Bruxelles je te la donne, mais faut l'dire à personne

Kellele aastalõpuheietused kohe üldse ei istu, võib järgneva postituse lugemata jätta. Üritan teha konkreetselt ja valutult.

2009 on olnud suhteliselt tuuz seetõttu, et üle poole aastast olen veetnud välismaal (kodu on ka armas, aga millal siis veel maailmas ringi tuiata, kui mitte ülikooliajal), st 3 kuud Brüsselis ja 4 Torontos. Peab ütlema, et mõlemad linnad on armsaks saanud, eriti Brüssel oma trammide, juugendstiilis majade, parkide ning maailma parima õlle ja vahvlitega (ka Brüsseli metroos on muide alati soojade vahvlite lõhn). Pildil poseerib Eero lammas Kruup õlle, vahvlite ja šokolaadiga (Kruup on meil muide Torontos ka kaasas, koos sõbraga).


Praktika poole pealt möödus veebruar lastehaiglas respiratoorsete probleemidega väikeste patsientidega tegeledes, märts lastele spetsialiseerunud erafüsioterapeudi juures ning aprill ortopeediaosakonnas peamiselt puusa- ja põlveproteesidega vanaonude ja - tädidega võimeldes. Praegu üksnes inglisekeelses keskkonnas olles on muidugi naljakas mõelda, et 3 kuud sai ainult prantsuse keeles suheldud.

Toronto on teistmoodi äge, just ülikooli, lahedate ainete/õppejõudude ja multikultuursuse tõttu. Lisaks pole ikka veel päris kohale jõudnud, kuidas see õnneks läks, et meid Eeroga mõlemaid siia valiti. Great success kuubis!

Nende kahe pika reisi vahepeal õnnestus ka ilmatuma kõrgelt harituks saada, Pihlaspeal tunde saunas molutada ja mööda Eestit ringi kruiisida (3 vanaema ühe päevaga pole meie jaoks mingi probleem).

Nii palju siis minevikuheietustest, uue aasta plaan on järgmine:
1. osaleda mõnes tõsielusarjas
2. anda välja kantrimuusika plaat
3. saada kolmikud

Kes süöb, sie jaksab

Kuna tühi kott teadupärast püsti ei seisa, on tänane postitus toidu päralt. Otsa teevad lahti võikud, seejärel saab praadi ja lõpuks joogipoolist.

Alguses ei osanud me bagelitest suurt midagi arvata, hoolimata nende siinsest populaarsusest, nimelt saab neid koguni kaasa osta kohvikutaolistest toodetest nimega Bagelstop (miks Eestis musta leiva putkasid pole?). Meile aga tundus veidi tobe teha võikut, kui saia keskel on auk. Lõpuks otsustasime siiski ära proovida ja nüüd oleme juba mitu kuud õnnelikus püsisuhtes. Eriti head on bagelid röstitult.


Ega ilma ohtra katteta läbi ei saa (saiaosa pole kahjuks eriti näha):


Leidsime ka täiesti normaalse maitsega musta leiba (Hollandi oma, kutsutakse pumpernickel bread), nii et pole vaja kodust leivapakikesi saata:P. Seda leiba tuleb erilise hellusega kohelda, kuna muidu läheb ta kohe katki, õrnake selline.



Kui sügise alguses veel maisihooaeg oli, sai päris sageli maisitõlvikuid söödud. Võid ja pipart peale ning maitseb imehää.


Allolev salat on saanud inspiratsiooni Tartu kohviku Crepp menüüst. Balsamico äädikas ja oliiviõlis marineeritud kana salat jääsalati, praekartuli, kurgi ja tomatiga.


Tänaõhtune üllitis spinati-feta pirukas:


Coffee shoppidest pajataks ka natuke. Siin on nimelt hea see, et kolme erineva firma kohvikuid (Starbucks ja Kanada enda omad Second Cup ja Tim Hortons) on terve linn täis. Meie ühikast paarisaja meetri kaugusel asub suisa kolm tükki. Mõnusalt suure kohvi saab kätte 17-18 krooniga ja kui oma termosega minna, saab loodusesõbralikkuse eest veel paar krooni alla. Seega kohvi poole pealt on siinsega võrreldes Eestis natuke ikaldus, st enamasti on kohv liiga kallis või lihtsalt halb.

Novembris ilmusid kohvikute menüüdesse nö pühadejoogid, Starbucksis näiteks Crème Brûlée Latte ja Gingerbread Latte (Egg Nog Latte oli ka, aga selle välistasime juba eos, kuna egg nog maitseb nagu munaliköör). Proovimisel tuli aga välja, et tegemist kohutavalt lääge vedelikuga, mis juba pärast paari sõõmu südame lootusetult pahaks ajab. Sama jutt käib ka Chai Latte (nagu tavaline latte, ainult kohvi asemel on tee ja lisaks kaneel, ingver jt vürtsid) kohta. Idee ju väga hea, aga miks peab huvitava maitse suhkruga ära tapma? Seda suhkrumaaniat võib täheldada minu suureks kurvastuseks ka näiteks jäätiste puhul.

Mis veinidesse puutub, siis Kanada omad on täitsa head. Ja kuna Toronto on Marseille'ga samal laiuskraadil, polegi midagi imestada, et siinkandis veini tehakse:P (peamine veinipiirkond on Niagara ümbruses). Kanada punase veiniga pole me igatahes kordagi alt läinud.

Vot nii. See postitus on muuhulgas pühendet ka Eero emale, kes kardab, et me ennast rämpstoidust paksuks sööme. Võib käsi südamel öelda, et purksi sõime ainult ühe korra ja seda ka tutvumispiknikul poolkohustuslikus korras.

PS. Portugali verivorst oli väga hea, meenutas maitselt veidi kodust naturaalsooles vorsti.

Jõul!

1. Saime õppeviisad (jõulukingitus Varssavist)!!!
2. Kuhjaga jõulumõnusust kõigile!
3. Esimesed jõulud ühikas. Hoiame meeleolu Muppetite jõulufilmi, Martini Asti, maasikate, Poola hapukapsaste ja Portugali verivorstiga.
4. Ehk juhtub jõuluime ja lumi tuleb täna maha...

Surmatants

Käisime eile Toronto Teaduskeskuses, kuna seal on parasjagu näitus Body Worlds - The Story of the Heart. Tegemist plastineeritud (on selline sõna eesti keeles olemas üldse?) surnukehadega väga lahedates poosides. Üks minu lemmikuid:




Iluuisutamine läbi uue perspektiivi:


Nagu näha, kogub blogi jõulutuure, kirjutame sõjast ja laipadest. Peab hakkama kiiresti jõululaule ja -filme kuulama-vaatama, et lähitulevikus helgemaid postitusi ka tuleks.

Tuld punanahkadele

Kool on selleks korraks läbi, nüüd jääb üle ainult tulemusi oodata. Seega on jälle aega, et pikemalt kirjutada. Pealegi, lubasin eelmisel korral, et olen edaspidi jälle pisut kurjem. Täidan nüüd oma lubaduse. Paljud, kes seda blogi loevad, kindlasti ei nõustu sellega, mida ma järgnevalt kirjutan. Aga noh, kui te kõik nõustuksite, siis poleks mõtet ju kirjutadagi. Ja pealegi, see blogi ei oleks ju meeletult mõttekas, kui me räägiksime ainult sellest, kuidas ilm on või mitu tassi kohvi me täna ära oleme joonud. Seega, ärgitan kaasa mõtlema ja vajadusel vastu vaidlema (selleks on siin ka suurepärased kommenteerimisvõimalused).

Selle nädala alguses ilmus ajakirjandusse uudis, et üks Eesti sõdur hukkus Afganistanis (19-aastane muideks, st noorem kui mina). Isiklikult see mind küll kuidagi ei puudutanud, kuivõrd ma ei tundnud seda inimest (nagu ka teisi, kes antud sõjas surma on saanud). Eestis korraldati uhke mälestusüritus, avati mälestusteraamat, poliitikud pidasid kõnesid. Ka Ilves: "Aga Eesti sõdurid Afganistanis võitlevad ka maailma paremaks, turvalisemaks ja rahulikumaks muutmise nimel". Ja: "Te võitlete õige asja eest". Ma ei taha küll kuidagi alavääristada kõiksugustes sõdades hukkunud inimesi, kuid mina ei ole nõus.

Kasutades ühe siinse professori sõnu: ma ei ole patsifist, vaid põhimõtteline sõjavastane. Ma ei oskaks ise ennast antud teemast rääkides paremini kirjeldadagi. On ütlematagi selge, et sõda ja surm on koledused, millega ise ei tahaks kokku puutuda. Kõik võiksid ju olla lillelapsed, tõmmata kanepit ja laulda rõõmsalt vanaduspäevini hipilaule. Aga noh, ma ei ole ju hipi. Veel.

Mis aga teeb sõja minu jaoks täiesti põhimõtteliselt mõttetuks, on fakt, et see on läbi ja lõhki poliitiline (ma arvan, et keegi ei vaidle sellele vastu). Miks lähevad inimesed sõtta? Sellepärast, et riik (või mõni muu organ) on neile öelnud, et see on õige asi, mida teha (või on riik nad suisa kohustuslikus korras rindele saatnud); poliitilise üksuse (ehk riigi) eest suremine on muudetud millekski üllaks, pühaks eesmärgiks. Seejuures on riik loonud selle "teise", kelle vastu sõditakse ning keda võib seega "legitiimselt tappa" (oksüümoron?). Sõda on seega meelevaldselt tekitatud identiteetide vastasseis; kuivõrd sotsiaalsed identiteedid on konstrueeritud, st mitte midagi reaalset (st on the ground sellist asja nagu "eestlane" ei ole olemas), siis püüavad kaks vastasleeris olevat inimest sõjas üksteist "kahjutuks teha" ainult seetõttu, et neile on öeldud, et nii peab tegema (eriti veel arvestades sõjaväe rangelt hierarhilist loomust). "Mina" olen hea ja need "teised" on halvad - sellist diskursust pakutakse inimestele mõlemal pool rindejoont; ja mõlemad pooled on veendunud, et nad teevad "õiget" asja, kuigi õigus pole kummalgi.

(Seda küsimust on käsitletud Teise maailmasõja kontekstis ühes päris heas filmis: The Reader (Kate Winsletiga peaosas). Soovitan vaadata.)

Vahekokkuvõtteks: kui sõdur tapab teise sõduri, on see reaalselt (minu perspektiivist) täpselt samasugune mõrv kui üks nö tsiviilisik tapab teise tsiviili. Ja see, et on nö "rahvusvaheline norm", et sõjas tapmine on legitiimne ja õigustatud, on (identiteedipoliitika kõrvale jättes) lihtsalt jabur.


Sõja poliitilist loomust näeb hästi ka selle põhjustest; või täpsemalt, mis öeldakse, et konflikti põhjused on. Eesti on Afganistanis väidetavalt selle tõttu, et "täita oma liitlaskohustusi". USA ja NATO üldiselt (ehk siis need liitlased) on seal selleks, et "viia sinna demokraatiat" (noh, see tüüpiline ametlik retoorika). See toob mind developmentalismi juurde. See on arusaam, et igal pool peaks olema nii nagu "Läänes"; et probleem tuleb seest, kuid lahendus väljast (st "Läänest"); et on olemas miski universaalne lineaarne arengu-skaala, mida mööda edasi ronimine peaks olema iga riigi eesmärk (nimetused nagu "arenenud riigid" ja "arenguriigid" annavad seda hästi edasi); et igal pool mujal kui "Läänes" on inimese elu odav, piinarikas ja lühike (selline Hobbesilik maailm). Seda poliitikat illustreerivad kõik need "humanitaarsed interventsioonid" ja "demokratiseerimis-sõjad", mis on ette võetud või mida on tahetud ette võtta: Afganistan, Iraak, Darfur jne.

Neokolonialism? Näib küll sedamoodi.


Darfur on huvitav näide. Mahmood Mamdani, kes on tõenäoliselt üks parimaid Aafrika ajaloost ja politiikast kirjutajaid (pärit Ugandast), avaldas käesoleva aasta alguses raamatu Saviors and Survivors: Darfur, Politics, and the War on Terror. Kirjutas sellest, kuidas "Läänes" tekitati teadmisi antud kriisi kohta; ja sellest, kuidas need teadmised olid reaalselt ülepingutatud või lihtsalt valed (näiteks see, et "araablased" tapavad "aafriklasi"; vaade, mis kinnistab veelgi enam neid stereotüüpe araablaste ja islamiusuliste kohta). See on näide teadmiste subjektiivsusest, erinevatest perspektiividest ja "Lääne" poolt "bäkitud" teadmistest.

Jah, Darfuris on surma saanud palju inimesi, lisaks paljudele ümberasustatutele. Küll ehk mitte rohkem kui paljudes teistes Aafrika (ja teiste maailmaosade) erinevates poliitilistes konfliktides ja sõdades (Kongo? Afganistan? Palestiina? etc); ning ehk mitte ka viisil, mida annaks tembeldada selle kohutava "genotsiidi" sildiga, nagu "Läänes" seda tehtud on. Kuid see, kuidas "Läänes" seda konflikti "kasutatud" on, sarnaneb vägagi Afganistanile ja Iraagile. Darfuri puhul on tegemist nö feel-good projektiga, indulgentsiga "Lääne" inimestele. Andes raha, tahavad nad saada kuidagipidi lunastust kunagi kokkukeedetud kibeda supi eest.

Mamdaniga tehti muideks ka üks raadiointervjuu antud raamatu teemal, mida soovitan huvi korral kindlasti kuulata, kuivõrd Eestist raamatut kuskilt ei saaks (nagu ka ühtegi teist Mamdani raamatut). Tema kirjutatud Ruanda genotsiidist rääkivat raamatut When Victims Become Killers: Colonialism, Nativism, and the Genocide in Rwanda soovitan samuti (räägib muuseas sellest, kuidas sellised kategooriad nagu hutud ja tutsid koloniaalvõimu poolt konstrueeriti). Ja tegemist ei ole miski "alternatiivse" nurgataguse ajaloolasega, vaid vägagi tunnustatud teadlasega (lihtsalt et kahtlusi hajutada). Afganistani ja Iraagi sõdade põhjenduste kohta võib vist veelgi enam kriitilisi käsitlusi leida.

Need on ka põhjused, miks ma ei saa tihtilugu liiga tõsiselt võtta kõiki neid, kes tahavad minna "Aafrikasse lapsi päästma". Kõlab altruistlikult, kuid... Lisaks kõik need teised projektid. Toronto tänavatelgi näeb väga tihti erinevate orgide inimesi (WWF, Sick Children jne), kes suruvad sulle nina alla pildi väiksest kängurust, küsivad "isn't she cute?" ja küsivad rahalist toetust. Raha, mille lõpuks kugistab alla see ääretu masinavärk, mis on sisse seatud, et inimestelt raha kätte saada (nagu Save Darfur kampaaniagi, nagu Mamdani kirjutab). Kõlab ehk julmalt, kuid nii see on.

Ma tean, et vähemalt üks antud blogi lugejatest on paadunud "sõjard" (selgituseks vaata allolevat videot). Ja nii mõnedki peavad "Lääne" "demokratiseerimis-agendat" üdini põhjendatuks või tahavad isegi sellest osa saada (white man's burden, you know...). Mina igatahes nii üheselt kindel ei ole. Ma ei ütle, et nendes konfliktides ja sõdades ei saa ebaõiglaselt surma palju inimesi (naisi ja lapsi, nagu kiputakse rõhutama - mehed on ju "loomu poolest sõjakad" ja seega väärivad oma saatust). Samuti ei ütle ma, et olukorda ei peaks kuidagi parandama. Ma rõhutaksin hoopis seda, et need konfliktid tulenevadki nendest samadest võimusuhetest (imperialismist; kõlab küll marksistlikult, kuid ka Marxil olid oma hetked), mida need "Lääne" vastused ainult kinnistavad, mitte ei paranda. Samamoodi nagu ei saa kindlalt väita, kas kliima soojeneb, jaheneb või stagneerub; ning kas need oletatavad muutused toimuvad inimtegevuse tagajärjel; samamoodi ei ole mina kindel eelpool kirjeldatud protsesside õigustatuses ja jään seniks põhimõtteliselt vastu seisma relvade abil aetavale (identiteedi)poliitikale.

Nende kõikide minu arvamuste (ahh, jälle ma "arvan" midagi, eksole) juures on täiesti hämmastav, et ühest perest on tulnud kardinaalselt erinevate arusaamadega inimesed. Vaadake või seda videoklippi. Järjekordne kinnitus sellest, kui suurel määral sotsiaalne kontekst määrav on.

Just Don't Do It!

Kahenädalane puhkus on alanud! Selle tähistamiseks sai eile India köögiga keelt alla viidud ja veini rüübatud. Kuna nüüd on aega, võib meid lähiaegadel leida kohvikutest lugemas neid raamatuid (mul laste füsioteraapia telliskivid, Eerol erinevaid identiteete, näiteks etnilisust, seksuaalsust, rahvust, rassi, religiooni jt käsitlevad teosed), mis sügisel tellisime, aga ajapuudusel siiamaani lugemata on.


Loen parasjagu ka Naomi Kleini suurkorporatioonide-kriitilist raamatut "No Logo". Kellel aega ja huvi, siis mul on ta pdf-ina olemas (hea kui itimees-patsigapoiss käepärast võtta, ta leiab alati kõik asjad netiavarustest üles:D), võin meilile saata. Täitsa mõtlemapanev kirjandus.

Siinkohal meedialoengust ja eelmainitud raamatust mõned infokillud Nike'i (logo nimi on muide swoosh) kohta. Arvatavasti on väga paljud tuttavad Nike'i lööklausega "Just Do It!", vähesed aga teavad, et tegelikult on see varastatud Kanada ParticipACTION liikumiselt (tegemist aastakümneid kestnud kampaaniaga, mille eesmärgiks oli motiveerida kanadalasi sporti tegema), mille slogan "Don't Just Think About It - Do It" unustati erilises lolluses patenteerida ja niimoodi Nike selle endale krabaski.

Atlanta olümpia ajal otsustas Nike tulla välja lihtsalt suurepäraste sportlastele suunatud lööklausetega nagu "Sa ei võida hõbedat. Sa kaotad kulla." ja "Kui sa pole tulnud siia võitma, siis oled turist.". Tõeline olümpiavaim või mis?

Nike on olnud äärmiselt nutikas ka tootmiskulude kärpimisel. Skeem töötab nii, et tootmine on viidud vaesemate riikide sweatshop'idesse ehk põhimõtteliselt orjatehastesse Indoneesias, Hiinas, Mehhikos, Filipiinidel, Vietnamis jne, kus töötingimused ja palgad on allpool igasugust arvestust. Aga kuna Nike on sõlminud lepingud alltöövõtjatega, mitte otseselt töölistega, siis saab firma süüdimatult väita, et ei tea tööliste halvast olukorrast midagi. Nike pole muidugi ainus, kes niimoodi äri ajab, pikka nimekirja mahuvad ka näiteks Reebok, Gap, Adidas, Guess ja Esprit.


Noppeid erinevate tehaste köögipoolelt:

• Hiljaks jäänud töötajaid sunnitakse karistusringe jooksma (Nike'i huvitav viis töötajaid sportlikuks muuta).
• Ametiühinguid luua ei ole lubatud (kes üritab, vallandatakse).
• Palk on alla 20 krooni päevas.
• Tööpäeva kestus varieerub erinevates maades 12st 16ne tunnini.
• Enamik töötajaid on noored naised.
• Kuna ei taheta, et naistöötajad rasedaks jääksid, tehakse isegi eriti alandavaid mentruatsioonikontrolle ja rasedusteste.
• Paljud töölised elavad tehase lähedal "ühikas", kus on ruumi nii vähe, et inimesed sõna otseses mõttes magavad üksteise otsas.
• Päeva jooksul on väga vähe pause, mistõttu on töölised sunnitud kilekotti urineerima.
• IBM-i kuvareid tootvas tehases premeeritakse ületundide eest sõõriku ja pastapliiatsiga.
• Ületundide tegemine on kohustuslik, kuna sageli on mõne tellimuse täitmisega kiire.
• Hondurasel on töötajatele koguni amfetamiini antud, et nad järjest ärkvel oleksid ja tööd teeksid.

Kuna kriitikat on olnud palju, siis on Nike jt firmad võtnud ette mõningaid samme olukorra parandamiseks: töötajate palkade tõstmine ja tööohutusnõuete tagamiseks tehaste inspekteerimine on mõned näited. Kui paljud nendest edusammudest tõele vastavad, on muidugi iseasi.

Natuke tobeduste tobedust ka. McDonalds käis näiteks 26 aastat kohut Ronald McDonaldi nimelise mehega, kelle McDonalds' Family Restaurant oli tegutsenud aastast 1956. Kaitstud pole ka teised šoti päritolu inimesed, kelle nimes juhuslikult Mc sisaldub: McDonalds kaebas näiteks kohtusse McAllani vorstiputka Taanis ja McMunchiesi võikupoe Suurbritannias. Leidsin silmarõõmuks ühe McBeebi pildi ka:


Adbusters on selline lahe rühmitus, mis erinevaid firmamärke mõnuga pilab. Absolut Vodka reklaam uues kuues:


Külastage varsti jälle meie boksi, Eerol valmib romaan.

Eksaminaator Kõps

Eksamid võivad siin Torontos juuksed täitsa halliks ajada, sest lisaks suurele tööhulgale, mida semestri jooksul peab tegema, ei anta ka eksamitel armu. Keskmiselt kestab eksam 3 tundi (Tartus sageli 1.5-2) ja küsimused on päris raskete killast. Näiteks meediaaine eksamis (tänane hommik sai sellega sisustet) oli 20 lühiküsimust (st vastata tuli 4-5 reaga), tervise ja spordiga seotud ajaleheartikli analüüs, veel üks leheküljeline aruteluküsimus ja kõige otsa veel 3 lehekülge esseed. Samas on ka hindamissüsteem teistsugune, st kui saad üle 80%, on hindeks A ja seda peetakse päris heaks tulemuseks. Tartus on 80-90% B ja üle 90% A. Kuna olen enamik hindeid saanud 75-80% kanti (milline allakäigutrepp Tartuga võrreldes:P), siis kujutan juba ette, kuidas Tartus pannakse ainete ülekandmisel mulle kirja C-d või B-d, kui Toronto mõistes tegemist B või A-ga ja tehtud töö Tartuga täiesti võrreldamatu. Aga see selleks, ega siia hinnete pärast ei tuldud. Mis peamine, silmaringi (haa, silmapiiri) avardumine on tuntav iga keharakuga.

Õppimise vahepeal tuleb sisustada ka tühjapanemishetki. Ja mis sobiks selleks paremini kui taasleitud vanad head vene multikad. Esiteks tuleb teha "Harjutusi sabale":



Teiseks löristada nutta ja niisama nummimeetrit kruttida "Pingviinipoeg Lolo" saatel:



Ja kolmandaks, kuulata sünnipäevalaulu "Пусть бегут неуклюже" Genast ja Potsatajast (meie klassi traditsioon oli seda sünnipäevalastele laulda):



Aitab jamast, hakkan nüüd tänase päeva teiseks eksamiks õppima.

Tuul paneb näkku

Lõpuks läks külmaks. Eile oli väljas -8°C, mis väga kõva tuule tõttu tundus nagu -17°C (sihuke asi nagu wind chill). Kui nii edasi läheb, ei lähe me jõulude ajal üldse välja. Või noh, ainult siis kui vahepeal poes või trennis/ujumas/uisutamas käima peab. Suurema osa ajast plaanime külmade ilmade puhul aga toas veeta, varusime juba isegi 4 liitrit veini (millest saab hõõgveini teha) ja kastide viisi mandariine (need kipuvad aga ikkagi paari päevaga otsa saama). Ja siis vaatame päevad läbi halbu jõulufilme. Aje.

Suurem osa eurooplastest paigutaks Toronto vist kuhugi kaugele põhja. Noh, et jääkarud tuiavad mööda tänavaid ja lumi on ka pidevalt maas. Seejuures tuleks vist üllatusena see, et linn asub tegelikult samal laiuskraadil kui Marseille Prantsusmaal (Vahemere kaldal), Split Horvaatias (Aadria mere ääres, käisin seal oma "Balkani-turnee 2007" ajal) ja Sotši Venemaal (taliolümpiamängud 2014, kuid muidu kuulus suvituslinn Musta mere kaldal). Kõigist neist võib leida palme, pikki liivarandu jne. Torontost? No kuused käivad küll. Ja saartel on miskisugused rannad ka, kus kohalikud julgevad ainult oma koeri vette lasta.

No näed, ei olnudki väga kuri postitus (kuigi, me ei ole kurjad, vaid põhjendatult kriitilised). Tegelikult oleks ühest-teisest kirjutada ju küll, näiteks et kuidas developmentalism on saatanast ja et etnilisus on suhteliselt sisutühi kategooria. Aga et praegu selline mõnus tühjapanemise periood on, ei viitsi väga tõsist juttu kirjutada ka. Selle asemel panen hoopis kaks meie hea-tuju videot üles (võivad võtta pisut aega et laadida):





PS. Aga eks ma selle "kurjuse" teen järgmine kord tasa ;-)

Гастрономия

Kätega söömine on nüüd edukalt ära proovitud:D Nimelt käisime ühes väga mõnusas Etioopia restoranis, mida peavad kaks õde Etioopiast. Ema elab neil seal ja saadab tütardele õige maitsega vürtse:P

Etioopia leiba, mis meenutab välimuselt käsnjat pannkooki, nimetatakse injeraks.


Kätega söömise põhimõte seisnebki selles, et rebitakse tükk injerat, haaratakse sellega natuke toitu ja topitakse kõik suhu. Lihtne ja maalähedane, ei mingit peenutsemist nugade-kahvlitega:P Väga nutikas on kasutada leiba söögiriistana ja ühtlasi taldrikuna, kuna ka toit serveeritakse injera peal.


Kuna kõhud lõid pärast nurru, läheme kindlasti varsti tagasi.

Naine on inimese parim sõber

Sattusin ühe hullult hea videoloengu peale: Media Sleight of Hand: Twisted Female Archetype (5-osaline, kokku umbes pool tundi pikk). Lektoriks Jean Kilbourne ja teemaks naiste kujutamine reklaamides. Ausalt öeldes sain täieliku šoki neist reklaamidest, mida näidati. Järgnevalt võtakski kokku mõned põhiideed sealt loengust ja tuleks oma feminismialgetega ka kapist välja:D

Esiteks näeb reklaamides päris palju naisekeha objektistamist (kujutatakse keha näiteks parfüümi - või alkoholipudelina). Kui inimest võtta objektina, nö vähem inimlikuna, siis on lihtsam õigustada ja ratsionaliseerida vägivalda (nii vaimset kui füüsilist), mida selle "objekti" kallal tarvitatakse (samasugust äraspidist loogikat näeb ka rassismi ja homofoobia puhul). Nagu järgnevalt pildilt näha, suudab naine täita edukalt ka vaiba rolli. Tõlge: tore ikka, kui naine (tüdruk) kodus olemas on...




