Õndsusasjad

Ma tean küll, et on alles september, aga ma lihtsalt pidin endale 2010. aasta kalendermärkmiku ostma. See on lihtsalt nii ilus!!! Eestis peab kena märkmikku tikutulega taga otsima ja see on nii frustreeriv (räägime veel pseudoprobleemidest:P).

Üks äge keskkonnasõbralik trend siin on mitmekordselt kasutatavate termoste ja joogipudelite kasutamine, sest muidu oleks kohvitopside ja plastpudelite uputus totaalne. Lähed kas või Starbucksi ja lased kohvi termosesse panna. Mina ronin oma varahommikustesse loengutesse ka instantputru täis termosega. Eero loengutes on inimesed vist paremini kasvatatud, aga meil küll kõik pidevalt söövad midagi. Ega ma siis kehvem saa olla:D

Oleme üritanud ka erinevaid ägedaid söögikohti külastada (multikultuursust tuleb ju ära kasutada). Seni on ära proovitud jaapani, tai-hiina-vietnami ja kreeka toidukohad. Järgmine plaan on taimetoitlaste salaatik.

Ja veel üks palve: võite kommentaarides öelda, millest tahaksite veel lugeda. Kunagi ju ei tea, mida üks või teine huvitavaks/igavaks peab.

Eero au ja uhkus:

Tegelikult ei ole mul midagi USA vastu

Üks päris huvitav teema, mis praegu USA-s ja Kanadas vaidlusi tekitab, on Obama väljapakutud tervishoiusüsteemi reformimiskava. Kindlasti soovitaks vaadata Michael Moore'i dokfilmi "Sicko", tekitab päris palju wtf hetki. Põhimõtteliselt on kindlustusfirmadel selline suhtumine, et kui sul on mingi haigus juba olemas (à la diabeet, kõrgvererõhktõbi vms), siis sulle kindlustust ei anta. Ehk siis inimesed, kellel päriselt ka arstiabi vaja on, seda ei saa. Äriliselt loogiline, arstieetika seisukohast no mitte liiga... Kui keegi on näinud HBO dokfilmi "Thin" (täitsa soovitan muide, söömishäirete kliiniku patsientidest räägib), siis 2 naist/tüdrukut olidki sunnitud ravi katkestama, kuna kindlustus otsustas ühel hetkel, et nende ravi ei kaeta enam. Ja siis nad läksidki poole teraapia pealt koju ja harrastasid oma eluohtlikku häiret edasi.

Valge Maja kodukale piilusin ka (ma külastan viimasel ajal nii seksikaid netilehekülgi, Eesti Toiduliit ja Tarbijakaitseamet ja Valge Maja nt). Väga kokkuvõtvalt (ja kindlasti lihtsustatult, andke võhikule andeks) siis Obama plaanitud muutused:

• need, kellel on erafirmadelt kindlustus olemas, ei pea midagi muutma (seega ma ei saa aru, millest üldse see meeletu poleemika teemal "riik topib oma nina meie asjadesse, kommunism on kätte jõudnud" jms)
• olemasolev haigus ei tohi enam olla põhjuseks, et kindlustuse andmisest loobuda (täiesti jabur muidugi, et praegu tohib seda teha)
• ennetava ravi (regulaarne tervisekontroll, mammograafia jms) eest ei tohi lisaraha võtta
• lisaks luuakse ka mittetulunduslik riiklik plaan kindlustusfirmade plaanide kõrvale (see on mõeldud ainult neile inimestele, kellel kindlustust pole)

See on ikka lampide lamp, kuidas USA-s selliseid iseenesest/isejänesest mõistetavaid asju omaks ei taheta võtta.

Kuna Kanadas on aastakümneid olnud riiklik tervishoiusüsteem, siis üritatakse USA-s luua muljet (kindlustusfirmad ei taha ju oma suurest ärist loobuda), et kanadalased pole oma tervishoiusüsteemiga põrmugi rahul ja üldse on kõik paha, ooteajad pikad ja mis kõik veel. Tehti isegi selline tore reklaam, kus üks kanada tädi räägib, kuidas ta pidi Kanadast USA-sse ravile minema. http://www.youtube.com/watch?v=xWxcv0Dummk
Kanada arstid ja tervishoiuspetsialistid andsid siis vastulöögi USA poolt tulevale jamale:
http://www.youtube.com/watch?v=DXXBCFnhsUc
Tuleb välja, et tegelikult hindavad 86% kanadalastest oma tervishoiusüsteemi taset kõrgeks. Üks spetsialist ütles otse välja, et selle propagandaga teevad ameeriklased kahju endale, mitte kanadalastele ja et teda üldse ei huvita, mis nad oma lollusega saavutavad:D

Karm fakt: Kanada süsteem kulutab ühele inimesele 300 dollarit aastas ja kõigil on kindlustus, USA vastavalt 1000 dollarit ja miljonitel (täpsemalt vist 46-l miljonil) üldse polegi tervisekindlustust. Ja noh, kutsuge mind sotsialistiks või milleks iganes, aga kõik peaks võrdselt arstiabi saama. Ei ole ju normaalne, kui sa lähed arsti juurde ja oled verekaotusest minestamas (Aro võib sellest pikemalt rääkida), aga enne verejooksu peatamist tuleb pangakaarti välgutada.

