Silmailu

1. Kellele ei meeldiks rahustada närve ja lõõgastuda Sitamaa spaas.

2. Piim, mis "maitseb nagu homo" (enne kui keegi mind homofoobias süüdistab, tuleks vist mainida, et tegemist homogeniseeritud piimaga).

3. Meie naaberkirik (ja ta pole mitte ainuke!), millel on kenasti vikerkaarevärviline lipp, näitamaks üles avatust kõigile (sh ka geikogukonnale). Huvitav mis juhtuks, kui selline lipuke Tallinna Jaani kiriku uksele panna?

4. Sellist vaadet naudimegi.

PS. Ülehomme 21 kraadi sooja. Kahju ainult, et siin ei lubata grüünes õlut juua.

Selveri kassapidaja

Vaatasime eile ETV arhiivist dokfilmi "Tähelepanu, start!" ühe väikese poisi koolikatsete kadalipust. Jube nukker hakkas, sest katseid peab tegema igasse Tallinna "eliit"kooli; sest enne katseid toimub drill; sest pärast katseid toimuvad läbikuulamised ja pahandamine, kui "lammas" kirjutati "lamas"; sest "edukas" ja "väärtuslik" inimene on poliitik (???) või professor; sest Selveri kassapidaja = "läbikukkumine" (???); sest...

PS. Viimasel ajal on siin kuidagi vaikne. Aga pole hullu, see annabki kinnitust meie varasemale arvamusele, et vahtrasiirup on hooajaline projekt, mis vaikselt ära tudile peab minema.

Segasummasuvila

Täna siis teemasid haridusest huulepulgani, lisaks retseptieri!

Meile käis eetika aines rääkimas üks õpetaja, kelle arvates peaks iga pedagoog tegelema oma aine raames sotsiaalse ebavõrdsuse vastu suunatud aktivismiga. Ta tõi näiteks, kuidas üks esimese klassi laps rääkis koolis, et nägi kodutut inimest. Õpetaja haaras sellest kinni, tekkis arutelu ning kogu klass sai välja pakkuda ideid, kuidas nemad saaksid kodutuid aidata, näiteks viia riideid taaskasutusse, toitu varjupaikadesse jne. Mis saaks olla parem kui maast madalast harjutada lapsi mõttega, et nemad saavad midagi muuta ja inimesi aidata? See võib kõlada küll banaalselt, à la kõik on õnnelikud ja maailmarahu, kuid eesmärk on ju igati üllas: ärgitada lapsi nägema probleeme ja leidma lahendusi, mitte kasvama passiivsetest lastest passiivseteks igasuguse sotsiaalse närvita täiskasvanuteks... Otse loomulikult ei saa pedagoog eirata püha lehma nimega Riiklik Õppekava, kuid kooliharidus ei tohiks olla päriselust ja sotsiaalsest kontekstist eraldatud mull, kus tehakse asju samamoodi nagu eelmisel sajandil. Ma usun, et piisava kujutlusvõimega saaks palju rohkem erinevaid teemasid päriseluga siduda, sealjuures õppekava nõudeid täites. Või olen ma lootusetu naiivitar?

Tegelikult saab sotsiaalkriitikat väga edukalt integreerida ka ainetesse, mis esmapilgul sotsiaalsete teemadega väga hästi ei haaku, näiteks matemaatikasse. Kusjuures seda ei pea sugugi tegema matemaatiliste teadmiste ja oskuste omandamise arvelt. Mõelge näiteks kogu tekstihulga peale, mis matemaatikast läbi käib ja mille abil saaks väga palju mõtlemapanevat infot vahendada. Selle asemel, et ära kasutada tekstide tohutut potentsiaali, leiab aga isegi gümnaasiumile mõeldud õpikutest peaaegu eranditult nimesid nagu Mari Mardikas ja Silver Sild ("lastele" läheb ju huumor peale...) ning ülesannete sisuks on enamasti jõe voolukiiruse leidmine. Miks ei võiks statistikaülesanne rääkida näiteks perevägivallast, genotsiidist, alkoholi tarbimisest?

Nüüd aga kiire kannapööre ja teemaks loomad. Leidsin ühe väga laheda multika nimega "Meatrix" (inspiratsiooniks otse loomulikult "Matrix").

Natuke pikem on Peter Singeri väga hea loeng eetikast toiduvalikute tegemisel. Kes jaksab ära vaadata, saab näiteks teada, miks kalkunid loomafarmide tingimustes püsti ei saa seista.

Peter Singer on küll filosoof, kuid teeb ka süüa (uuh, multifunktsionaalne mees). Proovisime ühte tema hääd taimetoitu ja kui keegi äkki tahab proovida, siis panen siia retsepti kirja.

Vaja läheb:

1 sl oliiviõli

2 küüslauguküünt

1 sibul

1-2 sl karripulbrit

1 klaas (250 ml) läätsi (kuivi)

3 klaasi vett

2-3 loorberilehte

1 kaneelipulk

1 purk purustatud tomateid (400 ml)

1/4 klaasi kookospiima

2 sl sidrunimahla

Kuis teha?

