Lemb, Kultuuri

Nädalavahetusel rõõmustas meid herr Aro külaskäik, mis andis põhjust häbiväärselt suurtes kogustes mandariine süüa ja ühtlasi ka balletti vaatama minna. Siin käib asi nii, et kui vanust alla 29, saab väga heade kohtadega piletid kätte 25 dollariga (tavapiletite eest tuleb isegi kuni 210 dollarit ehk 2100 krooni välja käia).


Etendus oli väga lahe, eriti teine osa "Watch her" ja viimane, kolmeosaline Philip Glassi muusikale seatud "Glass pieces". Kõige ägedamat osa sellest viimasest ei suutnud kahjuks videona leida (peate pildiga leppima). Kellele Glassi muusika meeldib ("Tunnid" soundtrack on tema looming muide), see teab, kui omapäraselt ta kordustega mängib. Ja antud juhul sobis koreograafia lihtsalt nii valatult muusikaga kokku... Pildil on tagaplaanil näha tantsijate varje; nemad lähtusid üha korduvatest helidest. Esiplaanil aga soolokäikude järgi tantsiv paar. Ma vaatasin vist terve aja neid taustavarje, nad mõjusid nii hüpnotiseerivatena. Kõige viimane osa (videolink paar lauset eespool) tundus kuidagi sotsrealism, aga päris võimas sellegipoolest. Vot. Järgmisena plaanis "Pähklipureja":D

PS. Kohe hakkab viimane koolinädal!

H1N1

Vaktsineerisime ennast täna H1N1 vastu ära!


Siin toimub kogu see värk küllaltki efektiivselt. Kanada peale kokku peaks praeguseks olema umbes 12 miljonit inimest vaktsineeritud, kuna novembri alguses jagati selline arv vaktsiini riskigruppidele, st kroonilistele haigetele, rasedatele, väikestele lastele, tervishoiutöötajatele jne. Sellel nädalal eraldatati kliinikutele veel 3 miljonit doosi, sedapuhku siis tervetele inimestele (tudengid kaasa arvatud) ja niimoodi me oma süstid kätte saimegi. On küll kuulda olnud, et tavalise hooajalise gripiga võrreldes on H1N1-te palju vähem inimesi haigestunud ja surnud, samas kui saab tasuta ja kiiresti (need varasemalt kirjeldatud korralikud Kanada järjekorrad, kus kellelgi trügida ei õnnestu:D) vaktsiini, siis miks mitte seda võimalust ära kasutada. Ainuüksi meie provintsis (st Ontarios) on selle sügisega haigestunud mitu tuhat, hospitaliseeritud 700 (kusjuures peaaegu pooled on nooremad kui 20!) ja surnud 79 inimest... Kole mõeldagi, et Eestis hakatakse riskigruppe vaktsineerima alles detsembri keskel.
Nüüd tuleb ainult loota, et hooajaline gripp või mõni muu kole haigus kimbutama ei hakka:P

Lõpetuseks väike naljakas/traagiline video "Joo ennast idikaks!" Alkoinfo leheküljelt.

PS. Oravad on nii nummid. Ükspäev nägin ühte, kes rõõmsalt šokolaaditükkidega küpsist nosis, täna aga õnnestus tunnistajaks olla oravavõikule, st kolm tükki üksteise otsas. Eero ei tahtnud küll uskuda, et nad ümber kukkumata niimoodi olla said, aga ausõna, see polnud mul varahommikune hallutsinatsioon...

Joonistasin kinnise suuga laulupeo

Kuna sain fMRI uuringust mälestuseks plaadi omaenda isikliku aju piltidega, siis käskis Eero mõned blogisse ka üles panna. Selle esimese pildi üle naeris ta kohatult kaua, Matu aga arvas, et tegemist Homer Simpsoniga:

Minu lopergune pea:D See julla pea küljes on vitamiin E kapsel, et tuvastada, milline parem ja milline vasak pool.