Ameerika jalgpallist ka. Tuleb välja, et selline vägivaldne peatraumaderohke spordiala võib tekitada päris karmi ajukahjustuse, mida nimetatakse krooniliseks traumaatiliseks entsefalopaatiaks (CTE). Põhimõtteliselt areneb välja üks dementsuse vorm ja ajupilt võib välja näha nagu 80-aastasel. CTE tõttu surid USA-s eelmisel aastal üks 45-aastane endine profijalgpallur ja ka 18-aastane nooruk, kes keskkoolis jalkat mängides palju vigastusi sai. Paljud sportlased on lubanud pärast surma oma aju teadusele annetada, et CTE uurimisele kaasa aidata. Meie teaduskonna juurde on loodud suisa Concussion lab, mis siis uurib sportlaste peatraumasid. Neil on lahe lööklause ka: "There will always be another game, but you only have one brain. When in doubt, stay out!" ("Mänge tuleb teisigi, kuid ajusid on sul ainult üks. Kui kahtled, jää pingile!")

Päris palju räägitakse Kanadas ka H1N1 gripist. Mu lemmikloengus ("Kehaline aktiivsus, tervis ja massimeedia") käsitletakse praegu just riskikommunikatsiooni ja sellega seoses ka erinevaid viise, kuidas tervishoiuspetsialistid, arstid ja teadlased "pandeemia" kohta infot jagavad ja kuidas meedia seda kajastab. Selle aine raames on mul Eero ainetega päris palju kokkupuutepunkte (sotsiaalkonstruktivism ja värki), mis on hästi tore. Üllitasin just ühe väikese analüüsi sellest, kuidas meedia aborti raamistab ja käsitleb. Peab ütlema, et suhteliselt raske on pärast 3-aastast pausi uuesti midagi kirjutada (üks uurimustöö Mart Kolditsa lavastustest välja arvata), inglise keeles veel pealekauba. Mitte et selline väljakutse nauditav poleks...

Kui gripihirmust veel rääkida, siis on siin kasutusele võetud konkreetne ennetusprogramm. Et pesemata käed Ülosid-Alosid (pisikuid) ei levitaks, paigaldati üle terve kampuse käte desinfitseerimise masinad. Pildid on ka, õpetavad varrukasse aevastamist. Gripiteemalised meilid teaduskonnalt on päris popid ja isegi arstitõendi esitamise süsteemi on gripi puhul lihtsustatud. Lisaks soovitatakse otsida endale flu-buddy ehk gripisemu/sõps, kes siis haigele kanasuppi toob vms:D

Boksinaabritest pole ka jõudnud veel kirjutada. Kokku on ühes boksis (siin nimetatakse seda küll sviidiks) kuus tuba. Kahest tüdrukust ei tea ma mitte midagi, ainult teretanud oleme. Siis on veel vahetusüliõpilane Saksamaalt, tundus päris nummi tšikk. Ja filosoofiat õppiv armas kanadalane, selline veits boheem, käib vahepeal rulatamas:D Meie vaieldamatud lemmikud on korea tšikk ja tema korea tüüp, kes siin hängib. Üritasin alguses sõbralik olla, aga nad ei võtnud väga vedu. Tundub, et neil on väga raske tere öelda, kui meid näevad. Ja lisaks ajavad nad mind närvi, kuna jätavad alati oma pesemata nõud igale poole (ma võin küllaltki anaalne tunduda, aga kui boksis on nii palju inimesi, siis pole ju selline käitumine eriti tore).

Imelik on ka see, et meie oleme ainsad, kes pidevalt vaaritavad. Teistel tundub olevat kapp täis kiirnuudleid ja mikrokaeineid. Ma elasin Brüsselis kolm kuud ainult mikrokaga. Väga nukker oli. Kui korralik ahi olemas, siis milleks...

Toitumise aines hakkan varsti kolmepäevast toitumispäevikut pidama ja pärast sisestan kõik ühte fäänsipäänsisse programmi ja analüüsin. Põnevpõnev. Selle aine esseeteemad on ka ägedad: üks töö tuleb kirjutada laste ülekaalulisusest ja teine väljas söömisest. Kuna siin on poodides toiduainete sildid veidi informatiivsemad kui Eestis, siis on neid päris põnev lugeda ja võrrelda (kretinismiilmingud, jajaa).