Lisaks ei näidata enamikes reklaamides tervet keha, vaid ainult osa sellest. Mul tuleb silme ette kümneid ja kümneid reklaame, kus kaamera jälgib jalutava naise tagumikku. Ehk siis miks piirduda objektistamisega, kui saab ka tükeldada (dismemberment on hea sõna selle kohta)... Sinna rubriiki läheb kindlasti ka rindademaania, sest olgem ausad, eduka reklaamikampaania valem on ju RINNAD + ükskõik mis suvaline toode. Antud juhul reklaamitakse Mercedest:


Modellivälimusega (st väga kõhn ja väga pikk) on ligikaudu 5% naistest. Kuna aga sellise kehatüübi puhul ei ole naistel enamasti suuri rindu, tuleb panna implantaadid. Seega naine, keda iga päev igal pool reklaamides näeb, on täiesti ebareaalne. Selle kohta üks päris vaimukas reklaam:


Pole sellele varem eriti tähelepanu pööranud, et väga sageli kujutatakse naisi/tüdrukuid reklaamides habrastena, alistuvates ja passiivsetes poosides, kuna need on ju "naiselikud" omadused. Põhimõtteliselt võetakse erinevad iseloomuomadused, jaotatakse ära skaalal mehelik-naiselik ja siis tembeldatakse "naiselikud" omadused "pehmeteks". Kuidas on see loogiline, et näiteks koostöövalmidus, hoolivus või tundlikkus on mehe puhul midagi häbiväärset? Ja üldse, hunnik artikleid ja raamatuid lahkab teemasid "naised ja mehed ja nende erinevused" ("Naised on Veenuselt, mehed Marsilt" on vast taolise kvaliteetkirjanduse musternäide, Cosmost ja muudest naisteajakirjadest rääkimata). Pigem on ju inimesed erinevad, mitte kaks vastanduvat gruppi "mehed" ja "naised". Ma arvan, et kõik leiavad oma tutvusringkonnast väga palju näiteid sellest, kuidas inimestevahelised erinevused on tunduvalt suuremad kui sugudevahelised erinevused. Ja kui veel ilmuvad artiklid "šoppamine on naistele loomuomane" ja põhjenduseks mingi analoog kiviajast, siis see teeb kurjaks. Kas pole see mitte ühiskonna surve/eeldus, et kui oled naine, peab sulle poodides kolamine kohe meeldima? Tegevuse meeldivus peaks sõltuma ju eelkõige inimesest, mitte soost.

Väga paljude reklaamide kohustuslik komponent on ka absoluutselt kõige üleseksualiseerimine, kuna "see ju müüb". Huvitaval kombel reklaamitakse ainult heteroseksuaalsust (Eero kirjutas sellest ka varasemalt). Ei tea miks, aga just teksareklaamid lähevad sageli kergelt pornoks kätte:


Lõpetuseks minu vaieldamatud lemmikud Prantsusmaalt. Tõlge: selle reklaami tegemise käigus ei ekspluateeritud ühegi naise keha.

Munas on kana potentsiaali

Taimetoitlus tekitab küllaltki vastuolulisi tundeid. Kui varem oli definite no-no, siis nüüd olen hakanud palju positiivsemalt suhtuma. Lähtudes tervislikkusest, siis taimne toit sisaldab vähem rasva (eriti küllastunud rasva), taimed ei sisalda kolesterooli, neis on rohkem kiudaineid, palju antioksüdante, vitamiine jne. Ehk siis tunduvalt südame - ja kaalusõbralikum toit. Lisaks pole probleemi kasvuhormooni ja antibiootikumidega, mida loomadele söödetakse, et ikka kanal rind kasvaks ja jube ebainimlikes/ebaloomalikes tingimustes elamine (jällegi, vaadake eelpool lingitud dokki Food, Inc) väga kiiresti haigusi ei levitaks. Täiega reskept ka nende suhtes, kes puhteetilistel kaalutlustel taimetoitlasteks hakkavad (tunnen ennast vahel silmakirjalikuna, kui loomasid haletsen, aga ise ikka verikäkki mugin).

Kui päris karmilt ainult kapsa peale ei taha üle minna, on igasuguseid erinevaid taimetoitluse variante: lakto-ovo-vegetaarlased söövad näiteks lisaks taimsele toidule ka piimatooteid ja mune (siinkohal ei võta seisukohta teemal, kas lehmalt piima ja kanalt muna äravõtmine läheb samuti loomade ekspluateerimise alla), mis tähendab, et neil ei saa tekkida näiteks vitamiin B12 puudust, mis väga rangeid taimetoitlasi ohustab. On ka peskovegetaarlased, kes söövad kala ja semivegetaarlased, kes on tavamenüüst välja jätnud ainult punase liha.

Samas nõuab see kõik väga teadlikku toitumist, et oma tervist mitte ohtu seada. Saamaks kätte täiskomplekti asendamatuid aminohappeid, tuleb näiteks kombineerida teravilju kaunviljadega (nt riis ubadega). Soja ehk taimetoitlase parim sõber on aminohappelise koostise poolest üks paremaid taimi, kuid Eestis pole sojapiima näinud (see ei lähe arvesse, kui Stockmannis 100 eegu eest osta saab) ja sojatooteid üldse vähe. Pole ime, et Eestis taimetoitlus eriti levinud pole...

Pahupooleks on veel ka erinevad defitsiidid, mis tekkida võivad. Näiteks rauda peaks tarbima 1.8 korda rohkem kui segatoidul oleval inimesed seda teevad (seetõttu, et taimedes leiduvast rauast imendub tunduvalt väiksem protsent), mehed siis umbes 14 mg päevas ja naised vastavalt 32 mg päevas, mis on ikka megasuured kogused. Kui just rauda toidulisandina ei võta, siis on raske toidust piisavat kogust kätte saada (isegi kui pikaaegsel taimetoidul olles raua imendumisprotsent suureneb, nagu mõned väidavad). Ning võtta aastaid toidulisandeid ei ole ka just eriti tore.

Kui täiskasvanud võivad rõõmsalt iseendaga niimoodi eksperimenteerida, siis lastele ranget taimetoitlust peale suruda on lihtsalt vastutustundetu. Mu ühes loengus oli näiteks tšikk, kellel siiamaani kaltsiumidefitsiit, kuna vanemad ei tarbinud piimatooteid ega andnud neid ka lastele.

Teine asi, millest veidi heietaks, on sool. Paar kuud tagasi tehtud toitumisanalüüs näitas, et tarbin rõõmsalt poole rohkem soola kui peaks. Soovitatavat kogust pole muidugi raske ületada, kuna päevas ei tohiks tarbida üle ühe teelusikatäie soola (sellesse peab mahtuma ka valmistoodetes leiduv sool). Väikese eksperimenteerimise tulemusena oleme üritanud õhtusööki tehes soola praktiliselt mitte lisada, st kasutada rohkem muid maitseaineid. Maitsemeel harjub tegelikult täitsa kiiresti, nii et toit, mis varem oleks maitsenud suhteliselt magedana, tundub täitsa ponks. Eks see soola ohtlikkus sõltub erinevatest teguritest (nt pärilikkus), ühed eritavad üleliigse soola uriiniga, teistel aga on tagajärjeks kõrgenenud vererõhk.

Kui asi puudutab lapsi, on olukord veelgi hullem, nimelt enamik lastemenüüs pakutavaid toite ületavad päevas lubatud kogust (mis on lastel tunduvalt väiksem kui täiskasvanutel). Kui vaadata Eestis lastemenüüsid, siis seal figureerivadki ainult eriti soolased toidud: viinerid, lihapallid, friikartulid, pizza jt, sest "lastele ju maitseb". Loogiline ju, et kui vanemad on pähe võtnud, et lastele ei maitse tervislik toit, siis seda ei pakuta neile ja tulemuseks ongi see, et ei maitse. (Siinkohal tervitaks oma emmet, kes ka suure mangumise peale keeldus kategooriliselt meid MacDonaldsisse viimast.) Kuskilt kuulsin ka sellist huvitavat fakti, et lapsele tuleb uut toitu pakkuda ligikaudu 10 korda, enne kui ta seda sööma hakkab. Küsimus pole niivõrd selles, kas asi maitseb, kuivõrd selles, et tegemist uue maitsega. Vaesed lapsevanemad, pikka meelt neile...

Leidsin veel sellise toreda asja nagu salt-o-meter ehk soolameeter. Sellega saab valida erinevaid toite ja vaadata, kuidas päevane soolanorm päris ruttu täis saab.

Jälle elu teelahe

Üle pika aja saab jälle blogisse kirjutada. Vahepeal on olnud metsikud lugemis-kirjutamisnädalad, et valmis saada kõikide uurimistööde ja esseedega. Ühtegi ööd küll otseselt vahele ei jäänud, kuid tempo oli ikka päris kõva. Nüüd on ainult üks uurimistöö (tähtaeg on alles järgmise nädala lõpus, aje) ja üks eksam (mis toimub muideks kohalikus Ukraina Instituudis) veel jäänud. Ja siis järgneb (ainult) kaks nädalat vabadust, kuivõrd teine semester algab juba 4. jaanuaril (võrreldes Tartu veebruari algusega).

