Järgneva postituse teemaks on sugu ja sport, täpsemalt sootestide mõttetus ja transgenderedness (transsoolisus, kuna transseksuaalsus on veidi liiga bioloogiline termin) spordis. Eesti keeles puudub kahjuks eristus bioloogilise (sex) ja sotsiaalse-kultuurilise-psühholoogilise (gender) soo kohta, mis inglise keeles kenasti olemas on ja seda teemat natuke paremini käsitleda aitab. Ka paljusid teisi termineid eesti keeles pole, seega kasutan inglisekeelseid. Ärge pahaks pange.
Alustaks teemast, mis eelmise aasta Berliini MM-il laineid lõi, nimelt sootestimisest. Kanada Spordimeditsiini Akadeemia tegi juba üle kümne aasta tagasi avalduse, mille eesmärgiks on sootestimise (inglise keeles sex testing ja gender verification) ärakaotamine.
Esiteks ajaloolise tausta tõttu. Sootestimist hakati läbi viima 1960ndatel, kuna kardeti, et mehed maskeerivad end naisteks (seda on juhtunud muide ainult paaril üksikul korral). Huvitaval kombel peavad testi tegema ainult naissportlased (räägime veel soolisest diskrimineerimisest). Lisaks olid 1960ndad ka selline aeg, kus arvati, et naised ei peaks üldse eriti sporti tegema ja muud jama. Täiesti hämmastav, et seda kahtlastel alustel loodud süsteemi siiamaani elus hoitakse.
Teiseks ei ole sootestimine teaduslikult valiidne ega põhjendatud, kuna paljud geneetilised "häired" põhjustavad valepositiivseid ja -negatiivseid tulemusi. Näiteks osad naised, kelle geneetiline "mutatsioon" ei anna neile võistluses mingeid eeliseid (nt Turneri sündroom, st XO), diskvalifitseeritakse ja mõned mehed "läbiksid" naiseks olemise testi ja saaksid ebavõrdse eelise (nt Kleinefelteri sündroom, st XXY).
Kolmandaks on nii palju erinevaid komponente, millest sugu koosneb: psühhosotsiaalne sugu, kromosomaalne sugu, gonaadiline sugu, morfoloogiline sugu (välised sootunnused), sisemised suguelundid, hormonaalne sugu. Tahaks näha seda inimest, kes ütleb, et ühe puudumisel pole inimene enam "mees" või "naine". Kas naine, kellel on näiteks emakavähi tõttu emakas või rinnavähi tõttu rind eemaldatud, on millegipoolest vähem naine? Mõte selles, et neid erinevaid komponente arvestades on varieeruvused nii suured, et pole mitte mingit mõtet inimesi kahte kitsasse kategooriasse toppida ja selle alusel neid näiteks spordist kõrvaldada.
Lisaks kõigele eespool mainitule on sootestid naissportlastele ka psühholoogiliselt ahistavad. Ega kellelegi ei meeldi, kui nende identiteet kahtluse alla seatakse. Minu seisukoht on, et igal inimesel, kes identifitseerib end naisena, on õigus võistelda naisena (vabandust boldi pärast), sõltumata kromosoomitestidest. Kui vastuargumendiks on ebavõrdne eelis, siis võiks väita, et ka Usain Boltil on ebavõrdne eelis, kuna tema geneetika võimaldab konkurentidest nii palju kiiremini joosta. Miks on üks geneetiline "eelis" parem kui teine?
Siinkohal jõuakski Caster Semenya näiteni, New Yorkeri pikka artiklit saab lugeda siit. Kes ei tea, siis Semenya võitis eelmise aasta Berliini MM-il 800 meetri jooksus kuldmedali, kuid hiljem lekkis IAAF-ilt meediasse (konfidentsiaalsuse kaitsmisest polnud juttugi), et Semenya "ei läbinud" sootesti. Semenyale "tasuti" kuldmedali väärilise soorituse eest tema anatoomia ja füsioloogia avaliku arutamise ning vaimse vägistamisega nii meedia, spordiorganisatsioonide, arstide kui ka konkurentide poolt. Lihtsalt teadmiseks, et Caster Semenya neerupealise ületalitluse tõttu toodetakse tema organismis tavapärasest rohkem testosterooni, mis ei tee teda aga meheks. Kui argumenteeritakse teemal "ebaõiglane eelis", siis meenutaks, et paljud naised on Semenyast 800 meetrit kiiremini jooksnud. Aga füsioloogia füsioloogiaks, selle juhtumi puhul tasuks keskenduda siiski inimeste sallimatusele ja rumalusele, mis antud juhul ühe noore sportlase elu ja identiteeti pöördumatult kahjustasid.
