Iga pidu saab ükskord otsa

Ongi jõudnud kätte aeg otsad kokku tõmmata ja vahtrasiirupiga hüvasti jätta. Otsustasime lõpetada ploginduse enne, kui asi lootusetult ära vajub ja vinduma jääb. Ning kuna projekt oligi algusest pääle mõeldud hooajalisena, siis teemegi täna tupsu-tadaa. Viimases postituses otsustasime avaldada natuke ka seda asja, mis algab s-iga ja lõpeb -tatistikaga.

Kokku külastati vahtrasiirupit üle 4000 korra, kõige rohkem otse loomulikult Eestist, aga ka Kanadast (Muhvid nagu me oleme), USA-st, Jaapanist, Slovakkiast jt riikidest. Linnade arvestuses võitis ülekaalukalt Tallinn, Tartu jäi veidi maha ning Pärnu platseerus auväärsele kolmandale kohale. Püsikülastajaid oli üllatuslikult ka Jõhvist, Paidest, Haapsalust, Viljandist, Võrust ja Rakverest.

Koos käesoleva postitusega tuli kokku 91 kirjatööd, osad lühemad, enamik aga kippus pigem romaani kategooriasse. Kokku saime päris palju komme, st praeguse postituse kirjutamise hetkeks 364 (keskmiselt 4 postituse kohta). Igal juhul rohkem kui oodata oskasime. Samas, ega me ise ka ei teadnud seda blogi pidama hakates, kui sotsiaalkriitiliseks asi kisub.

Jättes kõrvale otseliikluse, leiti meie blogi kõige rohkem otsinguga "viru keskus" (kõik need jäledad sale slave'id), aga ka "kanada koolisüsteem", "identiteedipoliitika", "täna sööme komme homme sööme komme" (minu lemmik), "surmatants", "puue", "nastja" (selgeltnägija) ja "taimetoitlus". Teiste hulka sattus ka üksikuid, ent see-eest humoorikaid otsinguid nagu "kana kõrvad", "kärgedesse", "lembitu kuuse alkoholism", "sugu tagumik", "stiilipeo gei riietus", "soo vahetamine internetis", "taustapildiks naiste pildid", "plastineeritud eestlane" ja "miks on ladusid vaja ja mis on ladude põhilised ülesanded".

Lõpetuseks tänaks kõiki, kes meie mõtteid lugeda viitsisid (eriti meeldisid meile kommenteerijad) ning loodetavasti saame arutelusid jätkata "päriselus". Esimene võimalus avaneb juba sel laupäeval kell 21 Lennu Jaamas.

Turisti elu pole meelakkumine

Kronoloogilises järjekorras:

Reedel olin töövarjuks ühele tegevusterapeudile laste rehabilitatsioonikeskuses. Peamiselt nägin lapsi, kellel on autism ning ühtlasi ka probleemid sensoorse töötlusega (viimane oli mu bakatöö teema). Igal juhul oli see käik huvitav ning andis palju häid mõtteid tulevikuks.

Laupäeval vurasime Niagara Fallsi vaatama. Tõesti võimas juga (või noh, tegelikult on jugasid suisa kaks, nagu piltidelt näha).

Niagara Fallsi on kõige parem vaadata Kanada poolelt (kes ei tea, siis Niagara jõgi on USA ja Kanada piiriks) ning seda ei jäeta turistide lüpsmisel arvestamata. Lisaks mitmele kasiinole on ehitatud ka hulgaliselt teemaparke ja muid jubedusi.

Metsa all olid aga nummikad nartsissid ja hani!

Pühapäeval sõitsime rongiga Montréali. Ausalt öeldes ei paku sealne vanalinn Euroopast tulnule eriti midagi (see pole mõeldud ülbusena, lihtsalt kuna siin mandril on enamik asju nii uued, vaimustutakse ka 19. sajandist pärit "vana" ehitise üle, mis on armsalt naljakas). Kui võrrelda Montréali ja Torontot, siis ei ütleks, et frankofoonide pealinn palju ilusam oleks, st mõlemad on omamoodi nummid.

