Iga pidu saab ükskord otsa

Ongi jõudnud kätte aeg otsad kokku tõmmata ja vahtrasiirupiga hüvasti jätta. Otsustasime lõpetada ploginduse enne, kui asi lootusetult ära vajub ja vinduma jääb. Ning kuna projekt oligi algusest pääle mõeldud hooajalisena, siis teemegi täna tupsu-tadaa. Viimases postituses otsustasime avaldada natuke ka seda asja, mis algab s-iga ja lõpeb -tatistikaga.

Kokku külastati vahtrasiirupit üle 4000 korra, kõige rohkem otse loomulikult Eestist, aga ka Kanadast (Muhvid nagu me oleme), USA-st, Jaapanist, Slovakkiast jt riikidest. Linnade arvestuses võitis ülekaalukalt Tallinn, Tartu jäi veidi maha ning Pärnu platseerus auväärsele kolmandale kohale. Püsikülastajaid oli üllatuslikult ka Jõhvist, Paidest, Haapsalust, Viljandist, Võrust ja Rakverest.

Koos käesoleva postitusega tuli kokku 91 kirjatööd, osad lühemad, enamik aga kippus pigem romaani kategooriasse. Kokku saime päris palju komme, st praeguse postituse kirjutamise hetkeks 364 (keskmiselt 4 postituse kohta). Igal juhul rohkem kui oodata oskasime. Samas, ega me ise ka ei teadnud seda blogi pidama hakates, kui sotsiaalkriitiliseks asi kisub.

Jättes kõrvale otseliikluse, leiti meie blogi kõige rohkem otsinguga "viru keskus" (kõik need jäledad sale slave'id), aga ka "kanada koolisüsteem", "identiteedipoliitika", "täna sööme komme homme sööme komme" (minu lemmik), "surmatants", "puue", "nastja" (selgeltnägija) ja "taimetoitlus". Teiste hulka sattus ka üksikuid, ent see-eest humoorikaid otsinguid nagu "kana kõrvad", "kärgedesse", "lembitu kuuse alkoholism", "sugu tagumik", "stiilipeo gei riietus", "soo vahetamine internetis", "taustapildiks naiste pildid", "plastineeritud eestlane" ja "miks on ladusid vaja ja mis on ladude põhilised ülesanded".

Lõpetuseks tänaks kõiki, kes meie mõtteid lugeda viitsisid (eriti meeldisid meile kommenteerijad) ning loodetavasti saame arutelusid jätkata "päriselus". Esimene võimalus avaneb juba sel laupäeval kell 21 Lennu Jaamas.

Turisti elu pole meelakkumine

Kronoloogilises järjekorras:

Reedel olin töövarjuks ühele tegevusterapeudile laste rehabilitatsioonikeskuses. Peamiselt nägin lapsi, kellel on autism ning ühtlasi ka probleemid sensoorse töötlusega (viimane oli mu bakatöö teema). Igal juhul oli see käik huvitav ning andis palju häid mõtteid tulevikuks.

Laupäeval vurasime Niagara Fallsi vaatama. Tõesti võimas juga (või noh, tegelikult on jugasid suisa kaks, nagu piltidelt näha).

Niagara Fallsi on kõige parem vaadata Kanada poolelt (kes ei tea, siis Niagara jõgi on USA ja Kanada piiriks) ning seda ei jäeta turistide lüpsmisel arvestamata. Lisaks mitmele kasiinole on ehitatud ka hulgaliselt teemaparke ja muid jubedusi.

Metsa all olid aga nummikad nartsissid ja hani!

Pühapäeval sõitsime rongiga Montréali. Ausalt öeldes ei paku sealne vanalinn Euroopast tulnule eriti midagi (see pole mõeldud ülbusena, lihtsalt kuna siin mandril on enamik asju nii uued, vaimustutakse ka 19. sajandist pärit "vana" ehitise üle, mis on armsalt naljakas). Kui võrrelda Montréali ja Torontot, siis ei ütleks, et frankofoonide pealinn palju ilusam oleks, st mõlemad on omamoodi nummid.

Küll aga olid ägedad Ladina Kvartal ja geilinnaosa The Village. Huvitaval kombel nägime ainult meessoost paarikesi (st mitte naissoost) ning kõik ööklubid meelitasid külastajaid poolalasti meeste piltidega. Ehk siis ka geikogukonnas tundus domineerivat meestekesksus elik fallotsentriline suhtumine.

Esmaspäevane jalutuskäik oli jube pikk (kokku vist üle 20 km), aga kuna ilm oli soe (kippus sinna 20 soojakraadi kanti), siis patseerisime mõnuga. Käisime ära mäe otsas (Mont Royal), kust puudus igasugune vaade linnale (great success!) ja saartel, kus tahtsime ära näha eluka nimega Habitat 67, st 1967. aasta Expo jaoks ehitet elumaja, mis meile jubedalt meeldis.

Imestasime aga selle üle, et saartele pääsemiseks puudub variant "jalutamine" (nojah, kesse lollpea ikka kondiaurul liigub:P). Olime sunnitud tolknema rattateel või väga kitsal "kõnniteel" (hiigelpikka silda ületades pole just väga tore, kui "kõnnitee" ühel heal hetkel lihtsalt otsa saab). Kuidagi kurb, et jalakäija pole mitte keegi.

Viimase päeva tore üllatus oli aga (trummipõrin) tihe lume- ja lörtsisadu, mistõttu saime tänada ilmataati esimese kahe päeva sooja ilma eest ning lugeda/soojeneda/kuivatuda erinevates kohvikutes. Tuleb jällegi tõdeda, kummik on üks geniaalsemaid leiutisi (need tõdemused kipuvad kohale jõudma enamasti siis, kui jalad juba lirtsuvad).

Ja tore oli üle pika aja jälle prantsuse keelt rääkida.

Loomad EI ole klounid

Põhjust jälle kurjustada, kuna Tsirkuse Tuuri korraldaja Lauri Viikna on tulnud "geniaalsele" ideele luua rahvustsirkus Estonia.

Eesmärgiks on "edendada Eesti rahvuslikku tsirkusekultuuri". Huvitav, kas see kujutab endast loomapiinamist eesti moodi? Mul pole midagi kondiväänajate ja laheda akrobaatika vastu (Cirque du Soleil on ülipopulaarne ilma ühegi loomata); klounid on õõvatekitavad, aga see on pigem igaühe sisetunde küsimus. Küll aga tuleks kategooriliselt ära kaotada loomatsirkused, kuna mitte ükski loom ei õpi "heaga" (nagu loomataltsutajad suure suuga väidavad) jalgrattaga sõitma või põlevast rõngast läbi hüppama. Kõik trikid, mis loomadele õpetatakse, käivad nende instinktidele vastu ning on lihtsalt julmad ja sadistlikud. Ning mille nimel? Et inimesed saaksid "meelt lahutada" ning lapsed juba varakult harjuda loomade ekspluateerimisega? Kultuurne tõepoolest...

Miks aga on vaja üldse luua rahvustsirkus? Viikna sõnutsi pidada Eesti olema Euroopas pea ainuke riik, kus säärane piinamisasutus puudub. Kõigil-teistel-on-miks-meil-ole on alati hea ja vettpidav argument. Selle nimel võib ju küll eksootilisi (äkki isegi väljasuremisohus) loomi siia tarida ja rahva rõõmuks tantsima panna.

Üks kommentaar antud artiklile oli järgmine: "minule isiklikult tsirkus meeldib, natuke kahju on küll loomadest, aga sealne elu oleks neile isegi parem kui kuskil metsikus looduses, kus mingid tulekahjud ja muu selline on." Nonii, peaks vist kõik metsloomad puuri panema, et neid selle jubeda ja ohtliku looduse eest kaitsta...

Tundub, et viimasel ajal on suur vajadus kõigele "rahvuslikkuse" silti külge kleepida. Huvitav, kas nii on kergem kultuuriministeeriumilt toetust saada (et ajame eesti asja vms)? Enamasti on see ju täiesti sisutühi silt, mis tsirkuse puhul võib tähendada parimal juhul eesti keeles rääkimist ja ahvikesele sinimustvalge jakikese selgatõmbamist... Minu meelest võiks kultuuriministeerium toetada ideid ja projekte, mis seda tõesti väärivad, mitte neid, mis end suure suuga rahvuslikuks kuulutavad (vormilt rahvuslik, sisult aneemiline).

Viikna ei saa üle ega ümber ka põlisest tarkusest, et pööblile polegi vaja muud kui tsirkust ja leiba: "Tsirkus on lihtsatele inimestele vaata et tähtsamgi kui mõni peen kultuurisündmus". Usun, et igaüks (ka "lihtne" inimene, kuigi see on vastikult üleolev ütlemine tema poolt) leiab enda lõbustamiseks mõne loomapiinamisest parema viisi.

Ja nime osas, äkki jätaks Estonia siiski ainult ooperi- ja balletiteatri jaoks?

Jätke hingamisruumi

-Hi.

-Hi.

-How are you?

-I'm fine, thanks. How are you?

-Fine, thanks.

See on veel väga tagasihoidlik näide "mõttekast" vestlusest, mida tuleb siin mandril maha pidada iga jumala päev nii koolikaaslaste, koristajatädi, müüjate kui ettekandjatega. Tuleb ka ette (nagu eile Eeroga juhtus), et müüja on huvitatud sellest, kas sa oled juba õhtust söönud, mida sa kavatsed süüa ja kas on plaanis ka õhtul välja minna.

Ausalt öeldes on selline small talk jube väsitav, kui seda tuleb teha mitu korda päevas. Palju toredam on käia riidepoes, kui keegi ei tule kohe ajudele käima ega lämmatama. Ei propageeri siin ebaviisakust, aga piisab ka tere ütlemisest ning vaikus on igal juhul parem kui ebasiiras kätteõpitud small talk ja keep smiling, sest olgem ausad, 99%-l juhtudest ei huvita seda inimest, kuidas sul läheb ja veel vähem ootab ta vastust "ei lähe hästi".

Mis aga tekitab meile, küünarnukikultuurist tulnutele, palju nalja, on torontoonide (elik Toronto elanike) imeline iseorganiseerumisvõime. Juba enne, kui tramm peatusse jõuab, on inimesed moodustanud 3-4 paarimeetrise vahega järjekorda, iga trammiukse juurde eraldi saba.

Kolm banaani

Kaks nädalat on jäänud meie lahkumiseni sellelt mandrilt. Naljakas. (Et ikka meeles oleks: 1. mail kell 21:00 peaks maanduma meie Riiast tulev aeroplaan Tallinnas, kui just Munamägi purskama ei hakka.)

Kooliasjadega on meil enam-vähem ühelpool, kahepeale on vaid kolm eksamit veel jäänud. Siis korraks veel Montréali veini limpsima ja tagasi me olemegi.

Ja et mitte blogi vinduma jätta, teeme veel millalgi enne tagasilendu pikema ülevaate ja kokkuvõtte. Näiteks see statistika, mis märksõnadega meie blogi otsingumootoritest on leitud, väärib kindlasti jagamist. Ja kõike muud. Nii et jääge lainele!

