Osta, müü, vaheta

Liina leidis netist ükspäev ühe dokfilmi, mis räägib toiduainetööstusest USAs (vaata ka: Food, Inc.: Lifting The Veil On The Food Industry). Päris rõve vaatepilt, paljud tahaksid kindlasti pärast neid tibutapmisstseene taimetoitlasteks hakata. Ja kui mitte seda, siis oma toidusedeli üle paneb vast mõtlema ikka.

Mind hämmastas (taaskord) palju enam aga kogu see tarbimis- ja tootmisühiskonna mentaliteet, mida see film edasi annab. USA on muidugi ekstreemne näide, sümboliseerides minu jaoks seda, kuidas demokraatia võib "hapuks minna". Igatahes, olles küll mitte puhast tõugu sotsialist või marxist (no sellega, et klassivõitlus ainuke antagonism on, pani Marx küll puusse), siis kapitalismikriitik võin ma ikka olla. Neid punkte, mida kritiseerida, on kahtlematult palju, kuid antud juhul häirib mind kõige enam see asjade fetiš (see on muideks jällegi Marxi mõiste; sks. Warenfetisch, ingl. commodity fetishism), mis ka Eestis nii tugevalt juurdunud on.

Kõik tahavad tänapäeval saada "edukateks ettevõtjateks", st mõelda välja miski "originaalne" toode ja seda tootma hakata. Et ikka rohkem "asju" saaks. Ja odavalt. Et saaks võimalikult palju "asju" võimalikult vähese raha eest, et need siis kallilt maha müüa ja rohkem raha saada. Keegi ei mõtle pikemalt, kas neid junne tal või üleüldse kellelgi ka tegelikult vaja läheb (siin müüakse näiteks banaanihoidikut). Või kui suurt kahju selline teguviis keskkonnale teeb (no mis sa arvad, mis sellest plastikust metsa all või ka prügimäel saab?). Rääkimata veel selle kogu "edukuse" (väljendudes kas või selle ühiskonna iluideaali saavutamises, millest kirjutas juba varem Liina) diskursuse ääretust debiilsusest.

Ja ega tarbija targem ole. Tema läheb kaasa kõikide reklaamidega, mida kallilt ostetud telekast reklaamitakse. Loomulikult peab ta ostma selle kõige uuema iPodi kohe kui see välja tuleb ja isegi kui sul vana veel alles on. Ja loomulikult on vaja seda "uut keelepuhastajaga hambaharja", isegi kui teadlasedki ütlevad, et see nö "vana vene oma" on kõige efektiivsem. Või kümmet paari kingi, just in case. Kuni sinna maani välja, et lõpuks tõepoolest tundub elu kõigi nende "asjadeta" täiesti võimatu. No kas ei ole tobe?

Igatahes, mina ootan juba Michael Moore'i uue filmi Capitalism: A Love Story nägemist. Ok, Moore on teinekord liialt "olen hästi äge ja näitan ekraanil palju ennast", kuid dokumentaalid ise on tavaliselt väga head. Ja naljakad (no Sicko näiteks). Soovitan.

PS. Käisime ühel kontserdil (nimega Nico's Choice - Aro soovitusel), kus orkestrandid mängisid ühe loo kuulates stetoskoobiga oma südametukseid. Ja dirigent dirigeeris ka oma südamelöökide taktis. Päris uudne. Ja Kanada kuninglik konservatoorium, kus seda mängiti, asub meist suht kahe sammu kaugusel ka, seega eriti mugav.

Nastja näeb selgelt

Mõtteid minu boksist:

1. Leidsin New Yorkerist ühe väga põneva artikli, teemaks ameerika jalgpall ja ajukahjustused (millalgi septembris kirjutasin ka sellest). Kellele pinget pakub, siis lugeda saab siit (ei maksa end pikkusest hirmutada lasta). Muuhulgas võrreldakse omavahel ameerika jalgpalli ja koeravõitlust. Üks väike fakt ka, nimelt liinimängija (ma olen ameerika jalgpallis muidugi võhik ega tea, mida liinimängija teeb) võib ühe hooaja vältel saada umbes tuhat lööki pähe. Räme sport.