Minnes aga teemaga veelgi kaugemale, räägiks transgendered inimestest spordis. Eilses eetikaloengus käis meile rääkimas naine, kes esimese transgendered sportlasena sai loa olümpial naiste konkurentsis võistelda. Üks peamisi põhjuseid, miks soovahetusoperatsiooni läbiteinud mehi naistega võistlema ei taheta lubada, on hirm, et neil on ebaaus eelis. Tegelikult pole see tõsi, kuna vastupidiselt "päris" naistele ei tooda nende keha piisavalt testosterooni, seega on tegemist pigem ebasoodsama olukorraga. Naissportlaste keskmise testosteroonitaseme saavutamiseks peaksid nad tegelikult testosterooni lisaks võtma, seda aga käsitletakse praegusel hetkel dopingu tarvitamisena.
Mis mind transgendered teemade käsitlemise juures veel häirib, on nimetus gender identity disorder (sooidentiteedi häire) ehk siis lähenemine, et kui inimene ei mahu kumbagi binaarsetest kategooriatest (st mees või naine), on midagi "häirunud" ja tuleb panna psühhiaatriline diagnoos. Varianti, et inimese sex on male ja gender female (või ükskõik milline muu variant, kui piirata end nendes kategooriates mõtlemisega), ei peeta "normaalseks". Kui meie ühiskond ei kulutaks nii palju auru inimeste kitsastesse kastidesse toppimisega (olgu siis tegu soo, seksuaalsuse, rahvuse, rassi või millega iganes), ei peaks transgendered inimesed võib-olla üldse ohtlikke ja kulukaid operatsioone läbi tegema, sest soo "vahetamise" eesmärk on ju sobituda normiga, et välimus oleks "kooskõlas" sisemusega ja kastikord säiluks.
Vot. Minu meelest väga põnev teema. Kohe varsti kirjutame reisust ka.
6 kommentaari:
Kuskil ülikooli ankeedil oli järgmine küsimus
"Do you identify as..: male / female / other"
NB! "identify" mitte mingi muu sõna. Süda läks soojaks.
See on täiega põnev teema. Kirjutasin just ühe referaadi ka GLBT inimeste nõustamisest ja võtsin natuke hinge. Kuigi tean, et kategooriates mõtlemine ja nähtuste klassifitseerimine on üks aju töö põhiomadusi, nii ka inimeste puhul.
Mõtlesin kobiseda selle koha pealt, et mõistet "gender identity disorder" kasutatakse minu meelest pigem siis, kui inimene ise on väga hädas sellega, et ei oska end kellenagi identifitseerida ja tunneb end ise halvasti, mitte kui ta objektiivselt ühtegi kategooriasse ei mahu. Aga eks selle taustaks ongi just nimelt see, mida sa kirjutasid lõigu lõpus normaalsuse ja kastide kohta. Põhiküsimuseks saabki siis see, kas inimene identifitseerib ennast enda või kellegi teise jaoks.
Küsiksin, kas Sinu arvates on põhimõtteliselt VÕIMALIK naine/mees binaarsuse kõrvalejätmine sotsiaalses suhtluses, rollide tekkes, ühiskonnas? Kas sina ise suudaksid end identifitseerida ja täielikuna tunda ilma kasutamata sõna "naine" ja teadmata, et sinu elukaaslaseks on "mees"? Ma tean küll, et sinuga on riskantne väitlusse astuda, aga kuna meie vahel on tuhandeid kilomeetreid internetti, siis võtan selle riski:D
Mõtlesin veel śelle asja üle ja leidsin, et teistest inimestest, kui nad on mu lähedased, suudan ma küll mõelda kui lihtsalt inimestest ilma soosilti külge riputamata (see seltskond on ilmselgelt üsna kirju ka). Aga vot enesest mõeldes pean ikkagi sugu tähtsaks. Ei oska ega tahagi ilma. Eks see ole ka kitsarinnalisus.