PS. Kui paljud teist tulevad 7. mail Ühtse Eesti Suurkogule? Meil on piletid igatahes tagataskus olemas :)

Elimineerime kahjureid

Paljud teist on juba kindlasti lugenud selle Iraagi sõja video kohta, milles USA sõdurid nagu arvutimängus helikopterilt inimesi (antud juhul ka kaks Reutersi töötajat ja muid tsiviilisikuid) tapavad. Tegemist on suurepärase näitega sellest, missugune näeb välja kaasaegne meelevaldselt alustatud ja veelgi meelevaldsemalt jätkuv sõda. Kes ei ole seda videot veel vaadanud, siis siin on teie võimalus. Soovitan vaadata ja mõelda. (Konkreetsest juhtumist on pikemalt kirjutatud WikiLeaks leheküljel, koos täispika videoga.)



Vilja Kiisler kirjutas sellest Delfisse ka suurepärase arvamusartikli (rääkis muuhulgas ka üldisemalt sõja meediakajastusest). Tsiteerin tema viimast lauset: "Okupandi ja sõjardi nimetamine rahutoojaks ja vabastajaks ei muuda sõja inimvaenulikku olemust." Nagu arvata võib, olen 100% nõus. Jällegi, soovitan lugeda.

Sealt sattusin edasi ka jaanuaris Ekspressis ilmunud intervjuule Jaak Aaviksooga (mis mõttes selline inimene kunagi TÜ rektor oli?). Mõned väljavõtted jutust tolle Vabaduse väljaku klaasmonstrumi peamise paigaldajaga, teemaks Afganistan (TV on intervjueerija, JA on Aaviksoo):

TV: Tapame teatud arvu inimesi ära ja läheb paremaks?
JA: Jah, mingi hulk inimesi ilmselt tuleb elimineerida.
TV: Härra minister, te kasutate eufemisme.
JA: On selge, et osa nendest vaenlastest tuleb sõna otseses mõttes elimineerida. Hävitada füüsiliselt. Kineetilise relvaga, nagu öeldakse.

TV: Kuidas on Afganistan seotud kaksiktornide ründamisega?
JA: Afganistani pinnalt ja Talibani režiimi toel kavandati need rünnakud.
TV: Aga millised on tõendid? Ründasid enamjaolt saudiaraablased, jõukatest perekondadest pärit noormehed.
JA: Jah, seda küll, aga terroristide treenimine ja ettevalmistus toimub üsna paljudes laagrites. Teatud ulatuses Somaalias, teatatud ulatuses Jeemenis; väga täpselt ma sellega kursis ei ole, kus täpselt.
TV: Nii et kui teile öeldakse, et Afganistanis on terroristid ja järjelikult tuleb Afganistani rünnata, siis te usute seda?
JA: Paljusid asju ma usun lihtsalt sellepärast, et need, kes räägivad, on teatud usaldusväärsusega.

Palju õnne sellise kaitseministri eest! Ma pole debiilsemat intervjuud kaua aega lugenud (ok ok, Kristiina Ojuland on tihedalt tema kannul). Ehk siis tõendeid ei ole, kuid "vaenlased" tuleb "elimineerida" (hmm, ei kõla ju üldse 20. sajandi suurimate diktaatorite moodi..), kuna USAst tuli selline käsk. Edasised kommentaarid oleksid liiast.

Veganism ja võluvitslus

Suurlinnas elamisega kaasneb paratamatus, et pidevalt tahetakse tänavanurgal midagi pähe määrida (olgu siis tegemist organisatsiooni, annetuste, ideoloogiate või millega iganes). Eile sattusime rääkima veganitega, kes loomafarmide videot näitasid ja voldikuid jagasid. Kordaks igaks juhuks veel terminoloogia üle. Vegan ei söö midagi loomset (st liha, mune, piimatooteid, osad keelduvad isegi meest, st mesi-mee-mett, Eero luges siit välja, et loobuvad meestest), vegetarian võib olla ovo-lakto- (sööb mune ja piimatooteid), semi- (ei söö punast liha), pesko- (munadele ja piimale lisaks tarbib kala). Ausalt öeldes on see sildistamine natuke tobe, kuivõrd toitumist võiks võtta kui skaalat, kus ühes äärmuses inimene, kes tarbib meeletutes kogustes liha (USA kilosed steigid) ja teises vegan. Sinna vahele jääb aga väga palju variatsioone.

Minnes aga tagasi eilse tänavavestluse juurde. Kui mainisime, et pole üle kuu aja liha söönud, siis tehti meile ruttu selgeks, et munade ja piima tarbimine on palju ekstreemsem ekspluateerimine ja sellele järgnes pikk patroniseeriv monoloog. Mul on sageli nii, et kui keegi konkreetselt üle räägib (teate küll neid verbaalseid teerulle), siis tekib vastuargumentatsioonis blokk, mis alles koju jõudes üle läheb. Tutvustakski tänases postituses neid veganite seisukohti, mis eilsest häirima jäid.

Esiteks munade ja piimatoodete tarbimine. Piimalehmade ülekurnamise tõttu suurtööstuses on nende eluiga kolm korda lühem kui tavaliselt ning vasikatel ei lasta lehmapiima juua. Olgu, aga kas tõesti teevad nii ka väiketalunikud? Enda maakogemusest mäletan küll, kuidas vasikas rõõmsalt piima lürpis, ei ajanud keegi teda ema juurest ära. Ka ei sunnitud kanu pidevalt munele; kui kana suvatses muneda, siis sai mune süüa, kui ei, siis tuli sellega lihtsalt leppida. Pean vist koju jõudes vanaemale helistama ja üle küsima, kuidas neid asju tehakse (teretulnud on ka loomakasvatusekspertide sõnavõtud kommentaariumis). Küll aga ei saa Põhja-Ameerika (ka öko)piimafarmide paratamatut (?) üha suuremale turule orienteeritust rakendada üks-ühele Eesti väiksuse tingimustes.

Väide, et piimatooteid pole inimesele üldse vaja (pidid tekitama suisa sõltuvust!) ning et nii II tüüpi diabeet, vähk, südame-veresoonkonnahaigused jm on põhjustatud piimatoodete tarbimisest, pani "kergelt" kulmu kergitama. Teadusartiklitest leidsin, et veganite luutihedus on madalam kui ovo-lakto-vegetariaanidel ja lihasööjatel, kuna nad saavad toidust ebapiisaval hulgal kaltsiumit ja D-vitamiini, mille vaegus on eriti suureks probleemiks näiteks Eesti kliimas, kus pimedat aega palju (D-vitamiini sünteesitakse nahas päikesevalguse toimel). Rangel taimetoitlasel võib veel puudu jääda vitamiin B12-st, rauast, tsingist ning omega-3 rasvhapetest, kui just lisandeid ei võta (elagu farmaatsiatööstus! Not!).

Lisaks tekitab alati-alati skepsist, kui keegi väidab end olevat leidnud lihtsa võluvits-lahenduse kõigile maailma probleemidele. Nende jutus jäi näiteks täiesti mainimata liikumise olulisus. Füüsiline inaktiivsus on südame-veresoonkonnahaiguste tekkimisel palju suurem riskifaktor kui näiteks ülekaalulisus, geneetiline eelsoodumus või kõrge vererõhk. Ma arvan, et mõõdukas lihasööja ja füüsiliselt aktiivne inimene on tervem kui istuva eluviisiga vegan.

Leidsin ka ühe huvitava artikli tervisepsühholoogia vallast, kust selgus, et veganid peavad vegetariane silmakirjalikeks. Just nimelt selline hierarhia tekitamine teeb kurjaks. Ausalt öeldes tekkis paralleel interneti pro-anoreksia foorumitega, kus hierarhia avaldub päris võikalt, nimelt peetakse buliimikuid "äpardunud/läbikukkunud" anorektikuteks... Loogilisena tuli samast uuringust välja, et inimestel on kõige negatiivsem suhtumine toitumisharjumustesse, mis on nende endi omadest kõige erinevamad. Räägime veel tolerantsusest:P

Natuke alarmeerivalt mõjus info, et USA-s levib veganism teismeliste tüdrukute ja noorte naiste hulgas. Rääkimata sellest, et raisatakse kriitilist aega luu tippmassi saavutamiseks, tundub veganism "ideaalse" võimalusena maskeerida toitumishäiret. Äärmiselt lihtne on loobuda praktiliselt kõigist toitudest (enamikes on ju mingi piima- või munapiisk ikka sees), tuues põhjenduseks range taimetoitluse. Ohtlik trend igal juhul.

Igatahes, mis minu jaoks selle teema juures kõige olulisemana tundub, on kontekstuaalsus. Ehk et ei saa pidada Eesti tingimustes vegan dieeti, kui isegi sojapiima pole saada (siinses sojapiimas on korralikult nii kaltsiumi kui D-vitamiini). Lisaks ei saa nõuda, et näiteks rase naine, kes vajab palju rauda, paneks enda ja lapse elu säärase toitumisega ohtu. Kõik sõltub geograafilisest asukohast, keskkonnast, sotsiaalmajanduslikust olukorrast, soost, vanusest, eetilistest tõekspidamistest jne. Võluvitsa olemas ei ole.

Maalased

Jälle kord on teemaks loomad. Leidsin dokfilmi "Earthlings" ehk "Maalased" (kokku umbes 1.5 tundi), mis demonstreerib väga ilmekalt, kui võikalt inimesed teisi Maa asukaid ehk maalasi kohtlevad. Väga mõtlemapanev on väide, et loomade suhtes käituvad kõik inimesed nagu natsid. Ausalt öeldes ei olegi vist häirivamat ja šokeerivamat dokfilmi näinud: kaadrid varjupaigaloomade surnuks gaasitamisest, rebaste elusalt nülgimisest, delfiinide ja hüljeste surmaagooniast jne. Sellest hoolimata palun teil seda filmi ikkagi vaadata. Probleemi eitamine ei vähenda asjaolu, et see, mida inimesed loomadele teevad, on lihtsalt võigas; ning ebamugavustunne filmi vaatamisest on väike hind maksta, võrreldes sellega, mida kõike loomad inimeste pärast läbi peavad elama. Vastupidiselt loomadele on inimestel valikuvõimalus (näiteks süüa vähem liha (või üldse mitte), mitte kanda karusnahka, boikoteerida tsirkust jpm).

Sellega seoses ei suutnud ära imestada Kristiina Ojulandi mõttevälgatusi paar päeva tagasi antud intervjuust.

Ajakirjanik: "Julgete ühena vähestest kanda Brüsseli koridorides ka uhket karusnahka. Te ei karda loomaõiguslaste rünnakuid?"

Kristiina Ojuland: "Ei karda. Ma küsiks nende käest, kui palju nad näiteks liha söövad. See pidi olema Brüsseli naissaadikute hulgas suundumus, et karusnahka põhimõtteliselt ei kanta... Ja-jah, ma olen neid jubedusi näinud küll, mida seal kantakse. Mäletate, Nõukogude ajal oli meil kolme sorti pussakaid kasukaid müügil – hallid, mustad ja täpilised. Mõned naised käivad tõepoolest seal praegu ka sellistega ringi."

Muidugi, mis neist elusalt nülitud loomadest, peaasi, et Kristiina ikka Europarlamendis komplimente saaks. Eks loomaõiguslased ongi sellised inimesed, kellel pole midagi muud teha kui "ilusaid" riideid rikkuda ja siis minna lihakäntsakat järama.