2. Halloween (eesti kalendris usupuhastuspüha nimega:D) kogub ka tuure. Läksime pahaaimamatult poodi ja vastu hakkas tulema massiliselt kostümeeritud inimesi (loe: zombisid). Ühel näiteks plastikkäsi tehisverest nõretaval kandikul, teisel väike luukere hellalt süles, kolmandal silm koopast välja rippumas jne. Veidi tuletas meelde Hollandi ja Belgia karnevalimelu. Pildil on Maastrichti äärelinna bussipeatus karnevali ajal (sinine kittel ja triibulised koivad on minu omad).


Bussis (ja linnas üldse) polnud vist ühtegi "tavalises" riietuses inimest (vanaemad-vanaisad ja sülelapsed olid ka kostümeeritud). Meil võiks ka selline karnevalitraditsioon olla, muidu ei saagi kostüümis ringi karata (minu vanuses enam marti ju ei lähe jooksma), kui just ise ei orgunni. Oi, mulle meeldivad stiilipeod.

3. Pühapäevad on toredad, sest siis on NIA. Treener valib meile tantsimiseks alati hästi huvitava muusika, ükskord oli näiteks ainult ladina keeles laulev bänd. Mulle hakkasid meeldima paar lugu grupilt nimega Dead Can Dance. See lugu on mõnusa rütmiga ja sellel on lahe video (90ndatest).

4. Pole eneseabiraamatute populaarsusest kunagi aru saanud, suht saastauputus mu meelest. Siinkohal veel üks lugemissoovitus. Tsitaat: "Seedrite (eesti abielupaar, feng shui eksperdid) feng shui koolitusi on tellinud üle tuhande maineka asutuse - alates Merko Ehitusest, Finantsinspektsioonist, Tallinna Kaubamajast ja pankadest ning lõpetades kümnete lasteaedade ja gümnaasiumidega." Nagumismõttes? Kärbime lasteaedades personali, aga vähemalt on veesooned tuvastatud ja mängunurga energiaväljad liiguvad õigesti?

5. Kõigi suureks rõõmuks on ilmunud selgeltnägija Nastja elulugu (üle 90 lehekülje kahjuks ei pigistanud välja), selle šedöövri saab ka endale soetada. Huvitav, et nii paljud nimetavad ennast ateistideks, aga mingi eneseabi ja nõidade jama läheb küll peale.

Jätkates kurjalt

Varsti peaks juba iga postituse ette panema kirja "Hoiatus: järgnev on pisut kuri". Sest noh, seda me vist pisut oleme kah ning seda kogu ühiskonna suhtes ja täiesti õigustatult. Mind ajas vihale näiteks Eestis hetkel käimasolev kohtuvaidlus (ja "meediaarutelu") selle üle (isegi kui ainult kaudselt), kas nö samasooliste paarid käivad "perekonna" mõiste alla. Tahtmata seda blogi tegelikult poliitiliseks ajada, leidsime, et oma mõtteid võib ikka avaldada. Eriti, kui küsimus puudutab osaliselt teemasid, mida me siin õpime ja arutame. Ja see, et mul oma kriitiline arvamus kõiksuguste identiteetide ja nende põhjalt tehtud poliitikate suhtes olemas on, ei tohiks vist enam kedagi üllatada. (Kõik, kellele selline teema on vastuvõetamatu, võivad nüüd lugemise katki jätta.)

Jutt käib täpsemalt juhtumist, kui nö samasooliste pere jäi Viimsi vallas ilma paljulapseliste perede toetusest, kuna nad ei mahtunud "traditsioonilise peremudeli" alla (viited: Postimees, Elu24 - tegin taaskord selle vea, et lugesin uudiste kommentaare ning vihastusin). Minul oli esialgu hämming, et selline asi üldse "praegusel ajal" juhtuda sai. Mõeldes aga sügavamalt üldise sallimatuse peale Eesti ühiskonnas (olgu siis tegu "homode", "venelaste", "neegrite" või muude "teistega"), ei tohiks see üldsegi imestust tekitada. Küll aga kurbust.