Praadida sibulat ja karrit mõned minutid oliiviõlis, lisada läätsed (võib enne toidu tegemist mõned tunnid leotada ka), vesi, loorber, kaneel ja lasta keema, siis lasta vaikselt podiseda 20 minutit. Loorber välja (muidu võib mõru maitse jääda), tomatid, kookospiim, sidrunimahl ja küüslauk sisse. 10-15 minutit veel podistada, kuni läätsed on pehmed. Serveerida riisiga ja lakkuda taldrik puhtaks:P

Loomade õigustega seoses leidsin PETA leheküljelt nimekirja firmadest, mis testivad oma tooteid loomade peal. Tuntumatest näiteks Johnson & Johnson (Aveeno, Clean & Clear, Neutrogena jt), L'Oréal (Biotherm, Cacharel, Garnier, Giorgio Armani, Lancôme, Maybelline, Ralph Lauren Fragrances), Procter & Gamble (Pantene, Olay, Gillette, Max Factor, Covergirl - ANTM häbi-häbi). Vaadates enda šampooni- ja kreemiriiulit, tuleb häbiga tunnistada, et päris paljudel on firmamärgiks eelnevalt nimetatud brändid... Tulevikus üritan neid firmasid vältida.

Koolirindelt niipalju, et käsil on kolm mahukat lõputööd:

1. Puudega naised spordis, st kuidas kaks marginaliseeritud identiteeti (st "naine" ja "puudega") nö võimendavad teineteist ja muudavad antud grupi veelgi rohkem diskrimineerituks. Ja kuidas see kõik eliitspordi kontekstiga kokku sobib.

2. Eetiline dilemma: milliseid negatiivseid natsionalismiilminguid Olümpial kohtab, kasutades sloveenia suusatja Petra Majdici näidet, kellel spordiarst soovitas kolme katkise roide ja kopsukahjustusega sõitma minna, kuna "medalit ju vaja Sloveeniale". Ja noh, kuna meie õppejõud on Foucault' järele maniakk, siis tuleb ka ohtralt Micheli kasutada.

3. Teadusliku uurimuse projekt teemal "Füüsiline aktiivsuse mõju ülekaaluliste teismeliste depressiivsetele sümptomitele".

Üks tore uudis ka: 14. aprillil tähistatakse Eestis meigivaba päeva. Meigivaba päeva mõte ei ole meigivastasus, vaid sellega sümboliseeritakse isikupärase ilu väärtustamist ja põhjust olla enesekindlam, lisaks julgustatakse naisi suhtuma kriitiliselt domineerivatesse iluideaalidesse. Anne & Stiili kampaania kannab nime “Olen ilus, loomulikult!”

Achmed the Dead Terrorist

Nagu lubatud, kirjutan veel natuke islamist. Ma olen selle teemaga viimasel ajal üha rohkem kokku puutunud, kuivõrd see on läbi jooksnud mul päris mitmest ainest. Eksperdiks ma end loomulikult ei pea, aga ma arvan, et 6-7 antud teemast rääkiva raamatu läbitöötamine ja seminarides arutamine on igatahes parem kui üldine Eesti meedia välisuudiste tase. Aga noh, see on ainult minu hinnang. (Vabandan juba ette suhteliselt hüpliku postituse eest, kuid antud teema on lihtsalt nii lai ja mitmetahuline, et seda lühidalt blogiformaadi jaoks kokku võtta.)

Igatahes, märtsi alguses ilmus Eesti Päevalehes päris hea artikkel sellest, kuidas Eesti meedias Afganistani on väärastunult kujutatud. Artikkel on pikk ja põhjalik, seega ei hakka seda siin kuidagi meelevaldselt lühidalt kokku võtma, pigem soovitan kõigil seda lugeda. Põhipoint on aga selge: ära Eesti meedia pilti Afganistanist (või tegelikult ühestki teisest nö välisregioonist) tõe pähe võta. Need inimesed, kes ei salli moslemeid, ei ole suure tõenäosusega mitte ühtegi kunagi näinudki, kujundades kogu oma arvamuse meediakajastuse põhjal, mida kirjutavad inimesed ei ole samuti kunagi ühtegi moslemit suure tõenäosusega näinud (nt Šveitsis, kus toimus rahvahääletus minarettide keelu osas, on hetkel reaalselt olemas ainult 4 minaretti!). Või näiteks Talal Asadi, Olivier Roy'd, Saba Mahmoodi, Arturo Escobari, Edward Saidi või veel kedagi kuuendat lugenud. Aga noh, stereotüüpide ja eelarvamuste pinnalt lahmida on ka ju tore. (Või mitte…)

Sinna kõrvale saab ka panna just ilmunud Eesti inimarengu aruande, mille järgi on hüppeliselt kasvanud sallimatus immigrantidesse, islamiusulistesse ja teisest "rassist" inimestesse. Vabandan, kui mu suhtumine Eesti ajakirjandusse on vahest liialt kriitiline, kuid antud juhul ei tohiks põhjusi jällegi kaugelt otsida. Selline sallimatus ja arusaamad nende "teiste" kohta ei teki iseenesest, vaid sellise "tõerežiimi" tekitamine on sotsialiseerimisprotsessi tulemus. Kool (khm, ajalooõpikud?), perekond/eakaaslased ja meedia - see on see püha kolmainsus, mille abil sellist arusaama endast ja viha "teiste" vastu toodetakse ja taastoodetakse.