Koksumuna

Keerates kalendris uut lehekülge, avastasime õudusega, et meil on jäänud veel vaid kuu aega Torontos elada. Tänaseks juba tegelikult vähem kui neli nädalat. Tagasitulek saab naljakas olema…

Igatahes loengud ja seminarid on selleks õppeaastaks nüüd läbi ja jääb üle veel kirjutada paar esseed/uurimistööd ning teha kaks suhteliselt lihtsat eksamit. Liina olukord on pisut keerulisem, kuivõrd teda ootab suisa viis eksamit. Aga ega me ei muretse. Kui need läbi, läheme jõlgume paar päeva veel Montrealis ja käime lõpuks ometi Niagara Fallsil ka ära. Kuigi kõiksugustest "riiklikest sümbolitest" on meil suhteliselt ükskõik, siis võimsa loodusnähtuse tahaks ikka ära näha.


Lõpetuseks väike off-topic küsimus: miks peaks mõni inime, in her/his right mind, ostma kalli raha eest riietuseseme, millele on lihtsalt suurelt kirjutatud tolle brändi nimi? Et kui ajusid ei ole, siis vähemalt jätan rikka inimese mulje? Mul tuli ükspäev vastu üks tüüp, kelle t-särgil laiutas suurelt "Hugo Boss" ning kelle hiiglaslik pannal kandis kirja "D&G". Nagu kõndiv reklaamtulp.

PS. Keetsime täna lõpuks neli muna ja koksisime omavahel. Kaks läksid juba keedes katki. Ülejäänutega võitis (juhuse tahtel) Liina (kätte sattunud muna) :-)

Silmailu

1. Kellele ei meeldiks rahustada närve ja lõõgastuda Sitamaa spaas.

2. Piim, mis "maitseb nagu homo" (enne kui keegi mind homofoobias süüdistab, tuleks vist mainida, et tegemist homogeniseeritud piimaga).

3. Meie naaberkirik (ja ta pole mitte ainuke!), millel on kenasti vikerkaarevärviline lipp, näitamaks üles avatust kõigile (sh ka geikogukonnale). Huvitav mis juhtuks, kui selline lipuke Tallinna Jaani kiriku uksele panna?

4. Sellist vaadet naudimegi.

PS. Ülehomme 21 kraadi sooja. Kahju ainult, et siin ei lubata grüünes õlut juua.

Selveri kassapidaja

Vaatasime eile ETV arhiivist dokfilmi "Tähelepanu, start!" ühe väikese poisi koolikatsete kadalipust. Jube nukker hakkas, sest katseid peab tegema igasse Tallinna "eliit"kooli; sest enne katseid toimub drill; sest pärast katseid toimuvad läbikuulamised ja pahandamine, kui "lammas" kirjutati "lamas"; sest "edukas" ja "väärtuslik" inimene on poliitik (???) või professor; sest Selveri kassapidaja = "läbikukkumine" (???); sest...

PS. Viimasel ajal on siin kuidagi vaikne. Aga pole hullu, see annabki kinnitust meie varasemale arvamusele, et vahtrasiirup on hooajaline projekt, mis vaikselt ära tudile peab minema.

Segasummasuvila

Täna siis teemasid haridusest huulepulgani, lisaks retseptieri!

Meile käis eetika aines rääkimas üks õpetaja, kelle arvates peaks iga pedagoog tegelema oma aine raames sotsiaalse ebavõrdsuse vastu suunatud aktivismiga. Ta tõi näiteks, kuidas üks esimese klassi laps rääkis koolis, et nägi kodutut inimest. Õpetaja haaras sellest kinni, tekkis arutelu ning kogu klass sai välja pakkuda ideid, kuidas nemad saaksid kodutuid aidata, näiteks viia riideid taaskasutusse, toitu varjupaikadesse jne. Mis saaks olla parem kui maast madalast harjutada lapsi mõttega, et nemad saavad midagi muuta ja inimesi aidata? See võib kõlada küll banaalselt, à la kõik on õnnelikud ja maailmarahu, kuid eesmärk on ju igati üllas: ärgitada lapsi nägema probleeme ja leidma lahendusi, mitte kasvama passiivsetest lastest passiivseteks igasuguse sotsiaalse närvita täiskasvanuteks... Otse loomulikult ei saa pedagoog eirata püha lehma nimega Riiklik Õppekava, kuid kooliharidus ei tohiks olla päriselust ja sotsiaalsest kontekstist eraldatud mull, kus tehakse asju samamoodi nagu eelmisel sajandil. Ma usun, et piisava kujutlusvõimega saaks palju rohkem erinevaid teemasid päriseluga siduda, sealjuures õppekava nõudeid täites. Või olen ma lootusetu naiivitar?

Tegelikult saab sotsiaalkriitikat väga edukalt integreerida ka ainetesse, mis esmapilgul sotsiaalsete teemadega väga hästi ei haaku, näiteks matemaatikasse. Kusjuures seda ei pea sugugi tegema matemaatiliste teadmiste ja oskuste omandamise arvelt. Mõelge näiteks kogu tekstihulga peale, mis matemaatikast läbi käib ja mille abil saaks väga palju mõtlemapanevat infot vahendada. Selle asemel, et ära kasutada tekstide tohutut potentsiaali, leiab aga isegi gümnaasiumile mõeldud õpikutest peaaegu eranditult nimesid nagu Mari Mardikas ja Silver Sild ("lastele" läheb ju huumor peale...) ning ülesannete sisuks on enamasti jõe voolukiiruse leidmine. Miks ei võiks statistikaülesanne rääkida näiteks perevägivallast, genotsiidist, alkoholi tarbimisest?

Nüüd aga kiire kannapööre ja teemaks loomad. Leidsin ühe väga laheda multika nimega "Meatrix" (inspiratsiooniks otse loomulikult "Matrix").

Natuke pikem on Peter Singeri väga hea loeng eetikast toiduvalikute tegemisel. Kes jaksab ära vaadata, saab näiteks teada, miks kalkunid loomafarmide tingimustes püsti ei saa seista.

Peter Singer on küll filosoof, kuid teeb ka süüa (uuh, multifunktsionaalne mees). Proovisime ühte tema hääd taimetoitu ja kui keegi äkki tahab proovida, siis panen siia retsepti kirja.

Vaja läheb:

1 sl oliiviõli

2 küüslauguküünt

1 sibul

1-2 sl karripulbrit

1 klaas (250 ml) läätsi (kuivi)

3 klaasi vett

2-3 loorberilehte

1 kaneelipulk

1 purk purustatud tomateid (400 ml)

1/4 klaasi kookospiima

2 sl sidrunimahla

Kuis teha?

Praadida sibulat ja karrit mõned minutid oliiviõlis, lisada läätsed (võib enne toidu tegemist mõned tunnid leotada ka), vesi, loorber, kaneel ja lasta keema, siis lasta vaikselt podiseda 20 minutit. Loorber välja (muidu võib mõru maitse jääda), tomatid, kookospiim, sidrunimahl ja küüslauk sisse. 10-15 minutit veel podistada, kuni läätsed on pehmed. Serveerida riisiga ja lakkuda taldrik puhtaks:P

Loomade õigustega seoses leidsin PETA leheküljelt nimekirja firmadest, mis testivad oma tooteid loomade peal. Tuntumatest näiteks Johnson & Johnson (Aveeno, Clean & Clear, Neutrogena jt), L'Oréal (Biotherm, Cacharel, Garnier, Giorgio Armani, Lancôme, Maybelline, Ralph Lauren Fragrances), Procter & Gamble (Pantene, Olay, Gillette, Max Factor, Covergirl - ANTM häbi-häbi). Vaadates enda šampooni- ja kreemiriiulit, tuleb häbiga tunnistada, et päris paljudel on firmamärgiks eelnevalt nimetatud brändid... Tulevikus üritan neid firmasid vältida.

Koolirindelt niipalju, et käsil on kolm mahukat lõputööd:

1. Puudega naised spordis, st kuidas kaks marginaliseeritud identiteeti (st "naine" ja "puudega") nö võimendavad teineteist ja muudavad antud grupi veelgi rohkem diskrimineerituks. Ja kuidas see kõik eliitspordi kontekstiga kokku sobib.

2. Eetiline dilemma: milliseid negatiivseid natsionalismiilminguid Olümpial kohtab, kasutades sloveenia suusatja Petra Majdici näidet, kellel spordiarst soovitas kolme katkise roide ja kopsukahjustusega sõitma minna, kuna "medalit ju vaja Sloveeniale". Ja noh, kuna meie õppejõud on Foucault' järele maniakk, siis tuleb ka ohtralt Micheli kasutada.

3. Teadusliku uurimuse projekt teemal "Füüsiline aktiivsuse mõju ülekaaluliste teismeliste depressiivsetele sümptomitele".

Üks tore uudis ka: 14. aprillil tähistatakse Eestis meigivaba päeva. Meigivaba päeva mõte ei ole meigivastasus, vaid sellega sümboliseeritakse isikupärase ilu väärtustamist ja põhjust olla enesekindlam, lisaks julgustatakse naisi suhtuma kriitiliselt domineerivatesse iluideaalidesse. Anne & Stiili kampaania kannab nime “Olen ilus, loomulikult!”

Achmed the Dead Terrorist

Nagu lubatud, kirjutan veel natuke islamist. Ma olen selle teemaga viimasel ajal üha rohkem kokku puutunud, kuivõrd see on läbi jooksnud mul päris mitmest ainest. Eksperdiks ma end loomulikult ei pea, aga ma arvan, et 6-7 antud teemast rääkiva raamatu läbitöötamine ja seminarides arutamine on igatahes parem kui üldine Eesti meedia välisuudiste tase. Aga noh, see on ainult minu hinnang. (Vabandan juba ette suhteliselt hüpliku postituse eest, kuid antud teema on lihtsalt nii lai ja mitmetahuline, et seda lühidalt blogiformaadi jaoks kokku võtta.)

Igatahes, märtsi alguses ilmus Eesti Päevalehes päris hea artikkel sellest, kuidas Eesti meedias Afganistani on väärastunult kujutatud. Artikkel on pikk ja põhjalik, seega ei hakka seda siin kuidagi meelevaldselt lühidalt kokku võtma, pigem soovitan kõigil seda lugeda. Põhipoint on aga selge: ära Eesti meedia pilti Afganistanist (või tegelikult ühestki teisest nö välisregioonist) tõe pähe võta. Need inimesed, kes ei salli moslemeid, ei ole suure tõenäosusega mitte ühtegi kunagi näinudki, kujundades kogu oma arvamuse meediakajastuse põhjal, mida kirjutavad inimesed ei ole samuti kunagi ühtegi moslemit suure tõenäosusega näinud (nt Šveitsis, kus toimus rahvahääletus minarettide keelu osas, on hetkel reaalselt olemas ainult 4 minaretti!). Või näiteks Talal Asadi, Olivier Roy'd, Saba Mahmoodi, Arturo Escobari, Edward Saidi või veel kedagi kuuendat lugenud. Aga noh, stereotüüpide ja eelarvamuste pinnalt lahmida on ka ju tore. (Või mitte…)

Sinna kõrvale saab ka panna just ilmunud Eesti inimarengu aruande, mille järgi on hüppeliselt kasvanud sallimatus immigrantidesse, islamiusulistesse ja teisest "rassist" inimestesse. Vabandan, kui mu suhtumine Eesti ajakirjandusse on vahest liialt kriitiline, kuid antud juhul ei tohiks põhjusi jällegi kaugelt otsida. Selline sallimatus ja arusaamad nende "teiste" kohta ei teki iseenesest, vaid sellise "tõerežiimi" tekitamine on sotsialiseerimisprotsessi tulemus. Kool (khm, ajalooõpikud?), perekond/eakaaslased ja meedia - see on see püha kolmainsus, mille abil sellist arusaama endast ja viha "teiste" vastu toodetakse ja taastoodetakse.