Mis probleemid mul sellisel puhul tekivad? Võiks ju öelda, et no sallida on ju "liberaalne" ja me kõik tahame ju olla "liberaalsed" jne. Probleem seisneb aga hoopis sügavamal. Tegemata siin põhjalikku post-strukturalistlikku analüüsi, võiks lühidalt lihtsalt (kuid fundamentaalselt) küsida, kas selline binaarne (kaheks kindlapiiriliseks pooleks jaotav) vastandus nagu homo-hetero üldse reaalselt eksisteerib? Kuidas saab inimeste puhul üldse tekidada sellise binaarse süsteemi, kui seksuaalsus on mõjutatud nii inimese ajutegevuse kui ka sotsiaalsete, kultuuriliste, hariduslike ja muude normatiivsete faktorite (sõltuvalt sellest, mis keskkonnas toimus sotsialiseerimine) läbi. Seega usun mina pmst nö pomoseksuaalsusesse (post-modern sexuality), käibefraasides öeldes inimese sünnipärasesse biseksuaalsusesse (mis küll on sisemiselt vigane termin, kuivõrd kinnistab binaarsust). Pmst tähendab see seda, et inimene on (sotsiaalsed mõjud kõrvale jättes) võimeline seksuaalselt "armastama" misiganes teist inimest. Kuidas saab selle põhjalt üleüldse diskrimineerida?

Kuid ok, selline arusaam ei ole Eestis just väga levinud, põhiliselt seetõttu, et selliseid teemasid Eestis lihtsalt niimoodi ei uurita (no ei ole üheski Eesti ülikoolis ju olemas seksuaalse mitmekesisuse õppetooli, nagu on paljudes Kanada ülikoolides). Võttes siis kas või aluseks, et inimesed tõepoolest on nii binaarselt jaotunud, miks peaks samasoolisted paarid jätma ilma teistele paaridele laienevatest õigustest (ja ka kohustustest)? Meil käis loengut pidamas üks väga äge naine, kes kasvatab ka ise koos oma partneriga (kes on, loomulikult, samuti naine) tütart (kes on nüüdseks küll juba täiskasvanud) ja veab Torontos vastavasisulist toetavat ühingut. Muuseas rääkis ta nendest põhilistest hirmudest, mis "heteroseksuaalsetel" inimestel samasooliste lastekasvatamise vastu on. Ning loomulikult ka seda, miks need argumendid õiged ei ole.

Esiteks rollimudelite puudumine. Põhineb see argument seega sellel, et iga lapse ümber peaks olema nö "õiget" tüüpi soo- ja peremudeli esindajad, muidu kasvab lapsest ei-tea-kes. Kuid kas näiteks ka üksikvanemate poolt kasvatatud lapsed (keda on Eestis ju vägagi palju, k.a mina ise) peaksid siis kuidagi stigmatiseeritud olema, kuna neil puudub üks vanematest? Kas on neilgi "midagi puudu" (üks loengukuulaja ütles vägagi tabavalt, et "mõne peenise ju ikka leiab", viidates mees-soorolli puhul vanaisadele, onudele, vanematele vendadele jne)? Veelgi fundamentaalsemalt, kas need jäigad soorollid ei olegi kogu selle probleemi tekitajad (nägemus "mehelikust" mehest ja "naiselikust" naisest, ühele ja teisele sobivast riietusest, käitumisest jne)?

Teiseks kartus, et lapsest saab samuti "homoseksuaal". Kuid, nagu praktika on näidanud (esimesed sellistes peredes kasvanud lapsed on nüüdseks täiskasvanud), saavad neist lastest avatud, laiema silmaringiga inimesed, kes on ise võimelised oma seksuaalsuse üle otsustama.

Kolmandaks hirm, et lapsi hakatakse narrima ja kiusama, neid stigmatiseeritakse. No jah. Nii palju kui mina koolist mäletan, kiusati lapsi ka selle pärast, mis värvi püksid neil jalas on. See tähendab, et lapsed leiavad alati põhjuse, kui selleks vajadus on. Ja vanemate ülesanne on sellisel juhul mitte muuta oma seksuaalsust lapse jaoks selleks nõrgimaks kohaks.

Neljandaks aga kartus, et nad teevad lapsele kuidagipidi liiga. See nägemus on seotud veelgi laiema nägemusega geidest kui kuidagipidi hüperseksuaalsetest inimestest, kes võivad seega ka lapse oma "nilbustesse" ja "kõlvatustesse" kaasata (huvitaval kombel väga piibellikud terminid). No selle argumendi jaburus kumab juba aegsasti välja. Kuid statistika rõhutab seda veelgi; nimelt see, et 95% lapseahistajatest on "heteroseksuaalsed" mehed.