See ei ole muidugi ainult Eesti probleem, kuivõrd terve "Lääne" arusaam islamist on sarnane (nagu ka nt pilt Aafrikast) ja ulatub kaugele ajalukku. Igatahes, mida enam ma islamist loen, seda kindlam ma olen selles, mida me Liinaga burkade ja üldse islami riietuse kohta kirjutasime. See debatt loori kandmise ümber ei ole tegelikult tõusnud loori tõttu; küsimus on hoopis Euroopa identiteedi- ja legitiimsuskriisis. Ja sealt ka see diskursus, mis maalib ühe poole "ratsionaalse", "modernse" ja "tsiviliseerituna", sildistades teise aga "irratsionaalse", "traditsioonilise" ja "primitiivsena". Küsimus on võimus selle "teise" üle, mille abil oma identiteeti tekitatakse/kujundatakse, st läbi sellise sildistamise õigustatakse enda mõtteid ja tegevusi nende suunas (nt see developmentalismi diskursus, millest olen varasemalt juba lühidalt kirjutanud).

Sellega tahtsin jõuda tegelikult ühe hea näiteni. Hiljuti lugesin natuke (lugeda/kirjutada on niigi praegu nii palju, et tervenisti saan alles hiljem ette võtta) Talal Asadi raamatut enesetaputerroristidest (On Suicide Bombing). Raamatu keskne küsimus on: kas tegelikult on midagi üldse vahet sõjaväelasel ja enesetaputerroristil? Lühike vastus oleks, et nad ei ole tegelikult üldse nii erinevad, kuigi "Lääne" riigid ja meedia üritavad just ühest maalida pilti kui legitiimsest (õigustatud) ja moraalsest vägivallast, teist samal ajal sildistades illegaalse ja ebamoraalsena. Rääkisin sellest juba ühes varasemas postituses ka, kuid Asad suudab seda väga palju paremini sõnastada kui mina.

Ühesõnaga, ei ole moraalset vahet, kas inimesi tapab mõne riigi saadetud sõdur või enesetaputerrorist. Vahe seisneb vaid selles diskursuses, mis sellega kaasneb, st kuidas üks sildistatakse õigustatuna ja teine mitte. Üks elu ei ole vähem väärt kui teine, kuigi "Lääne" meedia (ja muidugi ka "vastaspoole" oma, ainult et teistpidi) kajastab just ühte surma üllana, oma riigi eest (st kui saab surma mõni okupatsioonivägede koalitsioonivägede sõdur), teist aga hea sündmusena, "meie" võiduna (st kui tapetakse mõni vastupanuvõitleja); vaatamata sellele, et mõlemad tegelevad tapmisega ning mõlema poole võitlejad on õpetatud oma vaenlast vihkama. Isegi kui on olemas selline vastuoluline asi nagu "legitiimne sõda", siis see, mida tehakse praegu Iraagis ja Afganistanis, ei ole seda kohe kuidagi mitte. Minu meelest tabas Asad igatahes naelapea pihta ja see näitab nii selgelt, kuidas näiteks see, mida nimetatakse "rahvusvaheliseks õiguseks" (millest kogu sõja temaatika on üks osa), on "Lääne" produkt ja töötab ainult selleks, et õigustada enda tegusid. Selle eesmärk ei ole mitte õiglus, vaid võim. Igatahes, on vist siililegi selge, kui väga ma Iraagi ja Afganistani sõja vastu olen…

Sellega jõuan lõpuks aga välja sinna, et tegelikult oleks hoopis vajadus nö antropologiseerida see müstiline "Lääne" ühiskond, panna küsimärgi alla see uskumus endast kui "ratsionaalsest" osalejast, näidata nende iseenesest mõistatavatena võetavate mõtete tegelikku meelevaldsust, poliitilisi tagamaid ja eesmärke. Ei tahaks küll kõlada liiga maailmaparandajalikult, kuid see kaasaegne sotsiaalne ja poliitiline süsteem on ikka päris mäda… Ning seda saatev arvamus, et tegelikult on see kõige parem elu üldse ja kõik teised peaks ka sellesse "usku" pöörama, ei muuda seda ka kuidagi paremaks.

PS. Üks humoorikas vahepala ka: Achmed the Dead Terrorist.

PPS. See nüüd küll väga sünnipäevateemaline ei olnud...

Lapsed kastis

Kuna järgmisel nädalavahetusel toimuvad koolikatsed ja Eero nädala alguses haridusteema tõstatas, siis mõtlesin sellest natuke kirjutada.

Esiteks läksin ühe eliitkooli kodulehele ja vaatasin tingimusi, mida 1. klassi astuvad lapsed peavad täitma:

• "Lapsed peavad oskama lugeda eestikeelset teksti, mõistma loetut, kirjutada suurte trükitähtedega väikest etteütlust ning arvutada (liita ja lahutada) ja võrrelda arve kümne piires." Kui mina 2. klassi katseid tegin, olid tingimused suhteliselt samasugused, nüüd aga nõutakse seda taset 1. klassi lastelt. Kas pole mitte 1. klass mõeldud lugema ja kirjutama õppimiseks või olen ma millestki väga valesti aru saanud? On kuhugi nii väga kiire, et peab arengut hirmsasti takka sundima ja lugeda-kirjutada oskama isegi siis, kui laps selleks veel valmis pole?

• "Hindame lapse silmaringi, ta peab teadma oma nime, vanust, elukohta, tundma aastaaegu ja end ümbritsevat maailma." Mul läheb praegugi nimi ja sünniaeg meelest ära, kui keegi seda stressirohkes olukorras küsib (kahtlustav tollitöötaja näiteks). Mida siis peab tundma 6-7-aastane, keda niimoodi üle kuulatakse? Ja ärge tulge mulle rääkima, et algklasside õpetajad on lastega väga armsad ja loovad pingevaba õhkkonna, ma ei paneks oma last mitte-mitte kunagi eliitkooli just nimelt selle sama hirmuõhkkonna pärast...