Küll aga olid ägedad Ladina Kvartal ja geilinnaosa The Village. Huvitaval kombel nägime ainult meessoost paarikesi (st mitte naissoost) ning kõik ööklubid meelitasid külastajaid poolalasti meeste piltidega. Ehk siis ka geikogukonnas tundus domineerivat meestekesksus elik fallotsentriline suhtumine.

Esmaspäevane jalutuskäik oli jube pikk (kokku vist üle 20 km), aga kuna ilm oli soe (kippus sinna 20 soojakraadi kanti), siis patseerisime mõnuga. Käisime ära mäe otsas (Mont Royal), kust puudus igasugune vaade linnale (great success!) ja saartel, kus tahtsime ära näha eluka nimega Habitat 67, st 1967. aasta Expo jaoks ehitet elumaja, mis meile jubedalt meeldis.

Imestasime aga selle üle, et saartele pääsemiseks puudub variant "jalutamine" (nojah, kesse lollpea ikka kondiaurul liigub:P). Olime sunnitud tolknema rattateel või väga kitsal "kõnniteel" (hiigelpikka silda ületades pole just väga tore, kui "kõnnitee" ühel heal hetkel lihtsalt otsa saab). Kuidagi kurb, et jalakäija pole mitte keegi.

Viimase päeva tore üllatus oli aga (trummipõrin) tihe lume- ja lörtsisadu, mistõttu saime tänada ilmataati esimese kahe päeva sooja ilma eest ning lugeda/soojeneda/kuivatuda erinevates kohvikutes. Tuleb jällegi tõdeda, kummik on üks geniaalsemaid leiutisi (need tõdemused kipuvad kohale jõudma enamasti siis, kui jalad juba lirtsuvad).

Ja tore oli üle pika aja jälle prantsuse keelt rääkida.

Loomad EI ole klounid

Põhjust jälle kurjustada, kuna Tsirkuse Tuuri korraldaja Lauri Viikna on tulnud "geniaalsele" ideele luua rahvustsirkus Estonia.

Eesmärgiks on "edendada Eesti rahvuslikku tsirkusekultuuri". Huvitav, kas see kujutab endast loomapiinamist eesti moodi? Mul pole midagi kondiväänajate ja laheda akrobaatika vastu (Cirque du Soleil on ülipopulaarne ilma ühegi loomata); klounid on õõvatekitavad, aga see on pigem igaühe sisetunde küsimus. Küll aga tuleks kategooriliselt ära kaotada loomatsirkused, kuna mitte ükski loom ei õpi "heaga" (nagu loomataltsutajad suure suuga väidavad) jalgrattaga sõitma või põlevast rõngast läbi hüppama. Kõik trikid, mis loomadele õpetatakse, käivad nende instinktidele vastu ning on lihtsalt julmad ja sadistlikud. Ning mille nimel? Et inimesed saaksid "meelt lahutada" ning lapsed juba varakult harjuda loomade ekspluateerimisega? Kultuurne tõepoolest...

Miks aga on vaja üldse luua rahvustsirkus? Viikna sõnutsi pidada Eesti olema Euroopas pea ainuke riik, kus säärane piinamisasutus puudub. Kõigil-teistel-on-miks-meil-ole on alati hea ja vettpidav argument. Selle nimel võib ju küll eksootilisi (äkki isegi väljasuremisohus) loomi siia tarida ja rahva rõõmuks tantsima panna.

Üks kommentaar antud artiklile oli järgmine: "minule isiklikult tsirkus meeldib, natuke kahju on küll loomadest, aga sealne elu oleks neile isegi parem kui kuskil metsikus looduses, kus mingid tulekahjud ja muu selline on." Nonii, peaks vist kõik metsloomad puuri panema, et neid selle jubeda ja ohtliku looduse eest kaitsta...

Tundub, et viimasel ajal on suur vajadus kõigele "rahvuslikkuse" silti külge kleepida. Huvitav, kas nii on kergem kultuuriministeeriumilt toetust saada (et ajame eesti asja vms)? Enamasti on see ju täiesti sisutühi silt, mis tsirkuse puhul võib tähendada parimal juhul eesti keeles rääkimist ja ahvikesele sinimustvalge jakikese selgatõmbamist... Minu meelest võiks kultuuriministeerium toetada ideid ja projekte, mis seda tõesti väärivad, mitte neid, mis end suure suuga rahvuslikuks kuulutavad (vormilt rahvuslik, sisult aneemiline).

