esmaspäev, 4. jaanuar 2010

Nõuame vaimuvalgust!

Eelmise aasta viimastesse päevadesse mahtus lisaks lebotamisele ka pisuke kultuuriprogramm "Pähklipureja" näol. Tormijooks piletitele tähendas meie jaoks aga kahjuks kohti 3. rõdul (kaaskannatajad-kõrgusekartjad teavad, mida ma tundsin), kuid kuna me osavalt paar tunduvalt paremat vaba kohta välja peilisime, sai ikkagi balletti kenasti nautida. Võrreldes Estonia "Pähklipurejaga" (nii palju kui ma põhikoolist mäletan), on kohe näha, et siinsel balletil palju rohkem ressursse, alustades tantsijate taseme ja trupi suuruse ning lõpetades kostüümide ja tehniliste lahendustega (raadio teel juhitava auto ümber ehitatud hiir ja Suhkruploomihaldja jaoks püsti pandud hiiglaslik Fabergé muna nt). Mis aga peamine, Tšaikovski muusika on lihtsalt nii ilus, et teeb kahtlaselt emotsionaalseks, eriti "Lillede valss" ja "Lumehelveste valss". Tekib tahtmine ise kuskile kepsutama minna. Sellega seoses tuleb meelde kahe aasta tagune aastavahetus, kui Estonia kostüümilaenutuses Gretekese kleiti otsisin. Vaatasin siis erinevaid variante, kui laenutuse töötaja mulle lähenes ja taktitundeliselt lõugas: "No teile see kleit küll selga ei lähe!".

Nüüd on aga vaheaeg läbi ja tuleb uuesti õppimislainele seadistuda, mis on tegelikult tore, kuna uue semestri ained tunduvad väga-väga huvitavad. Võrreldes eelmise semestriga on toimunud veelgi suurem nihe interdistsiplinaarsuse ning tervise- ja sotsiaalvaldkonna ühisosa poole. Tegelikult mind häiribki Tartus see, et kõik erialad on nii kindlapiirilised. A la paneme mingid kokkuleppelised (!) piirid paika ja siis mängime, et need piirid eksisteerivad ka päriselus. Lähed õpid ühte kindlat eriala ja teiste kohta jäävad teadmised keskkoolitasemele. Minult küsiti bakaajal pidevalt, miks ma ometi võtan ajaloo - ja teatriteaduse aineid (nagu see oleks mingi anomaalia). Aga kuidas siis mitte võtta ainet "Antiigi pärand Euroopa kultuuritraditsioonis" või "Euroopa ideede ajalugu" või "Eesti lavastajaid"? Huvitav on ju. Ja kui saab veel keeli õppida, siis miks mitte seda ära kasutada? Ma tõesti ei leia, et peaks kahekümnendate alguses silmaklapid pähe panema, selekteerima välja üks-kaks valdkonda, mis huvi pakuvad, ja siis ülejäänud üle parda heitma. Elukestev õpe, you know.

Aga lähemalt siis selle semestri ainetest:

  • Exercise and Mental Health (kehaline aktiivsus ja vaimne tervis) - aine sellest, kuidas kehaline aktiivsus aitab vaimseid häireid ennetada ja ravida ning erinevate probleemidega inimeste elukvaliteeti parandada. Täpsemalt vaadeldakse muuhulgas kehalise aktiivsuse mõju tujule, enesehinnagule, ärevusele, stressitasemele, kognitiivsele (tunnetuslikule) funktsioneerimisele, depressioonile ja sõltuvuskäitumisele (üks põnev teema on näiteks spordisõltuvus).
  • Adapted Physical Activity (parema tõlke puudumisel kohandatud füüsiline aktiivsus) - käsitletakse erinevate puuetega inimeste võimalusi olla füüsiliselt aktiivsed, lisaks patofüsioloogiale räägitakse palju ka erinevatest sotsiaal-kultuurilistest aspektidest (kohe tekkisid paralleelid Eesti ühiskonna ükskõikse/tõrjuva suhtumisega puudega inimestesse). Esimese ülesande raames tuleb valida üks puue/häire ja analüüsida, milliseid erinevaid takistusi antud puudega inimene ühiskonnas kohtab ja kuidas neid lahendada (st kuidas rehabiliteerida seda kultuuri, mis neid barjääre tekitab! Minu meelest väga õige aspekt, millest antud teemat käsitleda). Teemadering hõlmab ka invasporti; söömishäirete, südamerikete ja tsüstilise fibroosiga inimesi; puudega lapsi, autismi jne. Kohustusliku kirjanduse hulgas on üllatuslikult ka üks ilukirjanduslik teos: Jodi Picoult "Oma õe hoidja".
  • Ethical Issues in Physical Activity and Health (eetilised küsimused füüsilise aktiivsuse ja tervisevaldkonnas) - tundub väga-väga huvitav. Õppejõud on pärit Iirimaalt, Belfastist (pommide keskelt, nagu ta meile rääkis) ja talle meeldib väga Michel Foucault. Mõned näited teemadest: sooline võrdõiguslikkus, loomade kasutamine teaduses, doping, tehnoloogia spordis, "puude" konstrueerimine jpm. Ning kuna on olümpia-aasta, siis käsitleme palju ka olümpiamängudega seotud eetilisi probleeme. Ilukirjandust tuleb ka selles aines veidi lugeda: Mitch Albom "Viis inimest, keda kohtad taevas".
  • Psychology of Injury and Rehabilitation (vigastuste ja rehabilitatsiooni psühholoogia) - see aine on esimest korda ülehomme, aga kõlab põnevalt ja sobitub väga kenasti füsioteraapia teemaga.
  • Physiology and Biochemistry of Physical Activity (spordifüsioloogia ja - biokeemia). Terve aasta aine, millest sai septembris ka natuke kirjutatud. Homme on juba selle semestri esimene labor, kus teeme EKG-d, kevade poole ka näiteks hüdrostaatilist kaalumist (Archimedese seadus, ajee).
Väga positiivne on see, et praktiliselt kõigis ainetes on uurimustööde ja esseede teemade valikul suhteliselt vabad käed ja saab tegeleda teemadega, mis endale kõige südamelähedasemad tunduvad. Aga ega palju aega polegi, kolme nädala pärast on juba esimene vaheeksam ja uurimustöö tähtaeg. Tööd saab ikka roppu moodi teha. Mis seal ikka, nagu sõbrad lätlased ütleksid: STARTS!

PS. Jaanuari lõpus läheme New Yorki ja Philadelphiasse Arot ahistama!
PPS. Lähitulevikutunnis saate teada, miks meie kohvrid kevadel kaalulimiidiga jänni ähvardavad jääda...
PPPS. Meie blogi on jõudnud juba 50. postituseni. Hip-hip hurraa ja šampust voolaku ojadena!

5 kommentaari:

ailen ütles ...

ayee!
teil on kõik nii toredasti! tekkis ka isu balletti vaatama minna.
elan kaasa ka su õppeainete komplektile. ei tea, kas mul oleks kuidagi võimalik end kursis hoida ka näiteks aine "exercise and mental health" õppematerjalidega?:P

saadaks hea meelega osa lumest teile,
Ailen

Liina ütles ...

Kui tahad praegu igast materjale, siis võin meiliga saata. Teine variant on see, et kevadel tuled mulle mälupulgaga külla ja siis saad kõik artiklid ja slaidid korraga...

Lilian ütles ...

"Viis inimest, keda kohtad taevas" on üks minu ja mu õe lemmikraamatuid!

Aa ja kui sa saad teada, kuidas spordiga depressiooni vastu võidelda, siis anna teada. (Mul endal pole õnneks seda teadmist (veel) vaja, aga ühel lähedasel on.)

Liina ütles ...

Kusjuures füüsilise aktiivsuse positiivne mõju on erinevatest vaimsetest häiretest kõige paremini tõestatud just depressiooni puhul. Soovitatakse kerget aeroobset treeningut (vastavalt inimese eelistustele, st kas meeldib ujumine, rattasõit, suusatamine vms) umbes 30 minutit korraga 3-5 korda nädalas (muidugi eks see varieerub indiviiditi). Oluline on just regulaarsus ja treeningkavast kinnipidamine, mis depressiooniga on arvatavasti päris keeruline, kui ei taha näiteks voodistki üles tõusta...
Aga mul tulevad päris eraldi loengud ka depressioonist, annan siis täpsemalt teada.

Lilian ütles ...

Aitäh!:)