Väntsutatud

Nonii, jõudsime lõpuks kohale. Selline mõnus 31-tunnine ööpäev hakkab vaikselt õhtusse veerema. 8,5 tundi lennukis päädis marineerumisega Kanada lennujaama immigratsioonibüroos, kuna meie tore Tartu koordinaator ei maininud kordagi, et peame endale õppeviisa vormistama, mis võtab kenasti kuukese aega. Okei, oleme ise ka veits lambad, et selle peale ei tulnud, aga me eeldasime, et noh, viisavabadus ja värki... Samas võiks inimene, kes KOORDINEERIB just nimelt meie tulekut Kanadasse, igaks juhuks ju sääraseid asju mainida, et vähemvõimekad ka aru saaksid.

Õnneks sattusime ühe väga muheda ja vastutuleliku onu peale, kes natuke bürokraatiale sülitas ja meile külalisviisa alusel 6 kuu õppeviisa välja kirjutas. See aga tähendab suuremat sorti paberimajandust Tallinna Kanada saatkonnas, sest vajalikust 8-st kuust tohime praeguse seisuga õppida ainult 6. Kui need päris õiged õppeviisad käes, tuleb külastada Niagara Fallsi, st ületada USA-Kanada piir ja naasta riiki ontliku õppurina.

Veidi pikemalt võiks siiski peatuda sellel tollionul, kes meie vastu nii lõpmata nunnu oli. Kui esimene ehmatus möödas ja pulss vaikselt laest alla tuli, hakkas tüüp kildu viskama (prevaleeris ilmselgelt passipildihuumor):

- kas teid on kriminaalkorras karistatud?
(ma eitasin kõike)
- kas te ei tulistanud siis seda inimest, kes teie passipildi tegi?

- kas te teate, miks piloodid turbulentsist läbi lendavad?
(arvatavasti tuli see „ei“ sama hirmunud välja kui eelminegi)
- et inimene näeks sama kehv välja kui tema passipilt

Üks väike loeng kanada riigitegelasest Pearsonist, mõned turismisoovitused ja pääsenud me olimegi. Võtsime oma mõnusad 8 kotti kaenlasse, kätte, selga ja kõhule ning vaarusime ühikasse.

PS. Üks piirivalvur rääkis päris pikalt Mart Poomist ja tema löödud väravast.

PPS. Lennukisõidu jääknähtudena kõigub põrand siiamaani (Eerol mitte, tal on niisama jetlag).