• "Lapsevanem peab teadma, et meie koolis on raskem õppida kui muudes koolides. Meie õpilastega peab palju kodus töötama ja kui selline võimalus puudub, on mõistlikum laps elukohajärgsesse kooli panna." Sellest lausest võiks suisa järeldada, et luuakse "eliitlapsi", kes hierarhias "tavakoolide" lastest kõrgemal pulgal istuvad. Juhiks tähelepanu ka sellele, kuidas rõhutatakse vanemate ehk "treenerite" rolli eliitkoolis õppimiseks. Ehk siis jõuamegi selleni, et lapse individuaalsete tugevuste leidmise ja arendamise asemel tegeletakse normoskuste drilliga. Kogu see meeletu pähetuupimine ei arenda inimest, vaid tapab juba eos kogu loovuse ja julguse asju teistest erinevalt teha. Kas on vaja, et üks väike laps oleks masendunud, kui dialoog pähe ei jää, endale vihikuga vastu pead lööks ja end rumalana tunneks (pole vist vaja kaua mõistatada, kellest jutt)?

• Drillimisideoloogia vol 2: "Konkursi eduka sooritamise üks põhieeldusi on kindlasti see, et laps harjutab iga päev lühikese etteütluse kirjutamist."

Pole vist raske ära arvata, et minu meelest tuleks koolikatseid korraldada ainult gümnaasiumisse sisseastumisel (kui sedagi), sest väikeste laste puhul ei näita katsed mitte mingit andekust, ainult treenitust. Ja mis kõige olulisem: kas on vaja väikesi lapsi stressiolukorda panna ja ühtlasi tekitada alaväärsustunnet neis, kellele ei sobi säärane testimisviis ja seepärast "väljavalituks" ei osutu? Pole haruldane, et inimesed, kes tulevad näiteks väljastpoolt Lääne haridussüsteemi, saavad väga ruttu sildi "õppimishäire", kuna otse loomulikult on teistmoodi arusaamad ja õppimisharjumused automaatselt "patoloogilised"... Mis on hullem kui alustada oma haridusteed ja ühtlasi minapildi kujundamist sildiga "läbikukkuja"?

Lõpetuseks hoopis teine teema, et veidi helgema noodiga lõpetada. Loen Jodi Picoult' raamatut "Minu õe hoidja" ja seal on üks hästi ilus koht, mida tahaks teiega jagada. Nimelt tahab ema pärast leukeemiahaige tütre Kate'i keemiaravi tema mõtteid mujale viia ja ta koos väikese õe Annaga kaubanduskeskusesse viia. Kuna Kate häbeneb oma kiilast pead ja arme ning keeldub kategooriliselt, läheb ema alla keldrisse ning ajab enda ja Anna (tema soovil muidugi) samuti kiilaks. Tsitaat: "An hour later, we walk through the mall holding hands, a trio of bald girls. We stay for hours. Everywhere we go, heads turn and voices whisper. We are beautiful, times three."

Kui Arno isadega koolimajja jõudis...

Mul on kaks koolide ja haridussüsteemiga seotud teemat, millest tahtsin kirjutada, seega panen nad üheks kokku. Natuke erinevat sorti on, kuid ehk andestate mulle... mu võlad, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele...

Esiteks koolireformist. Ma ei ole end küll selle teemaga väga kursis hoidnud, kuivõrd mulle tundub kogu see kooliastmete ilma hea põhjuseta liitmiste ja siis lahutamiste ja siis liitmiste ja siis… värk nii või teisiti enam kui kahtlane. Nii et see selleks. Küll aga tekib minul, st võhikul pedagoogika ja koolide administreerimise küsimustes, üks küsimus, mis pole üldse väga tähelepanu saanud. Ehk: miks on Eesti koolisüsteemis keeleline segregatsioon? St miks on lahutatud eesti ja vene õppekeelega koolid?

Küsimus ei ole absoluutselt selles, mis keeles keegi õppima peaks saama. Sest vastus sellele on lihtne: oma emakeeles, olgu selleks eesti või vene või mis veel (st mitte selles tähenduses nagu seda kasutas üks Postimehe artikkel, st et emakeel tähendab a priori eesti keelt - iseenesest suht rumal ja loogikavastane käsitlus). Vaid, et puuduks ruumiline segregatsioon, mis kinnistaks kodust või meediast tulevaid stereotüüpe; et toimuks reaalne läbikäimine, mitte emakeele järgi ruumiline eraldamine. Sama koolimaja, samad koridorid, samad klassiruumid, sama söökla, samad valitud tunnid (à la kehaline jms).