Viikna ei saa üle ega ümber ka põlisest tarkusest, et pööblile polegi vaja muud kui tsirkust ja leiba: "Tsirkus on lihtsatele inimestele vaata et tähtsamgi kui mõni peen kultuurisündmus". Usun, et igaüks (ka "lihtne" inimene, kuigi see on vastikult üleolev ütlemine tema poolt) leiab enda lõbustamiseks mõne loomapiinamisest parema viisi.

Ja nime osas, äkki jätaks Estonia siiski ainult ooperi- ja balletiteatri jaoks?

Jätke hingamisruumi

-Hi.

-Hi.

-How are you?

-I'm fine, thanks. How are you?

-Fine, thanks.

See on veel väga tagasihoidlik näide "mõttekast" vestlusest, mida tuleb siin mandril maha pidada iga jumala päev nii koolikaaslaste, koristajatädi, müüjate kui ettekandjatega. Tuleb ka ette (nagu eile Eeroga juhtus), et müüja on huvitatud sellest, kas sa oled juba õhtust söönud, mida sa kavatsed süüa ja kas on plaanis ka õhtul välja minna.

Ausalt öeldes on selline small talk jube väsitav, kui seda tuleb teha mitu korda päevas. Palju toredam on käia riidepoes, kui keegi ei tule kohe ajudele käima ega lämmatama. Ei propageeri siin ebaviisakust, aga piisab ka tere ütlemisest ning vaikus on igal juhul parem kui ebasiiras kätteõpitud small talk ja keep smiling, sest olgem ausad, 99%-l juhtudest ei huvita seda inimest, kuidas sul läheb ja veel vähem ootab ta vastust "ei lähe hästi".

Mis aga tekitab meile, küünarnukikultuurist tulnutele, palju nalja, on torontoonide (elik Toronto elanike) imeline iseorganiseerumisvõime. Juba enne, kui tramm peatusse jõuab, on inimesed moodustanud 3-4 paarimeetrise vahega järjekorda, iga trammiukse juurde eraldi saba.

Kolm banaani

Kaks nädalat on jäänud meie lahkumiseni sellelt mandrilt. Naljakas. (Et ikka meeles oleks: 1. mail kell 21:00 peaks maanduma meie Riiast tulev aeroplaan Tallinnas, kui just Munamägi purskama ei hakka.)

Kooliasjadega on meil enam-vähem ühelpool, kahepeale on vaid kolm eksamit veel jäänud. Siis korraks veel Montréali veini limpsima ja tagasi me olemegi.

Ja et mitte blogi vinduma jätta, teeme veel millalgi enne tagasilendu pikema ülevaate ja kokkuvõtte. Näiteks see statistika, mis märksõnadega meie blogi otsingumootoritest on leitud, väärib kindlasti jagamist. Ja kõike muud. Nii et jääge lainele!

PS. Kui paljud teist tulevad 7. mail Ühtse Eesti Suurkogule? Meil on piletid igatahes tagataskus olemas :)

Elimineerime kahjureid

Paljud teist on juba kindlasti lugenud selle Iraagi sõja video kohta, milles USA sõdurid nagu arvutimängus helikopterilt inimesi (antud juhul ka kaks Reutersi töötajat ja muid tsiviilisikuid) tapavad. Tegemist on suurepärase näitega sellest, missugune näeb välja kaasaegne meelevaldselt alustatud ja veelgi meelevaldsemalt jätkuv sõda. Kes ei ole seda videot veel vaadanud, siis siin on teie võimalus. Soovitan vaadata ja mõelda. (Konkreetsest juhtumist on pikemalt kirjutatud WikiLeaks leheküljel, koos täispika videoga.)



Vilja Kiisler kirjutas sellest Delfisse ka suurepärase arvamusartikli (rääkis muuhulgas ka üldisemalt sõja meediakajastusest). Tsiteerin tema viimast lauset: "Okupandi ja sõjardi nimetamine rahutoojaks ja vabastajaks ei muuda sõja inimvaenulikku olemust." Nagu arvata võib, olen 100% nõus. Jällegi, soovitan lugeda.

