Väikest viisi sai raiskamisteemaga eelmises postituses alustatud. Nüüd aga kirjutaks veidi pikemalt ja põhjalikumalt, mis mind kogu selle tarbimis- ja raiskamiskultuuri juures häirib.
Esiteks tudengielu. Kes praeguse aja üliõpilaseluga kursis on, teab, millistes meeletutes kogustes powerpoindi slaide välja prinditakse. Igasuguse kriitikameeleta ja seejuures mitte isegi mõlemale poolele. Ühel tüdrukul, kellega siin paljudes loengutes koos olen, tekkis kuu ajaga poole paksem paberihunnik kui mul terve eelmise semestriga kokku. Kui igaüks natukenegi puudele mõtleks ja loeks slaide arvutist (eriti kui näiteks terve raamat sama teema kohta niikuinii olemas on) või teeks märkmeid ainult olulistest asjadest või prindiks vähemalt kasutatud paberile... Kui tegin keskkooli viimasel aastal ühe prantslase juures bürootööd, masendusin iga päev, kui kästi kõigi lepingute ja hinnapakkumiste KAKS koopiat välja printida. Paberit ja tinti ju on... Ja kujutage ette, kuidas nii tehakse sadades tuhandetes büroodes ja riigiasutustes päevast päeva ja aastast aastasse.
Siis on veel plastmasspudelid. Siin on tore komme, et praktiliselt kõigil on taaskasutatavad joogipudelid, mis kestavad hea kohtlemise korral aastaid. Ehk siis üks pudel mitme aasta peale versus mitusada plastmasspudelit ühes aastas. Selle suhtumise keskel avastasingi üllatusega, et mind häiris üks õppejõud, kes igasse loengusse uue plastpudeliga ilmus. Eriti lamp on muidugi vett poest osta, kui kraanivee maitsel midagi viga pole.
Poodides kohtab vahel ikka imelikke pilke, kui üritad võimalikult kiiresti reageerida ("kilekotti pole vaja"). USA-s panime kohe tähele, kuidas iga asi pakiti ostjalt küsimata eraldi väikesesse mõttetusse kilekotti ja poest väljudes oli enamikel neid terve hunnik. Ka neid väikesi mõttetuid kilekotikesi, kuhu puu- ja juurviljad pannakse, saab hea tahtmise korral mitu korda kasutada. Minnes veelgi "ekstreemsemaks", siis tegelikult pole ju vaja kolme õunakese jaoks eraldi kilekotti üldse võtta, eeldatavasti suudab kassapidaja nad ka ilma erilise žongleerimisoskuseta ära kaaluda. Kanadas õnneks ikka küsitakse kassas kilekotisoovi kohta ja enamasti on inimestel endil riidest kotid kaasas. Tundub, et Eestis hakkab see trend ka üha rohkem levima, kaasa aitaks kindlasti taaskasutatavate kottide odavam hind.
Vaatamata mitmetele positiivsetele tähelepanekutele häirib siinne ebavajalik mitmekordne pakendamine, näiteks küpsised on pappkarbi sees ja siis veel omakorda 5 väikesesse kotikesse pakitud. Ostad ühe väikese asja ja äravisatavat osa on rohkem kui söödavat. Lisaks saab paljusid asju osta ainult hulgi, jogurteid enamasti 8, 12 või 16 kaupa. Jäätisega samamoodi, ei saa osta ühte tuutut nagu kodus, vaid pead ostma 4, 6, 8 või üldse mitte (sarnast jäätisemüüki olen kahjuks näinud prevaleerimas ka Itaalias, Šotimaal ja Prantsusmaal). Inimene on pandud toiduainetööstuse poolt sundseisu, kus ta sageli ei saagi osta väikest kogust, justkui kõik peaksid hiigelperet toitma. Seoseid ületarbimise, ülekaalulisuse ja meeletute toidukoguste äraviskamise vahel pole vaja kaugelt otsida.
Ausalt öeldes võib ühikas elamine tärkavale "ökonatsile" küllaltki stressitekitavalt mõjuda. Lisaks sellele, et pidevalt tuleb teiste järelt tulesid ära kustutada, ahju välja lülitada ja õhtust õhtusse sea tagumiku (toote nimi ongi PORK BUTT, uskuge või mitte) praadimise haisu kannatada, siis masendust tekitab ka viis, kuidas lõdva randmeliigutusega visatakse ära praktiliselt terve suur sai, pakk juustu, hunnik viinamarju jne. Mina olen küll nii üles kasvanud, et toitu ära ei visata. Punkt. Kui järgmisel päeval järelejäänud toitu üles ei soojendata või kuidagi muudmoodi ära ei kasutata (supikanast kanasalat), siis antakse näiteks koerale. Koera puudumisel naabrikoerale:D Minu meelest on selline käitumine leidlik, efektiivne ja ökonoomne. Selles suhtes tundubki, et nõukogude aja pärand pole mitte üdini halb, väheste vahenditega osatakse olla leidlikud ja ühtlasi ka loodusesõbralikud. Paljud inimesed on külmkapijääkide ärakasutamisel jube nutikad, mitte ei viska toitu kohe ära. Samasse rubriiki läheb ka marjul-seenel käimine ja ise hoidiste tegemine. Muide, hiigelsuured kultuurmustikad on metsamarjadega võrreldes täiesti maitsetud.
Kui aga kodusest prügindusest natuke rääkida, siis üks jäledamaid hetki Teeme Ära jooksul oli haisvate rohekaskollasest kleepuvast plögast mähkmemägede koristamine. Ma pole küll lapsevanem ja võib-olla ei tohiks sõna võtta, aga kas poleks võimalik kuidagi kombineerida nende looduses lagunematute pampersite ja kas või riidest mähkmete kasutamist? Viimane variant on muidugi lühiajalises perspektiivis tülikam, kuid see-eest ei koorma keskkonda. Asjaolu, et prügi on silmapiirilt ära, ei tähenda, et seda enam ei eksisteeri. Eksisteerib, ja kuidas veel (üheks drastiliseks näiteks on ookeani uputatud prügilaadungid).
Lõpetuseks soovitaks ühte väga head saadet (40 minutit pikk) USA toidutööstusest "How the Food Industry is Deceiving You". Kellele "Food, Inc." meeldis, siis vaadake kindlasti, teemadeks põllumajanduse subsideerimissüsteemi seos ülekaalulisusega, lastele rämpstoidu reklaamimine jpm.
4 kommentaari:
On tõesti veider, et inimesed vabatahtlikult ostavad poest 1000x kallimat vett, mille liitrihind kraanis pürgib tervelt paari sendini. Eestis on kraani- ja joogivett uuritud küll ja küll. Kohti, kus joomiseks kraani- või kaevuvesi ei kõlba, on ülivähe (nt Pärnumaa oma fluoriidiga). Enamik ettevõtteid pumpab maast välja selle sama vee, mida, nagu Tartus, saavad inimesed ka kraanist ja müüvad selle plastikusse pakendatuna häbematult kalli hinnaga maha. Teaks vaid inimesed, kuidas neile iga lonksuga tünga tehakse.
Erandiks on muidugi Eestis levinud Georgia mineraalvesi, mida lahmides tarbida pole just kõige targem.
1.Iga asi eraldi kilekotti - seda kohtab palju ka meie kaubanduses. Minu jaoks tähendab see seda, et asjade kiire kottiviskamise asemel tuleb seista kassapidaja kõrval ja iga asja puhul öelda:"Palun ärge pange kilekotti." Kui ostan vähe köögivilja (n. küüslauk, 2 õuna, kaalikas), siis panen asjad ühte kilekotti ja hinnad kleebin peale. Oi kui tigedalt mind kassas vaadatakse!
2. Õnneks on võimalik ju hulgipakendatud toodetele eelistada tooteid, mille puhul kasutatakse 10 pakendi asemel ühte. Näiteks hambapastad, mille tuubid pole pakitud eraldi veel karpi.
3. Mis puudutab mähkmeid, siis miks need üldse metsa all on??? Õnneks on poes ka komposteeritavaid mähkmeid, kuigi need on tunduvalt kallimad. Mis puudutab riidest mähkmeid, siis neid tuleb ju pesta. Ja arvestada beebide tootevõimet, siis tuleb seda teha sageli. Rääkimata sellest, et "vängema kraami" eraldamine nõuab plekieemaldajat või suuremat kogust pesupulbrit. Aga kui te tõestate mulle, et see vee kogus ja pesupulbri kogus on keskkonnale vähemkahjulikud kui biolagunevad ühekordsed mähkmed, siis luban, et hakkan riidemähkmeid muretsema!
Leidsin Suurbritannia DEFRA (Department for Environment, Food and Rural Affairs) raporti, kus põhimõtteliselt öeldi, et nö keskmiste kasutusviiside puhul on taaskasutatavad ja ühekordsed mähkmed keskkonnale enam-vähem sama kahjulikud (see raport sai muidugi ka palju kriitikat), AGA kui taaskasutatavaid pesta täis pesumasinas, kuivatada väljas (st mitte kuivatis nagu paljud UK-s teevad) ja kasutada ka näiteks järgmise lapsega, siis võib seda kahju vähendada kuni 40%. Eks neid kasusid-kahjusid on keeruline kokku arvestada ja ma arvan, et biolagunevad ühekordsed on väga ok, lihtsalt mul on trauma nendest pampersimägedest... Tõesti ei tea, kuidas on võimalik, et nad metsa alla hunnikusse sattusid, osadel inimestel on ilmselgelt komme kõik prügi lihtsalt silma alt ära (st loodusesse) viia. Lihtsalt vastik.
Edgarile küsimus: miks Georgia vesi halb on (mitte, et ma seda jooks, lihtsalt uudishimust küsin)?
see pole kindlasti mitte halb, vaid pigem vastupidi. kuna borjomi näol on tegemist mineraalveega, siis on selles sisalduvaid aineid (elektrolüüdid jms) tunduvalt rohkem kui tavalises laua-gaasi-pudelivees. ennast sellega üledoseerides võib saada igasugu asjade hüpereemiaid, mida tõenäoliselt keegi ei taha. mineraalvett kasutati omal ajal ja kasutatakse mõnede inimeste poolt ka tänapäeval kui raviomadustega produkti. mainitud üledoos ei teki loomulikult paari pudeli joomisega. selleks on ikka rohkem vaja.
samas nõukaajal said paljud sellegagi hakkama (mingi hetk oli tohutu mineraalvee tarbimise buum).
Postita kommentaar