Ja veel üks. Ärge pahaks pange, et neid siia nii palju tekkis:D

Natuke teisest teemast... väga huvitav trend on see, et võrreldes 1970ndate aastate action-mänguasjadega on 1990ndate omad hoolega jõusaalis käinud ja ebanormaalsed musklid kasvatanud. Väikestele poistele ka mingi nõme iluideaal tekitatud...
Vasakult paremale areng 70ndatest 90ndateni:

Tähesõjad: kaks tegelast vasakul 70ndad ja paremal 90ndad (Luke Skywalkeri pea on kahtlaselt kokku kuivanud, ju seda pole vaja, kui nii palju lihaseid on):

Koolielust niipalju, et loenguid/seminare on veel kaks nädalat jäänud ja meil koormus veidi erinevalt jaotunud. Eero vehib igas aines pikki esseesid kirjutada ja detsembris on ainult üks eksam. Mul on mitu ettekannet, üks pikem kirjutis ja detsembris 4 eksamit ehk siis veidi ühtlasem koormus. Seetõttu ongi jälle olukord, kus Eero üritab samaaegselt töö ja kooliga hakkama saada ja blogisse kribin mina.

Meedia aines oli meil ülesanne valida välja mõni terviseprobleem ja teha kindlale sihtgrupile nö tervisekampaania. Minu teemaks anoreksiat propageerivad netileheküljed ja sihtgrupiks teismelised tüdrukud. Siit saab vaadata seda (amatöörlikku) üllitist.

Lõpetuseks, ilma vastukajata (olgu see siis positiivne või negatiivne!) on kuidagi tobe blogida...

Ho-ho-ho

Pühapäev oli päris huvitav päev. Esiteks toimus meie kodutänaval kuulus jõuluvanade paraad, mille tõttu olid kõnniteed paksult lastega peresid täis, osad tulid juba mitu tundi varem kohale, et hea koht saada. Üks lapsevanem oli nõus korduvalt selili asfaldile heitma, et lapsed tema ümber värviliste kriitidega laibakontuuri saaks joonistada:D Kui alguses olime suhteliselt sõbralikult meelestatud (ninnu-nännu, jõuluvanad ja puha), siis peagi hakkas kogu see värk närvidele käima, kuna paljud paraadil osalejad olid toidutööstuse suurnimed, näiteks MacDonaldsil oli oma väljapanek jne. Ehk siis päris jube kommerts, millega laste ajusid pestakse. Asja ei teinud paremaks ka see, et repertuaaris oli ainult 4-5 laulu, mida siis mitu tundi käiati. Lisaks sain ühelt naiselt peaaegu sõimata, kui tahtsin kõnniteel istuvatest inimestest läbi saada, et ühikasse sisse pääseda (väga jultununud käitumine minu poolt muidugi).

Raul, üks Mehhiko tüüp, kellega toitumisloengus hängin, pani mulle hüüdnime socialist Grinch:D Kas võtta komplimendina?


Päev jätkus emakeelse ülikooli 90. aastapäeva tähistamisega Tartu Kolledži saalis. Alar Karis pidas kõnet, koor "Ööbik" laulis jne. Üritus ise oli naljakas kas või seetõttu, et me olime suht ainsad kahekümnendates inimesed, kahurvägi 70-80ndates. Korbistumine (mitte kohupiima) on nende seltskonnas ka pigem reegel kui erand, mistõttu olime veelgi rohkem valged varesed.

Pärast aktust selgus, et oleme äärmiselt populaarsed, kõik tahtsid meiega tutvuda. Kahjuks ka üks agressiivne proua Tartust, kes meile oma punased kunstküüned kraesse ajas ja sõnagi vahele ei lasknud rääkida. Tema point oli selline, et peame hullult Tartu Ülikooli Toronto tudengite seas promoma hakkama ja mingeid brošüüre jagama. Halloo, minu eriala (ja VÄGA paljusid teisi) ei ole ju Tartus inglise keeles, mida ma promon siis. Tema jutust jäi kuidagi mulje, et peame nüüd vastuteene tegema, kuna saime siia vahetusüliõpilasteks. Tõesõna, ega ise küll seda kuidagi välja ei teeninud...