Üks tüüp, kellega seminaris paaristööd tegin, ütles, et mul on prantsuse aktsent. Belgias öeldi jällegi, et flaami/hollandi aktsent. Kujunemas on muster: lähen kakskeelsesse riiki ja räägin enamuse keelt vähemuse aktsendiga.

Raamatud, aje!

Elu on nüüdseks juba päris kindlasse rööpasse läinud. Pidevalt on palju lugeda ja kirjutada: näiteks järgmiseks nädalaks on mul vaja läbi töötada miski 300 lehekülge teksti ning kirjutada 3 esseed (kokku küll vaid 10-11 lehekülge). Ja vabal ajal... või noh... mis vabal ajal? Tegelikult saab vahepeal ikka hinge ka tõmmata, isegi kui vaid tunnikeseks.

Täna saime kätte oma Amazon.com-ist tellitud raamatud. Kuna valvelauas (sinna jäetakse tulnud pakid) algul kedagi ei olnud, olime me alguses lootuse neid juba täna näha (ja nimed sisse kirjutada!) maha matnud. Kuid siis, ootamatult, kostus päästja koolikell (antud juhul küll tuletõrjesireen), mis kutsus inimesi evakueeruma, mispeale meie oma pakipaberi näppu võtsime ja alla järgi läksime. Sest noh, kui juba sireen töötab, järelikult on valvelauas keegi kohal kah. Vot selline ida-eurooplaste mõttemall on meil :)

Paki sisu oli muidugi äge. Mulle tuli 7 raamatut, millede autorite hulgas oli ka nt Foucault (aje!), Ian Hacking, Rogers Smith (Stories of Peoplehood on vhea raamat) ja ka näiteks mu päris oma Berger & Luckmanni sotsiaalkonstruktivismile-alusepanija-raamat. Liina sai aga kätte oma laste füsioteraapia raamatu (veel üks telliskivi juures), mida ta väga-väga-väga tahtis. Tema teine raamat peaks millalgi järgmisel nädalal saabuma. Kurb asi on aga see, et kogu selle kohustusliku kirjanduse (mis on ka muidugi väga hea) kõrval ei teki võimalustki neid kohe lugema hakata.

Lõpetuseks natuke nalja kah. Nimelt on mu suahiili keele õpetaja pärit Tansaaniast, teades seega antud kultuurist päris palju. Üks asi, mida ta meile väga tungivalt rõhutas, on see, et teretades peab inimesega kätt surudes ALATI kasutama paremat kätt. Miks? Põhjus väga lihtne: vasakut kätt kasutatakse... noh, ütleme, tualettruumis. Tagumiku pühkimiseks (mitte et seda enam siis pühkimiseks nimetada saaks). "Lääne" inimesi, kes tahaksid ikka paberit kasutada, kutsuvad nad aga kuivpuhastajateks (dry cleaners).

Teine lugu on samuti Aafrikast, mille jutustas üks mu õppejõududest, kes ise päris mitu head aastat on Nigeerias elanud. Nimelt hoiatasid ühes Nigeeria provintsis kohalikud nõiad/šamaanid/muud-sihukesed-tegelased inimesi genitaalide varguse eest. Ja nii pidavatki kõik inimesed bussiga sõites oma vastavatest piirkondadest kinni hoidma, et nii vältida nende kaotsiminekut. Üks mees oli suisa seal teise ära tapnud, põhjendades seda sellega, et too oli ta genitaalid ära varastanud. Huvitaval kombel sealsed politseinikud selle peale aga ei tulnud, et seda "vargust" oleks ju üsna lihtne tõestada (noh, püksid maha ja...).

Sinine esmaspäev

Lõpuks ometi said kõik õppeviisa taotlemiseks vajalikud paberid kokku kogutud ja Varssavi poole teele saadetud. Hoidke siis kõvasti pöialt (Pärnu murdes põialt) meile!

Täna sadas esimest korda pärast siiajõudmist korralikult vihma.

Pehmed kõrvad

Täna nägime ära Toronto hiiglama suure ja respektaabli (asutet siiski juba 1888. aastal) loomaaia. Päris mitu tundi (ja peaaegu 20000 sammu) võttis aega, et kõik südamelähedasemad ja -kaugemad karvased-sulelised ära näha. Võrreldes Tallinna loomaaiaga, on olukord ikka tunduvalt loomasõbralikum. Päris nukker on vaadata, kuidas Tallinnas suured loomad 5x5 m kongis peavad olema.

