Segasummasuvila

Täna siis teemasid haridusest huulepulgani, lisaks retseptieri!

Meile käis eetika aines rääkimas üks õpetaja, kelle arvates peaks iga pedagoog tegelema oma aine raames sotsiaalse ebavõrdsuse vastu suunatud aktivismiga. Ta tõi näiteks, kuidas üks esimese klassi laps rääkis koolis, et nägi kodutut inimest. Õpetaja haaras sellest kinni, tekkis arutelu ning kogu klass sai välja pakkuda ideid, kuidas nemad saaksid kodutuid aidata, näiteks viia riideid taaskasutusse, toitu varjupaikadesse jne. Mis saaks olla parem kui maast madalast harjutada lapsi mõttega, et nemad saavad midagi muuta ja inimesi aidata? See võib kõlada küll banaalselt, à la kõik on õnnelikud ja maailmarahu, kuid eesmärk on ju igati üllas: ärgitada lapsi nägema probleeme ja leidma lahendusi, mitte kasvama passiivsetest lastest passiivseteks igasuguse sotsiaalse närvita täiskasvanuteks... Otse loomulikult ei saa pedagoog eirata püha lehma nimega Riiklik Õppekava, kuid kooliharidus ei tohiks olla päriselust ja sotsiaalsest kontekstist eraldatud mull, kus tehakse asju samamoodi nagu eelmisel sajandil. Ma usun, et piisava kujutlusvõimega saaks palju rohkem erinevaid teemasid päriseluga siduda, sealjuures õppekava nõudeid täites. Või olen ma lootusetu naiivitar?

Tegelikult saab sotsiaalkriitikat väga edukalt integreerida ka ainetesse, mis esmapilgul sotsiaalsete teemadega väga hästi ei haaku, näiteks matemaatikasse. Kusjuures seda ei pea sugugi tegema matemaatiliste teadmiste ja oskuste omandamise arvelt. Mõelge näiteks kogu tekstihulga peale, mis matemaatikast läbi käib ja mille abil saaks väga palju mõtlemapanevat infot vahendada. Selle asemel, et ära kasutada tekstide tohutut potentsiaali, leiab aga isegi gümnaasiumile mõeldud õpikutest peaaegu eranditult nimesid nagu Mari Mardikas ja Silver Sild ("lastele" läheb ju huumor peale...) ning ülesannete sisuks on enamasti jõe voolukiiruse leidmine. Miks ei võiks statistikaülesanne rääkida näiteks perevägivallast, genotsiidist, alkoholi tarbimisest?

Nüüd aga kiire kannapööre ja teemaks loomad. Leidsin ühe väga laheda multika nimega "Meatrix" (inspiratsiooniks otse loomulikult "Matrix").

Natuke pikem on Peter Singeri väga hea loeng eetikast toiduvalikute tegemisel. Kes jaksab ära vaadata, saab näiteks teada, miks kalkunid loomafarmide tingimustes püsti ei saa seista.

Peter Singer on küll filosoof, kuid teeb ka süüa (uuh, multifunktsionaalne mees). Proovisime ühte tema hääd taimetoitu ja kui keegi äkki tahab proovida, siis panen siia retsepti kirja.

Vaja läheb:

1 sl oliiviõli

2 küüslauguküünt

1 sibul

1-2 sl karripulbrit

1 klaas (250 ml) läätsi (kuivi)

3 klaasi vett

2-3 loorberilehte

1 kaneelipulk

1 purk purustatud tomateid (400 ml)

1/4 klaasi kookospiima

2 sl sidrunimahla

Kuis teha?

Praadida sibulat ja karrit mõned minutid oliiviõlis, lisada läätsed (võib enne toidu tegemist mõned tunnid leotada ka), vesi, loorber, kaneel ja lasta keema, siis lasta vaikselt podiseda 20 minutit. Loorber välja (muidu võib mõru maitse jääda), tomatid, kookospiim, sidrunimahl ja küüslauk sisse. 10-15 minutit veel podistada, kuni läätsed on pehmed. Serveerida riisiga ja lakkuda taldrik puhtaks:P

Loomade õigustega seoses leidsin PETA leheküljelt nimekirja firmadest, mis testivad oma tooteid loomade peal. Tuntumatest näiteks Johnson & Johnson (Aveeno, Clean & Clear, Neutrogena jt), L'Oréal (Biotherm, Cacharel, Garnier, Giorgio Armani, Lancôme, Maybelline, Ralph Lauren Fragrances), Procter & Gamble (Pantene, Olay, Gillette, Max Factor, Covergirl - ANTM häbi-häbi). Vaadates enda šampooni- ja kreemiriiulit, tuleb häbiga tunnistada, et päris paljudel on firmamärgiks eelnevalt nimetatud brändid... Tulevikus üritan neid firmasid vältida.

Koolirindelt niipalju, et käsil on kolm mahukat lõputööd:

1. Puudega naised spordis, st kuidas kaks marginaliseeritud identiteeti (st "naine" ja "puudega") nö võimendavad teineteist ja muudavad antud grupi veelgi rohkem diskrimineerituks. Ja kuidas see kõik eliitspordi kontekstiga kokku sobib.

2. Eetiline dilemma: milliseid negatiivseid natsionalismiilminguid Olümpial kohtab, kasutades sloveenia suusatja Petra Majdici näidet, kellel spordiarst soovitas kolme katkise roide ja kopsukahjustusega sõitma minna, kuna "medalit ju vaja Sloveeniale". Ja noh, kuna meie õppejõud on Foucault' järele maniakk, siis tuleb ka ohtralt Micheli kasutada.

3. Teadusliku uurimuse projekt teemal "Füüsiline aktiivsuse mõju ülekaaluliste teismeliste depressiivsetele sümptomitele".

Üks tore uudis ka: 14. aprillil tähistatakse Eestis meigivaba päeva. Meigivaba päeva mõte ei ole meigivastasus, vaid sellega sümboliseeritakse isikupärase ilu väärtustamist ja põhjust olla enesekindlam, lisaks julgustatakse naisi suhtuma kriitiliselt domineerivatesse iluideaalidesse. Anne & Stiili kampaania kannab nime “Olen ilus, loomulikult!”