Tarbin ja raiskan, järelikult olen?

Väikest viisi sai raiskamisteemaga eelmises postituses alustatud. Nüüd aga kirjutaks veidi pikemalt ja põhjalikumalt, mis mind kogu selle tarbimis- ja raiskamiskultuuri juures häirib.

Esiteks tudengielu. Kes praeguse aja üliõpilaseluga kursis on, teab, millistes meeletutes kogustes powerpoindi slaide välja prinditakse. Igasuguse kriitikameeleta ja seejuures mitte isegi mõlemale poolele. Ühel tüdrukul, kellega siin paljudes loengutes koos olen, tekkis kuu ajaga poole paksem paberihunnik kui mul terve eelmise semestriga kokku. Kui igaüks natukenegi puudele mõtleks ja loeks slaide arvutist (eriti kui näiteks terve raamat sama teema kohta niikuinii olemas on) või teeks märkmeid ainult olulistest asjadest või prindiks vähemalt kasutatud paberile... Kui tegin keskkooli viimasel aastal ühe prantslase juures bürootööd, masendusin iga päev, kui kästi kõigi lepingute ja hinnapakkumiste KAKS koopiat välja printida. Paberit ja tinti ju on... Ja kujutage ette, kuidas nii tehakse sadades tuhandetes büroodes ja riigiasutustes päevast päeva ja aastast aastasse.

Siis on veel plastmasspudelid. Siin on tore komme, et praktiliselt kõigil on taaskasutatavad joogipudelid, mis kestavad hea kohtlemise korral aastaid. Ehk siis üks pudel mitme aasta peale versus mitusada plastmasspudelit ühes aastas. Selle suhtumise keskel avastasingi üllatusega, et mind häiris üks õppejõud, kes igasse loengusse uue plastpudeliga ilmus. Eriti lamp on muidugi vett poest osta, kui kraanivee maitsel midagi viga pole.

Poodides kohtab vahel ikka imelikke pilke, kui üritad võimalikult kiiresti reageerida ("kilekotti pole vaja"). USA-s panime kohe tähele, kuidas iga asi pakiti ostjalt küsimata eraldi väikesesse mõttetusse kilekotti ja poest väljudes oli enamikel neid terve hunnik. Ka neid väikesi mõttetuid kilekotikesi, kuhu puu- ja juurviljad pannakse, saab hea tahtmise korral mitu korda kasutada. Minnes veelgi "ekstreemsemaks", siis tegelikult pole ju vaja kolme õunakese jaoks eraldi kilekotti üldse võtta, eeldatavasti suudab kassapidaja nad ka ilma erilise žongleerimisoskuseta ära kaaluda. Kanadas õnneks ikka küsitakse kassas kilekotisoovi kohta ja enamasti on inimestel endil riidest kotid kaasas. Tundub, et Eestis hakkab see trend ka üha rohkem levima, kaasa aitaks kindlasti taaskasutatavate kottide odavam hind.

Vaatamata mitmetele positiivsetele tähelepanekutele häirib siinne ebavajalik mitmekordne pakendamine, näiteks küpsised on pappkarbi sees ja siis veel omakorda 5 väikesesse kotikesse pakitud. Ostad ühe väikese asja ja äravisatavat osa on rohkem kui söödavat. Lisaks saab paljusid asju osta ainult hulgi, jogurteid enamasti 8, 12 või 16 kaupa. Jäätisega samamoodi, ei saa osta ühte tuutut nagu kodus, vaid pead ostma 4, 6, 8 või üldse mitte (sarnast jäätisemüüki olen kahjuks näinud prevaleerimas ka Itaalias, Šotimaal ja Prantsusmaal). Inimene on pandud toiduainetööstuse poolt sundseisu, kus ta sageli ei saagi osta väikest kogust, justkui kõik peaksid hiigelperet toitma. Seoseid ületarbimise, ülekaalulisuse ja meeletute toidukoguste äraviskamise vahel pole vaja kaugelt otsida.

Ausalt öeldes võib ühikas elamine tärkavale "ökonatsile" küllaltki stressitekitavalt mõjuda. Lisaks sellele, et pidevalt tuleb teiste järelt tulesid ära kustutada, ahju välja lülitada ja õhtust õhtusse sea tagumiku (toote nimi ongi PORK BUTT, uskuge või mitte) praadimise haisu kannatada, siis masendust tekitab ka viis, kuidas lõdva randmeliigutusega visatakse ära praktiliselt terve suur sai, pakk juustu, hunnik viinamarju jne. Mina olen küll nii üles kasvanud, et toitu ära ei visata. Punkt. Kui järgmisel päeval järelejäänud toitu üles ei soojendata või kuidagi muudmoodi ära ei kasutata (supikanast kanasalat), siis antakse näiteks koerale. Koera puudumisel naabrikoerale:D Minu meelest on selline käitumine leidlik, efektiivne ja ökonoomne. Selles suhtes tundubki, et nõukogude aja pärand pole mitte üdini halb, väheste vahenditega osatakse olla leidlikud ja ühtlasi ka loodusesõbralikud. Paljud inimesed on külmkapijääkide ärakasutamisel jube nutikad, mitte ei viska toitu kohe ära. Samasse rubriiki läheb ka marjul-seenel käimine ja ise hoidiste tegemine. Muide, hiigelsuured kultuurmustikad on metsamarjadega võrreldes täiesti maitsetud.

Kui aga kodusest prügindusest natuke rääkida, siis üks jäledamaid hetki Teeme Ära jooksul oli haisvate rohekaskollasest kleepuvast plögast mähkmemägede koristamine. Ma pole küll lapsevanem ja võib-olla ei tohiks sõna võtta, aga kas poleks võimalik kuidagi kombineerida nende looduses lagunematute pampersite ja kas või riidest mähkmete kasutamist? Viimane variant on muidugi lühiajalises perspektiivis tülikam, kuid see-eest ei koorma keskkonda. Asjaolu, et prügi on silmapiirilt ära, ei tähenda, et seda enam ei eksisteeri. Eksisteerib, ja kuidas veel (üheks drastiliseks näiteks on ookeani uputatud prügilaadungid).

Lõpetuseks soovitaks ühte väga head saadet (40 minutit pikk) USA toidutööstusest "How the Food Industry is Deceiving You". Kellele "Food, Inc." meeldis, siis vaadake kindlasti, teemadeks põllumajanduse subsideerimissüsteemi seos ülekaalulisusega, lastele rämpstoidu reklaamimine jpm.

Frühjahrsmüdigkeit

Viimasel ajal on kuidagi väsinud olla, vist hakkab kevadväsimus peale tulema (saksa keeles on tore sõna frühjahrsmüdigkeit selle jaoks). Kes te seal hangedemaal mõtlete, et mis kevadest ta jahub, võin kinnitada, et siin on terve talv olnud pehmelt öeldes poolkõva ja eelmisel nädalal lõhnas juba kevade järele. Igatahes, kuidagi raskem on leida motivatsiooni hunniku kirjatööde ja lugemismaterjali jaoks, kuigi loengud on endiselt väga huvitavad ja inspireerivad. Viis ja pool nädalat veel kooli ja siis hakkavad juba eksamid... Oi kuis aeg lendab.

Väikese halamisrubriigi kõrval pühendaks natuke blogiruumi ka vabariigi aastapäevale, kuna tekkis üks pisike küsimus. Nimelt hangib valdav osa pingude paraadil osalevatest naistest endale igaks aastaks uue kleidi, mida kallima ja mida nimekamalt disainerilt, seda parem ja "eliidim". Kas ainult mulle tundub täiesti mõttetu raiskamisena osta kleit, kanda seda üks kord ja siis jätta kappi tolmu koguma? Eriti küüniline on see kleiditrall kas või töötute armee olukorda arvestades. Seega kuulub minu täielik reskept-lugupidamine Signe Kivile, kes 2007. aastal kantud kleiti natuke kohendas (lisas varrukad) ja voilà, 2010. aastal uuesti selga pani.

Kes võitis medali?

Liina juba kirjutas mõnest olümpiamängude pahupoolest. Ma tahaksin lühikese repliigina lisada sellele veel ühe mõõtme. Lisaks ärile, meeste ja "tervete" inimeste domineerimisele, Potjomkini külale korraldajariigis ja mitmele muule aspektile, häirib mind ka olümpiamängude nii ilmselge poliitilisus ning riigi-, mitte sportlasekesksus. Järgnev ei ole kohe kindlasti mitte kriitika sportlaste suhtes, vaid pigem räägib see justnimelt sportlaste poolt.

See ideaal, mis kunagi OM-iga seotud oli, on juba ammu surnud (näiteks see, et ei sõdita - olümpiaga samaaegselt algas ka suurpealetung Afganistanis). Ja just sellepärast, et sport tundub olevat niivõrd neutraalne tegevus, on see niivõrd efektiivne poliitilistel eesmärkidel. Milles see väljendub?

Mind isiklikult häirib kõige enam see, et sportlase keha muudetakse riigi omaks, sportlase võit muudetakse riiklikuks/rahvuslikuks võiduks, mille üle peaksid siis kõik antud riigi kodanikud kuidagi siis uhkust tundma. Kuid mida nemad tegid? Kelle oma on sportlase sooritus? Minu meelest selline suhtumine (nt ajaleheartiklid stiilis "Šmigun-Vähi võitis Eestile hõbemedali!" või pärast järgmise sõidu katkestamist vihased kommentaarid) ainult vähendab tolle sportlase tegelikku pingutust, see muudetakse justkui millekski kollektiivseks, millele kõik (või riik) on kuidagi kaasa aidanud. Ja ma ei räägi praegu sellest, et keegi ei tohiks rõõmu tunda kellegi teise võidu üle, vaid konkreetselt võidu "riigistamisest". Mõelge kas või autasustamistseremoonia peale, kus mängib hümn ja tõuseb lipp. Mis tähtsust see reaalselt omab, mis poliitilisest üksusest sportlane pärit on? Kõik need riikide medalijärjestused on samuti heaks näiteks.

Minul tekib igatahes lõpuks küsimus: mis asi üldse on sport olümpiamängude raamistikus? Äri? Riiklik/rahvuslik au ja kuulsus? Kas olümpiamängud saaksid toimuda ka ilma sellise süsteemita? Miks ei võiks sportlased võistelda enda nimel, mitte mingisugust arbitraarset korda taastootes?

PS. Olen täiesti nõus Liina eelmise postitusega Eesti ajalehtede online kommentaariumitest. Loen praegu hirmuga Ekspressi artikli (või tegelikult intervjuu) “Vabanege rassismist, homofoobiast ja hirmust venelaste ees!” kommentaare. Peaks Kanada kodakondsustaotluse sisse andma…

PPS. Ma olen täiesti kindel, et kõigil kes meie blogi loevad, tekivad mingisugusedki emotsioonid meie kirjutatuga seoses. Meile väga-väga meeldivad siinsed (!) kommentaarid, kuid viimasel ajal on nad päris kokku kuivanud. Rõõmustage meid!

Mõrud kommid

Ühel õhtul soovitas Aro meil lugeda Anna-Maria Penu artiklit "Pööraselt igavad naiste teemad". Tegemist feministliku alatooniga (rõhutaks siinkohal, et feminism ei tähenda mitte mingil juhul "kõik mehed on sead" vm tobedat silti, mida kahjuks feminismi võrdõiguslikkust pooldavatele argumentidele külge poogitakse) kirjatükiga, mis (õigusega!) viitab ühiskonnas valitsevale ebaõiglusele ja kergelt iganenud soorollidele. Kahjuks piilusime ka kommentaariumi, mis osutus, nagu alati, sammuks, mida oma vaimse tervise huvides tegema ei peaks. Igal juhul, valdav meeleolu oli äärmiselt ründav ja õel, kusjuures ka väga seksistlik, demonstreerides väga ilmekalt, et Penu kirjutis tabas naelapea pihta. Aga las kommentaarid räägivad enda eest:

• "See artikkel on tüüpiline kana kaagutus, millest teadlik mees ennast heidutada ei lase, vastasel juhul naised ütleksid pärast, et ise oled loll ja kuulad kõike, mida ma ütlen. Selles artiklis pole mingit tõde, huupi lahmimine tuju ajendil toanurga ja delfika naiste informatsioonist. Valusaks teeb see naiste tõsiselt võtmine, tahaks võtta, aga nii kui selline PASK jälle kokku kirjutatakse, siis mõtlen, kulla naised, minge tõesti .... ära."
• "Usu mind, kulla kibestunud-küünikust autor: märksa hullem oleks, kui mitte keegi naist (ka siis, kui ta selleks tahet avaldab) mingil juhul "käperdada" EI sooviks..."
• "Välimuselt kena naine, aga natuke veidra jutuga. Teadlased on ammu tõestanud, et naisel on väiksem aju kui mehel. lisaks on naistel kehvem EQ ja IQ. Peale selle on naise koht ikkagi koopas lapsi kasvatada. Mulle meeldivad naised, aga ma ei kannata neid neetud feministe."
• "...naine on tehtud mehe küljeluust ja mehele meeleheaks. Miks ei või siis tolmu eemaldamisega meelehead teha. Ei pea isegi pükse maha võtma."

Siis oli ka veel Maris Sanderi artikkel "Tulevane eliit - Eesti noored, kes õpivad mainekates Lääne kõrgkoolides". Võiks ju arvata, et kommentaarides kiidetakse noori, kes välismaale õppima läinud. Aga ei, kokkuvõttev kommentaar oleks "Neist ei tule mingit eliiti. Eliit kasvab üles Eesti tingimustes". Muidugi, sõna "eliit" mainimine oli autori poolt viga, kuivõrd see tähendab enamasti härjale punase rätiku näitamist, aga poleks tõesti oodanud, et ettevõtlike, intelligentsete ja julgete (mida välismaale, võõrasse keskkonda õppimaminek kahtlemata tähendab) noorte kohta nii palju kurje, ärapanevaid ja kadedaid kommentaare tulla saab.

Kolmandaks näiteks valisin Nastja Pertsjonoki väga hea artikli "Rahvus või inimene". Tõesti lootsin, et kommentaariumis russofoobiat ei leia. Ränk pettumus, lõpetasin lugemise kommentaari "Täna "eestlane" [viidates loo autori lausele, milles too ütles, et tunneb end kultuuriliselt ka eestlasena], kes peab end ühtlasi ka venelaseks ja juudiks (kujutage ette kotletti, kes arvab, et on ka tõukekelk ning suruõhk)." Räägime veel edukast lõimumisprotsessist, kui nii paljud selle kommentaari autoriga samamoodi arvasid.

Neid näiteid oleks kahjuks sadu ning ausalt öeldes, kui kommentaariumid esindavad läbilõiget Eesti ühiskonna arvamustest (siiralt loodan, et mitte ning et tegemist pigem väikese, aga väga vihase kildkonnaga, kellel palju vaba aega internetis olla), siis sellise õeluse, vihkamise, ksenofoobia, homofoobia, marurahvusluse jne keskel küll elada ei tahaks.

Tore, et vähemalt Eesti Päevaleht lõpetas saastkommentaaride lubamise oma netilehel ja nõuab nüüd juba mitu kuud ID-kaardiga sisselogimist. Kommentaaride arv on muidugi drastiliselt vähenenud, aga kui inimene peab enda nime alt arvamust avaldama, on tulemus ka märksa-märksa parem. Eesmärk olekski ju algatada arutelusid ning ka konstruktiivne kriitika on teretulnud, lihtsalt selline vastik vihkamisdiskursus (ükskõik, mida tehakse, on halb ja ükskõik, kes midagi ütleb, on loll, pede, tibla jne), mis Delfis, Postimehes, Eesti Ekspressis ja paljudes teistes väljaannetes lokkab, ajab lihtsalt südame pahaks. Kommentaarium ei peaks olema avalik sõimusein, kus igaüks saab auru välja lasta ja anonüümsuse varjus pseudotolerantsust (mida Eestis väga palju kohtab, heaks näiteks "no las nad olla homod, aga vaikselt omaette (ehk siis kapis?)") enam teesklema ei pea. Loodame, et teised väljaanded EPL-i eeskuju järgivad ja sellega oma peldikuseina-staatuse lõpetavad. Netis on neid kohti ju küll ja küll, kus oma sõnavabadust anonüümselt harrastada saab, tähtsamate meediaväljaannete kommentaariumid võiks jätta inimestele, kes oma nime alt (ja seega ka rohkem läbimõeldud) arvamust julgevad avaldada.

Tõrvatilk vahtrasiirupis

Kujutan juba ette ahastuses lugejat, kes vahtrasiirupi lehte lugedes ikka ja jälle kriitiliste maailmaparandusideede otsa satub (selles vist seisnebki meie blogi nime iroonia). Igatahes, kuna Vancouveris hakkasid olümpiamängud (edaspidi OM), siis keskendukski OM-ga kaasnevatele negatiivsetele nähtustele ning jagaks ka veidi korraldajamaa siseinfot, mis võib-olla rahvusvahelisse meediasse jõudnud pole. Ütlen veel igaks juhuks etteruttavalt ära, et ma ei poolda mitte mingil juhul OM-i keelustamist vms, lihtsalt paljut oleks vaja muuta ning Kanadas tundub olevat päris aktiivne ja suur olümpiakriitiline (-vastane) liikumine, mis mõtlemapanevate argumentidega seda muutmisprotsessi alustada üritab.

Esiteks on Vancouveris võrreldes teiste Kanada linnadega päris suur kodutute hulk. Kerge Potjomkini küla mulje tekib, kui kodutud OM-i toimumise ajal võistlustega seotud piirkondadest "eemaldatakse". Ehk siis debatt teemal, kas kodutute õigusi rikutakse säärase "teisaldamisega".

Teiseks saadeti 800-le Vancouveri õpetajale kiri võimalikust vallandamisest. Raha pole, show (OM) peab jätkuma, kärbitakse hariduse pealt.

Kolmandaks OM-i toimumine indiaanlaste (eesti keeles paremat sõna ei oska välja mõelda, inglise keeles kasutatakse aboriginal people või native people) maa peal, mida pole "valgenahkadele" tegelikult loovutatud. Ehk siis rahudiskursust rõhutav üritus (mida OM juba vanakreeka ajal oli) vallutatud aladel. Teisest küljest on aga jällegi OM-i ajal võimalus oma hääl kuuldavaks teha, nagu demonstreerisid Austraalia aborigeenid 2000. aasta OM-il Sydneys.

Neljandaks häirib mind tõsiselt, et suurkorporatsioonid on oma kombitsad nii sügavale OM-i ajanud (pritsin kurje metafoore). Coca-Cola ja McDonalds kui rämpstoidu sümbolid promovad ennast üritusel, mis peaks propageerima tervislikke eluviise. Raha on küll OM-i korraldamiseks vaja, aga kas sellist, mis teenitud inimestele rämpsu sissesöötmise-jootmisega?

Viimane teema on minu enda maailmaparanduslik ettepanek, seda kahjuks kuskil meedias kohanud pole. Nimelt olen viimasel ajal mõelnud, et olümpia- ja paraolümpiamängud peaksid aset leidma üheaegselt, mitte nii, et paraolümpia toimub alles siis, kui "olulisem" võistlus juba läbi. Kurb on ka tõik, et meedia tähelepanu saab paraolümpia minimaalselt. Olgem ausad, vähemalt Eestis ei tehta paraolümpialt ühtegi ülekannet, heal juhul mainitakse põgusalt spordiuudistes. Ainus juhus, kus "puudega" sportlased said võrdselt tähelepanu, oli mõne aasta tagune kergejõustiku MM, kus "puudega" ja "puudeta" sportlaste jooksuvahetused toimusid korda-mööda. Samamoodi võiks olla kõigil tiitlivõistlustel.

Kui "puudega" sportlane tahab võistelda "tavakonkurentsis", peaks tal olema see võimalus ja õigus. Huvitavaks näiteks on Lõuna-Aafrika Vabariigi jooksja, kahe jalaproteesiga Oscar Pistorius, kellel alguses lubati "tavakonkurentsis" võistelda, kuid siis hakati rääkima "ebaausast eelisest", mille proteesid talle annavad. Lahendus oleks ju proteeside ehituse modifitseerimine "eelise" kaotamiseks ning siis ei tohiks kellelgi enam kobisemist olla. Kuigi minu jaoks taandub debatt pigem sellele, kas "puudega" sportlast tahetakse "tervete" jooksjatega koos võistlemas näha. Samamoodi osaleb muide Kanada murdmaasuusataja Brian McKeever Vancouveris "tavakonkurentsis", kuigi tema nägemisest on säilinud 10%.

Need on muidugi üksikud juhtumid ning enamikel juhtudel oleks arvatavasti parem võistlejad mingitpidi segregeerida (sellel sõnal on muidugi kergelt negatiivne konnotatsioon), et tagada sportlastele võrdsed võimalused. Loosung olekski seega "invaspordile võrdsed võimalused ja õigused", st samasugune lugupidamine, sportlastega arvestamine ja ka meediakajastus, mida oleks küllaltki lihtne üheainsa "parata" olümpiaga saavutada. Lisaks aitaks see äkki üle saada haletsevast suhtumisest ja võtta "puudega" sportlasi kui sama ambitsioonikaid, konkurentsivõimelisi ja võistlushimulisi kui "tavasportlasi". Olete ehk märganud, kuidas paraolümpia kajastamisel räägitakse alati traagilisi lugusid sportlaste kurvast saatusest jms. Äkki inimene ei taha, et jututeemaks oleks ainult tema "puue" ja kui kangelaslikult seda "takistust" sporti tehes ületatakse? Miks ei võiks rääkida lihtsalt sportlaskarjäärist ja saavutusest-tagasilöökidest, nagu "tervete" sportlaste puhul tehakse? Või vähemalt enne küsida, kas sportlane soovib oma "eripära" maailmaga arutada. Kindlasti on ka neid, kes tahavad oma lugu jagada, aga seda ei peaks võtma eeldusena.


Olümpia- ja paraolümpiamängude ühendamisel oleks lisaks eelpool mainitule kaks väga olulist eesmärki. Esiteks lõhkuda arvamust, et sport on ainult "abled-bodied" ("tervete kehade") nähtus ja "puue" tippsporti ei sobi. Teiseks on (vähemalt minu jaoks) üks tippspordi olulisemaid eesmärke inimesi inspireerida. "Puuetega" laste jaoks oleks äärmiselt vajalik "puuetega" tippsportlaste eeskuju, et lapsed ei peaks oma "puuet" takistuseks millestki (näiteks olümpiasportlase karjäärist) unistamisel ega ka nende unistuste täideviimisel.

Kui antud idee tekitab kerget võõristustunnet, siis võiks mõelda sellele, et kunagi ei peetud paslikuks ka naiste ja "mustanahaliste" osalemist olümpial (ja spordis üldisemalt). OM oleks ju ideaalne koht, kus hakata sporti ja selle eesmärke natuke teistmoodi, avatumalt ja kaasavamalt (inclusiveness!) mõtestama.

Lõpetuseks väike videoklipp stereotüüpe murdvast dokfilmist "Murderball", mis räägib noortest meestest, kes mängivad tipptasemel ratastooliragbit.

Liivakastijutud, vol 2

Tahtsin järgnevast teemast juba varem rääkida, kuid kunagi ei tekkinud sobivat ajaauku. Kuna aga nüüd algas nn kevadine (õigustatult) lugemisnädal, on aega maa ja ilm (kuigi tegelikult peaks kursusetöid kirjutama, kirjutama ja kirjutama). Niisiis: ebaõiglus Eesti palgasüsteemis, artikliks Postimehe "Vene naiste palgad on Eestis kõige madalamad".

Tsiteerin: "Kui keskmine eesti naine teenib umbes 70 protsenti keskmisest eesti mehe palgast, siis keskmine vene naine teenib umbes 55 protsenti eesti mehe palgast". See on reaalsus, mida vist väga tihti endale tunnistada ei taheta. Läksin mina aga kommentaariumisse - viga, mida ma, varasemast kogemusest õppimata, vahel ikka teen (kuigi ühes aines on mul sellel semestril vaja suisa kirjutada diskursusanalüüs nende kommentaariumite põhjal). Seal jäi kõlama vastuseis, et olukord on nii seetõttu, et nood naised on (a) halva haridusega, (b) keeleoskamatud, (c) laisad, või (d) kõik kolm eelnevat korraga. Mitte väga veenvad argumendid, või suisa tautoloogilised.

Tegelikult tundub õige küsimus hoopis olevat, miks nood vene keelt emakeelena rääkivad naised (või tegelikult suisa kõik naised) töötavad vähem palka lubavatel töökohtadel (olles seejuures tihti ülekvalifitseeritud nende kohtade jaoks, nagu selgus)? Vastusena tooksin mina välja (olles küll konkreetselt Eesti näidet üsna vähe ise uurinud) sotsiaalse ebaõigluse, st kuidas mingisuguste dominantsete normide ja stereotüüpide põhjal varjatult (st keegi ei ütle sulle otse, et a la tööd ei saanud sa seetõttu, et oled sellesse gruppi kuuluv) diskrimineeritakse.

Muidugi ei taha ma siin kuidagi üldistada, et igal pool, kus vene keelt emakeelena kõnelevad naised töötavad, seal makstakse neile vähem palka kui võrdväärsetele eesti keelt kõnelevatele inimestele. Kuid ka see, et vene naised töötavad vähem tulusates sektorites, ei ole nende "valik" või paratamatu laiskuse tagajärg (näide "rahvuslikest" stereotüüpidest at their best). Hoopis võiks vaielda, et madal palk (või töötamine vastavas sektoris) on nende kommentaariumis toodud omaduste põhjustaja ja taastootja, mitte aga vastupidi. Seega: vene keelt emakeelena rääkiv inimene ei seisa Eesti ühiskonnas samade valikute ees, mis nö dominantsetele normidele vastav inimene (s.o valge "eestlasest" heteroseksuaalne mees). Ja selle nimi on põhjendamatu sotsiaalne ebaõiglus.

Minul tekkis seda artiklit lugedes koheselt paralleel "mustanahaliste" naistega Põhja-Ameerikas (kõige enam diskrimineeritud sektor, mis jääb välja nii afroameeriklaste kui ka feministide fookusest) - ehk näide, millest ma pisut enam lugenud olen. Ka vene naiste puhul paistab tegu olevat just sellise intersektsionaalsusega, st kuidas mitu dominantses diskursuses stigmatiseeritud sotsiaalset identiteeti mõjuvad koos topelt-diskrimineerivalt (olla naine pluss "venelane"). See on tegelikult päris huvitav idee teadustööks, st rakendada neid sügavuti minevaid USA rassismi-teooriaid Eesti kontekstis "rahvuse" peal. Poliitiline identiteet all the same.

Igatahes, kuhu ma sellega jõuda tahtsin? Kaks asja:

a) Tee mis tahad, Eesti ühiskond ei suhtu õiglaselt ei naistesse ega tollesse müstilisse "eestlaste" gruppi mittekuuluvatesse inimestesse, mõjudes eriti halvasti neisse mõlemasse gruppi korraga langejatele. Et seda parandada, tuleks selliseid erinevusi esimese asjana tunnistada ja siis sealt edasi minna. Kuid olulisim muutus on mõtlemises. "Värvipimedus" (laenates jälle "rassi" vallast) ehk lihtsalt strukturaalsete tõkete puudumine ei ole lahendus, nagu USA näitest näha on.

b) Inimene ei ole "vaba" tegema või rääkima mida iganes ta soovib, kuigi see vabaduse (sõna-, tegutsemis-, jne) müüt on tõepoolest väga hästi juurdunud (selline ameerikalik lehepoisist miljonäriks). Reaalsuses piiravad inimese valikuid väga paljud faktorid, muuhulgas sotsiaalne struktuur ja dominantsed (mis ei tähenda "õiged") normid. (See on siis minu väike contribution sellesse igavesse structure vs agency debatti.)

PS. Võite ka arvamust avaldada nende kolme Postimehe artikli kohta: "Eesti rahvusliku tahte triumf", "Mustvalge sinimustvalge" ja "Rahvuse sünd, identiteet ja surm Kumus". Mingisugunegi debatt...

Ilu on vaataja silmis

Panen siia üles väga lahedad reklaamid, mille eesmärgiks ärgitada inimesi ilu üle arutlema. Ehk siis peamiselt ilu mõistet avardama ja mitmekesistama ning stereotüüpidest üle saama, näiteks, et "ülekaalus" (Lääne ühiskonna väärastunud "normide" järgi muidugi) naine võib olla samas ka heas (füüsilises) vormis. Väga positiivne nähtus kogu selle nooruse- ja kõhnusekultuse kõrval.

Fit? Fat? (Vormis? Ülekaaluline?)


Too old to be in an anti-aging ad (liiga vana, et olla vananemisvastases reklaamis).


Wrinkled? Wonderful? (Kortsuline? Imeline?)


Parimvetsupotiküürimisvahendireklaam (mitte päris otseselt teemas, aga lihtsalt väga äge).

Kelle oma on inimese elu?

Suurbritannias Terry Pratchetti uuesti algatatud debatt eutanaasia lubamise üle on silmnähtavalt levima hakanud. Väga hea! Nagu Eesti meediast näha, on diskussioon ka ida poole jõudnud. Minu jaoks võiks kogu eutanaasia (tõlkes "hea surm") teema tegelikult kokku võtta ühe küsimusega: kelle oma on inimese elu?

Eutanaasia vastaste argumendid, vähemalt kui otsustada selle PM artikli põhjal, on pisut.. veidrad. Pmst, et siis hakkaksid kõik ära tapma oma vanu või puudega sugulasi vms. Siin oleks vist vaja teha eristus vabatahtliku (voluntary) ja kellegi teise poolt otsustatud (involuntary) eutanaasia vahel. Ma ei näe mitte mingisugust põhjust, miks inimene ei võiks saada oma surma üle ise otsustada. See, et sul ei ole piisavalt jõudu (tulenevalt siis mõnest traumast või haigusest), et endalt ise elu võtta, siis nö abistatud enesetapp (vaba tahte kinnitamisel) peaks olema igati lubatud. Teist küsimustki ei teki. Ei mingit komisjoni, kes otsustab, kas su piinad on "piisavalt suured" (mis see üldse tähendab?), et sul oleks õigus OMA elust loobuda. Selles suhtes ei taba need kriitikanooled ka väga märki, kuigi see nö involuntary eutanaasia on tõepoolest pisut vastuolulisem.

Ehk küsimus on vabaduses valida ja teha otsuseid enda elu üle. Hiljuti tekkis Kanadas vastuolu sellega, et selgus, et günekoloogilistele protseduuridele minevad naised tuimestatakse pikemaks ajaks kui vaja ning seda selleks, et pärast vajaliku protseduuri lõppemist saaksid sisse tulla arstitudengid, et teha nö käsi soojaks (st teha harjutamiseks invasiivseid mittevajalikke protseruure). Naiste käest mingisugust luba seejuures ei küsitagi. Või tegelikult: neid isegi ei teavitata sellest. Arstide endi retoorika oli seejuures, et naised ju ei lubaks seda kunagi ning tudengid ei saakski kunagi päris inimese peal harjutada. Tegelikult, nagu selgus, oleks enamus naistest nõus sellega, et neile teeks läbivaatust meditsiinitudeng, kui vaid küsitaks. Õigus teha otsuseid oma keha üle või...?

Meditsiinieetika on üldse päris põnev ja vastuoluline teema ning tegelikult oskab Liina sellest vist rohkemgi kirjutada (eriti kuna ta võtab praegu jälle üht eetikaainet). Kuigi minagi puutusin oma eelmise aasta AIDSi aines päris pikalt kokku ravimitööstuse telgitagustega. Näiteks see, kuidas vaktsiini tootmine ravimite asemel ei ole ravimifirmadele mõttekas, kuna vaktsiin ei too väga palju raha sisse (ühekordne doos vs eluaegne seotus). Kuidas ikka otsustatakse, mis uuringuid rahastada, kui mitte majanduslikust kasust lähtuvalt (vähemalt USA põhjal võib nii väita, k.a. ülikoolide laborite kohta)? Ja muidugi ka ohtlike ravimite testimine "Kolmandas maailmas", millest paljud on lõppenud päris rõvadate tulemustega (hiljutistest ebaeetilistest testidest on päris pikk nimekiri näiteid). Ja palju muud. Sellised põnevad teemad siis. Mõtteainet jätkub igatahes pikaks ajaks.

Panime turisti (kappi) ära

USA-sse reisimisel tuleb vist esimese asjana arvestada, et suhtumine on stiilis "süüdi terrorismis, kuni pole tõestatud vastupidist". Sõrmejäljed võeti, pilt tehti, otsiti põhjalikult läbi nii kott kui riided (need, mis seljas olid), nõuti USA-s viibimise aadressi jne. Pole midagi imestada, kriminaalne element (elevant) reisis sotsialistlikust Kanadast kapitalismiparadiisi õõnestustööd tegema.

Kanadasse tagasi tulles sai jällegi veenduda selles, kui väga sõltub kõik üksikinimesest bürokraatiamasinas. Ehk siis immigratsiooniametnik, kelle juurde ma sattusin, oli ilmselgelt väga pettunud, et meid augustis Kanadasse üldse sisse lasti ja õppeviisa ka anti. Oleks me augustis tema (st millelgi väga teraval istuva piffi) ja mitte selle toreda onu juurde sattunud, oleks meid arvatavasti maalt välja saadetud. Kui uskuda Mitch Albomi versiooni, et iga inimene kohtab "taevas" viite inimest, kes tema elu oluliselt mõjutanud on (või vastupidi), siis praeguse seisuga peaks too tollionu meie nimekirjas igatahes figureerima.

Aga reis (kints) oli väga numpsik. Reedel ja laupäeval hängisime Aroga Philadelphias, nägime ära Philomathean Society teeõhtu (mida Aro korraldab), Karl Marxi kartulikrõpsud, räpiduellid (sic!), The Mighty Booshi (väga lahe BBC komöödia, panen siia üles klipi, mille teises pooles on eriti armas jääkaru).

Pühapäeval patseerisime New Yorgis. Kahjuks sattus meile väga külm ilm (mida võimendas minu teada-tuntud külmavaresus), isegi 5th Avenue oli suhteliselt inimtühi. Metropolitani muuseumis imestasime selle üle, et nii paljud inimesed tegid (väga koledaid, me piilusime) fotosid maalidest. Lihtsam on ju netist ilus foto üles otsida, mitte teha niimoodi pilti, et viltune raam peale jääb. Pole vist mõtet mainida, et pildistajate sabad tekkisid peamiselt kuulsate maalide, näiteks Van Goghi päevalillede juurde. Umbes nagu Mona Lisa Louvre-is. Arusaamatuks on jäänud ka turistide seas leviv trend liikumatuid objekte filmida, à la viis minutit vabadussammast ja siis teine viiekas mingit ratsamonumenti.

Mainiks veel ära, et New Yorgi hot dog on väga mõttetu, pmst väike viineriga sai. Meil Torontos (:D) on hot dog palju suurem ja sinna saab vahele panna igasugust jebla alates hapukurgist, maisist, seentest ja lõpetades jalopenoga. NY-s müüakse tänaval ka pretzeleid ehk hiigelsuuri soolakringleid. Kahjuks ülepuistatud hunniku jämesoolaga. Ma ei liialda, kui ütlen, et see oli umbes nädalane soolakogus...

Aga et lõpetada positiivse noodiga, siis tõdesime, et üks (külm) päev Suures Õunas on ikka liiga vähe ja tuleb millalgi tulevikutunnis tagasi minna (Central Parki piknikku pidama).

PS. Väikesed lennukid ja tugev tuul ei ole match made in heaven.

PPS. Tore oli jõuda tagasi ühikasse ja leida köögist eest täielik seapesa. Õnneks polnud midagi maha põlenud (meie kõrvaltoa tšikil on nimelt komme lülitada ahju ainult sisse, väljalülitamise jätab ta enamasti lahkelt meie hooleks).

Sa ei tohi meie liivakasti tulla

Järgneva postituse teemaks on sugu ja sport, täpsemalt sootestide mõttetus ja transgenderedness (transsoolisus, kuna transseksuaalsus on veidi liiga bioloogiline termin) spordis. Eesti keeles puudub kahjuks eristus bioloogilise (sex) ja sotsiaalse-kultuurilise-psühholoogilise (gender) soo kohta, mis inglise keeles kenasti olemas on ja seda teemat natuke paremini käsitleda aitab. Ka paljusid teisi termineid eesti keeles pole, seega kasutan inglisekeelseid. Ärge pahaks pange.

Alustaks teemast, mis eelmise aasta Berliini MM-il laineid lõi, nimelt sootestimisest. Kanada Spordimeditsiini Akadeemia tegi juba üle kümne aasta tagasi avalduse, mille eesmärgiks on sootestimise (inglise keeles sex testing ja gender verification) ärakaotamine.