Sedapsi siis. Seega võib öelda, et selline Viimsi-stiilis diskrimineerimine ei ole mitte üksnes mitte-liberaalne (no see põhjendus läheb tavaliselt kõige enam peale kui "euroopalik"), vaid ka fundamentaalselt valedel alustel. Kui aga sisestada see probleem isegi laiemasse sallimatuse ja ksenofoobia (ehk võõraviha) raamistikku, tundub kõik loogilisena. See, et "homoparaadi" nimetatakse oma seksuaalsuse tänavatele toomiseks ja eksponeerimiseks, samas eirates fakti, et "heteroseksuaalsus" ümbritseb meid absoluutselt igal pool (nt poolpaljaste naistega reklaamid tänavatel, telekas, ajakirjades jne), saab järsku laiema raami, mis seob selle ka teiste identiteetidega, mis Eestis selliseid vaenulikke vastuseise tekitavad (näited mainitud eelpool). Midagi ei jää üle kui tõdeda, et tee mis tahad, kuid Eesti ühiskond ei ole väga avatud ega salliv. Ja sellest on kahju (vähemasti minul, täiesti subjektiivselt).

Lõpumärkusena tasub lisada, et Toronto Ülikool ega Kanada ühiskond ei ole minu vaateid antud küsimusele kuidagi muutnud, st samal arvamusel olin ma ka enne siia tulekut ja olen suure tõenäosusega ka pärast. Kuid tore on olla ühiskonnas ja seltskonnas (s.o Liina), kus sellised arusaamad ei muuda sind kuidagipidi paariaks. Ja lisaks ma loodan, et ma ei üledramatiseeri kuidagi Eesti ühiskonna hetkeolukorda antud küsimuses (st vähemasti minu perspektiivi läbi paistab see nii).

Oeh, kui palju jutumärke ja sulge sai...

Merkuur liigub retrograadselt

Hoiatus: järgnev postitus on veidi kuri.

Esiteks, kogu see kõhnusekultuur ajab mind närvi. Moetööstus on küll arvamusel, et riided istuvad luukeredele paremini (a la kangas langeb hästi), aga see on küll väga tobe põhjus alakaalu idealiseerimiseks (tegelikult tahavad nad lihtsalt riiet kokku hoida:D). See on nii frustreeriv, et inimesed sätivad oma normi paika mingi ebareaalse (enamasti retušeeritud) foto või reklaami järgi ja siis kurvastavad. Eile nägin riietusruumis sellist toredat pilti, kuidas kolm õhukest asiaati ennast kordamööda kaalusid ja üksteisele plaksutasid...
Teen ettepaneku mõelda asjale hoopis teise nurga alt: see "ideaalse" välimusega modell pole arvatavasti pikka aega korralikult söönud, ta on endale sisestanud, et coca-cola light ja porgand-kapsas on täiesti normaalne menüü. Ta pole juba aastaid saanud mõnusat juustust lasanjet või korralikku kooki ja arvab, et kõik, kes kaaluvad üle 50 kilo, on pontšakad. Lisaks on ta tänu pidevale näljatundele kergesti ärrituv ja depressiivne, vahel oksendab ka. Mu meelest võtab selline pilt glamuurimeetri näitajad suht nulli.

Ja teiseks, fit-hullus on ka nõme. See jube suhtumine oma kehasse kui projekti, kuhu tuleb pidevalt investeerida. Ja teda tuunida. Lähed spordiklubisse ja vastu jalutavad tuunitud grillkanad (ilusamini öeldult, solaariumilembid, kes pole ööd ega mütsi kuulnud sellest, et pidev võltspäevitamine tõstab oluliselt nahavähiriski), topist tossudeni Nike'i riietatud (tore firma muidugi, vallandab oma Indoneesia vabrikus töötajaid, kes üritavad ametiühingut luua). Ma olen alati mõelnud, et kust inimesed aega ja raha võtavad, et käia solaariumis, maniküüris, pediküüris, juuksuris, kosmeetiku juures, vip-spordiklubis ja midagi asjalikku ka veel teha. On isegi üks kergelt feministlik lähenemine, et kogu see dieeditamine ja välimusekultus jätab naistele väga vähe aega ja jaksu, et midagi reaalselt kasulikku ja ühiskonnas olulist ära teha (muuhulgas ka juhtivaid ametikohti pidada).

