Suurbritannias Terry Pratchetti uuesti algatatud debatt eutanaasia lubamise üle on silmnähtavalt levima hakanud. Väga hea! Nagu Eesti meediast näha, on diskussioon ka ida poole jõudnud. Minu jaoks võiks kogu eutanaasia (tõlkes "hea surm") teema tegelikult kokku võtta ühe küsimusega: kelle oma on inimese elu?
Eutanaasia vastaste argumendid, vähemalt kui otsustada selle PM artikli põhjal, on pisut.. veidrad. Pmst, et siis hakkaksid kõik ära tapma oma vanu või puudega sugulasi vms. Siin oleks vist vaja teha eristus vabatahtliku (voluntary) ja kellegi teise poolt otsustatud (involuntary) eutanaasia vahel. Ma ei näe mitte mingisugust põhjust, miks inimene ei võiks saada oma surma üle ise otsustada. See, et sul ei ole piisavalt jõudu (tulenevalt siis mõnest traumast või haigusest), et endalt ise elu võtta, siis nö abistatud enesetapp (vaba tahte kinnitamisel) peaks olema igati lubatud. Teist küsimustki ei teki. Ei mingit komisjoni, kes otsustab, kas su piinad on "piisavalt suured" (mis see üldse tähendab?), et sul oleks õigus OMA elust loobuda. Selles suhtes ei taba need kriitikanooled ka väga märki, kuigi see nö involuntary eutanaasia on tõepoolest pisut vastuolulisem.
Ehk küsimus on vabaduses valida ja teha otsuseid enda elu üle. Hiljuti tekkis Kanadas vastuolu sellega, et selgus, et günekoloogilistele protseduuridele minevad naised tuimestatakse pikemaks ajaks kui vaja ning seda selleks, et pärast vajaliku protseduuri lõppemist saaksid sisse tulla arstitudengid, et teha nö käsi soojaks (st teha harjutamiseks invasiivseid mittevajalikke protseruure). Naiste käest mingisugust luba seejuures ei küsitagi. Või tegelikult: neid isegi ei teavitata sellest. Arstide endi retoorika oli seejuures, et naised ju ei lubaks seda kunagi ning tudengid ei saakski kunagi päris inimese peal harjutada. Tegelikult, nagu selgus, oleks enamus naistest nõus sellega, et neile teeks läbivaatust meditsiinitudeng, kui vaid küsitaks. Õigus teha otsuseid oma keha üle või...?
Meditsiinieetika on üldse päris põnev ja vastuoluline teema ning tegelikult oskab Liina sellest vist rohkemgi kirjutada (eriti kuna ta võtab praegu jälle üht eetikaainet). Kuigi minagi puutusin oma eelmise aasta AIDSi aines päris pikalt kokku ravimitööstuse telgitagustega. Näiteks see, kuidas vaktsiini tootmine ravimite asemel ei ole ravimifirmadele mõttekas, kuna vaktsiin ei too väga palju raha sisse (ühekordne doos vs eluaegne seotus). Kuidas ikka otsustatakse, mis uuringuid rahastada, kui mitte majanduslikust kasust lähtuvalt (vähemalt USA põhjal võib nii väita, k.a. ülikoolide laborite kohta)? Ja muidugi ka ohtlike ravimite testimine "Kolmandas maailmas", millest paljud on lõppenud päris rõvadate tulemustega (hiljutistest ebaeetilistest testidest on päris pikk nimekiri näiteid). Ja palju muud. Sellised põnevad teemad siis. Mõtteainet jätkub igatahes pikaks ajaks.
pühapäev, 7. veebruar 2010
Kelle oma on inimese elu?
... kirjutas eero kl 17:35
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
4 kommentaari:
Ma arvan ka nii.
Ma ka lugesin neid artikleid. Minu meelest ongi täiseti elementaarne, et inimene saaks ise enda keha üle otsustada, eeldusel muidugi et ta on täie mõistuse juures jne Aga olen ka arstide poolt, kelle argument on et nad ei saa panna kohustuseks kedagi tappa. Postimehe artiklis oli : Oro rõhutas, et ükski riik ei ole seadustanud eutanaasiat - ei Holland, Belgia ega Luksemburg. «Nende riikide seadusandlused annavad lihtsalt võimaluse, et kui arst assisteerib seda tegevust, ei satu ta kriminaaluurimise alla,» selgitas ta.
Ja sellega olen mina nõus.
Aga see Kanada värk ajab mind täiesti närvi!!
Mida fakki me üldse räägime? Keegi ei küsi, tulevad tudengID ja hakkavad Käsi Soojaks tegema. Täiesti lõpp. Ja ongi õigus, ei luba, mina ei lubaks mitte mingil juhul. Argument, ei saaks harjutada, mind ei huvita. Ainult siis kui olen ärkvel, ruumis on arst ja maksimaalselt üks tudeng, aga seda ka eelnevalt kokkuleppides ja selgitades. Võite arvata, mida tahate, aga kui mina ei ole nõus siis Peaks mul see õigus ikkagi olema.
Eestis on ka juhtumeid olnud, et poole protseduuri pealt vajub mingi kamp sisse. Keegi ei küsi, ei teavita.
Tartus toimis asi enamasti nii, et õppejõud läks üksi palatisse ja küsis patsiendilt luba ja siis läksime kambaga. Sageli kutsuti ka patsiente meile praktikumi rääkima (muidugi kui nad ise nõus olid). Aga ausalt öeldes oli ka siis kuidagi piinlik niimoodi suure kambaga (no 6-8 inimest on palju) väikesesse palatisse minna ja haiget inimest tüüdata (me mingeid protseduure ei teinud). Õppejõududel on ka komme rääkida inimesest nii, nagu teda poleks üldse ruumis ehk siis selgitatakse üksikasjalikult erialakeeles mingit patoloogiat, samal ajal kui inimene on ise ruumis ega saa tõenäoliselt eriti midagi aru. Minu meelest on ka see (vähemalt Eestis) halb, et patsiendid on harjunud paternalistliku suhtumisega ega kasuta eriti oma õigust loobuda. Eks see ole keeruline, tudengid peavad kuskilt õppima, aga eelkõige peaks lähtuma patsiendi informeeritud(!) nõusolekust ja õppejõud peaks olema ka piisavalt taktitundeline, et seletada näiteks haiguse üksikasjad enne või pärast ära, mitte kohelda inimest palatis kui patoloogilist objekti, kelle peal siis tudengitele "hälvet" või "normist kõrvalekallet" demonstreeritakse.
Need on muidugi minu füsiokogemused, ma arvan, et arstitudengeil endil on paremat ja täpsemat insighti, kuidas asjad toimivad.
Selle arsti poindiga olen nõus küll ja see on jah üks kitsaskoht (st see kellegi teise osalus). Aga see võiks siiski pisut enam reglementeeritud olla, st et on olemas kirjalik nõusolek. Kuid see konkreetne protseduur protseduuriks, põhimõte säilib: kellelgi teisel ei ole õigust otsustada inimese elu üle.
Seda Kanada asja lugedes oli mul täiesti WTF! hetk. Mitte et ma midagi günekoloogilistest protseduuridest teaks :D
Postita kommentaar