See ei ole muidugi ainult Eesti probleem, kuivõrd terve "Lääne" arusaam islamist on sarnane (nagu ka nt pilt Aafrikast) ja ulatub kaugele ajalukku. Igatahes, mida enam ma islamist loen, seda kindlam ma olen selles, mida me Liinaga burkade ja üldse islami riietuse kohta kirjutasime. See debatt loori kandmise ümber ei ole tegelikult tõusnud loori tõttu; küsimus on hoopis Euroopa identiteedi- ja legitiimsuskriisis. Ja sealt ka see diskursus, mis maalib ühe poole "ratsionaalse", "modernse" ja "tsiviliseerituna", sildistades teise aga "irratsionaalse", "traditsioonilise" ja "primitiivsena". Küsimus on võimus selle "teise" üle, mille abil oma identiteeti tekitatakse/kujundatakse, st läbi sellise sildistamise õigustatakse enda mõtteid ja tegevusi nende suunas (nt see developmentalismi diskursus, millest olen varasemalt juba lühidalt kirjutanud).

Sellega tahtsin jõuda tegelikult ühe hea näiteni. Hiljuti lugesin natuke (lugeda/kirjutada on niigi praegu nii palju, et tervenisti saan alles hiljem ette võtta) Talal Asadi raamatut enesetaputerroristidest (On Suicide Bombing). Raamatu keskne küsimus on: kas tegelikult on midagi üldse vahet sõjaväelasel ja enesetaputerroristil? Lühike vastus oleks, et nad ei ole tegelikult üldse nii erinevad, kuigi "Lääne" riigid ja meedia üritavad just ühest maalida pilti kui legitiimsest (õigustatud) ja moraalsest vägivallast, teist samal ajal sildistades illegaalse ja ebamoraalsena. Rääkisin sellest juba ühes varasemas postituses ka, kuid Asad suudab seda väga palju paremini sõnastada kui mina.

Ühesõnaga, ei ole moraalset vahet, kas inimesi tapab mõne riigi saadetud sõdur või enesetaputerrorist. Vahe seisneb vaid selles diskursuses, mis sellega kaasneb, st kuidas üks sildistatakse õigustatuna ja teine mitte. Üks elu ei ole vähem väärt kui teine, kuigi "Lääne" meedia (ja muidugi ka "vastaspoole" oma, ainult et teistpidi) kajastab just ühte surma üllana, oma riigi eest (st kui saab surma mõni okupatsioonivägede koalitsioonivägede sõdur), teist aga hea sündmusena, "meie" võiduna (st kui tapetakse mõni vastupanuvõitleja); vaatamata sellele, et mõlemad tegelevad tapmisega ning mõlema poole võitlejad on õpetatud oma vaenlast vihkama. Isegi kui on olemas selline vastuoluline asi nagu "legitiimne sõda", siis see, mida tehakse praegu Iraagis ja Afganistanis, ei ole seda kohe kuidagi mitte. Minu meelest tabas Asad igatahes naelapea pihta ja see näitab nii selgelt, kuidas näiteks see, mida nimetatakse "rahvusvaheliseks õiguseks" (millest kogu sõja temaatika on üks osa), on "Lääne" produkt ja töötab ainult selleks, et õigustada enda tegusid. Selle eesmärk ei ole mitte õiglus, vaid võim. Igatahes, on vist siililegi selge, kui väga ma Iraagi ja Afganistani sõja vastu olen…

Sellega jõuan lõpuks aga välja sinna, et tegelikult oleks hoopis vajadus nö antropologiseerida see müstiline "Lääne" ühiskond, panna küsimärgi alla see uskumus endast kui "ratsionaalsest" osalejast, näidata nende iseenesest mõistatavatena võetavate mõtete tegelikku meelevaldsust, poliitilisi tagamaid ja eesmärke. Ei tahaks küll kõlada liiga maailmaparandajalikult, kuid see kaasaegne sotsiaalne ja poliitiline süsteem on ikka päris mäda… Ning seda saatev arvamus, et tegelikult on see kõige parem elu üldse ja kõik teised peaks ka sellesse "usku" pöörama, ei muuda seda ka kuidagi paremaks.

PS. Üks humoorikas vahepala ka: Achmed the Dead Terrorist.

PPS. See nüüd küll väga sünnipäevateemaline ei olnud...

Lapsed kastis

Kuna järgmisel nädalavahetusel toimuvad koolikatsed ja Eero nädala alguses haridusteema tõstatas, siis mõtlesin sellest natuke kirjutada.

Esiteks läksin ühe eliitkooli kodulehele ja vaatasin tingimusi, mida 1. klassi astuvad lapsed peavad täitma:

• "Lapsed peavad oskama lugeda eestikeelset teksti, mõistma loetut, kirjutada suurte trükitähtedega väikest etteütlust ning arvutada (liita ja lahutada) ja võrrelda arve kümne piires." Kui mina 2. klassi katseid tegin, olid tingimused suhteliselt samasugused, nüüd aga nõutakse seda taset 1. klassi lastelt. Kas pole mitte 1. klass mõeldud lugema ja kirjutama õppimiseks või olen ma millestki väga valesti aru saanud? On kuhugi nii väga kiire, et peab arengut hirmsasti takka sundima ja lugeda-kirjutada oskama isegi siis, kui laps selleks veel valmis pole?

• "Hindame lapse silmaringi, ta peab teadma oma nime, vanust, elukohta, tundma aastaaegu ja end ümbritsevat maailma." Mul läheb praegugi nimi ja sünniaeg meelest ära, kui keegi seda stressirohkes olukorras küsib (kahtlustav tollitöötaja näiteks). Mida siis peab tundma 6-7-aastane, keda niimoodi üle kuulatakse? Ja ärge tulge mulle rääkima, et algklasside õpetajad on lastega väga armsad ja loovad pingevaba õhkkonna, ma ei paneks oma last mitte-mitte kunagi eliitkooli just nimelt selle sama hirmuõhkkonna pärast...

• "Lapsevanem peab teadma, et meie koolis on raskem õppida kui muudes koolides. Meie õpilastega peab palju kodus töötama ja kui selline võimalus puudub, on mõistlikum laps elukohajärgsesse kooli panna." Sellest lausest võiks suisa järeldada, et luuakse "eliitlapsi", kes hierarhias "tavakoolide" lastest kõrgemal pulgal istuvad. Juhiks tähelepanu ka sellele, kuidas rõhutatakse vanemate ehk "treenerite" rolli eliitkoolis õppimiseks. Ehk siis jõuamegi selleni, et lapse individuaalsete tugevuste leidmise ja arendamise asemel tegeletakse normoskuste drilliga. Kogu see meeletu pähetuupimine ei arenda inimest, vaid tapab juba eos kogu loovuse ja julguse asju teistest erinevalt teha. Kas on vaja, et üks väike laps oleks masendunud, kui dialoog pähe ei jää, endale vihikuga vastu pead lööks ja end rumalana tunneks (pole vist vaja kaua mõistatada, kellest jutt)?

• Drillimisideoloogia vol 2: "Konkursi eduka sooritamise üks põhieeldusi on kindlasti see, et laps harjutab iga päev lühikese etteütluse kirjutamist."

Pole vist raske ära arvata, et minu meelest tuleks koolikatseid korraldada ainult gümnaasiumisse sisseastumisel (kui sedagi), sest väikeste laste puhul ei näita katsed mitte mingit andekust, ainult treenitust. Ja mis kõige olulisem: kas on vaja väikesi lapsi stressiolukorda panna ja ühtlasi tekitada alaväärsustunnet neis, kellele ei sobi säärane testimisviis ja seepärast "väljavalituks" ei osutu? Pole haruldane, et inimesed, kes tulevad näiteks väljastpoolt Lääne haridussüsteemi, saavad väga ruttu sildi "õppimishäire", kuna otse loomulikult on teistmoodi arusaamad ja õppimisharjumused automaatselt "patoloogilised"... Mis on hullem kui alustada oma haridusteed ja ühtlasi minapildi kujundamist sildiga "läbikukkuja"?

Lõpetuseks hoopis teine teema, et veidi helgema noodiga lõpetada. Loen Jodi Picoult' raamatut "Minu õe hoidja" ja seal on üks hästi ilus koht, mida tahaks teiega jagada. Nimelt tahab ema pärast leukeemiahaige tütre Kate'i keemiaravi tema mõtteid mujale viia ja ta koos väikese õe Annaga kaubanduskeskusesse viia. Kuna Kate häbeneb oma kiilast pead ja arme ning keeldub kategooriliselt, läheb ema alla keldrisse ning ajab enda ja Anna (tema soovil muidugi) samuti kiilaks. Tsitaat: "An hour later, we walk through the mall holding hands, a trio of bald girls. We stay for hours. Everywhere we go, heads turn and voices whisper. We are beautiful, times three."

Kui Arno isadega koolimajja jõudis...

Mul on kaks koolide ja haridussüsteemiga seotud teemat, millest tahtsin kirjutada, seega panen nad üheks kokku. Natuke erinevat sorti on, kuid ehk andestate mulle... mu võlad, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele...

Esiteks koolireformist. Ma ei ole end küll selle teemaga väga kursis hoidnud, kuivõrd mulle tundub kogu see kooliastmete ilma hea põhjuseta liitmiste ja siis lahutamiste ja siis liitmiste ja siis… värk nii või teisiti enam kui kahtlane. Nii et see selleks. Küll aga tekib minul, st võhikul pedagoogika ja koolide administreerimise küsimustes, üks küsimus, mis pole üldse väga tähelepanu saanud. Ehk: miks on Eesti koolisüsteemis keeleline segregatsioon? St miks on lahutatud eesti ja vene õppekeelega koolid?

Küsimus ei ole absoluutselt selles, mis keeles keegi õppima peaks saama. Sest vastus sellele on lihtne: oma emakeeles, olgu selleks eesti või vene või mis veel (st mitte selles tähenduses nagu seda kasutas üks Postimehe artikkel, st et emakeel tähendab a priori eesti keelt - iseenesest suht rumal ja loogikavastane käsitlus). Vaid, et puuduks ruumiline segregatsioon, mis kinnistaks kodust või meediast tulevaid stereotüüpe; et toimuks reaalne läbikäimine, mitte emakeele järgi ruumiline eraldamine. Sama koolimaja, samad koridorid, samad klassiruumid, sama söökla, samad valitud tunnid (à la kehaline jms).