Õhtusöök oli juba tunduvalt lõbusam, kuna sattusime ägedasse seltskonda: meie ajalooprofessorist naaber, hiljuti Tartust siia Torontosse arhiivitööd tegema tulnud naine, üks kihvt 50ndates abielupaar jt. See abielupaar tekitas elevust mitmel moel. Esiteks on naine Toronto ülikoolis õppejõud ja tegevusterapeut. Kuna minu bakatöö sensoorse töötluse häirest haakub vägagi tegevusteraapiaga, siis avaneb äkki võimalus selle häirega lapsi näha (Eestis kahjuks ei diagnoosita veel). Teiseks lubas mees meid kaasa võtta, kui ta ansambel Kala (wtf?) Niagara Fallsi külastama viib. Ajee! Nüüd tuleb ainult loota, et nad meid ära ei unusta...

Õhtusöögi lõpp kujunes juba õite naljakaks, kuna alkohol teeb eakad kepsakaks. Igal juhul, kaasa suruti meile hunnik kringlit ja punane vein. Elu on lill.
Pilti tehti ka, seekord veidi õnnestunumalt kui intervjuu jaoks:D Naerge terviseks!

Настояший спортсмен elik vestame spordijuttu

Torontos on vaieldamatult populaarseim hokimeeskond Toronto Maple Leafs (miks see mind ei üllata, et Kanadas on hokimeeskonna nimeks Vahtralehed:P). Nad ei ole saavutuste mõttes just kõige edukamad (see oli läbi lillede öeldud, tegelikult saavad nad pidevalt haledalt lüüa). Ometi on täiesti hämmastav, kui palju jagub neil ustavaid fänne, kes meeletutes kogustes võistkonna nänni ostavad ja mänge vaatamas käivad. Äri on läinud isegi nii jultunuks, et fännidele määritakse pähe tükeldatud võrku (sest see oli ju võidumängus kasutusel) ja koduhalli jääd (mis otse loomulikult sulab ära ja siis jääb fännile alles (sülje- ja veresegune) vesi).

Rääkides spordist rehabilitatsioonis, siis ühes Toronto äärelinnas on füsioteraapia ja Pilatese keskus, kus toimuvad enesekaitsetrennid ratastoolis inimestele. Õpetatakse erinevaid blokke, lööke, haardeid, valuvõtteid, lisaks treenitakse ka tasakaalu, jõudu, vastupidavust ja ratastooli käsitsemist. Väga sümpaatne lähenemine: mõelda ratastoolist kui relvast, mitte kui nõrkusest. Kindlasti annab see ka enesekindlust kuhjaga juurde. Videot trennist saab vaadata siit (enne põhivideot on mingi mõttetu reklaam. "Rahu, ainult rahu," ütles Karlsson ja läks närvi).


Naistest ja spordist ka. Ja sellest, kuidas naissportlasi meedias kujutatakse. Meelde tuleb kohe vana hea Lembitu Kuuse, kes naiste murdmaasuusatamist kommenteerides võtab alalõpmata teemaks, kes abiellus ja kellel kui palju lapsi on. Näiteks ühe Norra suusataja nime ees käib püsiv eesliide kaksikute-tütarde-ema. Meeste puhul tulevad sellised teemad suhteliselt harva jutuks, kuna nemad on ju "päris" sportlased, mitte nagu naised, kellele suusatamine on midagi hobisarnast enne koduperenaiseks/emaks saamist. Ma ei taha mitte mingil juhul koduperenaise- või emarolli alavääristada, aga see roll peaks siiski olema vabatahtlik, mitte Lembitu Kuusede poolt peale sunnitud. Naistel on ju õigus nõuda, et neisse suhtutaks kui sportlastesse, mitte kui jalgadega emakasse. Lisaks on naissportlaste puhul alati oluline välimus: ega ometi pole liiga palju lihaseid, kas ikka näeb piisavalt "naiselik" välja jne. Kui meessportlane on edukas, siis tehakse temast meediakangelane isegi siis, kui ta on kole nagu öö (Zlata). Naissportlased peavad samaväärse kuulsuse ärateenimiseks olema hea välimusega. Meenutaks kas või Anna Kurnikovat, kes tennisereketi ega -palliga suurt midagi teha ei osanud, aga poolalasti Playboy kaanel nägi küll ponks välja. Ma tean, et need on rämedad üldistused, aga vahel osutuvad paraku tõeks.