Tunnistage nüüd üles, kes "Lõvikuninga" ajal nutta tihkus:D


Juhiks tähelepanu kaelkirjakule.

Midagi Katile.

Kunagi jooksis selline sari nagu "Miami Vice". Tuleb tuttav ette?

Eero rääkis, et kanadalastel olevat komme igal pool lambist järjekordi moodustada. Täna sai see tõestust. Kujutage ette suurt bussipeatust, kus iga bussi jaoks eraldi paun (kokku 5-6 pauna). Ühtegi bussi pole ees, aga iga pauna juures on ilusti järjekord. Neile vist küünarnukimeetod ei istu.

Kui muidu elust-olust rääkida, siis tegeleme peamiselt õppimisega. Praktiliselt kõik õhtud mööduvad lugedes-kirjutades. Mina maadlen oma hiigelpika laboriaruande ja teiste kirjatöödega. Aga ärge muretsege, kunagi ma vean Eero peole ka:P

Ikka sama vana jama

Kirjutan siis oma akadeemilises elust kah pisut. Aineid on kokku viis (maksimum, mida lubati), kuid juba nendegagi tundub, et tööd saab olema rohkem kui rubla eest. Ehk: õppetöö tase on kohe kindlasti kõrgem kui Tartu Ülikoolis, lähtudes juba sellistest määrajatest nagu üliõpilaste arv aines, reaalne materjalide läbitöötamise vajadus jms. Seega, kuigi Toronto Ülikool on ilmatuma suur (45000 üliõpilast), siis massiülikoolistumist, nagu juhtus Eestis, siin toimunud ei paista olevat. Tahtmata seejuures oma alma materit mingitpidigi alavääristada...

Ainetest täpsemalt aga ükshaaval:

• The Politics of Identity (identiteedipoliitika). Kes mu bakatöö (mis rääkis rahvuslike identiteetide konstrueerimisest) ja teiste uurimustega kursis on, siis ei tohiks siin üllatust olla. Aine käsitleb võrdlevalt klassi, etnilisust, rahvust, religiooni, rassi ja sugu (täpsemalt gender; eesti keeles seda sex ja gender eristust lihtsalt ei ole), kuivõrd tegu on sama protsessi erinevate sisudega (kui nüüd postmodernistlikult läheneda...). Igatahes on see jube põnev, esimeses päriselt toimuvas seminaris tuleb luubi alla näiteks Rwanda genotsiid ja sellele eelnenud rassiliste erinevuste tekitamine Belgia koloniaalvõimu poolt (st kui sul oli 10 või enam lehma, siis sa olid Tutsi, muidu aga Hutu). Kohustuliku kirjanduse nimekiri on igatahes pikk ning muljetavaldav. Kursuse lõpus tuleb esitada 20 lk pikkune uurimistöö (võrdlus TÜ 40 lk bakatööga).

• Sexual Diversity Politics (seksuaalse mitmekesisuse poliitika). Jällegi üks identiteediteemaline aine, seekord lahates aga täpsemalt seksuaalsuse küsimust. St kas selline binaarne määratlus nagu hetero/homo üleüldse eksisteerib ning kuidas on see "seksuaalsus" olnud oluline poliitiliselt. Huvitav juba kas või ainult Leedu päevakajaliste sündmuste taustal (mis on, lubage mul öelda, täiesti debiilsed arengud). Lähenemine ja lugemisvara on taaskord väga mitmekesised.

• The Politics of Disease and Epidemic (haiguste ja epideemia poliitika). Aine, mis uurib sügavuti epideemiate mõju riigile ja sotsiaalsele struktuurile ning vastupidi. Rõhuasetus on pandud HIV/AIDSile Aafrikas (LAV ja Botswana muidugi eesotsas kui kõige enam uuritud näited). Tegemist on päris rämeda nädalase lugemiskohustusega ainega, mille lõpus tuleb esitada samuti 20 lk pikkune uurimistöö.

• Religion and Power in the Post-Colony (religioon ja võim postkolooniates). Interdistsiplinaarne aine (antakse politoloogia- ja religiooniosakonnaga kahasse), mis ühendab identiteete, religiooni, võimu (in Foucauldian sense) ja Aafrikat. Uurimise all on seega kogu mu bakatöö temaatika ja siis religioon veel sinna otsa kah (kuigi tegelikult ei ole nii religioonikeskne, kui pealkiri vihjab). Aine kestab 2 semestrit ning sisaldab mitmete uurimistööde kirjutamist ja ka blogi pidamist (eks näeb, kuidas see välja kukub).