Ja mitte ainult ei aitaks see praeguse segregatsiooni ja sellega seotud teatud gruppide suhtelise marginaliseerimise vastu, vaid ka näiteks keeleõppes. Häbiväärselt pean ütlema, et olen õppinud vene keelt kaheksa aastat ning tulemus… on kasin (kuigi üks semester ülikoolis juba parandas asja). Ühelt poolt on/oli kindlasti tegu ka vene keele suhtelise stigmatiseerimisega õpilaste ja nende vanemate seas, teiselt poolt kindlasti ka praktika puudumine ja õpetamise metoodika. Ja kindlasti ei ole eesmärk praegu süüd õpetajate kaela veeretada, kuivõrd nemad teevad üldiselt kesistes tingimustes (no õpikud kas või) head tööd, kuid siiski: meetodil ja meetodil on vahe. Olen seda ülikoolis kogenud näiteks saksa keelega, mida on mulle õpetanud neli (!) erinevat õppejõudu; vaid üks oli tõsiselt (vägaväga) hea õpetaja, kelle abiga midagi ka külge jäi.

Igatahes, pole vist üldse vaja rõhutadagi, kui palju ma erinevate keelte rääkimist inimestes hindan. Kuigi Eestis elaval vene keelt emakeelena kõneleval inimesel ei peaks olema kohustust õppida eesti keelt, siis selle rääkimine on igati teretulnud ja oodatud. Sama kehtib ka eesti keelt emakeelena kõnelevate inimeste puhul vene keele kohta. Juba kas või vastastikusest viisakusest. Ja keelelise segregatsiooni lõpetamisel koolides oleks õpilastel ka reaalne omavaheline kontakt (praktika!) ja seda enam innustus ja vajadus keelt õppida.

Nüüd teen kannapöörde, kuid jään siiski õpetamisteemasse. Nimelt räägin omamoodi kooliõpikutest, mis on Kanada eelkoolides ja algklassides kasutusel ja mille eesmärgiks on tolerantsuse suurendamine ja eelarvamuste minetamine erinevate sotsiaalselt stigmatiseeritud identiteetide suhtes.

Mina olen isiklikult käes hoidnud neist kahte: And Tango Makes Three ja One Dad, Two Dads, Brown Dad, Blue Dads. Esimene räägib tõestisündinud loo kahest isasest pingviinist New Yorgi loomaaias, kes võtsid koos oma hoole alla ühe hüljatud pingviinimuna; teine aga sisaldab sõnumit, et kõik inimesed on põhimõtteliselt samasugused, sõltumata nende nahavärvist või seksuaalsest orientatsioonist. Eesmärgiks öelda, kõige selle nö traditsioonilise diskursuse kõrval, et on olemas ka teistsuguseid perekondi ja peremudeleid.

Igatahes, minu meelest on selline ühiskondlike stigmade vastu võitlemine väga oluline tegevus, eriti arvestades seda perspektiivi, mida lapsed antud teemast rääkides Eesti tingimustes üldiselt kodust kaasa saavad. Nagu üks Kanada eelkooliõpetaja kirjutas, näevad lapsed, kellega tema on seda raamatut lugenud, kohe seda rumalust, mida kujutab endas hirm pere suhtes, kus on kaks isa või hoopis sinised isad.

Muidugi on Eesti kontekstis pisut enneaegne rääkida sellistest jutu- ja pildiraamatutest olukorras, kus tegelikult ei kehti antud teemast rääkides veel isegi kõige algelisemadki õigused ja sallivusestki on silmnähtavalt liiga vara rääkida. Ja sellest, et elu reaalne mitmekesisus saab stigmatiseeritud selle hegemoniaalse "Õige" eluviisi kõrval, on tõsiselt kahju. Äkki oleks täiskasvanutele ka selliseid raamatuid vaja?

Keegi teadjam võiks nüüd kommentaariumi kirjutada sellest, kas Eestis ka sarnaseid sotsiaalse sisuga lasteraamatuid kasutatakse?

PS. Järgmine kord kirjutan jälle pikemalt islamist, nagu lubatud. Täpsemalt meediapildist, enesetaputerrorismist (vs "legitiimne sõda") ja religiooni rollist tänapäevases maailmas. Mõtteid on palju, nüüd tuleb nad kirja panna.

Kobasime pimeduses

Käisime eile heategevusüritusel Blindness (Pimedus), mille eesmärgiks oli koguda raha projektile Planeterra's Tibet Eye Camp. Nimelt on Tiibetis muu maailmaga võrreldes väga palju pimedaid inimesi. Pimedaks jäämist saaks piisava arstiabi olemasolul ennetada, seega korraldatakse Tiibetis igal aastal silma mikrokirurgia "laagreid", et teha operatsioone, koolitada kohalikke arste ja seeläbi aidata kaasa probleemi lahendamisele.

Põnevaks muutis aga kogu ürituse asjaolu, et õhtusöök (kolm käiku taimetoitu) toimus pilkases pimeduses. Ettekandjad serveerisid söögi ja seejärel kustutati tuled, taustaks mängis elav india, jaapani ja tiibeti muusika. Samasugune rituaal kordus iga käigu järel. Äärmiselt huvitav (ja natuke abitu) tunne on, kui pead harjumuspärase nägemise asemel usaldama ainult kuulmist, haistmist, maitsmist ja puudutust...

Pärast seda kogemust tekkis tahtmine külastada mõnda "pimedat" restorani, kus ettekandjad on pimedad ning ka toit serveeritakse pimeduses, seega peab veelgi rohkem muid meeli usaldama. Usun, et sellised "puude" kogemise võimalused (ka näiteks ratastoolikorvpall, milles osalevad nii "puudega" kui "puudeta" inimesed) on positiivne nähtus, mis kasvatab ühiskonna tolerantsust. Tundes seda abitust, mis tekib, kui pole enam võimalik näha või kõndida, on võimalik mingilgi määral natuke hoomata, mida tähendab elu "puudega"...

PS. Eero võitis loosiga ühe laheda väikese kunstiteose ka. Meiega ühes lauas istunud vanema abielupaari meespool võitis samuti. Sobivat pildikest käis aga välja valimas tema naine. "Kõik võidavad," kommenteeris mees muheledes olukorda:D

Inimeseloom, anna aru!

Sattusin lugema ühte eriti masendavat ja kurba artiklit võiduajamiskoerte (sageli kasutatakse selles "spordis" hurtasid - greyhounds) vastu suunatud vägivallast ja hakkasin mõtlema, kui ulatuslikult inimesed loomi igal võimalikul moel ekspluateerivad ja piinavad. Koerte ja hobuste võiduajamised, koerte jt surmavõitlused (soovitan vaadata Iñárritu filmi Amores perros), härjavõitlus, teaduse katseloomad (hiljutine näide spordifüsioloogiast: kasse sunnitakse ujuma tunde jääkülmas vees), loomaaiad (lood laste zoost, kus lapsed tibusid surnuks pigistavad), tsirkused, söögiks/kasukateks kasvatatavad loomad (ja nende kohutavad elutingimused). Kindlasti ei tohi sellest loetelust välja jätta jahti, kuivõrd ma tõesti ei suuda mõista, kuidas on "stressimaandav" ja "lõbus" hobi korras kedagi tappa.

Aga täpsemalt artikli juurde (kes ise lugeda tahab, siis Atkinson, M. & Young, K. (2005). Reservoir dogs: Greyhound racing, mimesis and sport-related violence. International Review for the Sociology of Sport, 40(3), 335-356). Inimesed, kes selle koletu "meelelahutusega" seotud on, ei mõtle koertest kui tunnetavatest (sentient) olenditest, neile on oluline mängurlus, raha, põnevus, vaatemängulisus, vägivald rajal jne. Võistluskoerad "selekteeritakse" välja juba kutsikaeas, "ebasobivad" hukatakse. Transporditingimused on lihtsalt kohutavad, koerad on autodes tihedalt koos ning surevad sageli ülekuumenemise ja vedelikupuuduse kätte. Võistlema peavad hurdad praktiliselt iga päev, mille tõttu tekivad kergesti ülekoormusvigastused (luumurrud, lihaste ja ligamentide rebendid jpm), mida ei ravita (pole ju mõtet haige koera peale raha kulutada). Toidetakse koeri "4-D" (dead, dying, downed, diseased) ehk põhimõtteliselt haigete loomade lihaga, mis on odav, ent võib sisaldada nt E. coli bakterit, mis tekitab koertele "Alabama mädaniku" - haavanditega nahahaiguse ja/või kroonilise kõhulahtisuse/oksendamise (koerad surevad dehüdratsiooni kätte). Lisaks antakse neile vahel ka anaboolseid steroide ja kokaiini. Koerad elavad väikestes puurides väljaheidete sees; ebasanitaarsetes tingimustes levivad aga kirbud, täid, paelussid ja muud toredad elukad. Kui koerad pole enam "võistluskõlbulikud", kasutatakse nende "kõrvaldamiseks" näljutamist, poomist, dekapiteerimist, elekrifitseerimist jt meetodeid. Täiesti ahastamapanev, et on inimesi, kes sellises "meelelahutusäris" töötavad. Ning et leidub ka pealtvaatajaid ja "spordiala" tulihingelisi fänne.

Filosoof Jeremy Bentham tabas naelapea pihta, kui ütles, et me ei peaks loomade õigustest rääkides küsima "Kas nad on võimelised ratsionaalselt mõtlema?" või "Kas nad on võimelised rääkima?", vaid hoopis "Kas nad on võimelised kannatama?". Miks me arvame, et loomade eksistentsi eesmärgiks on olla inimestele kasulikud? Ja et seega neil pole õigust kannatustevabale elule? Kuna inimene on kõigist teistest liikidest "parem"??? Nende teemadega seoses kavatsen hankida Peter Singeri raamatu Animal Liberation, mis räägib loomade õigustest. Loomad pole mõeldud meile ei söögiks, riietuseks, eksperimenteerimiseks, meelelahutuseks ega kuritarvitamiseks.

Praktikas on aga suhteliselt keeruline loomade õiguste kõiki aspekte rakendada ning eelpool mainitud mõtete kirjapaneku eesmärk pole kõigist kohe taimetoitlasi teha, vaid pigem ärgitada mõtlema, kuidas oleks võimalik elada viisil, mis loomi vähem kahjustaks. Halvaks näiteks siinjuures USA, kus loomi piinatakse (Food, Inc.) selle nimel, et oleks üha rohkem toitu, mida inimesed tegelikult ei vaja, tulemuseks aga massiline (sõna otseses mõttes) ülekaalulisus ja toidu äraviskamine. Siit tekibki küsimus, et kui kannatavad nii loomad kui tarbijad, siis miks üldse süsteem toimib? Siingi tuleb vist kiigata kurjalt kapitalismi ja suurkorporatsioonide poole, mis kasumile orienteerunult üritavad muuta tootmist üha suuremaks ja odavamaks ning seeläbi ka tunduvalt ebakvaliteetsemaks. Olen suht kindel, et ka kõige veendunumad lihalembid tahaksid, et nende lihakäntsakas poleks täis topitud kasvuhormoone ja antibiootikume. Äkki oleks lahenduseks tarbida nii palju kui vaja ja nii vähe kui võimalik? Ehk siis süüa liha harvem, tagada söögiks kasvatatavatele loomadele korralikud elutingimused (isegi siis, kui see tähendab toote eest rohkem maksmist, näiteks osta liha, piima ja mune väiketalunikelt), mitte kanda karusnahkseid kasukaid, keelustada loomade kasutamine meelelahutuses (eriti, kui meelelahutus on seotud vägivallaga). Miks ei võiks ühe loomaliigi (st inimese) domineerimise ja sellega kaasneva teiste liikide ekspluateerimise asemel püüelda võrdsema kooseksisteerimise poole?

