Sünnipäevalapse akadeemiline heietus

Sattusin uurima Toronto Ülikooli füsioteraapia õppekava ja leidsin nii mõndagi üllatavat. Tuleb välja, et neil pole võimalik bakalaureusetasemel füsioteraapiat õppida, ainult magistris, kuhu sissesaamiseks peavad olema läbitud järgmised ained:

• inimese füsioloogia (terve aasta aine ehk siis meie mõistes umbes 12 EAP)
• üks aine järgnevast valikust: anatoomia, bioloogia, meditsiiniteaduste alused, patoloogia vms (samuti 12 EAP väärtuses)
• üks aine järgnevast valikust: antropoloogia, politoloogia, majandus, sotsioloogia, ajalugu, religioon, filosoofia vms (12 EAP)
• 6 EAP väärtuses statistikat või uurimismeetodeid

Magister kestab 2 aastat ja programm on päris tihe: füsioterapeutiline hindamine, kardio-respiratoorne ft, skeleti-lihassüsteemi ft, neuroloogiline ft ja väga palju kliinilist praktikat.

Minu mõte liikus siinse ja koduse süsteemi võrdlemise rada...

Ühelt poolt Toronto ülikool: inimene, kes on saanud bakakraadi hoopis mingil muul erialal ja võtnud näiteks füsioloogiat, bioloogiat, filosoofiat ja statistikat kõrvale (st füsioteraapiaga on kokkupuude praktiliselt olematu), astunud siis magistrisse ja õppinud 2 aastat väga tugeva programmi järgi.

Teisalt võtame Tartu ülikooli. Inimene, kes õpib Tartus juba bakalaureuseõppes (kindlasti vähem põhjalikult, aga siiski) kõiki sama temaatikaga aineid, mis Torontos magistris olemas on, ja on läbinud kohustuslikuna anatoomia, füsioloogia, patoloogia, sisehaigused, neuroloogia, ortopeedia, lastehaigused (see, et meie tase võiks arstiteaduskonna ainetes hulka maad parem olla, on karm fakt. Samas ei ole paljud arst-õppejõud füsio vajalikkuses ja mõttekuses just veendunud ning ärapanevaid märkusi oleme pidanud kuulma omajagu). Lisaks käiakse kokku 6,5 kuud praktikal. Seejärel on 2 aastat magistrit, kus õpitakse süvendatult ja spetsialiseerutakse vastavalt siis spordile, lastele, täiskasvanutele või vanuritele. Lisaks kliinilised praktikad.

Olen küll väga palju kuulnud Tartu füsio magistri mõttetusest ja paljude pettumusest, aga optimistina tahaks siiski loota, et asi paraneb. See polegi hetkel peamine. Iva, milleni tahtsin jõuda, on see, et ühes süsteemis puutub inimene otseselt füsioteraapiaga kokku 5 aastat, teises 2, seega pole nagu päris põhjust ennast nii maha teha ja ebapädevaks tondiks pidada...

Kuna siin on füsio arstiteaduskonnas ja meil kehakultuuriteaduskonnas, siis mul poleks olnud võimalik siin füsiot õppida, lisaks ka asjaolu, et neil baka 4 ja meil 3 aastat. Sellel aastal olen aga rõõmsalt leidnud oma koha Physical Education and Health teaduskonnas ja võtan oma erialaga nõrgemalt seotud aineid:

• Physiology and Biochemistry of Physical Activity (Spordifüsioloogia ja - biokeemia). Ma olin vist ainuke, kellele Tartus spordibiokeemia täiega meeldis. Emme geenid löövad välja selle koha pealt. Esimeses loengus vaatasime lisaks muule Usain Bolti 100 m võidujooksu. Õppejõud ennustas, et kuna ta on alles nii noor sprinter, kelle jõu- ja kiirusomadused alles arenevad, siis ta peaks veel paar korda maailmarekordit parandama (rubriik "Uudiseid spordisõpradele").
• Teaching the Child Physical Activity (Lapsele kehalise aktiivsuse õpetamine) - siin räägitakse väga põhjalikult läbi, milline tegevus mis eas kõige sobivam on.
• Physical Activity, Health & the Mass Media (Kehaline aktiivsus, tervis ja massimeedia) - selline interdistsiplinaarne aine. Kohustuslik kirjandus on päris korralik ports teadusartikleid (semestri peale tuleb nii 50 kokku).
• Exercise, Health and Nutrition (Kehaline aktiivsus, tervis ja toitumine) - põhimõtteliselt sama nimega ainet olen Tartus ka võtnud, aga kuna see on väga lai ja etsitekitav teema, siis otsustasin natuke rohkem süveneda.
• Basic Human Nutrition (Inimese toitumise põhialused) - see on nüüd toitumisteadlaste aine. Kui mul kunagi professionaalses mõttes identiteedikriis oli, siis mõlgutasin mõtteid füsio pooleli jätta ja kuskile toitumisteadust minna õppima (Eestis, nuuks, sellist eriala pole). Seega kasutan siin võimalust seda ainet võtta.

Õpikud maksavad keskmiselt 1000 eeku/tükk ja kaaluvad vähemalt 3 kilo/tükk. Aga kuna Eestis on kvaliteetset teaduskirjandust väga raske kätte saada, siis tuleb võimalust kasutada ja soetada, soetada, soetada. Arutasime siin Eeroga, et Tartus eeldatakse alati, et enamik inimesi rotib ja pannakse slaidid netti üles (kes on vähe tublim, otsib raamatukogust ka). Siin on iseenesest mõistetav, et kõik ostavad endale raamatud. Heaoluühiskonna värk, ma ütlen.

Aga et füsio poole pealt päris rooste ei läheks, siis hangin Amazonist endale ilge 700-lehekõljelise telliskivi "Pediatric Physical Therapy" ja harin end laste füsioteraapia alal.

Sai suht pikk heietus:D

PS. See aasta saab äge olema, ei pea vanuse puhul kahte erinevat numbrit meeles pidama. Aju puhkab, uskuge mind.