• Introductory Swahili (sissejuhatus suahiili keelde). Ja viimaseks mu ainuke keeleaine, milleks on sedapuhku Aafrika ainuke laialtkasutatav kohalikult arenenud keel (suurte araabia mõjutustega küll). Keel, mille Eestis õppimine oleks võimatu. Aine raames peame mitu korda muideks käima söömas suahiili restoranis (uhh, kui tüütu, eksole :)
  

Nagu näha, kumab mu valikutest läbi kaks jõukeset: esiteks identiteedipoliitika ja teiseks (tegelikult täiesti üllatuslikult) Aafrika. Lugemist on igaks nädalaks kohutavalt palju, nii et ma isegi ei tea veel, kuidas ma korralikult nii asju lugeda kui ka jooksvaid kirjatükke kirjutada jõuan. Rääkimata veel lõpu-uurimuste kirjutamisest. Järgmisel semestril lisanduvad ained rassist (jälle otsapidi sellesse identiteediteemasse) ja Ukraina ja SRÜ riikide siiretest (rahvuspoliitikate taustal) ning kvalitatiivse metodoloogia seminar (kus on max 5 inimest, sh mina).

PS. Üks huvitav fakt: ükski mu õppejõududest ei ole valge heteroseksuaalne mees (ehk inimene, kes on üldiselt olnud vaba igasugusest diskrimineerimisest), kõikidel on vähemalt üks neist identiteetidest kuidagist teistpidi.

PPS. Nagu näha, pakume me Liinaga pisut erinevate suunitlustega postitusi. Noh, et ikka kõigil huvitav lugeda oleks.

The Wonderful World of Bodybuilding

Sattusin eile väga ägedasse trenni, mille nimi on NIA (neuromuscular integrative action), mis kujutab endast tantsu ja võitluskunstide segu (Aleksanderi tehnika ja jooga elemente on ka). Puhas jooga mulle isiklikult ei istu, sest alaselg ja randmed kannatavad, ja liiga keeruline koreograafia pole ka minu rida. Pärast kolasin veidi netis ringi ja tuleb välja, et NIAt kasutatakse alternatiivse vahendina ka rehabilitatsioonis (haiglad, vanglad jm). Meie käre võimlemisõpetaja ütles kohe esimesel kursusel, et meie ravime inimesi terapeutilise harjutuse, mitte tablettidega. Hästi nummi on ka see, et NIA põhirõhk on liikumisrõõmul ja üks suur osa NIA filosoofiast on see, et seda pole võimalik valesti teha, st igaüks teeb väikese variatsiooniga, elab ennast välja ja keegi ei tule näpuga viibutama. Päris võhmale võtab ka:D
Kui kedagi peaks huvitama, siis panen siia ühe videolingi, saab veidi rohkem aimu.
http://www.youtube.com/watch?v=LgfiwVaqNSs
Äkki jõuab varsti Eestisse ka...

Meie spordifüsioloogia õppejõud ironiseerib ilmselge naudinguga kulturistide üle. Täna rääkis ta, kuidas nad kasutavad amfetamiini ja teisi stimulante, et ainevahetust kiirendada ja keha rasvaprotsenti vähendada, aga et magada ka saaks, siis tuleb lisaks stimulantidele ka depressante võtta. Ja kuna GHB ehk siis kurikuulus korgijook on depressant, mis laseb magada ega sega loomulikku kasvuhormoonitsüklit (st une esimeste tundide jooksul eritatakse kasvuhormooni, mis kasvatab ka lihasmassi - kulturisti märg unelm), siis seda nad rõõmsalt kasutavadki.

Tunniplaanidega on meil sattunud sedaviisi, et minul loengud/laborid rohkem hommikuti ja Eerol õhtupoole (nagu sotsiaalteadustes kombeks). Tööjaotus on demokraatlik: see, kes varem koju jõuab või kellel vähem loenguid on, teeb süüa. Täna olen mina toimkonnas (panin just lasanje ahju mmmm).

Ja ärge heituge, Eero kirjutab ka kohe-kohe oma lahedatest loengutest.

Sünnipäevalapse akadeemiline heietus

Sattusin uurima Toronto Ülikooli füsioteraapia õppekava ja leidsin nii mõndagi üllatavat. Tuleb välja, et neil pole võimalik bakalaureusetasemel füsioteraapiat õppida, ainult magistris, kuhu sissesaamiseks peavad olema läbitud järgmised ained:

• inimese füsioloogia (terve aasta aine ehk siis meie mõistes umbes 12 EAP)
• üks aine järgnevast valikust: anatoomia, bioloogia, meditsiiniteaduste alused, patoloogia vms (samuti 12 EAP väärtuses)
• üks aine järgnevast valikust: antropoloogia, politoloogia, majandus, sotsioloogia, ajalugu, religioon, filosoofia vms (12 EAP)
• 6 EAP väärtuses statistikat või uurimismeetodeid

Magister kestab 2 aastat ja programm on päris tihe: füsioterapeutiline hindamine, kardio-respiratoorne ft, skeleti-lihassüsteemi ft, neuroloogiline ft ja väga palju kliinilist praktikat.