Kui me parasjagu ei õpi...

Täna sai juba kevadkingad jalga panna ja, soe kevadpäike näos, järjekordsele tantsuetendusele jalutada.

Tegemist küll Kanada rahvusballetiga, ent uuenduslikkusest puudu ei tule. Vaadake kas või seda videot, kus tantsijad Chopini muusika saatel jalgpalli mängivad. Esimene osa etendusest oligi 24 Preludes by Chopin, teine A Suite of Dances Bachi muusikale (muuhulgas ka minu ammune armastus Bachi tšellosüit nr 1, antud videos Yo-Yo Ma esituses) ja viimaseks The Four Seasons Vivaldi "Nelja aastaaja" muusikale. Ehk siis väga ilus klassikaline muusika + paljude mõnusate ja, vastavalt tõlgendamissoovile, ka kergelt sotsiaalkriitiliste kiiksudega tants.

Eile käisime lähedalasuvas kingamuuseumis (Bata Shoe) heategevusüritusel, mille üllaks eesmärgiks Haitil varjupaikade ehitamine, kuivõrd seal on peagi tulemas vihmaperiood. Kaks meeldejäävat aspekti olid (1) sushi!!! (kui kellelgi kunagi vaja mind ära osta, siis VIHJE) ja (2) Michael Bublé kingad vitriini all. Kes ei tea, siis too on Kanada laulja. Põhimõtteliselt sama kui paneks Koit Toome jalavarjud klaasi alla ja kutsuks kõik vaatama.

Koraani õied

Eilses Päevalehes ilmus artikkel burkandusest, täpsemalt seaduseelnõust, millega kavatsetakse Prantsusmaal keelata avalikes kohtades burka kandmine, st lisaks praegu kehtivale koolikeelule ei tohiks tulevikus ka haiglatesse ega ühistransporti burkasse riietatuna ilmuda. Kuna meid Eeroga mõlemaid see teema huvitab, siis otsustasime kahasse kirjutada. Täpsustuseks niipalju, et burka on tervet keha kattev riietus (+nägu on täiesti kaetud) ja hijab pearätt, st nägu katmata.

Tegin prantsusekeelses meedias (Le Figaro) veidi nuhkimistööd, et aru saada, kuidas on võimalik säärast räiget diskrimineerimist ratsionaliseerida ja põhjendada. Mõningaid noppeid siis...

Esiteks, kuna Koraan ei keela näo paljastamist, on tegemist "religioosse patoloogiaga". Kindlasti on mu vastuväitesse sisse kirjutet ateistlik eelarvamus, ent kas pole ükskõik millise pühakirja tõlgendamine ja siis rida-realt järgimine VÄGA suhteline ja fantaasiarohkusest sõltuv tegevus? Kui osad inimesed tõlgendavad Koraani nii, et nad peavad ennast maksimaalselt katma, siis "valetõlgendusele" rõhuda, eriti kui "õigesti" tõlgendavad Lääne ühiskonnast pärit inimesed, on suhteliselt kitsarinnaline. "Autor on surnud" ja igaühe tõlgendus ühtemoodi õige.

Teiseks põhjenduseks toodi, et täielik kaetus võimaldab end kaitsta Läänemaailma üleseksualiseeritud ühiskonna eest (ja millepärast see halb on?). Olen samuti arvamusel, et Lääne ühiskond on liiga üleseksualiseeritud ja fakt, et me oleme harjunud igas reklaamis implanteeritud rinnapaari nägema, ei tähenda, et see peaks kõigi jaoks norm olema. Sellest üleseksualiseerituse väitest lähtudes on burka kandmine igati loogiline tegevus. Ausalt öeldes ei riiva burkasse riietatud naine silma (on lihtsalt harjumatu), vastupidiselt panin-peapaela-seelikuks-ja-dekoltee-ulatub-nabani indiviididele (siinkohal personaalne arvamus).

Kolmandaks arvatakse, et burkat kandvad naised tahavad kuuluda radikaalse islami eliiti. Kui on juba tekkinud arvamus islam = terrorism, siis pole raske jõuda hirmu külvavate argumentideni, mille kohaselt naised, kes kannavad burkat, on radikaalid ja hauvad kurja plaani kõiki õhku lasta.

Kui minna veel seaduse rakendamisega seotud absurdsustesse, siis oleks väga huvitav teada, kuidas see asi reaalselt toimima hakkab. Juhtub burkasse riietatud naisel tänaval (nii armuline, tänavatel veel lubatakse burkas liikuda) mingi õnnetus, mis vajab haiglasse toimetamist. Kas arst keeldub naist ravimast, kui too burkat ära ei võta? Või palgatakse ühistransporti turvamehed, kes burkadega naised metroost ja bussidest "teisaldavad"?

Minu meelest pole ükski argument piisav, et hakata burkat kandvaid naisi nii räigelt diskrimineerima, keelates neile seeläbi juurdepääsu haridusele, arstiabile ja transpordile. Sarkozy hiilgab juba pikemat aega nii Põhja-Aafrikast tulnud mustanahaliste immigrantide kui ka islamiusuliste (mis sageli ka kattuvad) avaliku hukkamõistuga. Ungari immigrandist võiks ju millegipärast eeldada, et immigratsiooniteemadel näitab ta üles vähegi tolerantsust...

Side lõpp, kuivõrd Eero tahab ka kribamisruumi. Postitused kipuvad alati millegipärast jube pikaks minema...

***

Burka küsimus, nagu näha, on väga keeruline. Prantsuse retoorikasse paistab olevat sisse ehitatud kaks eeldust: (a) kui neil naistel oleks valik, siis nad ei kannaks burkat ega hijabi ehk nad tuleb "vabastada" ning (b) burka lubamine (st mitte-keelamine) ohustaks kuidagipidi prantsuse kultuuri, ühiskonda, laïcité'd (ilmalikkust), etc.

Alustan esimesega. Dilemma on olemas, kuid kas see saab olla eeldus (et kõik naised, kes kannavad burkat, on selleks sunnitud)? Ühelt poolt taandub see fundamentaalselt vabadusele; täpsemalt vabadusele teha ka seda, mis teistele tundub mitte-vaba, nii kaua kuni sellega kedagi teist ei kahjustata. Samamoodi nagu keegi ei tohiks sind keelama tulla näiteks siis, kui tahad oma auto külge lehvima panna Eesti lippu (mis on ühelt poolt riikliku/rahvusliku diskursuse tagajärg, teisalt aga "vaba" soov oma identiteeti/kuuluvust demostreerida), samamoodi ei tohiks keegi sind keelata siis, kui soovid kanda burkat või mistahes muud identiteedi sümbolit. Muidugi, nagu Liina kirjutas, on burkal ka palju praktilisemaid väärtusi.

Muidugi ei saa ka eitada või tähelepanuta jätta seda diskursiivse sunni argumenti. Kuid kuidas saab eeldada, et kõik naised kaasaegsel Prantsusmaal, kes kannavad burkat, on selleks sunnitud? Kuidas näiteks seletada ateistlike vanemate tütarde soovi kanda hijabi? Diskursiivse pluralismi tingimustes muutub inimese valik palju vabamaks, võrreldes ühiskonnaga, kus surutakse peale üht kindlat korda või normi (promogu see siis ilmalikkust ja rahvuslust või islami kombestikku). Olles ühelt poolt küll väga kriitiline rahvusluse ja religiooni jms teemadel, siis lõppkokkuvõttes on eneseidentifitseerimine ja -väljendamine suhteliselt vaba, tee seda siis kas burka või sinimustvalge riietuse abil. Ehk siis: mismoodi on burka kandmine hullem (või vähem vaba) kui "kodanikureligiooni" (st rahvusluse) kõiksugused ilmingud?

See toob mind teise eelduse juurde. Kuidas suhestuvad burka ja Prantsuse sekularism (ilmalikkus)? Või sõnastades teisiti: on Prantsusmaa üldse sekulaarne? See sõltub muidugi sellest, kuidas sekularismi defineerida, kuid rõhutades uuesti natsionalismi ja religiooni tohutuid sarnasusi ning katoliku kiriku tegelikku mõju Prantsusmaal, siis… Võitlus on suunatud silmnähtavalt üheselt just islami vastu.

Üldse on viimasel ajal tekkinud suur meediamull seoses väidetava Euroopa "islamiseerumisega" (alustades või Pulleritsu kirjutisega, mis oli rumal nagu alati). Et üks kultuur tuleb ja sööb teise, väidetavalt "põlise" kultuuri välja. Hmmm, kus ma seda veel näinud olen? Mitte kellelegi ei tundu probleemi tekkivat näiteks nö läänestamise või amerikaniseerimisega, toimugu see avalikult (khmm, sõda Iraagis ja Afganistanis?) või peidetult (k.a läbi mäkdoonaldsite leviku). Või tuletades meelde ka kolonialistlikke moderniseerimisteooriaid. Kuid islam, väidavad need ksenofoobid, käib teatavasti vastu "Euroopa väärtustele". Sellisel juhul tahaksin ma teada, mis asjad on need müstilised "Euroopa väärtused" ja kas nende seas on ka diskrimineerimine usutunnistuse põhjal?

Siit veel kaugemale minnes: kas "autentne" kultuur, millest kümne küünega kinni hoida, on üldse olemas? Kultuur, mis on juba ise äärmiselt hägus mõiste, ei ole midagi staatilist, homogeenset, ürgset; kuigi nii seda just kujutatakse. See on kujunenud ja kujuneb edasi läbi erinevate kontaktide ja teiste "kultuuride" mõjutuste. "Autentsus" on pigem poliitiline doktriin, mitte midagi enamat. Aga see on juba pikem ja komplekssem küsimus, millest ma kirjutan ühes aines suisa term paperi.

Ühesõnaga, kuigi ma vist pakkusin rohkem küsimusi kui reaalseid vastuseid, siis ühes olen ma kindel: burka keelamine ei ole kuidagi õigustatud.

PS. Mu suahiili keele loengus kannab samuti üks tütarlaps burkat.

Tarbin ja raiskan, järelikult olen?

Väikest viisi sai raiskamisteemaga eelmises postituses alustatud. Nüüd aga kirjutaks veidi pikemalt ja põhjalikumalt, mis mind kogu selle tarbimis- ja raiskamiskultuuri juures häirib.

Esiteks tudengielu. Kes praeguse aja üliõpilaseluga kursis on, teab, millistes meeletutes kogustes powerpoindi slaide välja prinditakse. Igasuguse kriitikameeleta ja seejuures mitte isegi mõlemale poolele. Ühel tüdrukul, kellega siin paljudes loengutes koos olen, tekkis kuu ajaga poole paksem paberihunnik kui mul terve eelmise semestriga kokku. Kui igaüks natukenegi puudele mõtleks ja loeks slaide arvutist (eriti kui näiteks terve raamat sama teema kohta niikuinii olemas on) või teeks märkmeid ainult olulistest asjadest või prindiks vähemalt kasutatud paberile... Kui tegin keskkooli viimasel aastal ühe prantslase juures bürootööd, masendusin iga päev, kui kästi kõigi lepingute ja hinnapakkumiste KAKS koopiat välja printida. Paberit ja tinti ju on... Ja kujutage ette, kuidas nii tehakse sadades tuhandetes büroodes ja riigiasutustes päevast päeva ja aastast aastasse.