Lõpetuseks rubriik "Kulturist toimetab köögis" ehk siis tõestisündinud lugu spordijoogist. Tuleb keeta ära 4 kanarinda, teha need köögikombainiga puruks ja ongi maitsev trennikõrvane valmis. Muskel kasvab mis mühiseb.

Nomaeivõi!

Kirjutan vahepeale akadeemilisest elust kah pisut. Mul praegu on pmst vahenädal, kus mul toimub seitsmest loengust (mis mul nädalas on) ainult kolm. Ja seejuures kolme kõige raskema kursuse tunnid jäid ära (üks küll seetõttu, et õppejõud jäi (H1N1?) grippi). Seega teoreetiliselt on mul palju vaba aega, reaalselt aga ei ole seda mitte. 2-3 nädala jooksul (tähtajad on erinevatel kuupäevadel) pean ma valmis kirjutama umbes 50-60 lehekülge teksti 4 erineva uurimistöö/essee jaoks (pluss väiksemad, iganädalased esseed). Teemadel alates etniliste identiteetide konstrueerimise poliitilisest olemusest postkommunistlikus maailmas kuni AIDSi epideemia sotsiaalsete implikatsioonideni Tansaanias José Saramago novelli "Blindness" raamistikus. Seega päris seinast seina. Ja vähe aega.

Eestisse tagasi tulles on meil vist üks terve kohver raamatuid täis, kuna siin on lihtsalt kõik olemas! Ma ei ole käinud üheski Eesti raamatupoes nii nagu ma käin raamatupoodides siin, kuna häid (ja halbu) raamatuid on lihtsalt nii palju. Millalgi detsembris või jaanuaris teeme uue suure Amazonist tellimise. Minu wishlist kasvab igatahes iga päevaga.

Ja mis veelgi ägedam, meile on külalisi oodata! Esiteks, millalgi novembri keskel tuleb Torontosse delegatsioon Tartu Ülikoolist (k.a rektor Karis ja Kasekamp), kes siin siis ülikooli aastapäeva asju teevad ja loenguid annavad. Meid kutsuti ka (aktus + õhtusöök). Teiseks tuleb novembri lõpus Aro siia päris mitmeks heaks päevaks. Seega, võttes arvesse kõike ülevalpool väljatoodut, saab käesolev kuu huvitav olema.

Teistest teemadest kah. Nägime lõpuks Moore'i filmi lõpuni ära (veeavarii kiuste). Kui need pisut "ameerikalikud" filmitegemise liialdused (mis paratamatult üledramatiseerivad) ära võtta, siis väga hea film! Täiesti uskumatu, missugust pejoratiivset konnotatsiooni igasugune "sotsiaal-" eesliide USAs omab. Kanada inimestele ka see film silmnähtavalt meeldis, plaksutasid lõpus kirglikult ja puha. Ja sellega seoses: kas see, mis toimus "uuenenud" Lõunakeskuse avamisel Tartus (teine uudiskild ka), on kuradi hea näide asjade fetišist või jaa?

Üks kuri noot veel: kolmas "Teeme Ära!" tahab hakata "lepitama" "eestlasi" ja "venelasi". Tsiteerin: "Nõlvaku sõnul oleks see hea koht, kus iga eestlane saaks konkreetsele venelasele andestada selle eest, mida ta talle parajasti süüks paneb - olgu see vanavanemate Siberisse sattumine või miski muu - ja loomulikult ka vastupidi." Mida kuradit? Kas näiteks praegu 20-aastane Vladimir on süüdi mõne Marguse vanaisa kunagises küüditamises? See "kollektiivse vastutuse" alatoon, nagu saaks inimesi niimoodi binaarselt kaheks jaotada ja siis neile miski "grupi süü" omistada, mis sealt läbi kumab, on täiesti debiilne! Nomaeivõi...

PS. Mulle meeldib antropoloog Michael Taussigi (kohe-varsti saan tema ühe raamatu ka omale, et ei peaks enam peatüki kaupa arvutist lugema) mõte, et ei ole midagi irratsionaalsemat kui "Lääne" arvamus oma ratsionaalsusest. Seda olen ka ise tähele pannud, kuid kõige otsesemalt hoopis individuaalsel tasandil: mõned inimesed, kes peavad ennast kõige ratsionaalsemateks siin maamuna peal, on tihtilugu kõige emotsionaalsemad ever (ma ei taha sellega küll öelda, et on miski strukturalistlik vastandus ratsionaalne-emotsionaalne, kuid...).

Toksime mett kärgedesse

Ühikast lühikese jalutuskäigu kaugusel asub Royal Ontario Museum (ROM). Muuseumihoone uuendamist/laiendamist/täiendamist (ühise nimetusega Renaissance ROM) juhib arhitekt Daniel Libeskind, kes kritseldas esialgse kavandi pulmas igavledes salvrätiku peale. Kuna inspiratsiooni sai ta ROM-i mineraalide ja vääriskivide kollektsioonist, nimetati kavand "kristalliks". Selline huvitav hoone siis...


Kohe ROM-i kõrval asub Kuninglik Konservatoorium, kus võib sarnast uue ja vana segamist näha. Kahjuks ei leidnud ilusat eksterjöörivaadet, peate leppima interjööriga:P


Kuna erinevate lugemis- ja vaatamissoovituste jagamine on meil siin väikestviisi tavaks saamas, siis soovitan uudistada paar päeva tagasi Postimehes ilmunud Virgo Haani artiklit "Ettevaatust! Töödeldud foto!".

Igapäevasest elust-olust niipalju, et läksime täna rõõmsalt kinno Moore'i kapitalismidokki vaatama. Seda rõõmu jätkus umbes veerand tunniks, kuna siis meid evakueeriti veeavarii tõttu. Et tuju rõõmsamaks teha, otsustasime soetada endale hõõgveini. Tuleb aga välja, et siinmail nad sellist asja poes ei müü, tuleb osta punane vein, leida toidupoest maitseainete segu ja siis ise vaaritada. "See pole üldse keeruline", teatas meile lahkelt müüjaonu. Helvetti noh!

Täna sööme komme, homme sööme komme...

Mind ajavad väga paljud meedias ilmuvad toitumisartiklid närvi. Mitte, et ma ennast mingiks hulluks eksperdiks peaks, aga sellise pahna puhul ei saa lihtsalt rahulikuks jääda.
Artikli "Magus suhkur peidab endas mõrusid ohte" puhul ei olegi täpselt aru saada, kas reporter on lammas, tsiteeritud "toitumisteadlane" on lammas või on mõlemad sedapsi.

1. "Taimi töödeldakse, kuni on saadud kontsentreeritud aine - rafineeritud suhkur, milles ei leidu mitte mingeid toitaineid. Siit ka ütlus: suhkur kannab endas tühje kaloreid."
Suhkur on täies ulatuses toitaine (suisa makrotoitaine), mis kuulub süsivesikute hulka. Süsivesikud omakorda peaks moodustama inimese päevakaloraažist 45-65%, sportlastel isegi rohkem. Muidugi ei tohiks suhkrust tulevad kalorid moodustada suurt osa süsivesikute hulgast, kuid suhkrust saadavad "tühjad kalorid" suudavad väga edukalt ja kiiresti rakkude energiavajadust rahuldada. Kuidas saakski see teisiti olla, kui lauasuhkur ehk sahharoos koosneb fruktoosist ja glükoosist ning veresuhkruks nimetataksegi just vereglükoosi.

2. "Meie organism peab aga suhkrut seedides oma mineraalainete varud appi võtma. Lisaks kutsub suhkur esile D-vitamiini ja enamiku mineraalainete väljutamise kehast."
Suhkur on palju kiiremini omastatav ja kasutatav (ka näiteks kehalisel tööl) kui valgud ja rasvad. Esitatud loogika järgi peaks inimestel, kes tarbivad suhkrut (ehk siis tervel planeedil), olema puudus D-vitamiinist ja ka kaltsiumist, mis on lihtsalt absurdne. Tahaks teada, kas ta päris ise suutis selle järelduseni tulla. Eeldaks ju, et sellisest põhjapanevast avastusest on kuskil mingitki juttu olnud...