Ja mitte ainult ei aitaks see praeguse segregatsiooni ja sellega seotud teatud gruppide suhtelise marginaliseerimise vastu, vaid ka näiteks keeleõppes. Häbiväärselt pean ütlema, et olen õppinud vene keelt kaheksa aastat ning tulemus… on kasin (kuigi üks semester ülikoolis juba parandas asja). Ühelt poolt on/oli kindlasti tegu ka vene keele suhtelise stigmatiseerimisega õpilaste ja nende vanemate seas, teiselt poolt kindlasti ka praktika puudumine ja õpetamise metoodika. Ja kindlasti ei ole eesmärk praegu süüd õpetajate kaela veeretada, kuivõrd nemad teevad üldiselt kesistes tingimustes (no õpikud kas või) head tööd, kuid siiski: meetodil ja meetodil on vahe. Olen seda ülikoolis kogenud näiteks saksa keelega, mida on mulle õpetanud neli (!) erinevat õppejõudu; vaid üks oli tõsiselt (vägaväga) hea õpetaja, kelle abiga midagi ka külge jäi.

Igatahes, pole vist üldse vaja rõhutadagi, kui palju ma erinevate keelte rääkimist inimestes hindan. Kuigi Eestis elaval vene keelt emakeelena kõneleval inimesel ei peaks olema kohustust õppida eesti keelt, siis selle rääkimine on igati teretulnud ja oodatud. Sama kehtib ka eesti keelt emakeelena kõnelevate inimeste puhul vene keele kohta. Juba kas või vastastikusest viisakusest. Ja keelelise segregatsiooni lõpetamisel koolides oleks õpilastel ka reaalne omavaheline kontakt (praktika!) ja seda enam innustus ja vajadus keelt õppida.

Nüüd teen kannapöörde, kuid jään siiski õpetamisteemasse. Nimelt räägin omamoodi kooliõpikutest, mis on Kanada eelkoolides ja algklassides kasutusel ja mille eesmärgiks on tolerantsuse suurendamine ja eelarvamuste minetamine erinevate sotsiaalselt stigmatiseeritud identiteetide suhtes.

Mina olen isiklikult käes hoidnud neist kahte: And Tango Makes Three ja One Dad, Two Dads, Brown Dad, Blue Dads. Esimene räägib tõestisündinud loo kahest isasest pingviinist New Yorgi loomaaias, kes võtsid koos oma hoole alla ühe hüljatud pingviinimuna; teine aga sisaldab sõnumit, et kõik inimesed on põhimõtteliselt samasugused, sõltumata nende nahavärvist või seksuaalsest orientatsioonist. Eesmärgiks öelda, kõige selle nö traditsioonilise diskursuse kõrval, et on olemas ka teistsuguseid perekondi ja peremudeleid.

Igatahes, minu meelest on selline ühiskondlike stigmade vastu võitlemine väga oluline tegevus, eriti arvestades seda perspektiivi, mida lapsed antud teemast rääkides Eesti tingimustes üldiselt kodust kaasa saavad. Nagu üks Kanada eelkooliõpetaja kirjutas, näevad lapsed, kellega tema on seda raamatut lugenud, kohe seda rumalust, mida kujutab endas hirm pere suhtes, kus on kaks isa või hoopis sinised isad.

Muidugi on Eesti kontekstis pisut enneaegne rääkida sellistest jutu- ja pildiraamatutest olukorras, kus tegelikult ei kehti antud teemast rääkides veel isegi kõige algelisemadki õigused ja sallivusestki on silmnähtavalt liiga vara rääkida. Ja sellest, et elu reaalne mitmekesisus saab stigmatiseeritud selle hegemoniaalse "Õige" eluviisi kõrval, on tõsiselt kahju. Äkki oleks täiskasvanutele ka selliseid raamatuid vaja?

Keegi teadjam võiks nüüd kommentaariumi kirjutada sellest, kas Eestis ka sarnaseid sotsiaalse sisuga lasteraamatuid kasutatakse?

PS. Järgmine kord kirjutan jälle pikemalt islamist, nagu lubatud. Täpsemalt meediapildist, enesetaputerrorismist (vs "legitiimne sõda") ja religiooni rollist tänapäevases maailmas. Mõtteid on palju, nüüd tuleb nad kirja panna.

Kobasime pimeduses

Käisime eile heategevusüritusel Blindness (Pimedus), mille eesmärgiks oli koguda raha projektile Planeterra's Tibet Eye Camp. Nimelt on Tiibetis muu maailmaga võrreldes väga palju pimedaid inimesi. Pimedaks jäämist saaks piisava arstiabi olemasolul ennetada, seega korraldatakse Tiibetis igal aastal silma mikrokirurgia "laagreid", et teha operatsioone, koolitada kohalikke arste ja seeläbi aidata kaasa probleemi lahendamisele.

Põnevaks muutis aga kogu ürituse asjaolu, et õhtusöök (kolm käiku taimetoitu) toimus pilkases pimeduses. Ettekandjad serveerisid söögi ja seejärel kustutati tuled, taustaks mängis elav india, jaapani ja tiibeti muusika. Samasugune rituaal kordus iga käigu järel. Äärmiselt huvitav (ja natuke abitu) tunne on, kui pead harjumuspärase nägemise asemel usaldama ainult kuulmist, haistmist, maitsmist ja puudutust...

Pärast seda kogemust tekkis tahtmine külastada mõnda "pimedat" restorani, kus ettekandjad on pimedad ning ka toit serveeritakse pimeduses, seega peab veelgi rohkem muid meeli usaldama. Usun, et sellised "puude" kogemise võimalused (ka näiteks ratastoolikorvpall, milles osalevad nii "puudega" kui "puudeta" inimesed) on positiivne nähtus, mis kasvatab ühiskonna tolerantsust. Tundes seda abitust, mis tekib, kui pole enam võimalik näha või kõndida, on võimalik mingilgi määral natuke hoomata, mida tähendab elu "puudega"...