Selle nädalaga said seega pmst kõik loengud läbi. Liinal oli kahes aines selle puhul suisa peod, söögi (pizza!) ja joogiga ja puha. Lisaks, siin plaksutatakse alati viimases loengus, mis on ka ju täitsa tore. Tartus naljalt sellist suhtumist ei näe, ei õppejõudude ega üliõpilaste poolt. Ainetevalikuga olen tagantjärgi üldjuhul täitsa rahul, ainult see HIV/AIDS aine, kuigi väga kasulik, oli mõnede kaasüliõpilaste tõttu kohati liialt stiilis nutame-nüüd-Aafrika-laste-pärast. Teised ained olid/on aga väga head, kuigi üldjuhul hirmutavalt suure töömahuga. Järgmise semestri valikud on pmst tehtud, ainult üks aine tuleb veel juurde valida. Kahjuks ma ühte ainet nimega Theories of Sexuality II: Contemporary Perspectives ("Seksuaalsuse teooriad: kaasaegsed perspektiivid") kattumise tõttu võtta ei saa, kuigi tahaks (kamaan, Foucault ja Butler jt). Väga huvitav teema igatahes. Pean nüüd siis viienda aine otsinguid jätkama ja nii hilja see enam kerge ei saa olema.

Lund pole siin veel kordagi maha tulnud. Pidavat vist 162 aasta jooksul esimene lumevaba november olema. Jõulukuusk pandi muidugi juba raekojaplatsile (kui seda nii saab nimetada) püsti. Selline, et puu oksi reaalselt näha ei ole, ainult kogu see träni, mis selle külge riputati. Aga see, et Toronto peale on üles seatud ligi 50 välist uisuväljakut, on küll väga äge.

Muideks, jõuluteemaga edasi minnes: leidsime sellise postkaardi :)

PS. Üks pilt veel, mis illustreerib minu jaoks seda praegust "traditsioonilise peremudeli" meediavaidlust/aktsioone:

Lemb, Kultuuri

Nädalavahetusel rõõmustas meid herr Aro külaskäik, mis andis põhjust häbiväärselt suurtes kogustes mandariine süüa ja ühtlasi ka balletti vaatama minna. Siin käib asi nii, et kui vanust alla 29, saab väga heade kohtadega piletid kätte 25 dollariga (tavapiletite eest tuleb isegi kuni 210 dollarit ehk 2100 krooni välja käia).


Etendus oli väga lahe, eriti teine osa "Watch her" ja viimane, kolmeosaline Philip Glassi muusikale seatud "Glass pieces". Kõige ägedamat osa sellest viimasest ei suutnud kahjuks videona leida (peate pildiga leppima). Kellele Glassi muusika meeldib ("Tunnid" soundtrack on tema looming muide), see teab, kui omapäraselt ta kordustega mängib. Ja antud juhul sobis koreograafia lihtsalt nii valatult muusikaga kokku... Pildil on tagaplaanil näha tantsijate varje; nemad lähtusid üha korduvatest helidest. Esiplaanil aga soolokäikude järgi tantsiv paar. Ma vaatasin vist terve aja neid taustavarje, nad mõjusid nii hüpnotiseerivatena. Kõige viimane osa (videolink paar lauset eespool) tundus kuidagi sotsrealism, aga päris võimas sellegipoolest. Vot. Järgmisena plaanis "Pähklipureja":D

PS. Kohe hakkab viimane koolinädal!

H1N1

Vaktsineerisime ennast täna H1N1 vastu ära!


Siin toimub kogu see värk küllaltki efektiivselt. Kanada peale kokku peaks praeguseks olema umbes 12 miljonit inimest vaktsineeritud, kuna novembri alguses jagati selline arv vaktsiini riskigruppidele, st kroonilistele haigetele, rasedatele, väikestele lastele, tervishoiutöötajatele jne. Sellel nädalal eraldatati kliinikutele veel 3 miljonit doosi, sedapuhku siis tervetele inimestele (tudengid kaasa arvatud) ja niimoodi me oma süstid kätte saimegi. On küll kuulda olnud, et tavalise hooajalise gripiga võrreldes on H1N1-te palju vähem inimesi haigestunud ja surnud, samas kui saab tasuta ja kiiresti (need varasemalt kirjeldatud korralikud Kanada järjekorrad, kus kellelgi trügida ei õnnestu:D) vaktsiini, siis miks mitte seda võimalust ära kasutada. Ainuüksi meie provintsis (st Ontarios) on selle sügisega haigestunud mitu tuhat, hospitaliseeritud 700 (kusjuures peaaegu pooled on nooremad kui 20!) ja surnud 79 inimest... Kole mõeldagi, et Eestis hakatakse riskigruppe vaktsineerima alles detsembri keskel.
Nüüd tuleb ainult loota, et hooajaline gripp või mõni muu kole haigus kimbutama ei hakka:P

Lõpetuseks väike naljakas/traagiline video "Joo ennast idikaks!" Alkoinfo leheküljelt.

PS. Oravad on nii nummid. Ükspäev nägin ühte, kes rõõmsalt šokolaaditükkidega küpsist nosis, täna aga õnnestus tunnistajaks olla oravavõikule, st kolm tükki üksteise otsas. Eero ei tahtnud küll uskuda, et nad ümber kukkumata niimoodi olla said, aga ausõna, see polnud mul varahommikune hallutsinatsioon...

Joonistasin kinnise suuga laulupeo

Kuna sain fMRI uuringust mälestuseks plaadi omaenda isikliku aju piltidega, siis käskis Eero mõned blogisse ka üles panna. Selle esimese pildi üle naeris ta kohatult kaua, Matu aga arvas, et tegemist Homer Simpsoniga:

Minu lopergune pea:D See julla pea küljes on vitamiin E kapsel, et tuvastada, milline parem ja milline vasak pool.

Ja veel üks. Ärge pahaks pange, et neid siia nii palju tekkis:D

Natuke teisest teemast... väga huvitav trend on see, et võrreldes 1970ndate aastate action-mänguasjadega on 1990ndate omad hoolega jõusaalis käinud ja ebanormaalsed musklid kasvatanud. Väikestele poistele ka mingi nõme iluideaal tekitatud...
Vasakult paremale areng 70ndatest 90ndateni:

Tähesõjad: kaks tegelast vasakul 70ndad ja paremal 90ndad (Luke Skywalkeri pea on kahtlaselt kokku kuivanud, ju seda pole vaja, kui nii palju lihaseid on):

Koolielust niipalju, et loenguid/seminare on veel kaks nädalat jäänud ja meil koormus veidi erinevalt jaotunud. Eero vehib igas aines pikki esseesid kirjutada ja detsembris on ainult üks eksam. Mul on mitu ettekannet, üks pikem kirjutis ja detsembris 4 eksamit ehk siis veidi ühtlasem koormus. Seetõttu ongi jälle olukord, kus Eero üritab samaaegselt töö ja kooliga hakkama saada ja blogisse kribin mina.

Meedia aines oli meil ülesanne valida välja mõni terviseprobleem ja teha kindlale sihtgrupile nö tervisekampaania. Minu teemaks anoreksiat propageerivad netileheküljed ja sihtgrupiks teismelised tüdrukud. Siit saab vaadata seda (amatöörlikku) üllitist.

Lõpetuseks, ilma vastukajata (olgu see siis positiivne või negatiivne!) on kuidagi tobe blogida...

Ho-ho-ho

Pühapäev oli päris huvitav päev. Esiteks toimus meie kodutänaval kuulus jõuluvanade paraad, mille tõttu olid kõnniteed paksult lastega peresid täis, osad tulid juba mitu tundi varem kohale, et hea koht saada. Üks lapsevanem oli nõus korduvalt selili asfaldile heitma, et lapsed tema ümber värviliste kriitidega laibakontuuri saaks joonistada:D Kui alguses olime suhteliselt sõbralikult meelestatud (ninnu-nännu, jõuluvanad ja puha), siis peagi hakkas kogu see värk närvidele käima, kuna paljud paraadil osalejad olid toidutööstuse suurnimed, näiteks MacDonaldsil oli oma väljapanek jne. Ehk siis päris jube kommerts, millega laste ajusid pestakse. Asja ei teinud paremaks ka see, et repertuaaris oli ainult 4-5 laulu, mida siis mitu tundi käiati. Lisaks sain ühelt naiselt peaaegu sõimata, kui tahtsin kõnniteel istuvatest inimestest läbi saada, et ühikasse sisse pääseda (väga jultununud käitumine minu poolt muidugi).

Raul, üks Mehhiko tüüp, kellega toitumisloengus hängin, pani mulle hüüdnime socialist Grinch:D Kas võtta komplimendina?


Päev jätkus emakeelse ülikooli 90. aastapäeva tähistamisega Tartu Kolledži saalis. Alar Karis pidas kõnet, koor "Ööbik" laulis jne. Üritus ise oli naljakas kas või seetõttu, et me olime suht ainsad kahekümnendates inimesed, kahurvägi 70-80ndates. Korbistumine (mitte kohupiima) on nende seltskonnas ka pigem reegel kui erand, mistõttu olime veelgi rohkem valged varesed.

Pärast aktust selgus, et oleme äärmiselt populaarsed, kõik tahtsid meiega tutvuda. Kahjuks ka üks agressiivne proua Tartust, kes meile oma punased kunstküüned kraesse ajas ja sõnagi vahele ei lasknud rääkida. Tema point oli selline, et peame hullult Tartu Ülikooli Toronto tudengite seas promoma hakkama ja mingeid brošüüre jagama. Halloo, minu eriala (ja VÄGA paljusid teisi) ei ole ju Tartus inglise keeles, mida ma promon siis. Tema jutust jäi kuidagi mulje, et peame nüüd vastuteene tegema, kuna saime siia vahetusüliõpilasteks. Tõesõna, ega ise küll seda kuidagi välja ei teeninud...

Õhtusöök oli juba tunduvalt lõbusam, kuna sattusime ägedasse seltskonda: meie ajalooprofessorist naaber, hiljuti Tartust siia Torontosse arhiivitööd tegema tulnud naine, üks kihvt 50ndates abielupaar jt. See abielupaar tekitas elevust mitmel moel. Esiteks on naine Toronto ülikoolis õppejõud ja tegevusterapeut. Kuna minu bakatöö sensoorse töötluse häirest haakub vägagi tegevusteraapiaga, siis avaneb äkki võimalus selle häirega lapsi näha (Eestis kahjuks ei diagnoosita veel). Teiseks lubas mees meid kaasa võtta, kui ta ansambel Kala (wtf?) Niagara Fallsi külastama viib. Ajee! Nüüd tuleb ainult loota, et nad meid ära ei unusta...

Õhtusöögi lõpp kujunes juba õite naljakaks, kuna alkohol teeb eakad kepsakaks. Igal juhul, kaasa suruti meile hunnik kringlit ja punane vein. Elu on lill.
Pilti tehti ka, seekord veidi õnnestunumalt kui intervjuu jaoks:D Naerge terviseks!

Настояший спортсмен elik vestame spordijuttu

Torontos on vaieldamatult populaarseim hokimeeskond Toronto Maple Leafs (miks see mind ei üllata, et Kanadas on hokimeeskonna nimeks Vahtralehed:P). Nad ei ole saavutuste mõttes just kõige edukamad (see oli läbi lillede öeldud, tegelikult saavad nad pidevalt haledalt lüüa). Ometi on täiesti hämmastav, kui palju jagub neil ustavaid fänne, kes meeletutes kogustes võistkonna nänni ostavad ja mänge vaatamas käivad. Äri on läinud isegi nii jultunuks, et fännidele määritakse pähe tükeldatud võrku (sest see oli ju võidumängus kasutusel) ja koduhalli jääd (mis otse loomulikult sulab ära ja siis jääb fännile alles (sülje- ja veresegune) vesi).

Rääkides spordist rehabilitatsioonis, siis ühes Toronto äärelinnas on füsioteraapia ja Pilatese keskus, kus toimuvad enesekaitsetrennid ratastoolis inimestele. Õpetatakse erinevaid blokke, lööke, haardeid, valuvõtteid, lisaks treenitakse ka tasakaalu, jõudu, vastupidavust ja ratastooli käsitsemist. Väga sümpaatne lähenemine: mõelda ratastoolist kui relvast, mitte kui nõrkusest. Kindlasti annab see ka enesekindlust kuhjaga juurde. Videot trennist saab vaadata siit (enne põhivideot on mingi mõttetu reklaam. "Rahu, ainult rahu," ütles Karlsson ja läks närvi).


Naistest ja spordist ka. Ja sellest, kuidas naissportlasi meedias kujutatakse. Meelde tuleb kohe vana hea Lembitu Kuuse, kes naiste murdmaasuusatamist kommenteerides võtab alalõpmata teemaks, kes abiellus ja kellel kui palju lapsi on. Näiteks ühe Norra suusataja nime ees käib püsiv eesliide kaksikute-tütarde-ema. Meeste puhul tulevad sellised teemad suhteliselt harva jutuks, kuna nemad on ju "päris" sportlased, mitte nagu naised, kellele suusatamine on midagi hobisarnast enne koduperenaiseks/emaks saamist. Ma ei taha mitte mingil juhul koduperenaise- või emarolli alavääristada, aga see roll peaks siiski olema vabatahtlik, mitte Lembitu Kuusede poolt peale sunnitud. Naistel on ju õigus nõuda, et neisse suhtutaks kui sportlastesse, mitte kui jalgadega emakasse. Lisaks on naissportlaste puhul alati oluline välimus: ega ometi pole liiga palju lihaseid, kas ikka näeb piisavalt "naiselik" välja jne. Kui meessportlane on edukas, siis tehakse temast meediakangelane isegi siis, kui ta on kole nagu öö (Zlata). Naissportlased peavad samaväärse kuulsuse ärateenimiseks olema hea välimusega. Meenutaks kas või Anna Kurnikovat, kes tennisereketi ega -palliga suurt midagi teha ei osanud, aga poolalasti Playboy kaanel nägi küll ponks välja. Ma tean, et need on rämedad üldistused, aga vahel osutuvad paraku tõeks.

Lõpetuseks rubriik "Kulturist toimetab köögis" ehk siis tõestisündinud lugu spordijoogist. Tuleb keeta ära 4 kanarinda, teha need köögikombainiga puruks ja ongi maitsev trennikõrvane valmis. Muskel kasvab mis mühiseb.

Nomaeivõi!

Kirjutan vahepeale akadeemilisest elust kah pisut. Mul praegu on pmst vahenädal, kus mul toimub seitsmest loengust (mis mul nädalas on) ainult kolm. Ja seejuures kolme kõige raskema kursuse tunnid jäid ära (üks küll seetõttu, et õppejõud jäi (H1N1?) grippi). Seega teoreetiliselt on mul palju vaba aega, reaalselt aga ei ole seda mitte. 2-3 nädala jooksul (tähtajad on erinevatel kuupäevadel) pean ma valmis kirjutama umbes 50-60 lehekülge teksti 4 erineva uurimistöö/essee jaoks (pluss väiksemad, iganädalased esseed). Teemadel alates etniliste identiteetide konstrueerimise poliitilisest olemusest postkommunistlikus maailmas kuni AIDSi epideemia sotsiaalsete implikatsioonideni Tansaanias José Saramago novelli "Blindness" raamistikus. Seega päris seinast seina. Ja vähe aega.

Eestisse tagasi tulles on meil vist üks terve kohver raamatuid täis, kuna siin on lihtsalt kõik olemas! Ma ei ole käinud üheski Eesti raamatupoes nii nagu ma käin raamatupoodides siin, kuna häid (ja halbu) raamatuid on lihtsalt nii palju. Millalgi detsembris või jaanuaris teeme uue suure Amazonist tellimise. Minu wishlist kasvab igatahes iga päevaga.

Ja mis veelgi ägedam, meile on külalisi oodata! Esiteks, millalgi novembri keskel tuleb Torontosse delegatsioon Tartu Ülikoolist (k.a rektor Karis ja Kasekamp), kes siin siis ülikooli aastapäeva asju teevad ja loenguid annavad. Meid kutsuti ka (aktus + õhtusöök). Teiseks tuleb novembri lõpus Aro siia päris mitmeks heaks päevaks. Seega, võttes arvesse kõike ülevalpool väljatoodut, saab käesolev kuu huvitav olema.

Teistest teemadest kah. Nägime lõpuks Moore'i filmi lõpuni ära (veeavarii kiuste). Kui need pisut "ameerikalikud" filmitegemise liialdused (mis paratamatult üledramatiseerivad) ära võtta, siis väga hea film! Täiesti uskumatu, missugust pejoratiivset konnotatsiooni igasugune "sotsiaal-" eesliide USAs omab. Kanada inimestele ka see film silmnähtavalt meeldis, plaksutasid lõpus kirglikult ja puha. Ja sellega seoses: kas see, mis toimus "uuenenud" Lõunakeskuse avamisel Tartus (teine uudiskild ka), on kuradi hea näide asjade fetišist või jaa?

Üks kuri noot veel: kolmas "Teeme Ära!" tahab hakata "lepitama" "eestlasi" ja "venelasi". Tsiteerin: "Nõlvaku sõnul oleks see hea koht, kus iga eestlane saaks konkreetsele venelasele andestada selle eest, mida ta talle parajasti süüks paneb - olgu see vanavanemate Siberisse sattumine või miski muu - ja loomulikult ka vastupidi." Mida kuradit? Kas näiteks praegu 20-aastane Vladimir on süüdi mõne Marguse vanaisa kunagises küüditamises? See "kollektiivse vastutuse" alatoon, nagu saaks inimesi niimoodi binaarselt kaheks jaotada ja siis neile miski "grupi süü" omistada, mis sealt läbi kumab, on täiesti debiilne! Nomaeivõi...

PS. Mulle meeldib antropoloog Michael Taussigi (kohe-varsti saan tema ühe raamatu ka omale, et ei peaks enam peatüki kaupa arvutist lugema) mõte, et ei ole midagi irratsionaalsemat kui "Lääne" arvamus oma ratsionaalsusest. Seda olen ka ise tähele pannud, kuid kõige otsesemalt hoopis individuaalsel tasandil: mõned inimesed, kes peavad ennast kõige ratsionaalsemateks siin maamuna peal, on tihtilugu kõige emotsionaalsemad ever (ma ei taha sellega küll öelda, et on miski strukturalistlik vastandus ratsionaalne-emotsionaalne, kuid...).

Toksime mett kärgedesse

Ühikast lühikese jalutuskäigu kaugusel asub Royal Ontario Museum (ROM). Muuseumihoone uuendamist/laiendamist/täiendamist (ühise nimetusega Renaissance ROM) juhib arhitekt Daniel Libeskind, kes kritseldas esialgse kavandi pulmas igavledes salvrätiku peale. Kuna inspiratsiooni sai ta ROM-i mineraalide ja vääriskivide kollektsioonist, nimetati kavand "kristalliks". Selline huvitav hoone siis...


Kohe ROM-i kõrval asub Kuninglik Konservatoorium, kus võib sarnast uue ja vana segamist näha. Kahjuks ei leidnud ilusat eksterjöörivaadet, peate leppima interjööriga:P


Kuna erinevate lugemis- ja vaatamissoovituste jagamine on meil siin väikestviisi tavaks saamas, siis soovitan uudistada paar päeva tagasi Postimehes ilmunud Virgo Haani artiklit "Ettevaatust! Töödeldud foto!".

Igapäevasest elust-olust niipalju, et läksime täna rõõmsalt kinno Moore'i kapitalismidokki vaatama. Seda rõõmu jätkus umbes veerand tunniks, kuna siis meid evakueeriti veeavarii tõttu. Et tuju rõõmsamaks teha, otsustasime soetada endale hõõgveini. Tuleb aga välja, et siinmail nad sellist asja poes ei müü, tuleb osta punane vein, leida toidupoest maitseainete segu ja siis ise vaaritada. "See pole üldse keeruline", teatas meile lahkelt müüjaonu. Helvetti noh!

Täna sööme komme, homme sööme komme...

Mind ajavad väga paljud meedias ilmuvad toitumisartiklid närvi. Mitte, et ma ennast mingiks hulluks eksperdiks peaks, aga sellise pahna puhul ei saa lihtsalt rahulikuks jääda.
Artikli "Magus suhkur peidab endas mõrusid ohte" puhul ei olegi täpselt aru saada, kas reporter on lammas, tsiteeritud "toitumisteadlane" on lammas või on mõlemad sedapsi.

1. "Taimi töödeldakse, kuni on saadud kontsentreeritud aine - rafineeritud suhkur, milles ei leidu mitte mingeid toitaineid. Siit ka ütlus: suhkur kannab endas tühje kaloreid."
Suhkur on täies ulatuses toitaine (suisa makrotoitaine), mis kuulub süsivesikute hulka. Süsivesikud omakorda peaks moodustama inimese päevakaloraažist 45-65%, sportlastel isegi rohkem. Muidugi ei tohiks suhkrust tulevad kalorid moodustada suurt osa süsivesikute hulgast, kuid suhkrust saadavad "tühjad kalorid" suudavad väga edukalt ja kiiresti rakkude energiavajadust rahuldada. Kuidas saakski see teisiti olla, kui lauasuhkur ehk sahharoos koosneb fruktoosist ja glükoosist ning veresuhkruks nimetataksegi just vereglükoosi.

2. "Meie organism peab aga suhkrut seedides oma mineraalainete varud appi võtma. Lisaks kutsub suhkur esile D-vitamiini ja enamiku mineraalainete väljutamise kehast."
Suhkur on palju kiiremini omastatav ja kasutatav (ka näiteks kehalisel tööl) kui valgud ja rasvad. Esitatud loogika järgi peaks inimestel, kes tarbivad suhkrut (ehk siis tervel planeedil), olema puudus D-vitamiinist ja ka kaltsiumist, mis on lihtsalt absurdne. Tahaks teada, kas ta päris ise suutis selle järelduseni tulla. Eeldaks ju, et sellisest põhjapanevast avastusest on kuskil mingitki juttu olnud...

3. "Rohke kalorisisalduse, kuid toitaineteta suhkur on peamine nii kaalutõusu kui ka mineraalide ja vitamiinide vaeguse põhjustaja."
Suhkrus pole üldse palju kaloreid, 4 kcal 1 grammi kohta (sama palju kui valgus ja üle poole vähem kui rasvas sama koguse kohta). Muidugi, kui süüa liiga palju suhkrut, siis muudetakse suhkur rasvaks ja säilitatakse rasvkoes, AGA ega sellepärast veel suhkur süüdi pole. Ainus otsene suhkruga seotud põhjus-tagajärg suhe on hambakaariese teke. Ja ühekülgne toitumine põhjustab vitamiinide-mineraalide defitsiiti, mitte suhkru tarbimine.

4. ""Kui näiteks süüa hommikusöögiks mõni saiake, töötleb keha tärklise kiiresti lihtsüsivesikuks ehk suhkruks, sest see on valgejahutoode. Meie veresuhkru tase tõuseb kiiresti ja järsult kõrgele ja keha reageerib sellele nagu hädaolukorrale. Ta hakkab probleemi lahendamiseks tootma teatud hormooni - insuliini," selgitas toitumisspetsialist."
Sellest lausest jääb mulje, et insuliini tootmine on mingi hädaabinõu, mida tuleb rakendada, kui inimene on (appi!) suhkrut söönud. Insuliini tase tõuseb veres absoluutselt pärast igat söögikorda, et tõusnud veresuhkru tase normaliseerida ja glükoos energiaallikana rakkudesse viia.

Ma olen küll nõus, et peaks sööma võimalikult väherafineeritud tooteid, kuna rafineerimisprotsessis läheb palju vitamiine-mineraalaineid kaotsi, AGA valida välja üks patuoinas (suhkur) ja lajatada täiega on lihtsalt rumal. Mõõdukas koguses suhkru tarbimine ei tee kellelegi kahju. Ja kui kellelgi teadjamal on mu argumentide kohta parandamist/täiendamist, siis andke aga teada.

Torontos on tore see, et saab paljudes erinevates teadusuuringutes osaleda (kogemus+rahhi saab ka). Üritan seda võimalust ära kasutada, kuna Eesti alarahastatud teaduse tingimustes seda vaevalt kunagi enam teha saab. Täna käisin fMRI (funktsionaalne magnetresonantskuvamine) uuringus (Heddale: nad siiski leidsid mul aju!). Päris lahe oli 1.5 tundi suures torus lamada (pead ei tohtinud liigutada!) ja erinevaid mõtlemisülesandeid lahendada. Varsti saan posti teel oma aju pildi, juhhei!

Kommentaarium on kuidagi kokku kuivanud, nuuks...

Kadalipu lõpusirgel

Tegime õppeviisa jaoks vajaliku meditsiinilise kontrolli ära. Ma eeldan, et Eesti kodanikelt nõutakse seda tuberkuloosi ja HIV-i kõrgete näitajate tõttu. Igal juhul tuleb vastust veel umbes kaheksa nädalat oodata, nii et jõuludeks peaks selgus majas/ühikas olema.

Kuna Eero käis arsti juures hommikul ja mina pärastlõunal, siis oli päris huvitav näha, kui sügava mulje ta erinevatele haiglatöötajatele jätnud oli. Õde, kes verd võttis, ütles mulle kohe peast Eero täisnime ja rääkis, kuidas selle äraõppimine võttis ikka tükk aega. Lõpuks lisas, et Eero on nice boy:D Radioloogiatehnikul oli samamoodi ta nimi meeles. Väga nummi.

PS. Jube lahe on vaadata oravaid üksteist taga ajamas; täpselt nagu Jääaeg 3. Päriselul põhinev multikas:D

Targad onud

Käisin kuulamas tippteadlaste (osad juba on nobelistid, teised ootavad järjekorras:D) loengut metaboolsest sündroomist ja ülekaalulisusest. Üks esinejatest, Jeffrey Friedman (leptiini avastaja!) kirjutas poleemikat tekitanud artikli, mis oli paljudele vastukarva seetõttu, et USA kontekstis peetakse ülekaalulisust enamasti indiviidi tahtejõuetuse, enesekontrolli puudumise vms süüks, ega arvestata ühiskonna ega geneetika "panust". Seetõttu ongi ülekaalulised inimesed üks enim stigmatiseeritud gruppe (mitte ainult USA-s muidugi). Friedman väidab, et geneetiline eelsoodumus mängib ülekaalulisuse tekkel olulist rolli (LISAKS liigsele toidutarbimisele), kuna mõndadel inimestel talletatakse üleliigne energia rasvkoes hõlpsamini kui teistel jms. Päris nii lihtsakoeline, et kalorid sisse, kalorid välja, asi ei ole. Selline huvitav ja värske perspektiiv asjale...


