Tõrvatilk vahtrasiirupis

Kujutan juba ette ahastuses lugejat, kes vahtrasiirupi lehte lugedes ikka ja jälle kriitiliste maailmaparandusideede otsa satub (selles vist seisnebki meie blogi nime iroonia). Igatahes, kuna Vancouveris hakkasid olümpiamängud (edaspidi OM), siis keskendukski OM-ga kaasnevatele negatiivsetele nähtustele ning jagaks ka veidi korraldajamaa siseinfot, mis võib-olla rahvusvahelisse meediasse jõudnud pole. Ütlen veel igaks juhuks etteruttavalt ära, et ma ei poolda mitte mingil juhul OM-i keelustamist vms, lihtsalt paljut oleks vaja muuta ning Kanadas tundub olevat päris aktiivne ja suur olümpiakriitiline (-vastane) liikumine, mis mõtlemapanevate argumentidega seda muutmisprotsessi alustada üritab.

Esiteks on Vancouveris võrreldes teiste Kanada linnadega päris suur kodutute hulk. Kerge Potjomkini küla mulje tekib, kui kodutud OM-i toimumise ajal võistlustega seotud piirkondadest "eemaldatakse". Ehk siis debatt teemal, kas kodutute õigusi rikutakse säärase "teisaldamisega".

Teiseks saadeti 800-le Vancouveri õpetajale kiri võimalikust vallandamisest. Raha pole, show (OM) peab jätkuma, kärbitakse hariduse pealt.

Kolmandaks OM-i toimumine indiaanlaste (eesti keeles paremat sõna ei oska välja mõelda, inglise keeles kasutatakse aboriginal people või native people) maa peal, mida pole "valgenahkadele" tegelikult loovutatud. Ehk siis rahudiskursust rõhutav üritus (mida OM juba vanakreeka ajal oli) vallutatud aladel. Teisest küljest on aga jällegi OM-i ajal võimalus oma hääl kuuldavaks teha, nagu demonstreerisid Austraalia aborigeenid 2000. aasta OM-il Sydneys.

Neljandaks häirib mind tõsiselt, et suurkorporatsioonid on oma kombitsad nii sügavale OM-i ajanud (pritsin kurje metafoore). Coca-Cola ja McDonalds kui rämpstoidu sümbolid promovad ennast üritusel, mis peaks propageerima tervislikke eluviise. Raha on küll OM-i korraldamiseks vaja, aga kas sellist, mis teenitud inimestele rämpsu sissesöötmise-jootmisega?

Viimane teema on minu enda maailmaparanduslik ettepanek, seda kahjuks kuskil meedias kohanud pole. Nimelt olen viimasel ajal mõelnud, et olümpia- ja paraolümpiamängud peaksid aset leidma üheaegselt, mitte nii, et paraolümpia toimub alles siis, kui "olulisem" võistlus juba läbi. Kurb on ka tõik, et meedia tähelepanu saab paraolümpia minimaalselt. Olgem ausad, vähemalt Eestis ei tehta paraolümpialt ühtegi ülekannet, heal juhul mainitakse põgusalt spordiuudistes. Ainus juhus, kus "puudega" sportlased said võrdselt tähelepanu, oli mõne aasta tagune kergejõustiku MM, kus "puudega" ja "puudeta" sportlaste jooksuvahetused toimusid korda-mööda. Samamoodi võiks olla kõigil tiitlivõistlustel.

Kui "puudega" sportlane tahab võistelda "tavakonkurentsis", peaks tal olema see võimalus ja õigus. Huvitavaks näiteks on Lõuna-Aafrika Vabariigi jooksja, kahe jalaproteesiga Oscar Pistorius, kellel alguses lubati "tavakonkurentsis" võistelda, kuid siis hakati rääkima "ebaausast eelisest", mille proteesid talle annavad. Lahendus oleks ju proteeside ehituse modifitseerimine "eelise" kaotamiseks ning siis ei tohiks kellelgi enam kobisemist olla. Kuigi minu jaoks taandub debatt pigem sellele, kas "puudega" sportlast tahetakse "tervete" jooksjatega koos võistlemas näha. Samamoodi osaleb muide Kanada murdmaasuusataja Brian McKeever Vancouveris "tavakonkurentsis", kuigi tema nägemisest on säilinud 10%.

Need on muidugi üksikud juhtumid ning enamikel juhtudel oleks arvatavasti parem võistlejad mingitpidi segregeerida (sellel sõnal on muidugi kergelt negatiivne konnotatsioon), et tagada sportlastele võrdsed võimalused. Loosung olekski seega "invaspordile võrdsed võimalused ja õigused", st samasugune lugupidamine, sportlastega arvestamine ja ka meediakajastus, mida oleks küllaltki lihtne üheainsa "parata" olümpiaga saavutada. Lisaks aitaks see äkki üle saada haletsevast suhtumisest ja võtta "puudega" sportlasi kui sama ambitsioonikaid, konkurentsivõimelisi ja võistlushimulisi kui "tavasportlasi". Olete ehk märganud, kuidas paraolümpia kajastamisel räägitakse alati traagilisi lugusid sportlaste kurvast saatusest jms. Äkki inimene ei taha, et jututeemaks oleks ainult tema "puue" ja kui kangelaslikult seda "takistust" sporti tehes ületatakse? Miks ei võiks rääkida lihtsalt sportlaskarjäärist ja saavutusest-tagasilöökidest, nagu "tervete" sportlaste puhul tehakse? Või vähemalt enne küsida, kas sportlane soovib oma "eripära" maailmaga arutada. Kindlasti on ka neid, kes tahavad oma lugu jagada, aga seda ei peaks võtma eeldusena.


Olümpia- ja paraolümpiamängude ühendamisel oleks lisaks eelpool mainitule kaks väga olulist eesmärki. Esiteks lõhkuda arvamust, et sport on ainult "abled-bodied" ("tervete kehade") nähtus ja "puue" tippsporti ei sobi. Teiseks on (vähemalt minu jaoks) üks tippspordi olulisemaid eesmärke inimesi inspireerida. "Puuetega" laste jaoks oleks äärmiselt vajalik "puuetega" tippsportlaste eeskuju, et lapsed ei peaks oma "puuet" takistuseks millestki (näiteks olümpiasportlase karjäärist) unistamisel ega ka nende unistuste täideviimisel.

Kui antud idee tekitab kerget võõristustunnet, siis võiks mõelda sellele, et kunagi ei peetud paslikuks ka naiste ja "mustanahaliste" osalemist olümpial (ja spordis üldisemalt). OM oleks ju ideaalne koht, kus hakata sporti ja selle eesmärke natuke teistmoodi, avatumalt ja kaasavamalt (inclusiveness!) mõtestama.

Lõpetuseks väike videoklipp stereotüüpe murdvast dokfilmist "Murderball", mis räägib noortest meestest, kes mängivad tipptasemel ratastooliragbit.