Kui Arno isadega koolimajja jõudis...

Mul on kaks koolide ja haridussüsteemiga seotud teemat, millest tahtsin kirjutada, seega panen nad üheks kokku. Natuke erinevat sorti on, kuid ehk andestate mulle... mu võlad, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele...

Esiteks koolireformist. Ma ei ole end küll selle teemaga väga kursis hoidnud, kuivõrd mulle tundub kogu see kooliastmete ilma hea põhjuseta liitmiste ja siis lahutamiste ja siis liitmiste ja siis… värk nii või teisiti enam kui kahtlane. Nii et see selleks. Küll aga tekib minul, st võhikul pedagoogika ja koolide administreerimise küsimustes, üks küsimus, mis pole üldse väga tähelepanu saanud. Ehk: miks on Eesti koolisüsteemis keeleline segregatsioon? St miks on lahutatud eesti ja vene õppekeelega koolid?

Küsimus ei ole absoluutselt selles, mis keeles keegi õppima peaks saama. Sest vastus sellele on lihtne: oma emakeeles, olgu selleks eesti või vene või mis veel (st mitte selles tähenduses nagu seda kasutas üks Postimehe artikkel, st et emakeel tähendab a priori eesti keelt - iseenesest suht rumal ja loogikavastane käsitlus). Vaid, et puuduks ruumiline segregatsioon, mis kinnistaks kodust või meediast tulevaid stereotüüpe; et toimuks reaalne läbikäimine, mitte emakeele järgi ruumiline eraldamine. Sama koolimaja, samad koridorid, samad klassiruumid, sama söökla, samad valitud tunnid (à la kehaline jms).

Ja mitte ainult ei aitaks see praeguse segregatsiooni ja sellega seotud teatud gruppide suhtelise marginaliseerimise vastu, vaid ka näiteks keeleõppes. Häbiväärselt pean ütlema, et olen õppinud vene keelt kaheksa aastat ning tulemus… on kasin (kuigi üks semester ülikoolis juba parandas asja). Ühelt poolt on/oli kindlasti tegu ka vene keele suhtelise stigmatiseerimisega õpilaste ja nende vanemate seas, teiselt poolt kindlasti ka praktika puudumine ja õpetamise metoodika. Ja kindlasti ei ole eesmärk praegu süüd õpetajate kaela veeretada, kuivõrd nemad teevad üldiselt kesistes tingimustes (no õpikud kas või) head tööd, kuid siiski: meetodil ja meetodil on vahe. Olen seda ülikoolis kogenud näiteks saksa keelega, mida on mulle õpetanud neli (!) erinevat õppejõudu; vaid üks oli tõsiselt (vägaväga) hea õpetaja, kelle abiga midagi ka külge jäi.

Igatahes, pole vist üldse vaja rõhutadagi, kui palju ma erinevate keelte rääkimist inimestes hindan. Kuigi Eestis elaval vene keelt emakeelena kõneleval inimesel ei peaks olema kohustust õppida eesti keelt, siis selle rääkimine on igati teretulnud ja oodatud. Sama kehtib ka eesti keelt emakeelena kõnelevate inimeste puhul vene keele kohta. Juba kas või vastastikusest viisakusest. Ja keelelise segregatsiooni lõpetamisel koolides oleks õpilastel ka reaalne omavaheline kontakt (praktika!) ja seda enam innustus ja vajadus keelt õppida.

Nüüd teen kannapöörde, kuid jään siiski õpetamisteemasse. Nimelt räägin omamoodi kooliõpikutest, mis on Kanada eelkoolides ja algklassides kasutusel ja mille eesmärgiks on tolerantsuse suurendamine ja eelarvamuste minetamine erinevate sotsiaalselt stigmatiseeritud identiteetide suhtes.

Mina olen isiklikult käes hoidnud neist kahte: And Tango Makes Three ja One Dad, Two Dads, Brown Dad, Blue Dads. Esimene räägib tõestisündinud loo kahest isasest pingviinist New Yorgi loomaaias, kes võtsid koos oma hoole alla ühe hüljatud pingviinimuna; teine aga sisaldab sõnumit, et kõik inimesed on põhimõtteliselt samasugused, sõltumata nende nahavärvist või seksuaalsest orientatsioonist. Eesmärgiks öelda, kõige selle nö traditsioonilise diskursuse kõrval, et on olemas ka teistsuguseid perekondi ja peremudeleid.

Igatahes, minu meelest on selline ühiskondlike stigmade vastu võitlemine väga oluline tegevus, eriti arvestades seda perspektiivi, mida lapsed antud teemast rääkides Eesti tingimustes üldiselt kodust kaasa saavad. Nagu üks Kanada eelkooliõpetaja kirjutas, näevad lapsed, kellega tema on seda raamatut lugenud, kohe seda rumalust, mida kujutab endas hirm pere suhtes, kus on kaks isa või hoopis sinised isad.

Muidugi on Eesti kontekstis pisut enneaegne rääkida sellistest jutu- ja pildiraamatutest olukorras, kus tegelikult ei kehti antud teemast rääkides veel isegi kõige algelisemadki õigused ja sallivusestki on silmnähtavalt liiga vara rääkida. Ja sellest, et elu reaalne mitmekesisus saab stigmatiseeritud selle hegemoniaalse "Õige" eluviisi kõrval, on tõsiselt kahju. Äkki oleks täiskasvanutele ka selliseid raamatuid vaja?

Keegi teadjam võiks nüüd kommentaariumi kirjutada sellest, kas Eestis ka sarnaseid sotsiaalse sisuga lasteraamatuid kasutatakse?

PS. Järgmine kord kirjutan jälle pikemalt islamist, nagu lubatud. Täpsemalt meediapildist, enesetaputerrorismist (vs "legitiimne sõda") ja religiooni rollist tänapäevases maailmas. Mõtteid on palju, nüüd tuleb nad kirja panna.