Nomaeivõi!

Kirjutan vahepeale akadeemilisest elust kah pisut. Mul praegu on pmst vahenädal, kus mul toimub seitsmest loengust (mis mul nädalas on) ainult kolm. Ja seejuures kolme kõige raskema kursuse tunnid jäid ära (üks küll seetõttu, et õppejõud jäi (H1N1?) grippi). Seega teoreetiliselt on mul palju vaba aega, reaalselt aga ei ole seda mitte. 2-3 nädala jooksul (tähtajad on erinevatel kuupäevadel) pean ma valmis kirjutama umbes 50-60 lehekülge teksti 4 erineva uurimistöö/essee jaoks (pluss väiksemad, iganädalased esseed). Teemadel alates etniliste identiteetide konstrueerimise poliitilisest olemusest postkommunistlikus maailmas kuni AIDSi epideemia sotsiaalsete implikatsioonideni Tansaanias José Saramago novelli "Blindness" raamistikus. Seega päris seinast seina. Ja vähe aega.

Eestisse tagasi tulles on meil vist üks terve kohver raamatuid täis, kuna siin on lihtsalt kõik olemas! Ma ei ole käinud üheski Eesti raamatupoes nii nagu ma käin raamatupoodides siin, kuna häid (ja halbu) raamatuid on lihtsalt nii palju. Millalgi detsembris või jaanuaris teeme uue suure Amazonist tellimise. Minu wishlist kasvab igatahes iga päevaga.

Ja mis veelgi ägedam, meile on külalisi oodata! Esiteks, millalgi novembri keskel tuleb Torontosse delegatsioon Tartu Ülikoolist (k.a rektor Karis ja Kasekamp), kes siin siis ülikooli aastapäeva asju teevad ja loenguid annavad. Meid kutsuti ka (aktus + õhtusöök). Teiseks tuleb novembri lõpus Aro siia päris mitmeks heaks päevaks. Seega, võttes arvesse kõike ülevalpool väljatoodut, saab käesolev kuu huvitav olema.

Teistest teemadest kah. Nägime lõpuks Moore'i filmi lõpuni ära (veeavarii kiuste). Kui need pisut "ameerikalikud" filmitegemise liialdused (mis paratamatult üledramatiseerivad) ära võtta, siis väga hea film! Täiesti uskumatu, missugust pejoratiivset konnotatsiooni igasugune "sotsiaal-" eesliide USAs omab. Kanada inimestele ka see film silmnähtavalt meeldis, plaksutasid lõpus kirglikult ja puha. Ja sellega seoses: kas see, mis toimus "uuenenud" Lõunakeskuse avamisel Tartus (teine uudiskild ka), on kuradi hea näide asjade fetišist või jaa?

Üks kuri noot veel: kolmas "Teeme Ära!" tahab hakata "lepitama" "eestlasi" ja "venelasi". Tsiteerin: "Nõlvaku sõnul oleks see hea koht, kus iga eestlane saaks konkreetsele venelasele andestada selle eest, mida ta talle parajasti süüks paneb - olgu see vanavanemate Siberisse sattumine või miski muu - ja loomulikult ka vastupidi." Mida kuradit? Kas näiteks praegu 20-aastane Vladimir on süüdi mõne Marguse vanaisa kunagises küüditamises? See "kollektiivse vastutuse" alatoon, nagu saaks inimesi niimoodi binaarselt kaheks jaotada ja siis neile miski "grupi süü" omistada, mis sealt läbi kumab, on täiesti debiilne! Nomaeivõi...

PS. Mulle meeldib antropoloog Michael Taussigi (kohe-varsti saan tema ühe raamatu ka omale, et ei peaks enam peatüki kaupa arvutist lugema) mõte, et ei ole midagi irratsionaalsemat kui "Lääne" arvamus oma ratsionaalsusest. Seda olen ka ise tähele pannud, kuid kõige otsesemalt hoopis individuaalsel tasandil: mõned inimesed, kes peavad ennast kõige ratsionaalsemateks siin maamuna peal, on tihtilugu kõige emotsionaalsemad ever (ma ei taha sellega küll öelda, et on miski strukturalistlik vastandus ratsionaalne-emotsionaalne, kuid...).