Sealt sattusin edasi ka jaanuaris Ekspressis ilmunud intervjuule Jaak Aaviksooga (mis mõttes selline inimene kunagi TÜ rektor oli?). Mõned väljavõtted jutust tolle Vabaduse väljaku klaasmonstrumi peamise paigaldajaga, teemaks Afganistan (TV on intervjueerija, JA on Aaviksoo):

TV: Tapame teatud arvu inimesi ära ja läheb paremaks?
JA: Jah, mingi hulk inimesi ilmselt tuleb elimineerida.
TV: Härra minister, te kasutate eufemisme.
JA: On selge, et osa nendest vaenlastest tuleb sõna otseses mõttes elimineerida. Hävitada füüsiliselt. Kineetilise relvaga, nagu öeldakse.

TV: Kuidas on Afganistan seotud kaksiktornide ründamisega?
JA: Afganistani pinnalt ja Talibani režiimi toel kavandati need rünnakud.
TV: Aga millised on tõendid? Ründasid enamjaolt saudiaraablased, jõukatest perekondadest pärit noormehed.
JA: Jah, seda küll, aga terroristide treenimine ja ettevalmistus toimub üsna paljudes laagrites. Teatud ulatuses Somaalias, teatatud ulatuses Jeemenis; väga täpselt ma sellega kursis ei ole, kus täpselt.
TV: Nii et kui teile öeldakse, et Afganistanis on terroristid ja järjelikult tuleb Afganistani rünnata, siis te usute seda?
JA: Paljusid asju ma usun lihtsalt sellepärast, et need, kes räägivad, on teatud usaldusväärsusega.

Palju õnne sellise kaitseministri eest! Ma pole debiilsemat intervjuud kaua aega lugenud (ok ok, Kristiina Ojuland on tihedalt tema kannul). Ehk siis tõendeid ei ole, kuid "vaenlased" tuleb "elimineerida" (hmm, ei kõla ju üldse 20. sajandi suurimate diktaatorite moodi..), kuna USAst tuli selline käsk. Edasised kommentaarid oleksid liiast.

Veganism ja võluvitslus

Suurlinnas elamisega kaasneb paratamatus, et pidevalt tahetakse tänavanurgal midagi pähe määrida (olgu siis tegemist organisatsiooni, annetuste, ideoloogiate või millega iganes). Eile sattusime rääkima veganitega, kes loomafarmide videot näitasid ja voldikuid jagasid. Kordaks igaks juhuks veel terminoloogia üle. Vegan ei söö midagi loomset (st liha, mune, piimatooteid, osad keelduvad isegi meest, st mesi-mee-mett, Eero luges siit välja, et loobuvad meestest), vegetarian võib olla ovo-lakto- (sööb mune ja piimatooteid), semi- (ei söö punast liha), pesko- (munadele ja piimale lisaks tarbib kala). Ausalt öeldes on see sildistamine natuke tobe, kuivõrd toitumist võiks võtta kui skaalat, kus ühes äärmuses inimene, kes tarbib meeletutes kogustes liha (USA kilosed steigid) ja teises vegan. Sinna vahele jääb aga väga palju variatsioone.

Minnes aga tagasi eilse tänavavestluse juurde. Kui mainisime, et pole üle kuu aja liha söönud, siis tehti meile ruttu selgeks, et munade ja piima tarbimine on palju ekstreemsem ekspluateerimine ja sellele järgnes pikk patroniseeriv monoloog. Mul on sageli nii, et kui keegi konkreetselt üle räägib (teate küll neid verbaalseid teerulle), siis tekib vastuargumentatsioonis blokk, mis alles koju jõudes üle läheb. Tutvustakski tänases postituses neid veganite seisukohti, mis eilsest häirima jäid.