Siis on veel plastmasspudelid. Siin on tore komme, et praktiliselt kõigil on taaskasutatavad joogipudelid, mis kestavad hea kohtlemise korral aastaid. Ehk siis üks pudel mitme aasta peale versus mitusada plastmasspudelit ühes aastas. Selle suhtumise keskel avastasingi üllatusega, et mind häiris üks õppejõud, kes igasse loengusse uue plastpudeliga ilmus. Eriti lamp on muidugi vett poest osta, kui kraanivee maitsel midagi viga pole.

Poodides kohtab vahel ikka imelikke pilke, kui üritad võimalikult kiiresti reageerida ("kilekotti pole vaja"). USA-s panime kohe tähele, kuidas iga asi pakiti ostjalt küsimata eraldi väikesesse mõttetusse kilekotti ja poest väljudes oli enamikel neid terve hunnik. Ka neid väikesi mõttetuid kilekotikesi, kuhu puu- ja juurviljad pannakse, saab hea tahtmise korral mitu korda kasutada. Minnes veelgi "ekstreemsemaks", siis tegelikult pole ju vaja kolme õunakese jaoks eraldi kilekotti üldse võtta, eeldatavasti suudab kassapidaja nad ka ilma erilise žongleerimisoskuseta ära kaaluda. Kanadas õnneks ikka küsitakse kassas kilekotisoovi kohta ja enamasti on inimestel endil riidest kotid kaasas. Tundub, et Eestis hakkab see trend ka üha rohkem levima, kaasa aitaks kindlasti taaskasutatavate kottide odavam hind.

Vaatamata mitmetele positiivsetele tähelepanekutele häirib siinne ebavajalik mitmekordne pakendamine, näiteks küpsised on pappkarbi sees ja siis veel omakorda 5 väikesesse kotikesse pakitud. Ostad ühe väikese asja ja äravisatavat osa on rohkem kui söödavat. Lisaks saab paljusid asju osta ainult hulgi, jogurteid enamasti 8, 12 või 16 kaupa. Jäätisega samamoodi, ei saa osta ühte tuutut nagu kodus, vaid pead ostma 4, 6, 8 või üldse mitte (sarnast jäätisemüüki olen kahjuks näinud prevaleerimas ka Itaalias, Šotimaal ja Prantsusmaal). Inimene on pandud toiduainetööstuse poolt sundseisu, kus ta sageli ei saagi osta väikest kogust, justkui kõik peaksid hiigelperet toitma. Seoseid ületarbimise, ülekaalulisuse ja meeletute toidukoguste äraviskamise vahel pole vaja kaugelt otsida.

Ausalt öeldes võib ühikas elamine tärkavale "ökonatsile" küllaltki stressitekitavalt mõjuda. Lisaks sellele, et pidevalt tuleb teiste järelt tulesid ära kustutada, ahju välja lülitada ja õhtust õhtusse sea tagumiku (toote nimi ongi PORK BUTT, uskuge või mitte) praadimise haisu kannatada, siis masendust tekitab ka viis, kuidas lõdva randmeliigutusega visatakse ära praktiliselt terve suur sai, pakk juustu, hunnik viinamarju jne. Mina olen küll nii üles kasvanud, et toitu ära ei visata. Punkt. Kui järgmisel päeval järelejäänud toitu üles ei soojendata või kuidagi muudmoodi ära ei kasutata (supikanast kanasalat), siis antakse näiteks koerale. Koera puudumisel naabrikoerale:D Minu meelest on selline käitumine leidlik, efektiivne ja ökonoomne. Selles suhtes tundubki, et nõukogude aja pärand pole mitte üdini halb, väheste vahenditega osatakse olla leidlikud ja ühtlasi ka loodusesõbralikud. Paljud inimesed on külmkapijääkide ärakasutamisel jube nutikad, mitte ei viska toitu kohe ära. Samasse rubriiki läheb ka marjul-seenel käimine ja ise hoidiste tegemine. Muide, hiigelsuured kultuurmustikad on metsamarjadega võrreldes täiesti maitsetud.

Kui aga kodusest prügindusest natuke rääkida, siis üks jäledamaid hetki Teeme Ära jooksul oli haisvate rohekaskollasest kleepuvast plögast mähkmemägede koristamine. Ma pole küll lapsevanem ja võib-olla ei tohiks sõna võtta, aga kas poleks võimalik kuidagi kombineerida nende looduses lagunematute pampersite ja kas või riidest mähkmete kasutamist? Viimane variant on muidugi lühiajalises perspektiivis tülikam, kuid see-eest ei koorma keskkonda. Asjaolu, et prügi on silmapiirilt ära, ei tähenda, et seda enam ei eksisteeri. Eksisteerib, ja kuidas veel (üheks drastiliseks näiteks on ookeani uputatud prügilaadungid).

Lõpetuseks soovitaks ühte väga head saadet (40 minutit pikk) USA toidutööstusest "How the Food Industry is Deceiving You". Kellele "Food, Inc." meeldis, siis vaadake kindlasti, teemadeks põllumajanduse subsideerimissüsteemi seos ülekaalulisusega, lastele rämpstoidu reklaamimine jpm.

Frühjahrsmüdigkeit

Viimasel ajal on kuidagi väsinud olla, vist hakkab kevadväsimus peale tulema (saksa keeles on tore sõna frühjahrsmüdigkeit selle jaoks). Kes te seal hangedemaal mõtlete, et mis kevadest ta jahub, võin kinnitada, et siin on terve talv olnud pehmelt öeldes poolkõva ja eelmisel nädalal lõhnas juba kevade järele. Igatahes, kuidagi raskem on leida motivatsiooni hunniku kirjatööde ja lugemismaterjali jaoks, kuigi loengud on endiselt väga huvitavad ja inspireerivad. Viis ja pool nädalat veel kooli ja siis hakkavad juba eksamid... Oi kuis aeg lendab.

Väikese halamisrubriigi kõrval pühendaks natuke blogiruumi ka vabariigi aastapäevale, kuna tekkis üks pisike küsimus. Nimelt hangib valdav osa pingude paraadil osalevatest naistest endale igaks aastaks uue kleidi, mida kallima ja mida nimekamalt disainerilt, seda parem ja "eliidim". Kas ainult mulle tundub täiesti mõttetu raiskamisena osta kleit, kanda seda üks kord ja siis jätta kappi tolmu koguma? Eriti küüniline on see kleiditrall kas või töötute armee olukorda arvestades. Seega kuulub minu täielik reskept-lugupidamine Signe Kivile, kes 2007. aastal kantud kleiti natuke kohendas (lisas varrukad) ja voilà, 2010. aastal uuesti selga pani.

Kes võitis medali?

Liina juba kirjutas mõnest olümpiamängude pahupoolest. Ma tahaksin lühikese repliigina lisada sellele veel ühe mõõtme. Lisaks ärile, meeste ja "tervete" inimeste domineerimisele, Potjomkini külale korraldajariigis ja mitmele muule aspektile, häirib mind ka olümpiamängude nii ilmselge poliitilisus ning riigi-, mitte sportlasekesksus. Järgnev ei ole kohe kindlasti mitte kriitika sportlaste suhtes, vaid pigem räägib see justnimelt sportlaste poolt.

See ideaal, mis kunagi OM-iga seotud oli, on juba ammu surnud (näiteks see, et ei sõdita - olümpiaga samaaegselt algas ka suurpealetung Afganistanis). Ja just sellepärast, et sport tundub olevat niivõrd neutraalne tegevus, on see niivõrd efektiivne poliitilistel eesmärkidel. Milles see väljendub?

Mind isiklikult häirib kõige enam see, et sportlase keha muudetakse riigi omaks, sportlase võit muudetakse riiklikuks/rahvuslikuks võiduks, mille üle peaksid siis kõik antud riigi kodanikud kuidagi siis uhkust tundma. Kuid mida nemad tegid? Kelle oma on sportlase sooritus? Minu meelest selline suhtumine (nt ajaleheartiklid stiilis "Šmigun-Vähi võitis Eestile hõbemedali!" või pärast järgmise sõidu katkestamist vihased kommentaarid) ainult vähendab tolle sportlase tegelikku pingutust, see muudetakse justkui millekski kollektiivseks, millele kõik (või riik) on kuidagi kaasa aidanud. Ja ma ei räägi praegu sellest, et keegi ei tohiks rõõmu tunda kellegi teise võidu üle, vaid konkreetselt võidu "riigistamisest". Mõelge kas või autasustamistseremoonia peale, kus mängib hümn ja tõuseb lipp. Mis tähtsust see reaalselt omab, mis poliitilisest üksusest sportlane pärit on? Kõik need riikide medalijärjestused on samuti heaks näiteks.

Minul tekib igatahes lõpuks küsimus: mis asi üldse on sport olümpiamängude raamistikus? Äri? Riiklik/rahvuslik au ja kuulsus? Kas olümpiamängud saaksid toimuda ka ilma sellise süsteemita? Miks ei võiks sportlased võistelda enda nimel, mitte mingisugust arbitraarset korda taastootes?

PS. Olen täiesti nõus Liina eelmise postitusega Eesti ajalehtede online kommentaariumitest. Loen praegu hirmuga Ekspressi artikli (või tegelikult intervjuu) “Vabanege rassismist, homofoobiast ja hirmust venelaste ees!” kommentaare. Peaks Kanada kodakondsustaotluse sisse andma…

PPS. Ma olen täiesti kindel, et kõigil kes meie blogi loevad, tekivad mingisugusedki emotsioonid meie kirjutatuga seoses. Meile väga-väga meeldivad siinsed (!) kommentaarid, kuid viimasel ajal on nad päris kokku kuivanud. Rõõmustage meid!

Mõrud kommid

Ühel õhtul soovitas Aro meil lugeda Anna-Maria Penu artiklit "Pööraselt igavad naiste teemad". Tegemist feministliku alatooniga (rõhutaks siinkohal, et feminism ei tähenda mitte mingil juhul "kõik mehed on sead" vm tobedat silti, mida kahjuks feminismi võrdõiguslikkust pooldavatele argumentidele külge poogitakse) kirjatükiga, mis (õigusega!) viitab ühiskonnas valitsevale ebaõiglusele ja kergelt iganenud soorollidele. Kahjuks piilusime ka kommentaariumi, mis osutus, nagu alati, sammuks, mida oma vaimse tervise huvides tegema ei peaks. Igal juhul, valdav meeleolu oli äärmiselt ründav ja õel, kusjuures ka väga seksistlik, demonstreerides väga ilmekalt, et Penu kirjutis tabas naelapea pihta. Aga las kommentaarid räägivad enda eest:

• "See artikkel on tüüpiline kana kaagutus, millest teadlik mees ennast heidutada ei lase, vastasel juhul naised ütleksid pärast, et ise oled loll ja kuulad kõike, mida ma ütlen. Selles artiklis pole mingit tõde, huupi lahmimine tuju ajendil toanurga ja delfika naiste informatsioonist. Valusaks teeb see naiste tõsiselt võtmine, tahaks võtta, aga nii kui selline PASK jälle kokku kirjutatakse, siis mõtlen, kulla naised, minge tõesti .... ära."
• "Usu mind, kulla kibestunud-küünikust autor: märksa hullem oleks, kui mitte keegi naist (ka siis, kui ta selleks tahet avaldab) mingil juhul "käperdada" EI sooviks..."
• "Välimuselt kena naine, aga natuke veidra jutuga. Teadlased on ammu tõestanud, et naisel on väiksem aju kui mehel. lisaks on naistel kehvem EQ ja IQ. Peale selle on naise koht ikkagi koopas lapsi kasvatada. Mulle meeldivad naised, aga ma ei kannata neid neetud feministe."
• "...naine on tehtud mehe küljeluust ja mehele meeleheaks. Miks ei või siis tolmu eemaldamisega meelehead teha. Ei pea isegi pükse maha võtma."

