Eriline mjaasa

Pärast paari päeva ringipatseerimist hakkab linn juba peas miskisugust vormi võtma. Ehk nüüd on juba teada, et kui on vaja läbida vahemaa, mis kaardil on vaid paari sentimeetri pikkune, tasub seda siiski metrooga teha. Kuid jalutada on ka siin tore, et ikka ükski odav või niisama huvitav toidupood märkamatuks ei jääks.

Meie ühikas asub täpselt kesklinnas: Toronto Ülikooli campusest otse üle tee, kuigi ametlikult vist hoopis The Annex linnajaos. Seega kõik vajalik on käe-jala juures. Multikultuursus kumab tänaval käies ikka väga läbi: siitsamast ühe keskmise jalutuskäigu kaugusel asuvad nt Koreatown, Little Italy, Chinatown etc etc. Aga tihtilugu ei ole sellist kultuurilist koondumist toimunud ka, kuivõrd mööda Bloor Streeti edela poole kõndides lähevad järjest söögikohad, mis pakuvad Itaalia pizzasid, Liibanoni falafeleid, Etioopia/Eritrea watisid, rääkimata veel hiinakatest ja Korea toidust. Ägens.

Supermarketeid on kah igas kujus ja suuruses. Meile asub lähedal näiteks selline sürr koht nagu Honest Ed's, mis... noh, seda peab ise nägema. Sisse saab, kuid väljapääsu on selles veidras megasuures poes juba raskem leida. Paarsada meetrit (või 500 jalga) edasi asub aga väga nunnu Korea supermarket, kus on lõpmatult palju merevärki (midagi Helenile) jms. Rääkimata veel sellistest kohtadest nagu Walmart, Metro, Nofrills etc. Siinne toiduostmine on seega nagu omaette teadus. Ja mis Liinale väga oluline: me leidsime pärast pikki otsinguid ka tatart ja mannat!

Ühikas on kunagi vist miski välis-eesti tüübi poolt ehitatud ning seetõttu saame me siin ka tasuta elada (kus see loogika täpselt on, ma ei tea). Maja on 17-korruseline ning meie sviidid (nagu nad siin neid nimetavad) asuvad kõige ülemisel ehk 18. korrusel. See korruseline vahe tuleneb sellest, et siin, nagu ka mitmel pool mujal, kardavad inimesed paaniliselt numbrit 13, mistõttu puudub vastav korrus. Sest noh, kui see oleks olemas, siis kõik inimesed sellel korrusel sureksid või kasvataksid kolmanda silma vms.

Igatahes, tulenevalt soolisest segregatsioonist, on meil kasutada kaks tuba, kuigi oma arvutipargi jms lõime me üles sellesse ametlikku Liina tuppa, kuna seal on parem vaade ja selle sviidis on suurem diivaniga (!) köök (või noh köök, kuhu ei ole püsti pandud suurt jõusaali, nagu on juhtunud minu sviidi köögis).

Lõpetuseks: kõik, kes meile kirju jms saata tahavad, võivad kasutada seda aadressi:
310 Bloor St West, room 184
Toronto, Ontario M5S 1W4
Canada

Vaated ja juuts

Ja kolm pilti kah:

1. Vaade meie (antud juhul küll täpsemalt Liina) toa aknast edela poole (18. korrus!):


2. Tuba ise (mitte just eriti hea nurga alt):


3. Jaaa lõpuks kuulus Praha paneeritud juust (Leenule ja Madisele võin kinnitada, et oli küll vhea: võtsin kohe topelt):

Stay tuned for more episodes of MacGyver (Liina, dah!)

Väntsutatud

Nonii, jõudsime lõpuks kohale. Selline mõnus 31-tunnine ööpäev hakkab vaikselt õhtusse veerema. 8,5 tundi lennukis päädis marineerumisega Kanada lennujaama immigratsioonibüroos, kuna meie tore Tartu koordinaator ei maininud kordagi, et peame endale õppeviisa vormistama, mis võtab kenasti kuukese aega. Okei, oleme ise ka veits lambad, et selle peale ei tulnud, aga me eeldasime, et noh, viisavabadus ja värki... Samas võiks inimene, kes KOORDINEERIB just nimelt meie tulekut Kanadasse, igaks juhuks ju sääraseid asju mainida, et vähemvõimekad ka aru saaksid.

Õnneks sattusime ühe väga muheda ja vastutuleliku onu peale, kes natuke bürokraatiale sülitas ja meile külalisviisa alusel 6 kuu õppeviisa välja kirjutas. See aga tähendab suuremat sorti paberimajandust Tallinna Kanada saatkonnas, sest vajalikust 8-st kuust tohime praeguse seisuga õppida ainult 6. Kui need päris õiged õppeviisad käes, tuleb külastada Niagara Fallsi, st ületada USA-Kanada piir ja naasta riiki ontliku õppurina.

Veidi pikemalt võiks siiski peatuda sellel tollionul, kes meie vastu nii lõpmata nunnu oli. Kui esimene ehmatus möödas ja pulss vaikselt laest alla tuli, hakkas tüüp kildu viskama (prevaleeris ilmselgelt passipildihuumor):

- kas teid on kriminaalkorras karistatud?
(ma eitasin kõike)
- kas te ei tulistanud siis seda inimest, kes teie passipildi tegi?

- kas te teate, miks piloodid turbulentsist läbi lendavad?
(arvatavasti tuli see „ei“ sama hirmunud välja kui eelminegi)
- et inimene näeks sama kehv välja kui tema passipilt

Üks väike loeng kanada riigitegelasest Pearsonist, mõned turismisoovitused ja pääsenud me olimegi. Võtsime oma mõnusad 8 kotti kaenlasse, kätte, selga ja kõhule ning vaarusime ühikasse.

PS. Üks piirivalvur rääkis päris pikalt Mart Poomist ja tema löödud väravast.

PPS. Lennukisõidu jääknähtudena kõigub põrand siiamaani (Eerol mitte, tal on niisama jetlag).

Stardipauk

Privet kõigile kodustele kotlettidele!

Me nüüd hakkasime blogima.

Ära lendame ülehomme. Läbi Praha. Seetõttu tuleb eraldi postitus paneeritud juustust (pühendatud Matule ja Leenule :D)

Seniks aga uurime maad. Ülikool saatis meile sellise vahva üllitise nagu „Vahetusüliõpilase käsiraamat“, kus on lisaks muule olulisele infole ka peatükk kultuurišokist. Äärmiselt hoolitsev nendest. Igatahes, sümptomite seas on ära märgitud näiteks kibestumus, käegalöömistunne, koduigatsus, iiveldus, unetus ja peavalud. Kes veel ei tea, siis kultuurišokil on 4 staadiumit:

1) eufooria – uues kohas tundub kõik jube tore ja elu on üldse lill

2) ärevus – selles staadiumis hakkavad pisiasjad pinda käima, on oht liiga palju juua, suitsetada ja süüa

3) tõrjumine – uus kultuur tundub nõme ja eufooriastaadiumi plussid on tasapisi miinusteks muutunud; ajaliselt toimub tõrjumine 3-6 kuud pärast kohalejõudmist

4) kohanemine – 95% paraneb kultuurišokist ja suudab kultuuridevaheliste erinevustega leppida

Paluks siis varsti diagnoosi...