Kui inimene on terve, siis pole kellelgi õigust teda kuidagi "paks olemise" pärast hurjutada. Ülekaaluliste terve-olemisega kaasneb kahjuks üks AGA, nimelt kõrge kaloraažiga toidud (kiirtoit nt) pole enamasti väga toitainetetihedad (nutrient dense), mis tähendab, et paljudel ülekaalulistel (eriti neil, kellel madalam sissetulek), esineb tihti vitamiinide ja mineraalide defitsiite. Paraku on nii, et kiirtoit on sageli odavaim variant. Dokfilmis "Food, Inc" (millest Eero just kirjutas) võib näha üht immigrantide perekonda, kellel lihtsalt pole raha, et tervislikult toituda, kuna juba paar puuvilja maksavad rohkem kui üks purks. Ja purks pole odavam mitte seetõttu, et selle valmistamiseks läheks vähem raha, vaid hoopis sellepärast, et valitsus rahastab heldelt kas või purksipihvide tootmist.

Veel üks intrigeeriv teema, mida loengus käsitleti, oli ravim, mis imiteerib kehalist tegevust. Põhimõtteliselt võtad tablaka sisse ja lihasrakkudes toimuvad kestvustreeningule sarnased muutused. Ravimi nimi on AICAR (täpsemalt saab lugeda siit) ja kuna sellest on lisaks ülekaalulistele inimestele huvitatud ka tippsportlased, siis pandi AICAR dopingainete nimekirja. Loengus küll AICARiga seotud probleemidest ei räägitud, aga panen mõned häirivad aspektid kirja:
1. AICARi väljatöötamise eeldus on see, et liikumine on tüütu kohustus, millest oleks vaja kuidagi vabaneda. Et ongi tore päevad läbi lebotada. Ja lähenemine "me võime inimestele küll öelda, et füüsiline aktiivsus on vajalik, aga nad niikuinii ei tee sporti, seega leiutame hoopis tableti, mis imiteerib spordi mõju" ei meeldi mulle üldse, kuna on paternalistlik ja võtab inimestelt igasuguse omavastutuse.
2. Tablett mõjutab küll lihasrakke, aga "päris" kestvustreening mõjutab oluliselt ka südame-veresoonkonda (südame pumbafunktsiooni tõhustumine, vererõhu langus jpm).
3. Et saavutada optimaalne luutihedus, tuleb luukudet koormata. Diivanil lösutamine ning tablettide neelamine vist ei kvalifitseeru...
4. Igasuguse treeningu mõju on pöörduv, kui treening lõpetada. Selleks, et tabletist saadud tulemused poleks tagasipöörduvad, peab neid arvatavasti pidevalt manustama. Nii tore tulevikuperspektiiv ju.
Ekstreemsete ülekaalulisuse juhtude puhul võib AICARi taolistest ravimitest tõesti abi olla, aga see teema on pigem ikkagi Pandora laegas, mida ei maksaks näppida ja veel vähem avada.

PS. Toronto ülikooli tudengid saavad tasuta H1N1 vaktsiini! Sellega seoses; kes veel Gerli Padari gripitantsu pole näinud, siis kasutage võimalust:P Minu meelest päris hea riskikommunikatsiooni näide.

Osta, müü, vaheta

Liina leidis netist ükspäev ühe dokfilmi, mis räägib toiduainetööstusest USAs (vaata ka: Food, Inc.: Lifting The Veil On The Food Industry). Päris rõve vaatepilt, paljud tahaksid kindlasti pärast neid tibutapmisstseene taimetoitlasteks hakata. Ja kui mitte seda, siis oma toidusedeli üle paneb vast mõtlema ikka.

Mind hämmastas (taaskord) palju enam aga kogu see tarbimis- ja tootmisühiskonna mentaliteet, mida see film edasi annab. USA on muidugi ekstreemne näide, sümboliseerides minu jaoks seda, kuidas demokraatia võib "hapuks minna". Igatahes, olles küll mitte puhast tõugu sotsialist või marxist (no sellega, et klassivõitlus ainuke antagonism on, pani Marx küll puusse), siis kapitalismikriitik võin ma ikka olla. Neid punkte, mida kritiseerida, on kahtlematult palju, kuid antud juhul häirib mind kõige enam see asjade fetiš (see on muideks jällegi Marxi mõiste; sks. Warenfetisch, ingl. commodity fetishism), mis ka Eestis nii tugevalt juurdunud on.

Kõik tahavad tänapäeval saada "edukateks ettevõtjateks", st mõelda välja miski "originaalne" toode ja seda tootma hakata. Et ikka rohkem "asju" saaks. Ja odavalt. Et saaks võimalikult palju "asju" võimalikult vähese raha eest, et need siis kallilt maha müüa ja rohkem raha saada. Keegi ei mõtle pikemalt, kas neid junne tal või üleüldse kellelgi ka tegelikult vaja läheb (siin müüakse näiteks banaanihoidikut). Või kui suurt kahju selline teguviis keskkonnale teeb (no mis sa arvad, mis sellest plastikust metsa all või ka prügimäel saab?). Rääkimata veel selle kogu "edukuse" (väljendudes kas või selle ühiskonna iluideaali saavutamises, millest kirjutas juba varem Liina) diskursuse ääretust debiilsusest.

Ja ega tarbija targem ole. Tema läheb kaasa kõikide reklaamidega, mida kallilt ostetud telekast reklaamitakse. Loomulikult peab ta ostma selle kõige uuema iPodi kohe kui see välja tuleb ja isegi kui sul vana veel alles on. Ja loomulikult on vaja seda "uut keelepuhastajaga hambaharja", isegi kui teadlasedki ütlevad, et see nö "vana vene oma" on kõige efektiivsem. Või kümmet paari kingi, just in case. Kuni sinna maani välja, et lõpuks tõepoolest tundub elu kõigi nende "asjadeta" täiesti võimatu. No kas ei ole tobe?

Igatahes, mina ootan juba Michael Moore'i uue filmi Capitalism: A Love Story nägemist. Ok, Moore on teinekord liialt "olen hästi äge ja näitan ekraanil palju ennast", kuid dokumentaalid ise on tavaliselt väga head. Ja naljakad (no Sicko näiteks). Soovitan.

PS. Käisime ühel kontserdil (nimega Nico's Choice - Aro soovitusel), kus orkestrandid mängisid ühe loo kuulates stetoskoobiga oma südametukseid. Ja dirigent dirigeeris ka oma südamelöökide taktis. Päris uudne. Ja Kanada kuninglik konservatoorium, kus seda mängiti, asub meist suht kahe sammu kaugusel ka, seega eriti mugav.

Nastja näeb selgelt

Mõtteid minu boksist:

1. Leidsin New Yorkerist ühe väga põneva artikli, teemaks ameerika jalgpall ja ajukahjustused (millalgi septembris kirjutasin ka sellest). Kellele pinget pakub, siis lugeda saab siit (ei maksa end pikkusest hirmutada lasta). Muuhulgas võrreldakse omavahel ameerika jalgpalli ja koeravõitlust. Üks väike fakt ka, nimelt liinimängija (ma olen ameerika jalgpallis muidugi võhik ega tea, mida liinimängija teeb) võib ühe hooaja vältel saada umbes tuhat lööki pähe. Räme sport.

2. Halloween (eesti kalendris usupuhastuspüha nimega:D) kogub ka tuure. Läksime pahaaimamatult poodi ja vastu hakkas tulema massiliselt kostümeeritud inimesi (loe: zombisid). Ühel näiteks plastikkäsi tehisverest nõretaval kandikul, teisel väike luukere hellalt süles, kolmandal silm koopast välja rippumas jne. Veidi tuletas meelde Hollandi ja Belgia karnevalimelu. Pildil on Maastrichti äärelinna bussipeatus karnevali ajal (sinine kittel ja triibulised koivad on minu omad).


Bussis (ja linnas üldse) polnud vist ühtegi "tavalises" riietuses inimest (vanaemad-vanaisad ja sülelapsed olid ka kostümeeritud). Meil võiks ka selline karnevalitraditsioon olla, muidu ei saagi kostüümis ringi karata (minu vanuses enam marti ju ei lähe jooksma), kui just ise ei orgunni. Oi, mulle meeldivad stiilipeod.

3. Pühapäevad on toredad, sest siis on NIA. Treener valib meile tantsimiseks alati hästi huvitava muusika, ükskord oli näiteks ainult ladina keeles laulev bänd. Mulle hakkasid meeldima paar lugu grupilt nimega Dead Can Dance. See lugu on mõnusa rütmiga ja sellel on lahe video (90ndatest).

4. Pole eneseabiraamatute populaarsusest kunagi aru saanud, suht saastauputus mu meelest. Siinkohal veel üks lugemissoovitus. Tsitaat: "Seedrite (eesti abielupaar, feng shui eksperdid) feng shui koolitusi on tellinud üle tuhande maineka asutuse - alates Merko Ehitusest, Finantsinspektsioonist, Tallinna Kaubamajast ja pankadest ning lõpetades kümnete lasteaedade ja gümnaasiumidega." Nagumismõttes? Kärbime lasteaedades personali, aga vähemalt on veesooned tuvastatud ja mängunurga energiaväljad liiguvad õigesti?

5. Kõigi suureks rõõmuks on ilmunud selgeltnägija Nastja elulugu (üle 90 lehekülje kahjuks ei pigistanud välja), selle šedöövri saab ka endale soetada. Huvitav, et nii paljud nimetavad ennast ateistideks, aga mingi eneseabi ja nõidade jama läheb küll peale.