PS. Eero võitis loosiga ühe laheda väikese kunstiteose ka. Meiega ühes lauas istunud vanema abielupaari meespool võitis samuti. Sobivat pildikest käis aga välja valimas tema naine. "Kõik võidavad," kommenteeris mees muheledes olukorda:D

Inimeseloom, anna aru!

Sattusin lugema ühte eriti masendavat ja kurba artiklit võiduajamiskoerte (sageli kasutatakse selles "spordis" hurtasid - greyhounds) vastu suunatud vägivallast ja hakkasin mõtlema, kui ulatuslikult inimesed loomi igal võimalikul moel ekspluateerivad ja piinavad. Koerte ja hobuste võiduajamised, koerte jt surmavõitlused (soovitan vaadata Iñárritu filmi Amores perros), härjavõitlus, teaduse katseloomad (hiljutine näide spordifüsioloogiast: kasse sunnitakse ujuma tunde jääkülmas vees), loomaaiad (lood laste zoost, kus lapsed tibusid surnuks pigistavad), tsirkused, söögiks/kasukateks kasvatatavad loomad (ja nende kohutavad elutingimused). Kindlasti ei tohi sellest loetelust välja jätta jahti, kuivõrd ma tõesti ei suuda mõista, kuidas on "stressimaandav" ja "lõbus" hobi korras kedagi tappa.

Aga täpsemalt artikli juurde (kes ise lugeda tahab, siis Atkinson, M. & Young, K. (2005). Reservoir dogs: Greyhound racing, mimesis and sport-related violence. International Review for the Sociology of Sport, 40(3), 335-356). Inimesed, kes selle koletu "meelelahutusega" seotud on, ei mõtle koertest kui tunnetavatest (sentient) olenditest, neile on oluline mängurlus, raha, põnevus, vaatemängulisus, vägivald rajal jne. Võistluskoerad "selekteeritakse" välja juba kutsikaeas, "ebasobivad" hukatakse. Transporditingimused on lihtsalt kohutavad, koerad on autodes tihedalt koos ning surevad sageli ülekuumenemise ja vedelikupuuduse kätte. Võistlema peavad hurdad praktiliselt iga päev, mille tõttu tekivad kergesti ülekoormusvigastused (luumurrud, lihaste ja ligamentide rebendid jpm), mida ei ravita (pole ju mõtet haige koera peale raha kulutada). Toidetakse koeri "4-D" (dead, dying, downed, diseased) ehk põhimõtteliselt haigete loomade lihaga, mis on odav, ent võib sisaldada nt E. coli bakterit, mis tekitab koertele "Alabama mädaniku" - haavanditega nahahaiguse ja/või kroonilise kõhulahtisuse/oksendamise (koerad surevad dehüdratsiooni kätte). Lisaks antakse neile vahel ka anaboolseid steroide ja kokaiini. Koerad elavad väikestes puurides väljaheidete sees; ebasanitaarsetes tingimustes levivad aga kirbud, täid, paelussid ja muud toredad elukad. Kui koerad pole enam "võistluskõlbulikud", kasutatakse nende "kõrvaldamiseks" näljutamist, poomist, dekapiteerimist, elekrifitseerimist jt meetodeid. Täiesti ahastamapanev, et on inimesi, kes sellises "meelelahutusäris" töötavad. Ning et leidub ka pealtvaatajaid ja "spordiala" tulihingelisi fänne.

Filosoof Jeremy Bentham tabas naelapea pihta, kui ütles, et me ei peaks loomade õigustest rääkides küsima "Kas nad on võimelised ratsionaalselt mõtlema?" või "Kas nad on võimelised rääkima?", vaid hoopis "Kas nad on võimelised kannatama?". Miks me arvame, et loomade eksistentsi eesmärgiks on olla inimestele kasulikud? Ja et seega neil pole õigust kannatustevabale elule? Kuna inimene on kõigist teistest liikidest "parem"??? Nende teemadega seoses kavatsen hankida Peter Singeri raamatu Animal Liberation, mis räägib loomade õigustest. Loomad pole mõeldud meile ei söögiks, riietuseks, eksperimenteerimiseks, meelelahutuseks ega kuritarvitamiseks.

Praktikas on aga suhteliselt keeruline loomade õiguste kõiki aspekte rakendada ning eelpool mainitud mõtete kirjapaneku eesmärk pole kõigist kohe taimetoitlasi teha, vaid pigem ärgitada mõtlema, kuidas oleks võimalik elada viisil, mis loomi vähem kahjustaks. Halvaks näiteks siinjuures USA, kus loomi piinatakse (Food, Inc.) selle nimel, et oleks üha rohkem toitu, mida inimesed tegelikult ei vaja, tulemuseks aga massiline (sõna otseses mõttes) ülekaalulisus ja toidu äraviskamine. Siit tekibki küsimus, et kui kannatavad nii loomad kui tarbijad, siis miks üldse süsteem toimib? Siingi tuleb vist kiigata kurjalt kapitalismi ja suurkorporatsioonide poole, mis kasumile orienteerunult üritavad muuta tootmist üha suuremaks ja odavamaks ning seeläbi ka tunduvalt ebakvaliteetsemaks. Olen suht kindel, et ka kõige veendunumad lihalembid tahaksid, et nende lihakäntsakas poleks täis topitud kasvuhormoone ja antibiootikume. Äkki oleks lahenduseks tarbida nii palju kui vaja ja nii vähe kui võimalik? Ehk siis süüa liha harvem, tagada söögiks kasvatatavatele loomadele korralikud elutingimused (isegi siis, kui see tähendab toote eest rohkem maksmist, näiteks osta liha, piima ja mune väiketalunikelt), mitte kanda karusnahkseid kasukaid, keelustada loomade kasutamine meelelahutuses (eriti, kui meelelahutus on seotud vägivallaga). Miks ei võiks ühe loomaliigi (st inimese) domineerimise ja sellega kaasneva teiste liikide ekspluateerimise asemel püüelda võrdsema kooseksisteerimise poole?