Esiteks munade ja piimatoodete tarbimine. Piimalehmade ülekurnamise tõttu suurtööstuses on nende eluiga kolm korda lühem kui tavaliselt ning vasikatel ei lasta lehmapiima juua. Olgu, aga kas tõesti teevad nii ka väiketalunikud? Enda maakogemusest mäletan küll, kuidas vasikas rõõmsalt piima lürpis, ei ajanud keegi teda ema juurest ära. Ka ei sunnitud kanu pidevalt munele; kui kana suvatses muneda, siis sai mune süüa, kui ei, siis tuli sellega lihtsalt leppida. Pean vist koju jõudes vanaemale helistama ja üle küsima, kuidas neid asju tehakse (teretulnud on ka loomakasvatusekspertide sõnavõtud kommentaariumis). Küll aga ei saa Põhja-Ameerika (ka öko)piimafarmide paratamatut (?) üha suuremale turule orienteeritust rakendada üks-ühele Eesti väiksuse tingimustes.

Väide, et piimatooteid pole inimesele üldse vaja (pidid tekitama suisa sõltuvust!) ning et nii II tüüpi diabeet, vähk, südame-veresoonkonnahaigused jm on põhjustatud piimatoodete tarbimisest, pani "kergelt" kulmu kergitama. Teadusartiklitest leidsin, et veganite luutihedus on madalam kui ovo-lakto-vegetariaanidel ja lihasööjatel, kuna nad saavad toidust ebapiisaval hulgal kaltsiumit ja D-vitamiini, mille vaegus on eriti suureks probleemiks näiteks Eesti kliimas, kus pimedat aega palju (D-vitamiini sünteesitakse nahas päikesevalguse toimel). Rangel taimetoitlasel võib veel puudu jääda vitamiin B12-st, rauast, tsingist ning omega-3 rasvhapetest, kui just lisandeid ei võta (elagu farmaatsiatööstus! Not!).

Lisaks tekitab alati-alati skepsist, kui keegi väidab end olevat leidnud lihtsa võluvits-lahenduse kõigile maailma probleemidele. Nende jutus jäi näiteks täiesti mainimata liikumise olulisus. Füüsiline inaktiivsus on südame-veresoonkonnahaiguste tekkimisel palju suurem riskifaktor kui näiteks ülekaalulisus, geneetiline eelsoodumus või kõrge vererõhk. Ma arvan, et mõõdukas lihasööja ja füüsiliselt aktiivne inimene on tervem kui istuva eluviisiga vegan.

Leidsin ka ühe huvitava artikli tervisepsühholoogia vallast, kust selgus, et veganid peavad vegetariane silmakirjalikeks. Just nimelt selline hierarhia tekitamine teeb kurjaks. Ausalt öeldes tekkis paralleel interneti pro-anoreksia foorumitega, kus hierarhia avaldub päris võikalt, nimelt peetakse buliimikuid "äpardunud/läbikukkunud" anorektikuteks... Loogilisena tuli samast uuringust välja, et inimestel on kõige negatiivsem suhtumine toitumisharjumustesse, mis on nende endi omadest kõige erinevamad. Räägime veel tolerantsusest:P

Natuke alarmeerivalt mõjus info, et USA-s levib veganism teismeliste tüdrukute ja noorte naiste hulgas. Rääkimata sellest, et raisatakse kriitilist aega luu tippmassi saavutamiseks, tundub veganism "ideaalse" võimalusena maskeerida toitumishäiret. Äärmiselt lihtne on loobuda praktiliselt kõigist toitudest (enamikes on ju mingi piima- või munapiisk ikka sees), tuues põhjenduseks range taimetoitluse. Ohtlik trend igal juhul.

Igatahes, mis minu jaoks selle teema juures kõige olulisemana tundub, on kontekstuaalsus. Ehk et ei saa pidada Eesti tingimustes vegan dieeti, kui isegi sojapiima pole saada (siinses sojapiimas on korralikult nii kaltsiumi kui D-vitamiini). Lisaks ei saa nõuda, et näiteks rase naine, kes vajab palju rauda, paneks enda ja lapse elu säärase toitumisega ohtu. Kõik sõltub geograafilisest asukohast, keskkonnast, sotsiaalmajanduslikust olukorrast, soost, vanusest, eetilistest tõekspidamistest jne. Võluvitsa olemas ei ole.