pühapäev, 24. jaanuar 2010

Kahtlused (vanniga)

Mõtlesin, et kommenteerin ka pisut Liina püsitatud teemat "erinevustest" ja "rahvustest". Noh, kuivõrd ma kirjutan oma tulevase magistritöö pmst "rahvuse", "etnilisuse" ja "kultuuri" (ja seetõttu ka riigi) arbitraarsusest ja poliitilisest loomusest, siis... ei pea vist üldse ütlemagi, et ma olen Liina eelmise postitusega absoluutselt nõus. Kuigi ma olen veel kriitilisem ja lähen vast selle destruktiivse käitumisega (st enese identiteedi lõhkumisega) veelgi kaugemale. Minu jaoks (isiklikult) on need kategooriad lihtsalt liialt sisutühjad ning samaaegselt ka liialt ideoloogiliselt "laetud", et pidada neid vajalikuks üleüldse säilitada. Kuigi tõepoolest, analüütiliselt (ja ka oma tagajärgedes) on nad siiski olulised ja reaalsed, vähemalt nii kaua kui teised inimesed "usuvad" nende olemasollu.

Kuid see teema on lihtsalt liiga kompleksne, et lühidalt blogiveerul kokku võtta. Ja lisaks on mul sellega seoses lihtsalt liiga palju mõtteid, et neid sedasi kohe kirja panna (tahaks ka kohe nüüd magistritööd kirjutama hakata :). Ja üks väide tekitaks kohe mitu lisaküsimust ja täpsustamisvajadust (või siis mitte ühtegi, nagu Liina postitusest näha oli...). Kuid maailm ju ei olegi nii lihtne, et kõik mahuksid ära neisse meelevaldselt tekitatud kastidesse, millesse meid paratamatult suruda üritatakse. Kuid, tsiteerides Foucault'd: "seal kus on võim, on vastuhakk"; st osad võtavad omaks need teadmised ja normid, mida talle pakutakse, osad aga mitte (see on muidugi räige Foucault üldistamine..). Mina julgustaksin kõiki vähemalt hetkeks kahtlema neis teadmistes ja normides, mida on poolkohustuslikus korras meile (st inimestele) hällist saati sisestatud. "See on õige, kuna nii on alati tehtud/olnud" või "kuna seaduses on nii kirjas" ei ole adekvaatsed põhjendused.

Selle lühikese ekskursi lõpetuseks tuleb mulle meelde üks väga tore tõsieluline seik, millest ma hiljuti lugesin. Üks ema, kes on adopteerinud mitu erineva nahatooniga last, meenutas üht korda, kus üks tema tütardest väljendas tänaval oma hämmeldust ühe teise perekonna kohta. "Emme, vaata seda imelikku perekonda, nende lapsed näevad kõik ühesugused välja!" Subjektiivsus, dominantsed normid, perspektiiv. See on lihtsalt nii tore lugu..

PS. Me ei ole ikka veel korralikku lund näinud..

0 kommentaari: