Liina juba kirjutas mõnest olümpiamängude pahupoolest. Ma tahaksin lühikese repliigina lisada sellele veel ühe mõõtme. Lisaks ärile, meeste ja "tervete" inimeste domineerimisele, Potjomkini külale korraldajariigis ja mitmele muule aspektile, häirib mind ka olümpiamängude nii ilmselge poliitilisus ning riigi-, mitte sportlasekesksus. Järgnev ei ole kohe kindlasti mitte kriitika sportlaste suhtes, vaid pigem räägib see justnimelt sportlaste poolt.
See ideaal, mis kunagi OM-iga seotud oli, on juba ammu surnud (näiteks see, et ei sõdita - olümpiaga samaaegselt algas ka suurpealetung Afganistanis). Ja just sellepärast, et sport tundub olevat niivõrd neutraalne tegevus, on see niivõrd efektiivne poliitilistel eesmärkidel. Milles see väljendub?
Mind isiklikult häirib kõige enam see, et sportlase keha muudetakse riigi omaks, sportlase võit muudetakse riiklikuks/rahvuslikuks võiduks, mille üle peaksid siis kõik antud riigi kodanikud kuidagi siis uhkust tundma. Kuid mida nemad tegid? Kelle oma on sportlase sooritus? Minu meelest selline suhtumine (nt ajaleheartiklid stiilis "Šmigun-Vähi võitis Eestile hõbemedali!" või pärast järgmise sõidu katkestamist vihased kommentaarid) ainult vähendab tolle sportlase tegelikku pingutust, see muudetakse justkui millekski kollektiivseks, millele kõik (või riik) on kuidagi kaasa aidanud. Ja ma ei räägi praegu sellest, et keegi ei tohiks rõõmu tunda kellegi teise võidu üle, vaid konkreetselt võidu "riigistamisest". Mõelge kas või autasustamistseremoonia peale, kus mängib hümn ja tõuseb lipp. Mis tähtsust see reaalselt omab, mis poliitilisest üksusest sportlane pärit on? Kõik need riikide medalijärjestused on samuti heaks näiteks.
Minul tekib igatahes lõpuks küsimus: mis asi üldse on sport olümpiamängude raamistikus? Äri? Riiklik/rahvuslik au ja kuulsus? Kas olümpiamängud saaksid toimuda ka ilma sellise süsteemita? Miks ei võiks sportlased võistelda enda nimel, mitte mingisugust arbitraarset korda taastootes?
PS. Olen täiesti nõus Liina eelmise postitusega Eesti ajalehtede online kommentaariumitest. Loen praegu hirmuga Ekspressi artikli (või tegelikult intervjuu) “Vabanege rassismist, homofoobiast ja hirmust venelaste ees!” kommentaare. Peaks Kanada kodakondsustaotluse sisse andma…
PPS. Ma olen täiesti kindel, et kõigil kes meie blogi loevad, tekivad mingisugusedki emotsioonid meie kirjutatuga seoses. Meile väga-väga meeldivad siinsed (!) kommentaarid, kuid viimasel ajal on nad päris kokku kuivanud. Rõõmustage meid!
pühapäev, 21. veebruar 2010
Kes võitis medali?
... kirjutas eero kl 10:50
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
6 kommentaari:
tjah, selle rahvusküsimusega on palju komplitseeritud asjaolusid. Mulle isiklikult meeldib rohkem see, et sportlane võistleb riigi, rahvuse (pigem siis rahvuse kui riigi) eest, kui näiteks Saku või Swedbanki vmt äriorganisatsiooni eest, sest kui nüüd korraks lahkuda n-ö idealismitasandilt, siis keegi ju peab neid sportlasi finantseerima ja ma eriti kujuta ette süsteemi kus olümpiamängud võiksid toimuda ilma mingi sihtfinantseerimiseta, kui nad ei jää just käputäie liiga-palju-vaba-aega stiilis filantroopide pärusmaaks.
Ja kui nüüd tulla tagasi selle juurde, et kuulakem ära ka teine pool, siis paljude hästivarjatud pahupoolte kõrval on spordil kui rahvustunde konstrueerijal üksjagu väga häid omadusi. Stuff nagu World Cupi hümn ( http://www.youtube.com/watch?v=16rprAAOT2g&feature=related ) teeb mind austööldes väga rõõmsaks, sest oma olemuselt promoodib ta (nagu ka Olümpiamängude ideaal) rahvaste sõprust ja koostööd, mitte karme vastasseise.
Ühesõnaga, tulles tagasi minu tavalise finaalpoindi juurde, mulle rahvused ja kultuuriline mitmekesisus üldiselt väga meeldivad, kui ainult saaks rahvuslusest lahutada selle "meie-nemad" võltsopositsiooni.
Ja veel: ma arvan et argument "rahvuslus/riik pole ju midagi reaalset, mida nad seal siis tähistavad" on natuke ülelihtsustav. Kaasaegse sotsioologia/filosoofia/kultuuriteaduste üks põhipointe ongi minu arusaama järgi ju see, et loogika 'sotsiaalselt konstrueeritud, järelikult võlts ja ebavajalik' on ebapädev, kuna metafüüsikat kui sellist ei eksisteeri. Selle asemel et sotsiaalseid süsteeme destrukteerida peaks neid pigem dekonstrueerima (heihei derrida), st nende hävitamise asemel neid avama kogu nende komplekssuses ja mõtlema selle üle, et kui nad meil juba olemas on, kuidas panna nad konstruktiivselt (contra destruktiivselt) inimeste heaks tööle.
Nii et kui mõelda nüüd diskussiooni algatamise peale, siis see on võib-olla üks hea punkt kust alustada: mida hakata peale nende rahvusluse joontega mida me ei tahaks kaotada, mida peaks tegema, et elimineerida neid jooni mis meile ei meelde, ühesõnaga Leninit (muidugi Leninit!) tsiteerides: Shto delatj?
Ega kui me pidevalt siin asju kritiseerime, siis võib tõesti vist jääda mulje, nagu olekski kõik asjad väga koledad: elu üksildane, piinarikas ja lühike. Eesmärk ei ole tegelikult kõike nullida, vaid lähtuda poindist, et kõike saab ka paremini teha, et status quo ei pruugi olla paratamatu või kõige parem variant. Ja et miski ei ole üdini hea ega üdini halb (k.a rahvus). OMist kuuleb paratamatult antud teemadest rääkides vähe kriitikat, kuigi see oleks õigustatud.
Ma olen täiesti nõus selle äri poindi osas ja me just hiljuti rääkisime/mõtlesime sellest Liinaga päris pikalt. Muidugi ei tasu seda ka kohe binaarseks muuta, et ongi ainult kaks valikut: kas äriühingute või riigi toetus. Kolmas tee? Ma ei anna siin küll ühtegi konkreetset vastust, kuid see ei tähenda, et alternatiive ei ole / ei võiks olla.
Antud juhul häirib mind kõige enam just see asja diskursiivne pool: et sportlase keha käsitletakse millegi kollektiivsena; asjana, mida on kõigil, kes ennast antud grupiga identifitseerivad, õigus kritiseerida või mille võitudest on neil õigus osa saada. Ja see ei ole mõeldud otseselt rünnakuna rahvusluse vastu, vaid pigem eesmärgiga turgutada seda tegelikku tegevust, st sporti, OMi taga. Muidu äkki, next time you look, tähendabki OM ainult suurkorporatsioonide (või riigipeade) aasta suurkokkutulekut, kus spordil on ainult meelelahutuslik funktsioon (nagu Geertzi cock fight, kui nüüd hakata kukkesid emantsipeerima..)
Tulles tagasi selle rahvuse teema juurde, siis ma olen sinuga täiesti nõus (jällegi, üks ei välista teist). Kuigi argument, et nii lihtsalt on ja midagi pole ju teha, ei ole ka ju väga adekvaatne (st tulles nüid sotsiaalanalüüsi tasandilt nö poliitilisele). Kuid mida siis teha, kuidas elimineerida neid negatiivseid jooni? Revolutsioon, hurraa!? (vist mitte..) Igatahes, ma püüaks esimese asjana provotseerivate küsimustega teisi mõtlema panna… (mis muidugi ei tähenda, et mul vastused tagataskus olemas oleks) Või kõlab see liialt idealistlikult? Las asjad olla nii nagu on?
PS. Ma tean piisavalt palju inimesi, kes sporti vaadates elavad kaasa mõnele kindlale sportlasele, sõltumata sellest väiksest lipust tema nime ees. Noh, kuna talle meeldib see sportlane. Seega asi ei ole juba praegu ainult nii nagu kirjeldasin. Kuid just ajalehed ja riiklikud institutsioonid on need, mis sellist (st minu kirjeldatud) diskursust toodavad. Seega: Kiku on lahe vaatamata sellele, kuidas teda rahvuslikult/riiklikult kasutatakse. Just to get my point across...
Jah!
Minu arvates on see ka vastik. Mind häirib eriti see, kui sportlaste saavutused kuidagi taandatakse individuaalsetelt imelugudelt rahvuslikuks saavutuseks, et nagu meie oleksime kõik võitjad. Ja kui nad kaotavad, siis neid süüdistatakse umbes hooletuses ja selles, et on mökud jms. Minu arvates on see eriti hull Eestis. Kui keegi tuleb olümpial 40., siis minu arvates on see super awesome saavutus, aga meil soovitatakse kohe ennast üles puua.
Minu arvates võiks sporti kohelda nagu kunsti-- me toetame seda riiklikult, aga see ei tähenda, et me nõuame, et iga riigi raha eest tehtud raamat oleks igale eestlasele loetav või umbes Pulitzeri vääriline.
Mis mind veel häirib, on see, et spordist on saanud selline kohustuslik asi. Et kui mind üldse ei huvita mingi eesti sportlane, siis see teeb mind kohe umbes riigireeturiks.
"Turistid" on vist see sõna, mida sellisel juhul kasutatakse.
Ja see kunsti paralleel meeldib mulle väga! Sort of third way. Muidugi taaskord on oht, et seda kasutatakse riiklikul tasandil teistmoodi, st oma huvides ära.
Mulle ka sümpatiseerib too võrdlus kunstiga ja meenutab seda FB vaidlust, mis ühe su (st Anna) lingi juurde tekkis. Nimelt arvasid seal paljud, et kuna riik finantseerib sporti, siis sportlased on avaliku elu tegelased ja kõigil on õigus neid kritiseerida, nõudmisi esitada jne. Ma leian, et sportlane VÕIB, aga EI PEA olema avaliku elu tegelane ja kritiseerimisõiguse võiks jätta nendele, kes midagi konkreetsest spordialast ja sportlasest teavad ka ehk siis sportlase saavutused ei tohiks olla iga suvalise tugitoolisportlase arvustada. St viimane variant kvalifitseerub pigem laimamiseks.
Postita kommentaar