Kui me parasjagu ei õpi...

Täna sai juba kevadkingad jalga panna ja, soe kevadpäike näos, järjekordsele tantsuetendusele jalutada.

Tegemist küll Kanada rahvusballetiga, ent uuenduslikkusest puudu ei tule. Vaadake kas või seda videot, kus tantsijad Chopini muusika saatel jalgpalli mängivad. Esimene osa etendusest oligi 24 Preludes by Chopin, teine A Suite of Dances Bachi muusikale (muuhulgas ka minu ammune armastus Bachi tšellosüit nr 1, antud videos Yo-Yo Ma esituses) ja viimaseks The Four Seasons Vivaldi "Nelja aastaaja" muusikale. Ehk siis väga ilus klassikaline muusika + paljude mõnusate ja, vastavalt tõlgendamissoovile, ka kergelt sotsiaalkriitiliste kiiksudega tants.

Eile käisime lähedalasuvas kingamuuseumis (Bata Shoe) heategevusüritusel, mille üllaks eesmärgiks Haitil varjupaikade ehitamine, kuivõrd seal on peagi tulemas vihmaperiood. Kaks meeldejäävat aspekti olid (1) sushi!!! (kui kellelgi kunagi vaja mind ära osta, siis VIHJE) ja (2) Michael Bublé kingad vitriini all. Kes ei tea, siis too on Kanada laulja. Põhimõtteliselt sama kui paneks Koit Toome jalavarjud klaasi alla ja kutsuks kõik vaatama.

Koraani õied

Eilses Päevalehes ilmus artikkel burkandusest, täpsemalt seaduseelnõust, millega kavatsetakse Prantsusmaal keelata avalikes kohtades burka kandmine, st lisaks praegu kehtivale koolikeelule ei tohiks tulevikus ka haiglatesse ega ühistransporti burkasse riietatuna ilmuda. Kuna meid Eeroga mõlemaid see teema huvitab, siis otsustasime kahasse kirjutada. Täpsustuseks niipalju, et burka on tervet keha kattev riietus (+nägu on täiesti kaetud) ja hijab pearätt, st nägu katmata.

Tegin prantsusekeelses meedias (Le Figaro) veidi nuhkimistööd, et aru saada, kuidas on võimalik säärast räiget diskrimineerimist ratsionaliseerida ja põhjendada. Mõningaid noppeid siis...

Esiteks, kuna Koraan ei keela näo paljastamist, on tegemist "religioosse patoloogiaga". Kindlasti on mu vastuväitesse sisse kirjutet ateistlik eelarvamus, ent kas pole ükskõik millise pühakirja tõlgendamine ja siis rida-realt järgimine VÄGA suhteline ja fantaasiarohkusest sõltuv tegevus? Kui osad inimesed tõlgendavad Koraani nii, et nad peavad ennast maksimaalselt katma, siis "valetõlgendusele" rõhuda, eriti kui "õigesti" tõlgendavad Lääne ühiskonnast pärit inimesed, on suhteliselt kitsarinnaline. "Autor on surnud" ja igaühe tõlgendus ühtemoodi õige.

Teiseks põhjenduseks toodi, et täielik kaetus võimaldab end kaitsta Läänemaailma üleseksualiseeritud ühiskonna eest (ja millepärast see halb on?). Olen samuti arvamusel, et Lääne ühiskond on liiga üleseksualiseeritud ja fakt, et me oleme harjunud igas reklaamis implanteeritud rinnapaari nägema, ei tähenda, et see peaks kõigi jaoks norm olema. Sellest üleseksualiseerituse väitest lähtudes on burka kandmine igati loogiline tegevus. Ausalt öeldes ei riiva burkasse riietatud naine silma (on lihtsalt harjumatu), vastupidiselt panin-peapaela-seelikuks-ja-dekoltee-ulatub-nabani indiviididele (siinkohal personaalne arvamus).

Kolmandaks arvatakse, et burkat kandvad naised tahavad kuuluda radikaalse islami eliiti. Kui on juba tekkinud arvamus islam = terrorism, siis pole raske jõuda hirmu külvavate argumentideni, mille kohaselt naised, kes kannavad burkat, on radikaalid ja hauvad kurja plaani kõiki õhku lasta.

Kui minna veel seaduse rakendamisega seotud absurdsustesse, siis oleks väga huvitav teada, kuidas see asi reaalselt toimima hakkab. Juhtub burkasse riietatud naisel tänaval (nii armuline, tänavatel veel lubatakse burkas liikuda) mingi õnnetus, mis vajab haiglasse toimetamist. Kas arst keeldub naist ravimast, kui too burkat ära ei võta? Või palgatakse ühistransporti turvamehed, kes burkadega naised metroost ja bussidest "teisaldavad"?

