Tegelikult ei ole mul midagi USA vastu

Üks päris huvitav teema, mis praegu USA-s ja Kanadas vaidlusi tekitab, on Obama väljapakutud tervishoiusüsteemi reformimiskava. Kindlasti soovitaks vaadata Michael Moore'i dokfilmi "Sicko", tekitab päris palju wtf hetki. Põhimõtteliselt on kindlustusfirmadel selline suhtumine, et kui sul on mingi haigus juba olemas (à la diabeet, kõrgvererõhktõbi vms), siis sulle kindlustust ei anta. Ehk siis inimesed, kellel päriselt ka arstiabi vaja on, seda ei saa. Äriliselt loogiline, arstieetika seisukohast no mitte liiga... Kui keegi on näinud HBO dokfilmi "Thin" (täitsa soovitan muide, söömishäirete kliiniku patsientidest räägib), siis 2 naist/tüdrukut olidki sunnitud ravi katkestama, kuna kindlustus otsustas ühel hetkel, et nende ravi ei kaeta enam. Ja siis nad läksidki poole teraapia pealt koju ja harrastasid oma eluohtlikku häiret edasi.

Valge Maja kodukale piilusin ka (ma külastan viimasel ajal nii seksikaid netilehekülgi, Eesti Toiduliit ja Tarbijakaitseamet ja Valge Maja nt). Väga kokkuvõtvalt (ja kindlasti lihtsustatult, andke võhikule andeks) siis Obama plaanitud muutused:

• need, kellel on erafirmadelt kindlustus olemas, ei pea midagi muutma (seega ma ei saa aru, millest üldse see meeletu poleemika teemal "riik topib oma nina meie asjadesse, kommunism on kätte jõudnud" jms)
• olemasolev haigus ei tohi enam olla põhjuseks, et kindlustuse andmisest loobuda (täiesti jabur muidugi, et praegu tohib seda teha)
• ennetava ravi (regulaarne tervisekontroll, mammograafia jms) eest ei tohi lisaraha võtta
• lisaks luuakse ka mittetulunduslik riiklik plaan kindlustusfirmade plaanide kõrvale (see on mõeldud ainult neile inimestele, kellel kindlustust pole)

See on ikka lampide lamp, kuidas USA-s selliseid iseenesest/isejänesest mõistetavaid asju omaks ei taheta võtta.

Kuna Kanadas on aastakümneid olnud riiklik tervishoiusüsteem, siis üritatakse USA-s luua muljet (kindlustusfirmad ei taha ju oma suurest ärist loobuda), et kanadalased pole oma tervishoiusüsteemiga põrmugi rahul ja üldse on kõik paha, ooteajad pikad ja mis kõik veel. Tehti isegi selline tore reklaam, kus üks kanada tädi räägib, kuidas ta pidi Kanadast USA-sse ravile minema. http://www.youtube.com/watch?v=xWxcv0Dummk
Kanada arstid ja tervishoiuspetsialistid andsid siis vastulöögi USA poolt tulevale jamale:
http://www.youtube.com/watch?v=DXXBCFnhsUc
Tuleb välja, et tegelikult hindavad 86% kanadalastest oma tervishoiusüsteemi taset kõrgeks. Üks spetsialist ütles otse välja, et selle propagandaga teevad ameeriklased kahju endale, mitte kanadalastele ja et teda üldse ei huvita, mis nad oma lollusega saavutavad:D

Karm fakt: Kanada süsteem kulutab ühele inimesele 300 dollarit aastas ja kõigil on kindlustus, USA vastavalt 1000 dollarit ja miljonitel (täpsemalt vist 46-l miljonil) üldse polegi tervisekindlustust. Ja noh, kutsuge mind sotsialistiks või milleks iganes, aga kõik peaks võrdselt arstiabi saama. Ei ole ju normaalne, kui sa lähed arsti juurde ja oled verekaotusest minestamas (Aro võib sellest pikemalt rääkida), aga enne verejooksu peatamist tuleb pangakaarti välgutada.

