-Hi.
-Hi.
-How are you?
-I'm fine, thanks. How are you?
-Fine, thanks.
See on veel väga tagasihoidlik näide "mõttekast" vestlusest, mida tuleb siin mandril maha pidada iga jumala päev nii koolikaaslaste, koristajatädi, müüjate kui ettekandjatega. Tuleb ka ette (nagu eile Eeroga juhtus), et müüja on huvitatud sellest, kas sa oled juba õhtust söönud, mida sa kavatsed süüa ja kas on plaanis ka õhtul välja minna.
Ausalt öeldes on selline small talk jube väsitav, kui seda tuleb teha mitu korda päevas. Palju toredam on käia riidepoes, kui keegi ei tule kohe ajudele käima ega lämmatama. Ei propageeri siin ebaviisakust, aga piisab ka tere ütlemisest ning vaikus on igal juhul parem kui ebasiiras kätteõpitud small talk ja keep smiling, sest olgem ausad, 99%-l juhtudest ei huvita seda inimest, kuidas sul läheb ja veel vähem ootab ta vastust "ei lähe hästi".
Mis aga tekitab meile, küünarnukikultuurist tulnutele, palju nalja, on torontoonide (elik Toronto elanike) imeline iseorganiseerumisvõime. Juba enne, kui tramm peatusse jõuab, on inimesed moodustanud 3-4 paarimeetrise vahega järjekorda, iga trammiukse juurde eraldi saba.
7 kommentaari:
Kui küllalt kaua siin olla, siis muutub see tervitamise viisakusevorm sama tavaliseks nagu meie igapäevane "tere!" :) Kuigi tunnistan, et minu "how are you" on kindlasti südamlikum kui ma inimest ikka tunnen ja tema käekäigu vastu huvi tunnen.
Aga need järjekorrad mulle meeldivad, sest Eestis kippusin ma bussidest maha jääma, sest mu küünarnukid olid liiga tagasihoidlikud :D
Mulle õudselt meeldib see Lääne viisakus. Nt kui inimesed vabandavad kohe, kui nad sind müksavad jne.
Isrgi, kui see on pinnapealne, siis it still comforts.
Müksamise puhul on muidugi kena, kui vabandatakse (minu meelest natuke teine asi kui kõik see small talk). Kui Brüsselis elasin, siis kujunes endalegi harjumus pidevalt pardon öelda ja siin vastavalt sorry. Naljakas on muidugi see, kui sa kogemata inimest müksad vms, ja tema sinult vabandust palub:P
Ma ei nimetaks seda "Lääne viisakuseks", kuivõrd taolised kirjutamata viisakusreeglid kehtivad ju praktiliselt iga pool. St müksates vabandatakse (või ei vabandada - sõltuvalt ka inimesest) nii Tallinna, Londoni kui ka Tbilisi ja Moskva ühistranspordis (kui omadest kogemustest rääkida).
Small talk on juba teine teema. Aga noh, "kultuuri" iseärasused, eksole. Ühelt poolt muidugi lihtsalt üks pikemat sorti tervitusviis, kuigi minu jaoks on see (koos sellele kaasneva kiip-smailinguga) teinekord lähemal juba pseudo-viisakusele.
njah, mulle jällegi tundub see päris meeldiva viisina tunnistada et jah, vastaskõneleja on ka inimene, eriti kui vestlused lähevad kaugemale tavapärasest hi-howareyou-niceweather stiilis viisakusvahetusest (mulle viisakused meeldivad), ja miks mitte näiteks kommenteerida et liftimuusika on jube lollakas, selmet vaikuses vastasseina põrnitseda. tundub nagu jube hea viis tunnistada, et sinu kõrval seisev võõras inimene on ikkagi inimene, mis sest et võõras.
et noh küsimus on harjumuses ja kultuurikontekstis vist, aga ma ei kujuta ette miks "keep smiling" peaks tegema viisakusest pseudoviisakuse. ma näen sellest tavaliselt siirast soovi teisele inimesele olemine mugavaks teha.
Vot küsimus ongi vist ennekõike siiruses ja kellegi siiruse üle otsustada ma seega ei saa. Igat sorti viisakus on, loomulikult, õpitud ja tuleb vaadata omas kontekstis. Seega võib sedasorti viisakus olla igati siiras. See öeldud, siis mulle, subjektiivselt, tulenevalt sellest kultuuriruumist, kust mina olen üles kasvanud ja mis mind seega on vorminud, mõjub kiip-smailing võltsilt. Sestap ka pseudo-viisakuse juures täpsustus "minu jaoks".
Seega ebamugavustunne mis mul tolle Liina kirjeldatud klienditeenindajaga tekkis on absoluutselt "kultuuriruumis" kinni. Kuigi ma ei kujuta ka ette, kuidas siin elavad inimesed reageerivad küsimustele stiilis "kas sa oled õhtust söönud" - "mida sa sõid/süüa kavatsed?" - "kas sa õhtul välja lähed?" - "mis sa siis teed kui välja ei lähe?" etc etc. No kurat, ma tahtsin lihtsalt oma ostude eest maksta!! Muidugi võib-olla he came on to me ja ma lihtsalt ei saanud aru :D
Ma hääletaks ka tegelikult viimase variandi poolt, Eero:P
Aga see selleks, tegelikult tahtsin enda porisemise kaitseks öelda, et mulle meeldib väga inimestega spontaansetesse vestlustesse asuda, näiteks aidata mõnel vanatädil mobiilist sõnumeid vaadata, arutada kaasujujaga radade liiklussuundade üle (mis siin on korraldet hoopis teistmoodi kui kodus), kiruda liftis tubade ülekütmist või mängida bussis lastele kolli. Ehk siis siiras spontaanne suhtlemine on alati teretulnud!
Küll aga väsitab ja on vastik keep smiling ja small talk, kus inimese suu naeratab nii, et muskulatuur on krampis, aga silmad ei naerata teps mitte. Minu olemise teeb see pigem ebamugavaks. Aga samas, ju olen siin kultuuriruumis elanud liiga vähe aega. Mulle meeldib, kui inimene "peab mind piisavalt inimeseks", et personaalselt läheneda. See eeldab ka teise inimese mulli (peenemalt väljendudes personal space) suurusega arvestamisega.
Postita kommentaar