Ma üritan enamasti tüüpilist aeroobikat vältida, kuna seal on palju eelpool kirjeldatud tuunitud kontingenti. Ja osade treenerite võlts-pingutatud keep-smiling ajab ka närvi. Tekib tunne, et kui sul ikka ei ole kivikõva kõhulihast ja kandilist tuharat, siis oled halvas vormis ja üldse mõttetu. Siin olen käinud paljudes trennides, kus on koos nii tudengid kui pensionärid, keegi ei põe oma suvalise T-särgi pärast. Ja õhkkond on palju mõnusam, võiks suisa öelda, et geelküüntevaba.
Ärge minust nüüd valesti aru saage. Mulle meeldib, kui inimesed oma välimuse eest hoolitsevad, aga lolliks ei maksa ka minna. Olen näinud mitu korda, kuidas tšikk enne (!) trenniminekut riietusruumis krohvi peale laob...

Ja spordi kasulikkuses olen ka 100% veendunud (füsioterapeut ei saakski vist teistmoodi olla), lihtsalt pakend, milles osad spordiklubid seda pakuvad, on vastikult võlts. Metsa alla värskesse õhku jooksma või suusatama minna on palju vastuvõetavam (siinkohal loodan, et tuleb lumine talv, et mu tubli emme ikka iga päev suuskama saaks minna:D).

Veel, mis häirib, on see, et ülekaalulisi tembeldatakse laiskadeks, tahtejõuetuteks ja milleks kõik veel. Mõte, et inimene võib olla fat, but fit (ülekaaluline, aga heas vormis), on paljudele täiesti seedimatu. Ma ei propageeri ülekaalu, aga need kaks mõistet ei välista tegelikult teineteist. Väide, et paksud inimesed on nõmedad, on sama hea, kui öelda, et prillidega inimesed on nõmedad. Asi pole alati nii ühene: ma arvan, et igaüks on stressi või emotsioonide ajel söönud, lisaks võib ka juhtuda, et on mingi meditsiiniline põhjus (kas või liigesepõletik), mis piirab oluliselt sporditegemist. Olgu põhjus milline iganes, point selles, et ei maksa niisama hinnaguid jagada ja hukka mõista, kui tagapõhja ei tea.


Olen sunnitud arsti korraldusel kaks nädalat piimatoodetevaba dieeti pidama, mis on nukker, kuna veega puder on veidi saepuru maitsega. Jogurtit, juustu ja hapukoort igatsen ka. Õnneks leidub alternatiive, näiteks sojapiim, mis maitseb nagu suhkruta jäätisekokteil (nämma-nämma), sellega tehtud puder sama hää. Ja kaltsiumsulfaadiga töödeldud soja, täitsa korralik kaltsiumiallikas, mida Korea supermarketis ohtralt müüakse (äge pood, oleme mitmel korral praetud seeni ja pelmeene degusteerida saanud). Tunnen kaasa neile, kes Eesti tingimustes taimetoitlust või laktoositalumatust harrastavad. Soomlased küll impordivad oma laktoosivaba HYLA tootesarja, aga Eesti piimatööstus minu teada küll ühtegi taolist toodet üllitanud pole. Sojatoodete kesine valik teeb vist Eesti tingimustes taimetoitlase elu ka päris keeruliseks.

Keskide valimisvõiduga tuli mulle meelde tore lugu seoses Nõmme linnaosa vanemaga. Olen mina väikevenna lõpetamisel, koolihoov on paksult inimesi täis. Tuleb üks "äge" onu oma üüratu maasturiga ja tahab massist läbi saada, vaat et hakkab inimesi alla ajama. Pasundan siis kõva häälega, et no see on küll Rainer Vakra. Võite kolm korda pakkuda, kas väljahõigatud persoon seisis mu selja taga või jaa.

Telekas pildistab ja puha

Tegime oma esimese video (vaatamiseks klikka noolel):

Kui lõpuks lumi maha tuleb ja me lumememme tegema läheme, püüame uue video teha. Või noh, igaüks võib ka soovitada, mida ta Torontost näha tahab.

Liina käis ühel hommikul meie kodutänaval paparatsot mängimas:

Ettevalmistused Halloweeniks! Shoppers Drug Mart'is (üks poekett meist kaks sammu edasi) oli ka näiteks üks elusuuruses nõiarobot, kes/mis kõiki möödakäijaid ehmatas. Siin võetakse seda "püha" ilmselgelt väga tõsiselt :)

Honest Ed's, millest ma korra juba rääkisin. 4-5 korrust igasugu pahna ja träni. Ja kõik on miskisuguseid silte täis (a'la "mis sa seisad seal? - tule osta midagi!"). Ja mis veel hullem: ta helendab ja blingib pimedas (meile on aknast ka näha). Aga piim on odav! (st Toronto mõistes odav: $1.69 = 17 krooni liiter)

Meediastaarid

Lubatud intervjuud saab lugeda siit. Algul rõõmustasin, et nad meie pilti netiväljaandesse ei pannud. Hiljem vaatasin uuesti. Veits tauno pilt, aga vabanduseks võib öelda, et suht hommik oli ja meid suruti ootamatult fotokaga vastu seina.

