Kronoloogilises järjekorras:
Reedel olin töövarjuks ühele tegevusterapeudile laste rehabilitatsioonikeskuses. Peamiselt nägin lapsi, kellel on autism ning ühtlasi ka probleemid sensoorse töötlusega (viimane oli mu bakatöö teema). Igal juhul oli see käik huvitav ning andis palju häid mõtteid tulevikuks.
Laupäeval vurasime Niagara Fallsi vaatama. Tõesti võimas juga (või noh, tegelikult on jugasid suisa kaks, nagu piltidelt näha).
Niagara Fallsi on kõige parem vaadata Kanada poolelt (kes ei tea, siis Niagara jõgi on USA ja Kanada piiriks) ning seda ei jäeta turistide lüpsmisel arvestamata. Lisaks mitmele kasiinole on ehitatud ka hulgaliselt teemaparke ja muid jubedusi.
Metsa all olid aga nummikad nartsissid ja hani!
Pühapäeval sõitsime rongiga Montréali. Ausalt öeldes ei paku sealne vanalinn Euroopast tulnule eriti midagi (see pole mõeldud ülbusena, lihtsalt kuna siin mandril on enamik asju nii uued, vaimustutakse ka 19. sajandist pärit "vana" ehitise üle, mis on armsalt naljakas). Kui võrrelda Montréali ja Torontot, siis ei ütleks, et frankofoonide pealinn palju ilusam oleks, st mõlemad on omamoodi nummid.
Küll aga olid ägedad Ladina Kvartal ja geilinnaosa The Village. Huvitaval kombel nägime ainult meessoost paarikesi (st mitte naissoost) ning kõik ööklubid meelitasid külastajaid poolalasti meeste piltidega. Ehk siis ka geikogukonnas tundus domineerivat meestekesksus elik fallotsentriline suhtumine.
Esmaspäevane jalutuskäik oli jube pikk (kokku vist üle 20 km), aga kuna ilm oli soe (kippus sinna 20 soojakraadi kanti), siis patseerisime mõnuga. Käisime ära mäe otsas (Mont Royal), kust puudus igasugune vaade linnale (great success!) ja saartel, kus tahtsime ära näha eluka nimega Habitat 67, st 1967. aasta Expo jaoks ehitet elumaja, mis meile jubedalt meeldis.
Imestasime aga selle üle, et saartele pääsemiseks puudub variant "jalutamine" (nojah, kesse lollpea ikka kondiaurul liigub:P). Olime sunnitud tolknema rattateel või väga kitsal "kõnniteel" (hiigelpikka silda ületades pole just väga tore, kui "kõnnitee" ühel heal hetkel lihtsalt otsa saab). Kuidagi kurb, et jalakäija pole mitte keegi.
Viimase päeva tore üllatus oli aga (trummipõrin) tihe lume- ja lörtsisadu, mistõttu saime tänada ilmataati esimese kahe päeva sooja ilma eest ning lugeda/soojeneda/kuivatuda erinevates kohvikutes. Tuleb jällegi tõdeda, kummik on üks geniaalsemaid leiutisi (need tõdemused kipuvad kohale jõudma enamasti siis, kui jalad juba lirtsuvad).
Ja tore oli üle pika aja jälle prantsuse keelt rääkida.
0 kommentaari:
Postita kommentaar