3. "Rohke kalorisisalduse, kuid toitaineteta suhkur on peamine nii kaalutõusu kui ka mineraalide ja vitamiinide vaeguse põhjustaja."
Suhkrus pole üldse palju kaloreid, 4 kcal 1 grammi kohta (sama palju kui valgus ja üle poole vähem kui rasvas sama koguse kohta). Muidugi, kui süüa liiga palju suhkrut, siis muudetakse suhkur rasvaks ja säilitatakse rasvkoes, AGA ega sellepärast veel suhkur süüdi pole. Ainus otsene suhkruga seotud põhjus-tagajärg suhe on hambakaariese teke. Ja ühekülgne toitumine põhjustab vitamiinide-mineraalide defitsiiti, mitte suhkru tarbimine.

4. ""Kui näiteks süüa hommikusöögiks mõni saiake, töötleb keha tärklise kiiresti lihtsüsivesikuks ehk suhkruks, sest see on valgejahutoode. Meie veresuhkru tase tõuseb kiiresti ja järsult kõrgele ja keha reageerib sellele nagu hädaolukorrale. Ta hakkab probleemi lahendamiseks tootma teatud hormooni - insuliini," selgitas toitumisspetsialist."
Sellest lausest jääb mulje, et insuliini tootmine on mingi hädaabinõu, mida tuleb rakendada, kui inimene on (appi!) suhkrut söönud. Insuliini tase tõuseb veres absoluutselt pärast igat söögikorda, et tõusnud veresuhkru tase normaliseerida ja glükoos energiaallikana rakkudesse viia.

Ma olen küll nõus, et peaks sööma võimalikult väherafineeritud tooteid, kuna rafineerimisprotsessis läheb palju vitamiine-mineraalaineid kaotsi, AGA valida välja üks patuoinas (suhkur) ja lajatada täiega on lihtsalt rumal. Mõõdukas koguses suhkru tarbimine ei tee kellelegi kahju. Ja kui kellelgi teadjamal on mu argumentide kohta parandamist/täiendamist, siis andke aga teada.

Torontos on tore see, et saab paljudes erinevates teadusuuringutes osaleda (kogemus+rahhi saab ka). Üritan seda võimalust ära kasutada, kuna Eesti alarahastatud teaduse tingimustes seda vaevalt kunagi enam teha saab. Täna käisin fMRI (funktsionaalne magnetresonantskuvamine) uuringus (Heddale: nad siiski leidsid mul aju!). Päris lahe oli 1.5 tundi suures torus lamada (pead ei tohtinud liigutada!) ja erinevaid mõtlemisülesandeid lahendada. Varsti saan posti teel oma aju pildi, juhhei!

Kommentaarium on kuidagi kokku kuivanud, nuuks...

Kadalipu lõpusirgel

Tegime õppeviisa jaoks vajaliku meditsiinilise kontrolli ära. Ma eeldan, et Eesti kodanikelt nõutakse seda tuberkuloosi ja HIV-i kõrgete näitajate tõttu. Igal juhul tuleb vastust veel umbes kaheksa nädalat oodata, nii et jõuludeks peaks selgus majas/ühikas olema.

Kuna Eero käis arsti juures hommikul ja mina pärastlõunal, siis oli päris huvitav näha, kui sügava mulje ta erinevatele haiglatöötajatele jätnud oli. Õde, kes verd võttis, ütles mulle kohe peast Eero täisnime ja rääkis, kuidas selle äraõppimine võttis ikka tükk aega. Lõpuks lisas, et Eero on nice boy:D Radioloogiatehnikul oli samamoodi ta nimi meeles. Väga nummi.

