Panime turisti (kappi) ära

USA-sse reisimisel tuleb vist esimese asjana arvestada, et suhtumine on stiilis "süüdi terrorismis, kuni pole tõestatud vastupidist". Sõrmejäljed võeti, pilt tehti, otsiti põhjalikult läbi nii kott kui riided (need, mis seljas olid), nõuti USA-s viibimise aadressi jne. Pole midagi imestada, kriminaalne element (elevant) reisis sotsialistlikust Kanadast kapitalismiparadiisi õõnestustööd tegema.

Kanadasse tagasi tulles sai jällegi veenduda selles, kui väga sõltub kõik üksikinimesest bürokraatiamasinas. Ehk siis immigratsiooniametnik, kelle juurde ma sattusin, oli ilmselgelt väga pettunud, et meid augustis Kanadasse üldse sisse lasti ja õppeviisa ka anti. Oleks me augustis tema (st millelgi väga teraval istuva piffi) ja mitte selle toreda onu juurde sattunud, oleks meid arvatavasti maalt välja saadetud. Kui uskuda Mitch Albomi versiooni, et iga inimene kohtab "taevas" viite inimest, kes tema elu oluliselt mõjutanud on (või vastupidi), siis praeguse seisuga peaks too tollionu meie nimekirjas igatahes figureerima.

Aga reis (kints) oli väga numpsik. Reedel ja laupäeval hängisime Aroga Philadelphias, nägime ära Philomathean Society teeõhtu (mida Aro korraldab), Karl Marxi kartulikrõpsud, räpiduellid (sic!), The Mighty Booshi (väga lahe BBC komöödia, panen siia üles klipi, mille teises pooles on eriti armas jääkaru).

Pühapäeval patseerisime New Yorgis. Kahjuks sattus meile väga külm ilm (mida võimendas minu teada-tuntud külmavaresus), isegi 5th Avenue oli suhteliselt inimtühi. Metropolitani muuseumis imestasime selle üle, et nii paljud inimesed tegid (väga koledaid, me piilusime) fotosid maalidest. Lihtsam on ju netist ilus foto üles otsida, mitte teha niimoodi pilti, et viltune raam peale jääb. Pole vist mõtet mainida, et pildistajate sabad tekkisid peamiselt kuulsate maalide, näiteks Van Goghi päevalillede juurde. Umbes nagu Mona Lisa Louvre-is. Arusaamatuks on jäänud ka turistide seas leviv trend liikumatuid objekte filmida, à la viis minutit vabadussammast ja siis teine viiekas mingit ratsamonumenti.

Mainiks veel ära, et New Yorgi hot dog on väga mõttetu, pmst väike viineriga sai. Meil Torontos (:D) on hot dog palju suurem ja sinna saab vahele panna igasugust jebla alates hapukurgist, maisist, seentest ja lõpetades jalopenoga. NY-s müüakse tänaval ka pretzeleid ehk hiigelsuuri soolakringleid. Kahjuks ülepuistatud hunniku jämesoolaga. Ma ei liialda, kui ütlen, et see oli umbes nädalane soolakogus...

Aga et lõpetada positiivse noodiga, siis tõdesime, et üks (külm) päev Suures Õunas on ikka liiga vähe ja tuleb millalgi tulevikutunnis tagasi minna (Central Parki piknikku pidama).

PS. Väikesed lennukid ja tugev tuul ei ole match made in heaven.

PPS. Tore oli jõuda tagasi ühikasse ja leida köögist eest täielik seapesa. Õnneks polnud midagi maha põlenud (meie kõrvaltoa tšikil on nimelt komme lülitada ahju ainult sisse, väljalülitamise jätab ta enamasti lahkelt meie hooleks).