperimenteerida, siis lastele ranget taimetoitlust peale suruda on lihtsalt vastutustundetu. Mu ühes loengus oli näiteks tšikk, kellel siiamaani kaltsiumidefitsiit, kuna vanemad ei tarbinud piimatooteid ega andnud neid ka lastele.

Teine asi, millest veidi heietaks, on sool. Paar kuud tagasi tehtud toitumisanalüüs näitas, et tarbin rõõmsalt poole rohkem soola kui peaks. Soovitatavat kogust pole muidugi raske ületada, kuna päevas ei tohiks tarbida üle ühe teelusikatäie soola (sellesse peab mahtuma ka valmistoodetes leiduv sool). Väikese eksperimenteerimise tulemusena oleme üritanud õhtusööki tehes soola praktiliselt mitte lisada, st kasutada rohkem muid maitseaineid. Maitsemeel harjub tegelikult täitsa kiiresti, nii et toit, mis varem oleks maitsenud suhteliselt magedana, tundub täitsa ponks. Eks see soola ohtlikkus sõltub erinevatest teguritest (nt pärilikkus), ühed eritavad üleliigse soola uriiniga, teistel aga on tagajärjeks kõrgenenud vererõhk.

Kui asi puudutab lapsi, on olukord veelgi hullem, nimelt enamik lastemenüüs pakutavaid toite ületavad päevas lubatud kogust (mis on lastel tunduvalt väiksem kui täiskasvanutel). Kui vaadata Eestis lastemenüüsid, siis seal figureerivadki ainult eriti soolased toidud: viinerid, lihapallid, friikartulid, pizza jt, sest "lastele ju maitseb". Loogiline ju, et kui vanemad on pähe võtnud, et lastele ei maitse tervislik toit, siis seda ei pakuta neile ja tulemuseks ongi see, et ei maitse. (Siinkohal tervitaks oma emmet, kes ka suure mangumise peale keeldus kategooriliselt meid MacDonaldsisse viimast.) Kuskilt kuulsin ka sellist huvitavat fakti, et lapsele tuleb uut toitu pakkuda ligikaudu 10 korda, enne kui ta seda sööma hakkab. Küsimus pole niivõrd selles, kas asi maitseb, kuivõrd selles, et tegemist uue maitsega. Vaesed lapsevanemad, pikka meelt neile...

Leidsin veel sellise toreda asja nagu salt-o-meter ehk soolameeter. Sellega saab valida erinevaid toite ja vaadata, kuidas päevane soolanorm päris ruttu täis saab.

Jälle elu teelahe

Üle pika aja saab jälle blogisse kirjutada. Vahepeal on olnud metsikud lugemis-kirjutamisnädalad, et valmis saada kõikide uurimistööde ja esseedega. Ühtegi ööd küll otseselt vahele ei jäänud, kuid tempo oli ikka päris kõva. Nüüd on ainult üks uurimistöö (tähtaeg on alles järgmise nädala lõpus, aje) ja üks eksam (mis toimub muideks kohalikus Ukraina Instituudis) veel jäänud. Ja siis järgneb (ainult) kaks nädalat vabadust, kuivõrd teine semester algab juba 4. jaanuaril (võrreldes Tartu veebruari algusega).

Selle nädalaga said seega pmst kõik loengud läbi. Liinal oli kahes aines selle puhul suisa peod, söögi (pizza!) ja joogiga ja puha. Lisaks, siin plaksutatakse alati viimases loengus, mis on ka ju täitsa tore. Tartus naljalt sellist suhtumist ei näe, ei õppejõudude ega üliõpilaste poolt. Ainetevalikuga olen tagantjärgi üldjuhul täitsa rahul, ainult see HIV/AIDS aine, kuigi väga kasulik, oli mõnede kaasüliõpilaste tõttu kohati liialt stiilis nutame-nüüd-Aafrika-laste-pärast. Teised ained olid/on aga väga head, kuigi üldjuhul hirmutavalt suure töömahuga. Järgmise semestri valikud on pmst tehtud, ainult üks aine tuleb veel juurde valida. Kahjuks ma ühte ainet nimega Theories of Sexuality II: Contemporary Perspectives ("Seksuaalsuse teooriad: kaasaegsed perspektiivid") kattumise tõttu võtta ei saa, kuigi tahaks (kamaan, Foucault ja Butler jt). Väga huvitav teema igatahes. Pean nüüd siis viienda aine otsinguid jätkama ja nii hilja see enam kerge ei saa olema.

Lund pole siin veel kordagi maha tulnud. Pidavat vist 162 aasta jooksul esimene lumevaba november olema. Jõulukuusk pandi muidugi juba raekojaplatsile (kui seda nii saab nimetada) püsti. Selline, et puu oksi reaalselt näha ei ole, ainult kogu see träni, mis selle külge riputati. Aga see, et Toronto peale on üles seatud ligi 50 välist uisuväljakut, on küll väga äge.

Muideks, jõuluteemaga edasi minnes: leidsime sellise postkaardi :)

PS. Üks pilt veel, mis illustreerib minu jaoks seda praegust "traditsioonilise peremudeli" meediavaidlust/aktsioone: