Eksaminaator Kõps

Eksamid võivad siin Torontos juuksed täitsa halliks ajada, sest lisaks suurele tööhulgale, mida semestri jooksul peab tegema, ei anta ka eksamitel armu. Keskmiselt kestab eksam 3 tundi (Tartus sageli 1.5-2) ja küsimused on päris raskete killast. Näiteks meediaaine eksamis (tänane hommik sai sellega sisustet) oli 20 lühiküsimust (st vastata tuli 4-5 reaga), tervise ja spordiga seotud ajaleheartikli analüüs, veel üks leheküljeline aruteluküsimus ja kõige otsa veel 3 lehekülge esseed. Samas on ka hindamissüsteem teistsugune, st kui saad üle 80%, on hindeks A ja seda peetakse päris heaks tulemuseks. Tartus on 80-90% B ja üle 90% A. Kuna olen enamik hindeid saanud 75-80% kanti (milline allakäigutrepp Tartuga võrreldes:P), siis kujutan juba ette, kuidas Tartus pannakse ainete ülekandmisel mulle kirja C-d või B-d, kui Toronto mõistes tegemist B või A-ga ja tehtud töö Tartuga täiesti võrreldamatu. Aga see selleks, ega siia hinnete pärast ei tuldud. Mis peamine, silmaringi (haa, silmapiiri) avardumine on tuntav iga keharakuga.

Õppimise vahepeal tuleb sisustada ka tühjapanemishetki. Ja mis sobiks selleks paremini kui taasleitud vanad head vene multikad. Esiteks tuleb teha "Harjutusi sabale":



Teiseks löristada nutta ja niisama nummimeetrit kruttida "Pingviinipoeg Lolo" saatel:



Ja kolmandaks, kuulata sünnipäevalaulu "Пусть бегут неуклюже" Genast ja Potsatajast (meie klassi traditsioon oli seda sünnipäevalastele laulda):



Aitab jamast, hakkan nüüd tänase päeva teiseks eksamiks õppima.