esmaspäev, 22. märts 2010

Achmed the Dead Terrorist


Nagu lubatud, kirjutan veel natuke islamist. Ma olen selle teemaga viimasel ajal üha rohkem kokku puutunud, kuivõrd see on läbi jooksnud mul päris mitmest ainest. Eksperdiks ma end loomulikult ei pea, aga ma arvan, et 6-7 antud teemast rääkiva raamatu läbitöötamine ja seminarides arutamine on igatahes parem kui üldine Eesti meedia välisuudiste tase. Aga noh, see on ainult minu hinnang. (Vabandan juba ette suhteliselt hüpliku postituse eest, kuid antud teema on lihtsalt nii lai ja mitmetahuline, et seda lühidalt blogiformaadi jaoks kokku võtta.)

Igatahes, märtsi alguses ilmus Eesti Päevalehes päris hea artikkel sellest, kuidas Eesti meedias Afganistani on väärastunult kujutatud. Artikkel on pikk ja põhjalik, seega ei hakka seda siin kuidagi meelevaldselt lühidalt kokku võtma, pigem soovitan kõigil seda lugeda. Põhipoint on aga selge: ära Eesti meedia pilti Afganistanist (või tegelikult ühestki teisest nö välisregioonist) tõe pähe võta. Need inimesed, kes ei salli moslemeid, ei ole suure tõenäosusega mitte ühtegi kunagi näinudki, kujundades kogu oma arvamuse meediakajastuse põhjal, mida kirjutavad inimesed ei ole samuti kunagi ühtegi moslemit suure tõenäosusega näinud (nt Šveitsis, kus toimus rahvahääletus minarettide keelu osas, on hetkel reaalselt olemas ainult 4 minaretti!). Või näiteks Talal Asadi, Olivier Roy'd, Saba Mahmoodi, Arturo Escobari, Edward Saidi või veel kedagi kuuendat lugenud. Aga noh, stereotüüpide ja eelarvamuste pinnalt lahmida on ka ju tore. (Või mitte…)

Sinna kõrvale saab ka panna just ilmunud Eesti inimarengu aruande, mille järgi on hüppeliselt kasvanud sallimatus immigrantidesse, islamiusulistesse ja teisest "rassist" inimestesse. Vabandan, kui mu suhtumine Eesti ajakirjandusse on vahest liialt kriitiline, kuid antud juhul ei tohiks põhjusi jällegi kaugelt otsida. Selline sallimatus ja arusaamad nende "teiste" kohta ei teki iseenesest, vaid sellise "tõerežiimi" tekitamine on sotsialiseerimisprotsessi tulemus. Kool (khm, ajalooõpikud?), perekond/eakaaslased ja meedia - see on see püha kolmainsus, mille abil sellist arusaama endast ja viha "teiste" vastu toodetakse ja taastoodetakse.

See ei ole muidugi ainult Eesti probleem, kuivõrd terve "Lääne" arusaam islamist on sarnane (nagu ka nt pilt Aafrikast) ja ulatub kaugele ajalukku. Igatahes, mida enam ma islamist loen, seda kindlam ma olen selles, mida me Liinaga burkade ja üldse islami riietuse kohta kirjutasime. See debatt loori kandmise ümber ei ole tegelikult tõusnud loori tõttu; küsimus on hoopis Euroopa identiteedi- ja legitiimsuskriisis. Ja sealt ka see diskursus, mis maalib ühe poole "ratsionaalse", "modernse" ja "tsiviliseerituna", sildistades teise aga "irratsionaalse", "traditsioonilise" ja "primitiivsena". Küsimus on võimus selle "teise" üle, mille abil oma identiteeti tekitatakse/kujundatakse, st läbi sellise sildistamise õigustatakse enda mõtteid ja tegevusi nende suunas (nt see developmentalismi diskursus, millest olen varasemalt juba lühidalt kirjutanud).

Sellega tahtsin jõuda tegelikult ühe hea näiteni. Hiljuti lugesin natuke (lugeda/kirjutada on niigi praegu nii palju, et tervenisti saan alles hiljem ette võtta) Talal Asadi raamatut enesetaputerroristidest (On Suicide Bombing). Raamatu keskne küsimus on: kas tegelikult on midagi üldse vahet sõjaväelasel ja enesetaputerroristil? Lühike vastus oleks, et nad ei ole tegelikult üldse nii erinevad, kuigi "Lääne" riigid ja meedia üritavad just ühest maalida pilti kui legitiimsest (õigustatud) ja moraalsest vägivallast, teist samal ajal sildistades illegaalse ja ebamoraalsena. Rääkisin sellest juba ühes varasemas postituses ka, kuid Asad suudab seda väga palju paremini sõnastada kui mina.

Ühesõnaga, ei ole moraalset vahet, kas inimesi tapab mõne riigi saadetud sõdur või enesetaputerrorist. Vahe seisneb vaid selles diskursuses, mis sellega kaasneb, st kuidas üks sildistatakse õigustatuna ja teine mitte. Üks elu ei ole vähem väärt kui teine, kuigi "Lääne" meedia (ja muidugi ka "vastaspoole" oma, ainult et teistpidi) kajastab just ühte surma üllana, oma riigi eest (st kui saab surma mõni okupatsioonivägede koalitsioonivägede sõdur), teist aga hea sündmusena, "meie" võiduna (st kui tapetakse mõni vastupanuvõitleja); vaatamata sellele, et mõlemad tegelevad tapmisega ning mõlema poole võitlejad on õpetatud oma vaenlast vihkama. Isegi kui on olemas selline vastuoluline asi nagu "legitiimne sõda", siis see, mida tehakse praegu Iraagis ja Afganistanis, ei ole seda kohe kuidagi mitte. Minu meelest tabas Asad igatahes naelapea pihta ja see näitab nii selgelt, kuidas näiteks see, mida nimetatakse "rahvusvaheliseks õiguseks" (millest kogu sõja temaatika on üks osa), on "Lääne" produkt ja töötab ainult selleks, et õigustada enda tegusid. Selle eesmärk ei ole mitte õiglus, vaid võim. Igatahes, on vist siililegi selge, kui väga ma Iraagi ja Afganistani sõja vastu olen…

Sellega jõuan lõpuks aga välja sinna, et tegelikult oleks hoopis vajadus nö antropologiseerida see müstiline "Lääne" ühiskond, panna küsimärgi alla see uskumus endast kui "ratsionaalsest" osalejast, näidata nende iseenesest mõistatavatena võetavate mõtete tegelikku meelevaldsust, poliitilisi tagamaid ja eesmärke. Ei tahaks küll kõlada liiga maailmaparandajalikult, kuid see kaasaegne sotsiaalne ja poliitiline süsteem on ikka päris mäda… Ning seda saatev arvamus, et tegelikult on see kõige parem elu üldse ja kõik teised peaks ka sellesse "usku" pöörama, ei muuda seda ka kuidagi paremaks.

PS. Üks humoorikas vahepala ka: Achmed the Dead Terrorist.

PPS. See nüüd küll väga sünnipäevateemaline ei olnud...

2 kommentaari:

Jaanika ütles ...

Selle läbikriipsutatud mõttega olen täiesti päri!

TT ütles ...

Selle teemaga haakub hästi Sam Harrise "The end of faith", asjatundlik ülevaade islamist ja usust üldse.