Varajased jõulud

Sõime lõikus-tänupüha puhul kõrvitsapirukat, mis maitses täpselt nagu piparkoogitainas. Nämm-nämm :) Jõulutunne tuli peale.

PS. Siin läks ka külmaks. Aga lund ei ole, ainult värvilised lehed igal pool. Ja oravad!! (tunnistan, mul on kerge oravamaania tekkinud)

PPS. Ameerikamaa asjad tunduvad siin kuidagi lähemad. Näiteks see, et Obama pidas ühe väga hea kõne: http://www.youtube.com/watch?v=NxyqEv4rDTg (see kõne on muideks ühes mu aines homme loenguteemaks).

Krunnide rünnak

Palun, kas keegi ütleks, miks teevad inimesed endale krunni otse pealaele? See on mingi trend siin. Õudnee (tegin pildi ka, paluks joonistamisoskust mitte kommenteerida:D). Ja osad lasevad ringi lötakate väljaveninud dressipükstega, mida ma julgeks ainult kodus kanda. Ja kesse kannab koos tosse ja ilusat mantlit?


Saades üha rohkem teada Kanada haridussüsteemist, ei saa jällegi mööda võrdlusest. Just eriti kehalise kasvatuse osas. Me tegelesime koolis peamiselt jooksmise (kurikuulus ümber Šnelli tiigi jooks jms) ja aeroobikaga, vahel hüppasime kaugust ka (tehnika õpetamine stiilis jookse-kiiresti-ja-tõsta-jalad-kõrgele-üles on muidugi omaette huumorinurk). Ja oleks siis vähemalt õpetatud, kuidas korralikult pärast trenni venitada... Õnneks pääsesime üle kitse hüppamisest, mis imelikul kombel nõukogude jäänukina ikka paljudes koolides kohustuslik on. Ainult mõttetud standardid ja nende täitmine... Ma ei tea, kas lastele positiivsete liikumiskogemuste pakkumine, mitte lahterdamine stiilis võitjad-kaotajad, tugevad-nõrgad, oleks liiga palju tahetud. Olgem ausad, liikuma oleks rohkem vaja saada just neid lapsi, kes trennis ei käi, ja kui neid pidevalt kooli kehkatunnis alandatakse, tekibki vastikus igasuguse füüsilise tegevuse osas. Normaalse terviseõpetuse (sealhulgas ka näiteks toitumisõpetuse) puudumisest ei hakka parem rääkimagi.

Veel üks erinevus Tartu ja Toronto vahel, mida varem põgusalt ka mainitud sai, on see, et siin on terve semestri vältel töökoormus palju suurem. Ei ole nii, et tšillid loengust loengusse (või magad kodus), vahel teed mingi väikese testi või essee ja lõpus eksami. Ma muidugi vabandan, kui Tartu ainetele liiga teen (on ütlematagi selge, et arstide puhul see väide ikka kohe üldse ei kehti), aga niipalju kui ma näiteks ajaloo ainetest tean, siis seal saab ka nii ainest läbi, kui ainult lõpueksamil nägu näitad. Füsios on asi veidi parem, meil on palju praktikume ja seminare, kuhu lihtsalt peab kohale ilmuma.

Ma loodan, et see pidev Eesti ja Kanada võrdlemine tüütuks ei muutu. Lihtsalt jääb kriipima, kui asju saaks kodus teistmoodi/paremini teha. Ega Kanada pole ilmaasjata ÜRO inimarengu aruandes 4. kohal (Eesti 40. kohal).

Meie siinne nö e-kool (Tartus kasutatakse samuti Blackboardi) töötab päris tõhusalt. Inimesed diskuteerivad aine foorumites erinevate segaseks jäänud küsimuste üle ja õppejõud vastab ka regulaarselt. Üks tüüp palus teistelt konspekti, aga kuna ta ei tahtnud laiskverivorsti silti külge saada, kirjeldas ta väga detailselt puudumise põhjust. Nimelt oli ta kassil plahvatuslik kõhulahtisus (explosive diarrhea), mis tähendas, et korter oli totaalselt täispurtsutatud (mu vanaema väljend:D), kõige muu hulgas ka korterikaaslase seljakott. Seetõttu pidigi ta koju jääma ja koristama. Õppejõud tundis kassiarmastajana huvi, kas ikka kassi tervis sai korda:D

Üks teine õppejõud tegi loengus mustkunsti. Nöörijuppidega, mis pidid endast spagette kujutama.:D Äkki järgmisel nädalal saetakse keegi pooleks, et demonstreerida valkude lagundamist vms.