PS. Jube lahe on vaadata oravaid üksteist taga ajamas; täpselt nagu Jääaeg 3. Päriselul põhinev multikas:D

Targad onud

Käisin kuulamas tippteadlaste (osad juba on nobelistid, teised ootavad järjekorras:D) loengut metaboolsest sündroomist ja ülekaalulisusest. Üks esinejatest, Jeffrey Friedman (leptiini avastaja!) kirjutas poleemikat tekitanud artikli, mis oli paljudele vastukarva seetõttu, et USA kontekstis peetakse ülekaalulisust enamasti indiviidi tahtejõuetuse, enesekontrolli puudumise vms süüks, ega arvestata ühiskonna ega geneetika "panust". Seetõttu ongi ülekaalulised inimesed üks enim stigmatiseeritud gruppe (mitte ainult USA-s muidugi). Friedman väidab, et geneetiline eelsoodumus mängib ülekaalulisuse tekkel olulist rolli (LISAKS liigsele toidutarbimisele), kuna mõndadel inimestel talletatakse üleliigne energia rasvkoes hõlpsamini kui teistel jms. Päris nii lihtsakoeline, et kalorid sisse, kalorid välja, asi ei ole. Selline huvitav ja värske perspektiiv asjale...


Kui inimene on terve, siis pole kellelgi õigust teda kuidagi "paks olemise" pärast hurjutada. Ülekaaluliste terve-olemisega kaasneb kahjuks üks AGA, nimelt kõrge kaloraažiga toidud (kiirtoit nt) pole enamasti väga toitainetetihedad (nutrient dense), mis tähendab, et paljudel ülekaalulistel (eriti neil, kellel madalam sissetulek), esineb tihti vitamiinide ja mineraalide defitsiite. Paraku on nii, et kiirtoit on sageli odavaim variant. Dokfilmis "Food, Inc" (millest Eero just kirjutas) võib näha üht immigrantide perekonda, kellel lihtsalt pole raha, et tervislikult toituda, kuna juba paar puuvilja maksavad rohkem kui üks purks. Ja purks pole odavam mitte seetõttu, et selle valmistamiseks läheks vähem raha, vaid hoopis sellepärast, et valitsus rahastab heldelt kas või purksipihvide tootmist.

Veel üks intrigeeriv teema, mida loengus käsitleti, oli ravim, mis imiteerib kehalist tegevust. Põhimõtteliselt võtad tablaka sisse ja lihasrakkudes toimuvad kestvustreeningule sarnased muutused. Ravimi nimi on AICAR (täpsemalt saab lugeda siit) ja kuna sellest on lisaks ülekaalulistele inimestele huvitatud ka tippsportlased, siis pandi AICAR dopingainete nimekirja. Loengus küll AICARiga seotud probleemidest ei räägitud, aga panen mõned häirivad aspektid kirja:
1. AICARi väljatöötamise eeldus on see, et liikumine on tüütu kohustus, millest oleks vaja kuidagi vabaneda. Et ongi tore päevad läbi lebotada. Ja lähenemine "me võime inimestele küll öelda, et füüsiline aktiivsus on vajalik, aga nad niikuinii ei tee sporti, seega leiutame hoopis tableti, mis imiteerib spordi mõju" ei meeldi mulle üldse, kuna on paternalistlik ja võtab inimestelt igasuguse omavastutuse.
2. Tablett mõjutab küll lihasrakke, aga "päris" kestvustreening mõjutab oluliselt ka südame-veresoonkonda (südame pumbafunktsiooni tõhustumine, vererõhu langus jpm).
3. Et saavutada optimaalne luutihedus, tuleb luukudet koormata. Diivanil lösutamine ning tablettide neelamine vist ei kvalifitseeru...
4. Igasuguse treeningu mõju on pöörduv, kui treening lõpetada. Selleks, et tabletist saadud tulemused poleks tagasipöörduvad, peab neid arvatavasti pidevalt manustama. Nii tore tulevikuperspektiiv ju.
Ekstreemsete ülekaalulisuse juhtude puhul võib AICARi taolistest ravimitest tõesti abi olla, aga see teema on pigem ikkagi Pandora laegas, mida ei maksaks näppida ja veel vähem avada.

PS. Toronto ülikooli tudengid saavad tasuta H1N1 vaktsiini! Sellega seoses; kes veel Gerli Padari gripitantsu pole näinud, siis kasutage võimalust:P Minu meelest päris hea riskikommunikatsiooni näide.