Siis oli ka veel Maris Sanderi artikkel "Tulevane eliit - Eesti noored, kes õpivad mainekates Lääne kõrgkoolides". Võiks ju arvata, et kommentaarides kiidetakse noori, kes välismaale õppima läinud. Aga ei, kokkuvõttev kommentaar oleks "Neist ei tule mingit eliiti. Eliit kasvab üles Eesti tingimustes". Muidugi, sõna "eliit" mainimine oli autori poolt viga, kuivõrd see tähendab enamasti härjale punase rätiku näitamist, aga poleks tõesti oodanud, et ettevõtlike, intelligentsete ja julgete (mida välismaale, võõrasse keskkonda õppimaminek kahtlemata tähendab) noorte kohta nii palju kurje, ärapanevaid ja kadedaid kommentaare tulla saab.

Kolmandaks näiteks valisin Nastja Pertsjonoki väga hea artikli "Rahvus või inimene". Tõesti lootsin, et kommentaariumis russofoobiat ei leia. Ränk pettumus, lõpetasin lugemise kommentaari "Täna "eestlane" [viidates loo autori lausele, milles too ütles, et tunneb end kultuuriliselt ka eestlasena], kes peab end ühtlasi ka venelaseks ja juudiks (kujutage ette kotletti, kes arvab, et on ka tõukekelk ning suruõhk)." Räägime veel edukast lõimumisprotsessist, kui nii paljud selle kommentaari autoriga samamoodi arvasid.

Neid näiteid oleks kahjuks sadu ning ausalt öeldes, kui kommentaariumid esindavad läbilõiget Eesti ühiskonna arvamustest (siiralt loodan, et mitte ning et tegemist pigem väikese, aga väga vihase kildkonnaga, kellel palju vaba aega internetis olla), siis sellise õeluse, vihkamise, ksenofoobia, homofoobia, marurahvusluse jne keskel küll elada ei tahaks.

Tore, et vähemalt Eesti Päevaleht lõpetas saastkommentaaride lubamise oma netilehel ja nõuab nüüd juba mitu kuud ID-kaardiga sisselogimist. Kommentaaride arv on muidugi drastiliselt vähenenud, aga kui inimene peab enda nime alt arvamust avaldama, on tulemus ka märksa-märksa parem. Eesmärk olekski ju algatada arutelusid ning ka konstruktiivne kriitika on teretulnud, lihtsalt selline vastik vihkamisdiskursus (ükskõik, mida tehakse, on halb ja ükskõik, kes midagi ütleb, on loll, pede, tibla jne), mis Delfis, Postimehes, Eesti Ekspressis ja paljudes teistes väljaannetes lokkab, ajab lihtsalt südame pahaks. Kommentaarium ei peaks olema avalik sõimusein, kus igaüks saab auru välja lasta ja anonüümsuse varjus pseudotolerantsust (mida Eestis väga palju kohtab, heaks näiteks "no las nad olla homod, aga vaikselt omaette (ehk siis kapis?)") enam teesklema ei pea. Loodame, et teised väljaanded EPL-i eeskuju järgivad ja sellega oma peldikuseina-staatuse lõpetavad. Netis on neid kohti ju küll ja küll, kus oma sõnavabadust anonüümselt harrastada saab, tähtsamate meediaväljaannete kommentaariumid võiks jätta inimestele, kes oma nime alt (ja seega ka rohkem läbimõeldud) arvamust julgevad avaldada.

Tõrvatilk vahtrasiirupis

Kujutan juba ette ahastuses lugejat, kes vahtrasiirupi lehte lugedes ikka ja jälle kriitiliste maailmaparandusideede otsa satub (selles vist seisnebki meie blogi nime iroonia). Igatahes, kuna Vancouveris hakkasid olümpiamängud (edaspidi OM), siis keskendukski OM-ga kaasnevatele negatiivsetele nähtustele ning jagaks ka veidi korraldajamaa siseinfot, mis võib-olla rahvusvahelisse meediasse jõudnud pole. Ütlen veel igaks juhuks etteruttavalt ära, et ma ei poolda mitte mingil juhul OM-i keelustamist vms, lihtsalt paljut oleks vaja muuta ning Kanadas tundub olevat päris aktiivne ja suur olümpiakriitiline (-vastane) liikumine, mis mõtlemapanevate argumentidega seda muutmisprotsessi alustada üritab.

Esiteks on Vancouveris võrreldes teiste Kanada linnadega päris suur kodutute hulk. Kerge Potjomkini küla mulje tekib, kui kodutud OM-i toimumise ajal võistlustega seotud piirkondadest "eemaldatakse". Ehk siis debatt teemal, kas kodutute õigusi rikutakse säärase "teisaldamisega".

Teiseks saadeti 800-le Vancouveri õpetajale kiri võimalikust vallandamisest. Raha pole, show (OM) peab jätkuma, kärbitakse hariduse pealt.

Kolmandaks OM-i toimumine indiaanlaste (eesti keeles paremat sõna ei oska välja mõelda, inglise keeles kasutatakse aboriginal people või native people) maa peal, mida pole "valgenahkadele" tegelikult loovutatud. Ehk siis rahudiskursust rõhutav üritus (mida OM juba vanakreeka ajal oli) vallutatud aladel. Teisest küljest on aga jällegi OM-i ajal võimalus oma hääl kuuldavaks teha, nagu demonstreerisid Austraalia aborigeenid 2000. aasta OM-il Sydneys.

Neljandaks häirib mind tõsiselt, et suurkorporatsioonid on oma kombitsad nii sügavale OM-i ajanud (pritsin kurje metafoore). Coca-Cola ja McDonalds kui rämpstoidu sümbolid promovad ennast üritusel, mis peaks propageerima tervislikke eluviise. Raha on küll OM-i korraldamiseks vaja, aga kas sellist, mis teenitud inimestele rämpsu sissesöötmise-jootmisega?

Viimane teema on minu enda maailmaparanduslik ettepanek, seda kahjuks kuskil meedias kohanud pole. Nimelt olen viimasel ajal mõelnud, et olümpia- ja paraolümpiamängud peaksid aset leidma üheaegselt, mitte nii, et paraolümpia toimub alles siis, kui "olulisem" võistlus juba läbi. Kurb on ka tõik, et meedia tähelepanu saab paraolümpia minimaalselt. Olgem ausad, vähemalt Eestis ei tehta paraolümpialt ühtegi ülekannet, heal juhul mainitakse põgusalt spordiuudistes. Ainus juhus, kus "puudega" sportlased said võrdselt tähelepanu, oli mõne aasta tagune kergejõustiku MM, kus "puudega" ja "puudeta" sportlaste jooksuvahetused toimusid korda-mööda. Samamoodi võiks olla kõigil tiitlivõistlustel.

Kui "puudega" sportlane tahab võistelda "tavakonkurentsis", peaks tal olema see võimalus ja õigus. Huvitavaks näiteks on Lõuna-Aafrika Vabariigi jooksja, kahe jalaproteesiga Oscar Pistorius, kellel alguses lubati "tavakonkurentsis" võistelda, kuid siis hakati rääkima "ebaausast eelisest", mille proteesid talle annavad. Lahendus oleks ju proteeside ehituse modifitseerimine "eelise" kaotamiseks ning siis ei tohiks kellelgi enam kobisemist olla. Kuigi minu jaoks taandub debatt pigem sellele, kas "puudega" sportlast tahetakse "tervete" jooksjatega koos võistlemas näha. Samamoodi osaleb muide Kanada murdmaasuusataja Brian McKeever Vancouveris "tavakonkurentsis", kuigi tema nägemisest on säilinud 10%.

Need on muidugi üksikud juhtumid ning enamikel juhtudel oleks arvatavasti parem võistlejad mingitpidi segregeerida (sellel sõnal on muidugi kergelt negatiivne konnotatsioon), et tagada sportlastele võrdsed võimalused. Loosung olekski seega "invaspordile võrdsed võimalused ja õigused", st samasugune lugupidamine, sportlastega arvestamine ja ka meediakajastus, mida oleks küllaltki lihtne üheainsa "parata" olümpiaga saavutada. Lisaks aitaks see äkki üle saada haletsevast suhtumisest ja võtta "puudega" sportlasi kui sama ambitsioonikaid, konkurentsivõimelisi ja võistlushimulisi kui "tavasportlasi". Olete ehk märganud, kuidas paraolümpia kajastamisel räägitakse alati traagilisi lugusid sportlaste kurvast saatusest jms. Äkki inimene ei taha, et jututeemaks oleks ainult tema "puue" ja kui kangelaslikult seda "takistust" sporti tehes ületatakse? Miks ei võiks rääkida lihtsalt sportlaskarjäärist ja saavutusest-tagasilöökidest, nagu "tervete" sportlaste puhul tehakse? Või vähemalt enne küsida, kas sportlane soovib oma "eripära" maailmaga arutada. Kindlasti on ka neid, kes tahavad oma lugu jagada, aga seda ei peaks võtma eeldusena.


Olümpia- ja paraolümpiamängude ühendamisel oleks lisaks eelpool mainitule kaks väga olulist eesmärki. Esiteks lõhkuda arvamust, et sport on ainult "abled-bodied" ("tervete kehade") nähtus ja "puue" tippsporti ei sobi. Teiseks on (vähemalt minu jaoks) üks tippspordi olulisemaid eesmärke inimesi inspireerida. "Puuetega" laste jaoks oleks äärmiselt vajalik "puuetega" tippsportlaste eeskuju, et lapsed ei peaks oma "puuet" takistuseks millestki (näiteks olümpiasportlase karjäärist) unistamisel ega ka nende unistuste täideviimisel.

Kui antud idee tekitab kerget võõristustunnet, siis võiks mõelda sellele, et kunagi ei peetud paslikuks ka naiste ja "mustanahaliste" osalemist olümpial (ja spordis üldisemalt). OM oleks ju ideaalne koht, kus hakata sporti ja selle eesmärke natuke teistmoodi, avatumalt ja kaasavamalt (inclusiveness!) mõtestama.

Lõpetuseks väike videoklipp stereotüüpe murdvast dokfilmist "Murderball", mis räägib noortest meestest, kes mängivad tipptasemel ratastooliragbit.