Oktoobri lõpus toimub ülikoolis üks hästi põnev kolmepäevane loengusari, kus teiste hulgas esinevad ka 23 Nobeli preemia (peamiselt meditsiinivaldkonna) laureaati. Regasin ennast osasid kuulama, pöidlad pihku, et ma midagi aru ka saaks.

Esmaspäeval on vaba päev, kuna siin tähistatakse Thanksgivingut ehk lõikus-tänupüha. Ostame meiegi endale kõrvitsapiruka.

PS. Täiega tahaks musta seemneleiba ja kohupiima.

PPS. Kaks väga hea sõnumiga videoklippi, mis ma pro-anoreksia netilehtedest uurimustööd tehes avastasin. Soovitan kuumalt: neioke 1 ja neioke 2.

Võõrdumine reaalsusest

Nagu Liina juba kirjutas, ei ole mul millestki väga huvitavast rääkida. Igaks nädalaks on vaja põhjalikult lugeda paarsada lehekülge teadusteksti (see on jätkuvalt põhivärk) ja kirjutada kõiksuguseid esseid, seega midagi katastroofiliselt huvitavat "tavaelus" ei juhtugi. Tagasi tulen aga tõenäoliselt veelgi küünilisema nihilistina, mis Eesti mõistes oleks vist üsna radikaalne, kuid Kanadas ülikooli ringkondades päris tavaline.

Ained (ja neid andvad inimesed) on mul igatahes megahuvitavad, nagu arvata oligi. Midagi konkreetset neist välja tuua oleks üsna keeruline, kuivõrd ma midagi "konkreetset" või "praktilist" ju ei õpigi. Sellel nädalal on näiteks erinevates ainetes teemadeks transseksuaalsus (või noh, transgenderedness, kuid head eestikeelset vastet sellele lihtsalt ei ole), inimeste kristlusesse pööramine koloniaalajal, samasooliste abielu- ja lastekasvatusõigused USAs ja Kanadas ning AIDSi pikaajaline mõju Aafrika riikidele. Sellised päris vastuolulised teemad siis, mis annavad ehk pisut aimu, millega ma siin tegelen.

Õnneks on nüüd vist ainete ülekandmisega ka enam-vähem korras, seega tagasi minnes loodetavasti ma tasuta kohalt välja ei kuku. Kuigi Tartu pool on jätkuvalt üsna paindumatu ja mitte-vastutulelik (mitte nagu Liinal). Ja see on imelik, kuivõrd nende eesmärk peaks olema ju maksimaalselt ära kasutada võimalusi oma üliõpilasi end välja harima saata. Aga noh, mis sa teed ära, kui alma mater sihuke on.

Telku puudumine muudab muideks erakordselt produktiivseks. Netiühendus on ka õhtuti kohati nii aeglane, et isegi parima tahtmise korral ei saaks netist nt ETV saateid hästi vaadata, kuna ühendus katkeks iga 5 minuti tagant. Seega oleme piirdunud ainult Bonesi ja ANTMiga (Liina kindel tahe, kuid noh... ega ma kätt ka ette pane; ta tahtis muide öelda, et talle meeldib Nicole ja et ta saadab Tyrale kirja, et nad võiksid järgmisel hooajal pluss-suuruses modellide eri teha). Igatahes, telku jms meelelahutuse puudumine jätab niivõrd palju lisaaega, et me loeme ja/või kirjutame pmst kogu aeg (st kui me just ei maga). Kuigi, Liina räägib isegi unes plagiaadist (tõsijutt!).

PS. Varsti läheme LGBT-teemalisele (Lesbian, Gay, Bisexual, and Transgendered) peole :)

PPS. Ja millalgi ka CN Toweri otsa (mis maksab küll miski 20 doltsi).

PPPS. Inglisekeelsed sõnad ja väljendid hakkavad vaikselt igapäevasõnavarra tikkuma. Tagasi tulles oleme täiesti corrupt.

