Kes süöb, sie jaksab

Kuna tühi kott teadupärast püsti ei seisa, on tänane postitus toidu päralt. Otsa teevad lahti võikud, seejärel saab praadi ja lõpuks joogipoolist.

Alguses ei osanud me bagelitest suurt midagi arvata, hoolimata nende siinsest populaarsusest, nimelt saab neid koguni kaasa osta kohvikutaolistest toodetest nimega Bagelstop (miks Eestis musta leiva putkasid pole?). Meile aga tundus veidi tobe teha võikut, kui saia keskel on auk. Lõpuks otsustasime siiski ära proovida ja nüüd oleme juba mitu kuud õnnelikus püsisuhtes. Eriti head on bagelid röstitult.


Ega ilma ohtra katteta läbi ei saa (saiaosa pole kahjuks eriti näha):


Leidsime ka täiesti normaalse maitsega musta leiba (Hollandi oma, kutsutakse pumpernickel bread), nii et pole vaja kodust leivapakikesi saata:P. Seda leiba tuleb erilise hellusega kohelda, kuna muidu läheb ta kohe katki, õrnake selline.



Kui sügise alguses veel maisihooaeg oli, sai päris sageli maisitõlvikuid söödud. Võid ja pipart peale ning maitseb imehää.


Allolev salat on saanud inspiratsiooni Tartu kohviku Crepp menüüst. Balsamico äädikas ja oliiviõlis marineeritud kana salat jääsalati, praekartuli, kurgi ja tomatiga.


Tänaõhtune üllitis spinati-feta pirukas:


Coffee shoppidest pajataks ka natuke. Siin on nimelt hea see, et kolme erineva firma kohvikuid (Starbucks ja Kanada enda omad Second Cup ja Tim Hortons) on terve linn täis. Meie ühikast paarisaja meetri kaugusel asub suisa kolm tükki. Mõnusalt suure kohvi saab kätte 17-18 krooniga ja kui oma termosega minna, saab loodusesõbralikkuse eest veel paar krooni alla. Seega kohvi poole pealt on siinsega võrreldes Eestis natuke ikaldus, st enamasti on kohv liiga kallis või lihtsalt halb.

Novembris ilmusid kohvikute menüüdesse nö pühadejoogid, Starbucksis näiteks Crème Brûlée Latte ja Gingerbread Latte (Egg Nog Latte oli ka, aga selle välistasime juba eos, kuna egg nog maitseb nagu munaliköör). Proovimisel tuli aga välja, et tegemist kohutavalt lääge vedelikuga, mis juba pärast paari sõõmu südame lootusetult pahaks ajab. Sama jutt käib ka Chai Latte (nagu tavaline latte, ainult kohvi asemel on tee ja lisaks kaneel, ingver jt vürtsid) kohta. Idee ju väga hea, aga miks peab huvitava maitse suhkruga ära tapma? Seda suhkrumaaniat võib täheldada minu suureks kurvastuseks ka näiteks jäätiste puhul.

Mis veinidesse puutub, siis Kanada omad on täitsa head. Ja kuna Toronto on Marseille'ga samal laiuskraadil, polegi midagi imestada, et siinkandis veini tehakse:P (peamine veinipiirkond on Niagara ümbruses). Kanada punase veiniga pole me igatahes kordagi alt läinud.

Vot nii. See postitus on muuhulgas pühendet ka Eero emale, kes kardab, et me ennast rämpstoidust paksuks sööme. Võib käsi südamel öelda, et purksi sõime ainult ühe korra ja seda ka tutvumispiknikul poolkohustuslikus korras.

PS. Portugali verivorst oli väga hea, meenutas maitselt veidi kodust naturaalsooles vorsti.