Minu mõte liikus siinse ja koduse süsteemi võrdlemise rada...

Ühelt poolt Toronto ülikool: inimene, kes on saanud bakakraadi hoopis mingil muul erialal ja võtnud näiteks füsioloogiat, bioloogiat, filosoofiat ja statistikat kõrvale (st füsioteraapiaga on kokkupuude praktiliselt olematu), astunud siis magistrisse ja õppinud 2 aastat väga tugeva programmi järgi.

Teisalt võtame Tartu ülikooli. Inimene, kes õpib Tartus juba bakalaureuseõppes (kindlasti vähem põhjalikult, aga siiski) kõiki sama temaatikaga aineid, mis Torontos magistris olemas on, ja on läbinud kohustuslikuna anatoomia, füsioloogia, patoloogia, sisehaigused, neuroloogia, ortopeedia, lastehaigused (see, et meie tase võiks arstiteaduskonna ainetes hulka maad parem olla, on karm fakt. Samas ei ole paljud arst-õppejõud füsio vajalikkuses ja mõttekuses just veendunud ning ärapanevaid märkusi oleme pidanud kuulma omajagu). Lisaks käiakse kokku 6,5 kuud praktikal. Seejärel on 2 aastat magistrit, kus õpitakse süvendatult ja spetsialiseerutakse vastavalt siis spordile, lastele, täiskasvanutele või vanuritele. Lisaks kliinilised praktikad.

Olen küll väga palju kuulnud Tartu füsio magistri mõttetusest ja paljude pettumusest, aga optimistina tahaks siiski loota, et asi paraneb. See polegi hetkel peamine. Iva, milleni tahtsin jõuda, on see, et ühes süsteemis puutub inimene otseselt füsioteraapiaga kokku 5 aastat, teises 2, seega pole nagu päris põhjust ennast nii maha teha ja ebapädevaks tondiks pidada...

Kuna siin on füsio arstiteaduskonnas ja meil kehakultuuriteaduskonnas, siis mul poleks olnud võimalik siin füsiot õppida, lisaks ka asjaolu, et neil baka 4 ja meil 3 aastat. Sellel aastal olen aga rõõmsalt leidnud oma koha Physical Education and Health teaduskonnas ja võtan oma erialaga nõrgemalt seotud aineid:

• Physiology and Biochemistry of Physical Activity (Spordifüsioloogia ja - biokeemia). Ma olin vist ainuke, kellele Tartus spordibiokeemia täiega meeldis. Emme geenid löövad välja selle koha pealt. Esimeses loengus vaatasime lisaks muule Usain Bolti 100 m võidujooksu. Õppejõud ennustas, et kuna ta on alles nii noor sprinter, kelle jõu- ja kiirusomadused alles arenevad, siis ta peaks veel paar korda maailmarekordit parandama (rubriik "Uudiseid spordisõpradele").
• Teaching the Child Physical Activity (Lapsele kehalise aktiivsuse õpetamine) - siin räägitakse väga põhjalikult läbi, milline tegevus mis eas kõige sobivam on.
• Physical Activity, Health & the Mass Media (Kehaline aktiivsus, tervis ja massimeedia) - selline interdistsiplinaarne aine. Kohustuslik kirjandus on päris korralik ports teadusartikleid (semestri peale tuleb nii 50 kokku).
• Exercise, Health and Nutrition (Kehaline aktiivsus, tervis ja toitumine) - põhimõtteliselt sama nimega ainet olen Tartus ka võtnud, aga kuna see on väga lai ja etsitekitav teema, siis otsustasin natuke rohkem süveneda.
• Basic Human Nutrition (Inimese toitumise põhialused) - see on nüüd toitumisteadlaste aine. Kui mul kunagi professionaalses mõttes identiteedikriis oli, siis mõlgutasin mõtteid füsio pooleli jätta ja kuskile toitumisteadust minna õppima (Eestis, nuuks, sellist eriala pole). Seega kasutan siin võimalust seda ainet võtta.

Õpikud maksavad keskmiselt 1000 eeku/tükk ja kaaluvad vähemalt 3 kilo/tükk. Aga kuna Eestis on kvaliteetset teaduskirjandust väga raske kätte saada, siis tuleb võimalust kasutada ja soetada, soetada, soetada. Arutasime siin Eeroga, et Tartus eeldatakse alati, et enamik inimesi rotib ja pannakse slaidid netti üles (kes on vähe tublim, otsib raamatukogust ka). Siin on iseenesest mõistetav, et kõik ostavad endale raamatud. Heaoluühiskonna värk, ma ütlen.