Laupäev mustikapirukaga

Jälle mina kirjutan. Üritasin küll Eerole ajudele käia, et ta ka nägu näitaks, aga ta väidab, et ei tee midagi huvitavat. Tegelikult ma ei usu seda, kuna ta loeb hästi põnevaid raamatuid AIDS-ist (ühe ma pätsasin ära) ja artikleid transseksuaalsusest. Paluks siis kommentaariumis lobitööd teha, et ta oma tegemistest rohkem pajataks, muidu läheb blogi kuidagi minukeskseks.

Loengute kohta üks tähelepanek: kui Eestis peab tudengitelt tangidega arvamusavaldusi välja kiskuma, siis siin tõstavad väga paljud ise kätt (meie lõpetasime muidugi käe tõstmise põhikoolis:D) ja sellest tekivad põnevad arutelud; valdavalt kriitiliselt analüüsivad ja väga asjalikud. Lähen nüüd natuke kurjaks, aga mulle tundub, et Eesti koolisüsteem suretab oma passiivsusega välja julguse küsida ja asju põhjalikult analüüsida. Ma ei tea, kuidas teistel, aga minul tekitati küll lütseumi algklassidega (gümnaasiumis oli asi palju parem, aga siis õpetajad pigem ahastasid, et miks me ei küsi) hirm asju valesti teha. Laused stiilis "tal ei läinud nii hästi see kontrolltöö, sai nelja" annavad päris hästi toimuvast aimu. Soodustati ka kitumist ja osadel armsatel klassikaaslastel oli kohe õpetaja juurde asja, kui kellelgi nt värvilised paberid või vakstu koju jäid või vihikutele oli valet värvi paber ümber pandud (sic!). Siis nimetas õpetaja neid lapsevanemaid, kes šampanja asemel šampus ütlesid, matsideks (tglt näitab see hoopis õpetaja harimatust, kuna šampanjaks nimetatakse ainult Champagne' maakonnas toodetud vahuveini). Neid näiteid on veel ja veel, päris huvitav on näha inimeste reaktsiooni, kui lütseumlased oma esimestest kooliaastatest pajatavad. Praegu algklassidele tagasi mõeldes tuleb küll hirm peale... Äkki ei peaks algklassides lastele üldse hindeid panema, miks tekitada sellist mõttetut stressi ja hierarhiat. Vot.

Kodutöödest käsil raport fütokemikaalidest (st taimedes leiduvatest erinevatest keemilistest ühenditest) ja antioksüdantidest, uurimustöö füüsilisest aktiivsusest ja toitumisest raseduse ajal, meedia-uurimus pro-ana (anoreksiat propageerivatest) netilehekülgedest (selle käigus tuleb uurida ka näiteks marketingiteemalist teaduskirjandust, mis on minu jaoks täiesti tume maa, et teada, mis meediumite kaudu teismelistele läheneda jpm). Ja siis veel toitumiseanalüüs koos esseega ja laboriaruanne ja palju lugemist.

Et aiva suurenev töömaht hulluks ei ajaks, tuleb vahel käia rahmeldamas trennis nimega boot camp (ei teagi, mis see eestikeelne tõlge oleks, mulle meeldiks peffilaager:P). Selline lahe väike naiskubjas käsib joosta, hüpata, kätekõverdusi teha jpm. Läbi nagu läti raha pärast seda trenni.

Kolme päeva toitumise analüüsi tegin ka ära. Nagu arvata võis, peaks soola vähem sööma, kuigi olgem ausad, kui juba 3 marineeritud poekurki annavad päevakoguse kätte, siis on suht võimatu seda mitte ületada. Vitamiin A-ga sai ka natuke nalja: programm andis vitamiin A kohta kaks erineva ühikuga numbrit: ühe järgi oli asi normis, teise (vananenud ja imendumist mittearvestava ühiku) järgi tarbin 540% vajalikust kogusest. Tuleb vist beebiporgandite söömine maha jätta:D

Ja lõpetuseks väike pähkel toidusõpradele: kuidas saab majoneesist, hapukoorest, spinatist, sibulast ja juurviljamaitseainest möks (ametliku nimega spinatidipp) maitseda nagu rosolje? Heeringat ja peeti ei pea sisse toppimagi...

PS. Vello Orumetsa "Las kallab" sobiks kirjeldama olukorda akna taga.

PPS. Saime ajalehelt Eesti Elu kutse minna intervjuud andma. Hoiame teid siis kursis oma meediastaarikarjääridega:P