Gender identity disorderist. Ma arvan, et see "segadus" oma sooga tekibki just seetõttu, et on binaarsed kategooriad ja neil pole reaalselt end kellegagi eriti identifitseerida. Kellel segadust rohkem, kellel vähem, aga ma süüdistaks siin ikkagi seda kastikorda. Lisaks lugesin, kuidas üks psühhiaater pani seda diagnoosi paljudele "poisilikele" tüdrukutele, võrreldes teiste samasooliste eakaaslaste palliviske oskusi nende diagnoosi ootavate tüdrukute oskustega. wtf hetk oli täiega. Et kui oled tomboy, kellele meeldivad "poisilikud" riided ja oled spordis hea, siis tuleb panna diagnoos ja hakata "naiselikkust" treenima.
Aga sugudest. Ma ei arva, et peaks midagi ära kaotama, lihtsalt võiks asi tunduvalt mitmekesisemaks minna. See praegune kultuur, kus mehed peaksid olema machod ja naised tibid, on lihtsalt nii lamp. Ja see, et on mingid universaalsed naiste ja meeste loomuomadused, on ka jama. Võiks olla nii, et igaüks saab olla selline, nagu tahab ("all different, all equal" põhimõte, mis mulle väga meeldib). Et need naised, kellele ei istu kogu see tuunimine ja pikad juuksed jms, ei peaks tundma end selleks sunnitud olevat ja mehed ei püüdleks macho poole. Ehk siis võiks liikuda spektri, mitte polaarsuse suunas.
Jätsin vist enne su küsimusele natuke vastamata (see teema on lihtsalt nii keeruline ja lai). Isiklikult identifitseerin ennast küll naisena, aga ma arvan, et oluline on siin see, et iga inimene peaks ise selle "naiseks olemise" sisu kokku panema, mitte nii, et kuskilt keegi ütleb, milline peaks olema naise iseloom, välimus, elukutse, vajadused jne. Ehk siis mulle ei meeldi, kui keegi kujundab minust arvamuse mingite soostereotüüpide põhjal või mõistab hukka, et "miks tal nii suured lihased on, naisterahvas ju ikkagi" (veits banaalne näide muidugi).
Mulle meeldib, kui inimesed väljendavad ka välimusega oma isikupära ja täiega lahedad on poweriga naised, kes ennast kleiti/kontsi kandes mugavalt tunnevad. AGA sellega ei tohiks kaasneda kellegi halvustamist, kuna ta "isver, tuli täna meikimata tööle", "näeb nii mehelik välja" jne. Millegipärast on väga oluline alati teada, mis inimese sugu on. Ja enamasti tekitab segadust ja poleemikat inimene, keda täpselt kuhugi "ära määrata" ei oska... Kokkuvõtteks, mul pole midagi "meeste" ja "naiste" vastu, lihtsalt need piirid võiksid palju rohkem hägustuda ja ka vahel kattuda, ehk siis paluks rohkem, nagu juba öeldud, spektrit.
ok, saan sinust nüüd paremini aru.
Oma posti otsast vaadates olen ka sellega täielikult nõus, et all different, all equal. igasugused erinevused on sugude siseselt märksa suuremad kui sugude vahel keskmiselt. Lõppeks oleneb lähenemine suuresti ka sellest, kas vaadelda indiviidi või ühiskonda laiemalt. Ühiskonnas võiks muidugi olla polariseerumist vähem ja kõigil võrdsed võimalused. üksikut indiviidi vaadates tuleb ühe esimese asjana aga ikkagi kõne alla sooline kuuluvus ja muud erinevused võrreldes teiste inimestega. need lihtsalt paistavad kohe silma ja vaatlejal (ikkagi inimesel) on lihtsam ta kusagile kasti paigutada.
Postita kommentaar