Esiteks ajaloolise tausta tõttu. Sootestimist hakati läbi viima 1960ndatel, kuna kardeti, et mehed maskeerivad end naisteks (seda on juhtunud muide ainult paaril üksikul korral). Huvitaval kombel peavad testi tegema ainult naissportlased (räägime veel soolisest diskrimineerimisest). Lisaks olid 1960ndad ka selline aeg, kus arvati, et naised ei peaks üldse eriti sporti tegema ja muud jama. Täiesti hämmastav, et seda kahtlastel alustel loodud süsteemi siiamaani elus hoitakse.

Teiseks ei ole sootestimine teaduslikult valiidne ega põhjendatud, kuna paljud geneetilised "häired" põhjustavad valepositiivseid ja -negatiivseid tulemusi. Näiteks osad naised, kelle geneetiline "mutatsioon" ei anna neile võistluses mingeid eeliseid (nt Turneri sündroom, st XO), diskvalifitseeritakse ja mõned mehed "läbiksid" naiseks olemise testi ja saaksid ebavõrdse eelise (nt Kleinefelteri sündroom, st XXY).

Kolmandaks on nii palju erinevaid komponente, millest sugu koosneb: psühhosotsiaalne sugu, kromosomaalne sugu, gonaadiline sugu, morfoloogiline sugu (välised sootunnused), sisemised suguelundid, hormonaalne sugu. Tahaks näha seda inimest, kes ütleb, et ühe puudumisel pole inimene enam "mees" või "naine". Kas naine, kellel on näiteks emakavähi tõttu emakas või rinnavähi tõttu rind eemaldatud, on millegipoolest vähem naine? Mõte selles, et neid erinevaid komponente arvestades on varieeruvused nii suured, et pole mitte mingit mõtet inimesi kahte kitsasse kategooriasse toppida ja selle alusel neid näiteks spordist kõrvaldada.

Lisaks kõigele eespool mainitule on sootestid naissportlastele ka psühholoogiliselt ahistavad. Ega kellelegi ei meeldi, kui nende identiteet kahtluse alla seatakse. Minu seisukoht on, et igal inimesel, kes identifitseerib end naisena, on õigus võistelda naisena (vabandust boldi pärast), sõltumata kromosoomitestidest. Kui vastuargumendiks on ebavõrdne eelis, siis võiks väita, et ka Usain Boltil on ebavõrdne eelis, kuna tema geneetika võimaldab konkurentidest nii palju kiiremini joosta. Miks on üks geneetiline "eelis" parem kui teine?

Siinkohal jõuakski Caster Semenya näiteni, New Yorkeri pikka artiklit saab lugeda siit. Kes ei tea, siis Semenya võitis eelmise aasta Berliini MM-il 800 meetri jooksus kuldmedali, kuid hiljem lekkis IAAF-ilt meediasse (konfidentsiaalsuse kaitsmisest polnud juttugi), et Semenya "ei läbinud" sootesti. Semenyale "tasuti" kuldmedali väärilise soorituse eest tema anatoomia ja füsioloogia avaliku arutamise ning vaimse vägistamisega nii meedia, spordiorganisatsioonide, arstide kui ka konkurentide poolt. Lihtsalt teadmiseks, et Caster Semenya neerupealise ületalitluse tõttu toodetakse tema organismis tavapärasest rohkem testosterooni, mis ei tee teda aga meheks. Kui argumenteeritakse teemal "ebaõiglane eelis", siis meenutaks, et paljud naised on Semenyast 800 meetrit kiiremini jooksnud. Aga füsioloogia füsioloogiaks, selle juhtumi puhul tasuks keskenduda siiski inimeste sallimatusele ja rumalusele, mis antud juhul ühe noore sportlase elu ja identiteeti pöördumatult kahjustasid.

Minnes aga teemaga veelgi kaugemale, räägiks transgendered inimestest spordis. Eilses eetikaloengus käis meile rääkimas naine, kes esimese transgendered sportlasena sai loa olümpial naiste konkurentsis võistelda. Üks peamisi põhjuseid, miks soovahetusoperatsiooni läbiteinud mehi naistega võistlema ei taheta lubada, on hirm, et neil on ebaaus eelis. Tegelikult pole see tõsi, kuna vastupidiselt "päris" naistele ei tooda nende keha piisavalt testosterooni, seega on tegemist pigem ebasoodsama olukorraga. Naissportlaste keskmise testosteroonitaseme saavutamiseks peaksid nad tegelikult testosterooni lisaks võtma, seda aga käsitletakse praegusel hetkel dopingu tarvitamisena.

Mis mind transgendered teemade käsitlemise juures veel häirib, on nimetus gender identity disorder (sooidentiteedi häire) ehk siis lähenemine, et kui inimene ei mahu kumbagi binaarsetest kategooriatest (st mees või naine), on midagi "häirunud" ja tuleb panna psühhiaatriline diagnoos. Varianti, et inimese sex on male ja gender female (või ükskõik milline muu variant, kui piirata end nendes kategooriates mõtlemisega), ei peeta "normaalseks". Kui meie ühiskond ei kulutaks nii palju auru inimeste kitsastesse kastidesse toppimisega (olgu siis tegu soo, seksuaalsuse, rahvuse, rassi või millega iganes), ei peaks transgendered inimesed võib-olla üldse ohtlikke ja kulukaid operatsioone läbi tegema, sest soo "vahetamise" eesmärk on ju sobituda normiga, et välimus oleks "kooskõlas" sisemusega ja kastikord säiluks.

Vot. Minu meelest väga põnev teema. Kohe varsti kirjutame reisust ka.