Aga et füsio poole pealt päris rooste ei läheks, siis hangin Amazonist endale ilge 700-lehekõljelise telliskivi "Pediatric Physical Therapy" ja harin end laste füsioteraapia alal.

Sai suht pikk heietus:D

PS. See aasta saab äge olema, ei pea vanuse puhul kahte erinevat numbrit meeles pidama. Aju puhkab, uskuge mind.

Lõpuks kooli!

Homme algab kool. Esimeseks aineks on "Politics of Identity" (identiteedipoliitika), mille osas on mul kõrged ootused. Kuid eks me siis kunagi, kui kõigis ainetes (5 tk semestris) on korra ära käidud, räägime neist ka pikemalt. Kuid juba praegu paistab, et põhiliseks väljaminekuks võib saada kohustuslik kirjandus, mis on iseenesest hea, kui on tegu heade raamatutega. Ülikooli raamatupoes, mis on muuseas akadeemilises mõttes paljudele märg unenägu, nägin juba mitmeid, mida Eestis lihtsalt müügil ei ole (nt Foucault' "Power/Knowledge").

Pühapäeval käisime Toronto Ülikooli eesti õppetooli ajaloo professori ja tema poja juures õhtust söömas (kes on pmst meie naabrid). Toiduks mais ja mustikapirukas, nagu õigetele põhja-ameeriklastele kohane. Tegemist ei ole kindlasti mitte stereotüüpiliste siinsete nö Kanada eestlastega. Toronto Ülikooli akadeemiline vabadus on ikka üle kõige! Juttu jätkus igatahes kauemaks. Ja tuli välja, et me oleme suhteliselt erandlikud välislähetusse pääsenud, kuivõrd ei kuulu ühtegi korpi ega muusse organisatsiooni, mis tihtilugu selliseid valikuprotsesse nähtamatu käena juhtima pidavat.

Aga kuna keedetud mais kerge või ja pipraga oli tõepoolest väga maitsev, võtame selle nüüd ka oma toidusedelisse. Juba homme käime Kensington Marketil (üks vana ja äge turg 10 min jalutuskäigu kaugusel) ning ostame maisi. Praegu pidi hooaeg olema, seega hinnad on ka odavad.

PS. Saime pmst stipendiumid kätte (st tšekid on käes, kuid pole neid veel sulliks teinud). Nüüd oleme rikkad ja saame palju õlut osta :)

PPS. Tervisekindlustus on kah nüüd olemas (ülalnimetatud õlle ületarbimine ei tohiks tagajärgede osas seega enam probleem olla).

PPPS. Järgmisel reedel püüame loomaaias ära käia.

Spordi - ja veinisõbrad

Oleme kergelt eufoorilises meeleolus ja kavatseme nüüdsest hakata meistersportlasteks. Põhjuseks asjaolu, et saame oma üliõpilaspiletitega (TCard) sisse Toronto Ülikooli Spordihoonesse. Tasuta (!) ujumine (juhhei, kaks basseini: 50-meetrine olümpiasuuruses ja 25-jardine), jõusaal, erinevad trennid (vesivõimlemised, aeroobika, jooga, pilates jpm). Ainus kulutus oli kapi jaoks tabaluku hankimine. Kui tahta mõnda trenni põhjalikumalt võtta (ma kaalun näiteks pilatest), tuleb mõistlik summa juurde maksta. Ja kui me skaibi või mõne muu suhtlusvahendiga enam kättesaadavad pole, siis arvatavasti sulistame kuskil.

Teiseks liitusime Pedometer Challenge programmiga. Ostsime sammulugejad ja sisestame iga päev siblitud sammude arvu ühele netilehele. Kuna käime siin suhteliselt palju (ühistranspordi kuupilet maksab valusad 840 eeku, ühekorrapilet 28), siis on tore vaadata, mitu sammu siis päeva lõpuks kokku saab. Üks väike poeskäik ja peaaegu 10 000 sammu täis. Ühe uuringu järgi (oi-oi, kui ebaakadeemiline) teeb keskmine ameeriklane päevas enam-vähem 3000 sammu. Selle võrdluse peale võime küll endale uhkusega vastu rinda taguda.