Ameerika jalgpallist ka. Tuleb välja, et selline vägivaldne peatraumaderohke spordiala võib tekitada päris karmi ajukahjustuse, mida nimetatakse krooniliseks traumaatiliseks entsefalopaatiaks (CTE). Põhimõtteliselt areneb välja üks dementsuse vorm ja ajupilt võib välja näha nagu 80-aastasel. CTE tõttu surid USA-s eelmisel aastal üks 45-aastane endine profijalgpallur ja ka 18-aastane nooruk, kes keskkoolis jalkat mängides palju vigastusi sai. Paljud sportlased on lubanud pärast surma oma aju teadusele annetada, et CTE uurimisele kaasa aidata. Meie teaduskonna juurde on loodud suisa Concussion lab, mis siis uurib sportlaste peatraumasid. Neil on lahe lööklause ka: "There will always be another game, but you only have one brain. When in doubt, stay out!" ("Mänge tuleb teisigi, kuid ajusid on sul ainult üks. Kui kahtled, jää pingile!")

Päris palju räägitakse Kanadas ka H1N1 gripist. Mu lemmikloengus ("Kehaline aktiivsus, tervis ja massimeedia") käsitletakse praegu just riskikommunikatsiooni ja sellega seoses ka erinevaid viise, kuidas tervishoiuspetsialistid, arstid ja teadlased "pandeemia" kohta infot jagavad ja kuidas meedia seda kajastab. Selle aine raames on mul Eero ainetega päris palju kokkupuutepunkte (sotsiaalkonstruktivism ja värki), mis on hästi tore. Üllitasin just ühe väikese analüüsi sellest, kuidas meedia aborti raamistab ja käsitleb. Peab ütlema, et suhteliselt raske on pärast 3-aastast pausi uuesti midagi kirjutada (üks uurimustöö Mart Kolditsa lavastustest välja arvata), inglise keeles veel pealekauba. Mitte et selline väljakutse nauditav poleks...

Kui gripihirmust veel rääkida, siis on siin kasutusele võetud konkreetne ennetusprogramm. Et pesemata käed Ülosid-Alosid (pisikuid) ei levitaks, paigaldati üle terve kampuse käte desinfitseerimise masinad. Pildid on ka, õpetavad varrukasse aevastamist. Gripiteemalised meilid teaduskonnalt on päris popid ja isegi arstitõendi esitamise süsteemi on gripi puhul lihtsustatud. Lisaks soovitatakse otsida endale flu-buddy ehk gripisemu/sõps, kes siis haigele kanasuppi toob vms:D

Boksinaabritest pole ka jõudnud veel kirjutada. Kokku on ühes boksis (siin nimetatakse seda küll sviidiks) kuus tuba. Kahest tüdrukust ei tea ma mitte midagi, ainult teretanud oleme. Siis on veel vahetusüliõpilane Saksamaalt, tundus päris nummi tšikk. Ja filosoofiat õppiv armas kanadalane, selline veits boheem, käib vahepeal rulatamas:D Meie vaieldamatud lemmikud on korea tšikk ja tema korea tüüp, kes siin hängib. Üritasin alguses sõbralik olla, aga nad ei võtnud väga vedu. Tundub, et neil on väga raske tere öelda, kui meid näevad. Ja lisaks ajavad nad mind närvi, kuna jätavad alati oma pesemata nõud igale poole (ma võin küllaltki anaalne tunduda, aga kui boksis on nii palju inimesi, siis pole ju selline käitumine eriti tore).

Imelik on ka see, et meie oleme ainsad, kes pidevalt vaaritavad. Teistel tundub olevat kapp täis kiirnuudleid ja mikrokaeineid. Ma elasin Brüsselis kolm kuud ainult mikrokaga. Väga nukker oli. Kui korralik ahi olemas, siis milleks...

Toitumise aines hakkan varsti kolmepäevast toitumispäevikut pidama ja pärast sisestan kõik ühte fäänsipäänsisse programmi ja analüüsin. Põnevpõnev. Selle aine esseeteemad on ka ägedad: üks töö tuleb kirjutada laste ülekaalulisusest ja teine väljas söömisest. Kuna siin on poodides toiduainete sildid veidi informatiivsemad kui Eestis, siis on neid päris põnev lugeda ja võrrelda (kretinismiilmingud, jajaa).

Üks tüüp, kellega seminaris paaristööd tegin, ütles, et mul on prantsuse aktsent. Belgias öeldi jällegi, et flaami/hollandi aktsent. Kujunemas on muster: lähen kakskeelsesse riiki ja räägin enamuse keelt vähemuse aktsendiga.