Minu meelest pole ükski argument piisav, et hakata burkat kandvaid naisi nii räigelt diskrimineerima, keelates neile seeläbi juurdepääsu haridusele, arstiabile ja transpordile. Sarkozy hiilgab juba pikemat aega nii Põhja-Aafrikast tulnud mustanahaliste immigrantide kui ka islamiusuliste (mis sageli ka kattuvad) avaliku hukkamõistuga. Ungari immigrandist võiks ju millegipärast eeldada, et immigratsiooniteemadel näitab ta üles vähegi tolerantsust...

Side lõpp, kuivõrd Eero tahab ka kribamisruumi. Postitused kipuvad alati millegipärast jube pikaks minema...

***

Burka küsimus, nagu näha, on väga keeruline. Prantsuse retoorikasse paistab olevat sisse ehitatud kaks eeldust: (a) kui neil naistel oleks valik, siis nad ei kannaks burkat ega hijabi ehk nad tuleb "vabastada" ning (b) burka lubamine (st mitte-keelamine) ohustaks kuidagipidi prantsuse kultuuri, ühiskonda, laïcité'd (ilmalikkust), etc.

Alustan esimesega. Dilemma on olemas, kuid kas see saab olla eeldus (et kõik naised, kes kannavad burkat, on selleks sunnitud)? Ühelt poolt taandub see fundamentaalselt vabadusele; täpsemalt vabadusele teha ka seda, mis teistele tundub mitte-vaba, nii kaua kuni sellega kedagi teist ei kahjustata. Samamoodi nagu keegi ei tohiks sind keelama tulla näiteks siis, kui tahad oma auto külge lehvima panna Eesti lippu (mis on ühelt poolt riikliku/rahvusliku diskursuse tagajärg, teisalt aga "vaba" soov oma identiteeti/kuuluvust demostreerida), samamoodi ei tohiks keegi sind keelata siis, kui soovid kanda burkat või mistahes muud identiteedi sümbolit. Muidugi, nagu Liina kirjutas, on burkal ka palju praktilisemaid väärtusi.

Muidugi ei saa ka eitada või tähelepanuta jätta seda diskursiivse sunni argumenti. Kuid kuidas saab eeldada, et kõik naised kaasaegsel Prantsusmaal, kes kannavad burkat, on selleks sunnitud? Kuidas näiteks seletada ateistlike vanemate tütarde soovi kanda hijabi? Diskursiivse pluralismi tingimustes muutub inimese valik palju vabamaks, võrreldes ühiskonnaga, kus surutakse peale üht kindlat korda või normi (promogu see siis ilmalikkust ja rahvuslust või islami kombestikku). Olles ühelt poolt küll väga kriitiline rahvusluse ja religiooni jms teemadel, siis lõppkokkuvõttes on eneseidentifitseerimine ja -väljendamine suhteliselt vaba, tee seda siis kas burka või sinimustvalge riietuse abil. Ehk siis: mismoodi on burka kandmine hullem (või vähem vaba) kui "kodanikureligiooni" (st rahvusluse) kõiksugused ilmingud?

See toob mind teise eelduse juurde. Kuidas suhestuvad burka ja Prantsuse sekularism (ilmalikkus)? Või sõnastades teisiti: on Prantsusmaa üldse sekulaarne? See sõltub muidugi sellest, kuidas sekularismi defineerida, kuid rõhutades uuesti natsionalismi ja religiooni tohutuid sarnasusi ning katoliku kiriku tegelikku mõju Prantsusmaal, siis… Võitlus on suunatud silmnähtavalt üheselt just islami vastu.

Üldse on viimasel ajal tekkinud suur meediamull seoses väidetava Euroopa "islamiseerumisega" (alustades või Pulleritsu kirjutisega, mis oli rumal nagu alati). Et üks kultuur tuleb ja sööb teise, väidetavalt "põlise" kultuuri välja. Hmmm, kus ma seda veel näinud olen? Mitte kellelegi ei tundu probleemi tekkivat näiteks nö läänestamise või amerikaniseerimisega, toimugu see avalikult (khmm, sõda Iraagis ja Afganistanis?) või peidetult (k.a läbi mäkdoonaldsite leviku). Või tuletades meelde ka kolonialistlikke moderniseerimisteooriaid. Kuid islam, väidavad need ksenofoobid, käib teatavasti vastu "Euroopa väärtustele". Sellisel juhul tahaksin ma teada, mis asjad on need müstilised "Euroopa väärtused" ja kas nende seas on ka diskrimineerimine usutunnistuse põhjal?

Siit veel kaugemale minnes: kas "autentne" kultuur, millest kümne küünega kinni hoida, on üldse olemas? Kultuur, mis on juba ise äärmiselt hägus mõiste, ei ole midagi staatilist, homogeenset, ürgset; kuigi nii seda just kujutatakse. See on kujunenud ja kujuneb edasi läbi erinevate kontaktide ja teiste "kultuuride" mõjutuste. "Autentsus" on pigem poliitiline doktriin, mitte midagi enamat. Aga see on juba pikem ja komplekssem küsimus, millest ma kirjutan ühes aines suisa term paperi.

Ühesõnaga, kuigi ma vist pakkusin rohkem küsimusi kui reaalseid vastuseid, siis ühes olen ma kindel: burka keelamine ei ole kuidagi õigustatud.

PS. Mu suahiili keele loengus kannab samuti üks tütarlaps burkat.