Lapsed kastis

Kuna järgmisel nädalavahetusel toimuvad koolikatsed ja Eero nädala alguses haridusteema tõstatas, siis mõtlesin sellest natuke kirjutada.

Esiteks läksin ühe eliitkooli kodulehele ja vaatasin tingimusi, mida 1. klassi astuvad lapsed peavad täitma:

• "Lapsed peavad oskama lugeda eestikeelset teksti, mõistma loetut, kirjutada suurte trükitähtedega väikest etteütlust ning arvutada (liita ja lahutada) ja võrrelda arve kümne piires." Kui mina 2. klassi katseid tegin, olid tingimused suhteliselt samasugused, nüüd aga nõutakse seda taset 1. klassi lastelt. Kas pole mitte 1. klass mõeldud lugema ja kirjutama õppimiseks või olen ma millestki väga valesti aru saanud? On kuhugi nii väga kiire, et peab arengut hirmsasti takka sundima ja lugeda-kirjutada oskama isegi siis, kui laps selleks veel valmis pole?

• "Hindame lapse silmaringi, ta peab teadma oma nime, vanust, elukohta, tundma aastaaegu ja end ümbritsevat maailma." Mul läheb praegugi nimi ja sünniaeg meelest ära, kui keegi seda stressirohkes olukorras küsib (kahtlustav tollitöötaja näiteks). Mida siis peab tundma 6-7-aastane, keda niimoodi üle kuulatakse? Ja ärge tulge mulle rääkima, et algklasside õpetajad on lastega väga armsad ja loovad pingevaba õhkkonna, ma ei paneks oma last mitte-mitte kunagi eliitkooli just nimelt selle sama hirmuõhkkonna pärast...

• "Lapsevanem peab teadma, et meie koolis on raskem õppida kui muudes koolides. Meie õpilastega peab palju kodus töötama ja kui selline võimalus puudub, on mõistlikum laps elukohajärgsesse kooli panna." Sellest lausest võiks suisa järeldada, et luuakse "eliitlapsi", kes hierarhias "tavakoolide" lastest kõrgemal pulgal istuvad. Juhiks tähelepanu ka sellele, kuidas rõhutatakse vanemate ehk "treenerite" rolli eliitkoolis õppimiseks. Ehk siis jõuamegi selleni, et lapse individuaalsete tugevuste leidmise ja arendamise asemel tegeletakse normoskuste drilliga. Kogu see meeletu pähetuupimine ei arenda inimest, vaid tapab juba eos kogu loovuse ja julguse asju teistest erinevalt teha. Kas on vaja, et üks väike laps oleks masendunud, kui dialoog pähe ei jää, endale vihikuga vastu pead lööks ja end rumalana tunneks (pole vist vaja kaua mõistatada, kellest jutt)?

• Drillimisideoloogia vol 2: "Konkursi eduka sooritamise üks põhieeldusi on kindlasti see, et laps harjutab iga päev lühikese etteütluse kirjutamist."

Pole vist raske ära arvata, et minu meelest tuleks koolikatseid korraldada ainult gümnaasiumisse sisseastumisel (kui sedagi), sest väikeste laste puhul ei näita katsed mitte mingit andekust, ainult treenitust. Ja mis kõige olulisem: kas on vaja väikesi lapsi stressiolukorda panna ja ühtlasi tekitada alaväärsustunnet neis, kellele ei sobi säärane testimisviis ja seepärast "väljavalituks" ei osutu? Pole haruldane, et inimesed, kes tulevad näiteks väljastpoolt Lääne haridussüsteemi, saavad väga ruttu sildi "õppimishäire", kuna otse loomulikult on teistmoodi arusaamad ja õppimisharjumused automaatselt "patoloogilised"... Mis on hullem kui alustada oma haridusteed ja ühtlasi minapildi kujundamist sildiga "läbikukkuja"?

Lõpetuseks hoopis teine teema, et veidi helgema noodiga lõpetada. Loen Jodi Picoult' raamatut "Minu õe hoidja" ja seal on üks hästi ilus koht, mida tahaks teiega jagada. Nimelt tahab ema pärast leukeemiahaige tütre Kate'i keemiaravi tema mõtteid mujale viia ja ta koos väikese õe Annaga kaubanduskeskusesse viia. Kuna Kate häbeneb oma kiilast pead ja arme ning keeldub kategooriliselt, läheb ema alla keldrisse ning ajab enda ja Anna (tema soovil muidugi) samuti kiilaks. Tsitaat: "An hour later, we walk through the mall holding hands, a trio of bald girls. We stay for hours. Everywhere we go, heads turn and voices whisper. We are beautiful, times three."