Ja vastukaaluks tervislikele eluviisidele räägiks veidi ka alkoholipoliitikast, mis võib ühe tudengi meele täitsa mõruks teha. Hakka või karsklaseks. Alkoholi müüakse kahte sorti poodides, mida on kogu linna peale paarikümne ringis. Esiteks on The Beer Store, mis müüb ainult õlut, keskmine hind 25 krooni pool liitrit. Teiseks on LCBO, kust võib leida nii õlut, veini, siidrit kui ka kangemat kraami. Odavaim vein 70 krooni kanti, kuid alla 100-krooniste veinide hulk on väga piiratud ja suur on tõenäosus saada rosé asemel haput punasesõstramorssi meenutav vedelik. Tänaval joomise eest on trahv mitu tuhat krooni.

Üks huvitav toode, millele Eero mu tähelepanu juhtis, on jäävein. Kõige rohkem toodavad seda Kanada ja Saksamaa. Tegemist dessertveiniga, mida tehakse viinapuude peal ärakülmunud marjadest. Miinuskraadidega vesi jäätub (tohhoo imet), mis võimaldab külmunud viinamarjadest pressida välja suhkrud jm. Koguseliselt saab veini küll vähem kui tavalistest marjadest, aga see-eest on tegemist väga magusa, kontsentreeritud ja küllaltki haruldase joogiga.

Ja kui kedagi meie olmemured huvitama peaksid, siis piimatooted on tänamatult kallid. Kõige odavam piimaliiter maksab 18 eeku, keefir 40 jne. Kohupiima pole kahjuks näinud. Muud asjad on täitsa normaalsete hindadega.

PS. Põhjus, miks mina siin kõiki oma kirjutistega vaevan, on see, et Eero on kohusetundlik inimeseloom ja teeb tööd.

PPS. Sureme palavuse kätte.

PPPS. Ja kommenteerige ka, palun. Tühjusesse blogida on veidi kurb.

Tule saarele sa...

Terve selle nädala on olnud mõnusalt soe, kohati isegi 25°. Seetõttu otsustasime täna panna turisti Toronto saartel, mis asuvad kesklinnast umbes 10 minuti praamisõidu kaugusel. Praamid näevad välja sellised nummikud.


Lebotasime rannas ja käisime Ontario järves ujumas ka. Kuna õhujõud valmistuvad esmaspäevaseks Airshow'ks, saatis rannamõnusid pidev väga madalalt lendavate lennukite undamine. Veidi sõjatunne tuli peale (meenutusi Gruusiast:D).
Lubasin kunagi Eerole purjeka kinkida. Selline rohkepurjeline oleks täitsa tore ju.


Saartelt on väga äge vaade linnale. Vot selline:


Nüüd oleme täitsa põlenud. Õhtul teeme vähisuppi. Eerost.

Kõik on uus septembrikuus

Viimaste päevade märksõnaks võiks olla asjaajamine:

1. õppeviisa suhtes pole meeleolu just liiga roosiline, kuivõrd Kanada saatkond Tallinnas ei saa vist ise ka täpselt aru, mis dokumente meil vaja on. Viimaste andmete kohaselt peame viisat ajama üldse Varssavi kaudu ja vaja on ka arstlikku läbivaatust. Kui mu isa asja kohapeal uurimas käis, öeldi talle, et oleks vaja jurist palgata vms. Sellise jutu peale tahaks küll pead vastu seina taguda.

2. Eero on frustreerunud, kuna politoloogia ainetele regamine on hull jamamine. Jooksed, paberid näpus, ühest majast teise ja lõpuks tuleb ikkagi välja, et kohtade arv on täis või et 4 ainet, mida tahad võtta, kattuvad ajaliselt. Samas on tema teaduskond (Arts and Science) hiigelsuur, sellest tulenevalt ka taoline bürokraatia kadalipp. Minu pisemas teaduskonnas (Physical Education and Health) toimivad asjad kiiresti ja tõhusalt, valisin sobivad ained välja ja mind regati nendele ära juba juuli alguses.

3. Nägime ära ka Toronto Eesti Maja ja oleme täieõiguslikud Toronto Eesti Ühispanga liikmed. Ei teagi teist sellist panka, kus mitte ühegi teenuse eest raha ei võeta. Või nagu telleritädi ütles, siis nad hoiavad oma kundesid:D

4. Kui nüüd veel tervisekindlustuse paberid korda saaks...

Reedest teisipäevani kestab Orientation Week ehk sotsialiseerumine ja loodetavasti saab süüa ka. Kes veel ei tea, siis kool hakkab meil alles järgmisel kolmapäeval, st 9ndal septembril, kuna esmaspäeval on töölispüha vms.

P.S. väga üllatav ja tore on näha nii teaduskonna hoonetes kui ka kirikute (sic!) seintel vikerkaarevärvilisi lippe. Kõik on teretulnud, sõltumata seksuaalsest orientatsioonist. Ehk jõuab ka Eestisse kunagi vähe tolerantsem suhtumine...